Pihta saada kõik puhuvad, jätkab nüüd päevaintervjuuga. Meelis Atonen, tere päevast. Tere päevast. Teie tituleerimisel Austrias, ma olen natukene hätta praegu sellepärast, et, et te olete ju öelnud, et riigikogu liik kaua enam olla ei taha ja ta on see küsimus, et kas sügise hetk on kätte jõudnud, kus te olete veel või enam ei ole. Täna ma olen ikka veel riigikogu liige, kui otsustaks langema riigikogust lahkuda, küll ma annan sellest nii teada, et kõik aru saavad, aga see otsus põhimõtteliselt, eks ole, on tehtud. Põhimõtteline otsus on tehtud, et praegu teatud üksikutest pisiasjadest sõltu täpne kuupäev, aga on selge, et uuel uuel aastal mind riigikogu liikmete töö mailine ja jaanuarist, mis siis ametitiitel oleks, siis ma hakkan tegelema aktsiaselts Tavidi kullamüügi tegevjuhtimisega. See põld tundub oluliselt huvitavam, kui on pärast kõiki neid aastaid. Riigikogu. Nii ei saa öelda, et mina isiklikult võin kinnitada, et tööpoliitikas on olnud mulle väga huvitav. Aga otsus lahkuda kas siis ajutiselt või üldse tuleneb selles kaalutlusest, et ma olen poliitikas küll väikeste vaheaegadega olnud ligi 15 aastat? Ma tunneksin väga suurt hirmu, kui ma täna neljakümneaastasena peaksin mõtlema, et ma jään elu lõpuni poliitikasse, midagi ei ole teha. Mulle võivad kogenud pikaajalised poliitikud vastu vaielda, mõned neist on minust pikaajalisemad, et poliitikast ei lahkunud ta või poliitikas sees olles suudad sa kõigega kursis olla, sest mina isiklikult tundsin, et pidevalt selle ühe kausi sees olles hakkab mul tekkima väike. Ma ei taha öelda elust võõrdumise tunne, aga et ma ei tea kõiki asju enam päris praktiliselt ja päris hästi ja seetõttu tahaksin praktilise ettevõtluse ja praktilise tööga tegeleda ja, ja võib-olla kunagi, kui poliitikasse on soov tagasi minna, siis ma olen selle võrra targem ja tugevam. Te olete olnud majandusminister, kuidas te ise seda poliitilisel ametiredelil seda positsiooni võtate, mis oleks lagi ühele inimesele, kes tahab end poliitikas teostada? Ma ise arvan, et ma olen õnnelik tüüp, sellepärast et minu jaoks ei olnud kunagi poliitikas ei ole olnud eesmärgiks mingi positsiooni saavutamine, mul on pigem huvi pakkunud, et teatud ideed ja erakonnal tervikuna hästi läheks ja selles mõttes täna äkki ongi lae koht niinimetatud, sest kui ühel erakonnal on toetus 42 protsenti erakond võitis kevadel valimised absoluutselt, siis see ongi lagi isiklikus plaanis. Mul oli kindlasti võimalus ka sel kevadel uuesti ministriks hakata, et, et mitte rahandusministriks sesse portfelle langenud meie kätesse, aga, aga mõneks teiseks ministriks, aga pidin ei ütlema. Skeptikud ütlevad, et Atonen on väga hea näide sellest, mida poliitikas käimine tegelikult tähendab, tuleb kindlustada oma seljatagune, hoolitseda selle eest, et tutvusringkonda kuuluksid olulised inimesed, et siis hiljem äris erasektoris väga edukas olla ja kõrvaldada võimalikud potentsiaalsed ohud. Mõned. Inimesed ütlevad ka seda, et poliitikud hoiavad 10 küünega oma kohast kinni ja ei loobu mitte kunagi oma kohast. Et nüüd, kui ma teisiti käitunud, siis ma olen ka kriitikuid kuulnud, aga lõppude lõpuks mitte kõigile poliitikutel ei ole sidemed ja, ja ütleme siis hea läbisaamine paljude inimestega tagatud, selleks tuleb palju tööd teha selleks, et tippu üldse jõude arvestab, tatav tegija olla, selleks tuleb palju tööd teha ja ma usun, et ma olen teinud palju tööd ja, ja selles mõttes see on minu kapital, et tõepoolest ei ole võimalik poliitikast nii lahkuda, et jätad kõik, ka sidemed, tutvused, inimeste tundmise selja taha, et need asjad käivad käsikäes. Aga ma usun, et selleks, et Eestis inimesi tunda ja neid mõjutada, selleks ei pea ilmtingimata poliitik üldse olema. Et inimesed, kes eesti ühiskonda mõjutavad palju rohkem kui enamus poliitikuid ei ole üldse poliitikas ja nad on saavutanud selle positsiooni tänu sellele, et nad on lihtsalt head mehed või head naised. Muuseas, millised kontaktid, sidemed teie tulevases töös kasuks tulevad, kui te kuld hakata müüma ja põhimõte on see, et ma ei tea, kas pankade usaldusväärsust peaks kuidagi miskitpidi kahandama, et inimesed ei koogsega raha, eks ole, arvele vaid hakkaks siis kulda kokku ostma, et kas, kas siin on mingi võimalus olemas nii-öelda oma vanu kontakte ära kasutada, et kuidagi majandust olete te või midagi sellist, see on väga hea küsimus. Kui see info läks laiali, et ma otsin uusi väljakutseid, siis mulle tehti ka selliseid tööpakkumisi, mille puhul. Ma pidin arvestama sellega, et kui ma peaksin selle töö vastu võtma, siis hakatakse ütlema, et see mees on kellegagi juba pikka aega kokku mänginud või mingid otsused võib-olla ei olegi alati olnud sõltumatud ja seetõttu ma pidin päris mitmest pakkumisest neil kaalutlustel ära ütlema, et Eesti on tõepoolest nii väike ja siin võivad sidemed pahatahtlikult kasutatavaks osutada. No ma olen kuulnud ka neid spekulatsioone, et euro ei tulnud. Et Atonen oli rahanduskomisjoni esimees Riigikogus ja justkui hoidis kinni siis tegelikult tõsiselt inimesed poliitikaga kursis olevad inimesed teavad, et mina olen Eesti poliitikas aegade jooksul ilmselt olnud üks kõige konservatiivsema rahanduspoliitika viljelejad või noh, ma ise julgen öelda, et Siim Kallas on olnud mulle nii õpetaja, et ma olen alati kartnud mingeid valesid liigutusi, liiga uljas, et raha kasutamist riigi poolt ja seetõttu pigem oma tegevusega olema alati euro kiire tulemise poolt töötanud ja ja noh, et ta nüüd ei tule, need on pigem sellised asjaolud, mis ei sõltu nii palju Eestist. Kui palju meelis on möödas hetkest, mil te majandusministriametist lahkusite? Pisut rohkem kui kolm aastat ja tarvitses teil lahkuda, kui asjad kuidagi hakkavad mädaks minema, kõrbeb laenude turg ja gaasijuhe ja kõik, mis puudutavad, aga otseselt ei majandust. Eestis siiski võib öelda, et ühe ministri tegevus võib mõjutada midagi üldises plaanis, aga, aga ikka väga vähe, et need näiteks konkreetselt see majanduse teatud jahtumine ja laenuturu olukord eriti just väljapool Eestit mõjutab meie majandust palju rohkem kui meie oma sisemised jõud aga on täiesti loogiline. Hetkedel, kui majandusel läheb väga hästi, tuleb olla väga ettevaatlik ja Ma olen selles mõttes natukene öelda pettunud, vaid natukene nutan taga neid aegu, kui poliitikas rohkem vaieldi ideede üle ideede üle, et millised ideed või nende ideede rakendused võiksid Eestit edasi viia selmet, et mis nüüd on tekkinud, et, et lihtsalt lubatakse, et kes lubab suuremat pensionit ja kes lubab kiiremat palgakasvu, kindlasti see kiire majandusedu meid pisut uinutas või rahustas kõigile tekkis tunne, et see kasv on per petumobile, et iseenesest kasvab ja meie ainult siin jagame laiali ja tekitame olukorra, kus kõigil läheb väga hästi. Nii siiski ei ole ja noh, majanduses see, et tõusule järgneb langus, on alati teada küsimus on, millal ja mulle tundub, et Eesti ühiskonnas pisut. Neid languse ohte alahinnati. Eestis räägitakse majanduse lähituleviku kohta väga erinevat juttu, ühel nädalal annavad tooni arvamused, kus öeldakse, et pehme kukkumine ja nii edasi. Mida iganes see tähendab, järgmisel nädalal maalitakse palju mustemad varjud seintele. Kui te järgi mõtlete, siis, siis kas te oskate välja tuua, mis võiks seni tehtud vigadest olla kõige olulisem või strateegiliselt halvas mõttes tähtsam, mis võib Eestile kätte maksta? Suures plaanis tuleb ikka tõdeda, et Eestis on langetatud õigeid otsuseid, et kui ma niimoodi hästi suuri probleemseid kohta välja tooksin, siis Eestil on minu hinnangul eriti pärast seda niinimetatud rahva nõudmisel väga kiiret ei ütlemist gaasitoruuuringutele oht sattuda selliseks üksikuks tigedaks vene foobia riigiks. See kindlasti ei ole hea, et Eesti on tegelikult siiani eristunud näiteks Lätist just nimelt sellega, et me oleme hästi avatud ja oleme üritanud ka vene riigiga paindlikult suhelda ja tõepoolest eristada majandust ja majandust ja poliitikat, et nüüd meil on oht siin sellise rahvusliku emotsiooni pinnal sattuda imeliku valguses meie meie võimalike partnerite poolt selline rahvusvahelise üldsuse alahindamine võib-olla Eesti jaoks üks riske siis majanduses plaanis kindlasti noh, ma ei saa täna öelda, et see on viga, aga aga kindlasti selline oht on see, et ikkagi poliitilistes ringkondades ei tunnetata seda, et majandus ei ole pidevalt kasvav ja, ja nende riskide alahindamine tänases olukorras, kui, kui tõepoolest teatud ministeeriumite palgakasvud on päris jõuliselt olukorras, kus tegelikult me teame, et järgmisel aastal majanduskasv väheneb vähemalt kaks korda, ka skeptik skeptikud pakuvad, et ka kolm korda ja selles olukorras kindlasti riik peaks olema ettevaatlikum, et mina siin näen teatud ohte, eks see on jälle maitse asi, et kes ütleb pehme maandumine, kes ütleb, et tagasilöök, et see tegelikult on, ju väljendustes võrdub, aga kui me teame, et majanduskasv oli 12 protsenti ja ütleme, et aasta hiljem tuleb seitse või kaheksa ja veel aasta hiljem tuleb näiteks viis siis noh, see on selge, et olukord on drastiliselt muutunud ja sellele muutunud olukorrale tuleb adekvaatselt reageerida, mis adekvaatne reageerimine peaks olema? No riik kindlasti peaks näiteks sellistel hetkedel mitte olema palgatõusu mootoriks, ma saan aru, et meil on teatud eluvaldkonnad, kus palgad on konkurentsivõimetud juba riigisektoris ja ma saan seal aru, et tuuakse järgi, aga me ikkagi näeme, kuidas ka nendes ministeeriumides, kus keskmine palk oli 20000 all, keskmine palk oli 20000 all, tõuseb ta veel üle 20 protsendi, et noh, see on juba natukene natukene küsitav ja seda olukorras, kus me teame, et majanduskasv ei tule mitte isegi kümmet protsenti ega selle ligilähedale, nii et selles kontekstis Need on hästi lihtsad näited, aga need tegelikult on laiendatavad kogu majanduse olukorrale reageerimiseks. Te tõite siin ennist siis hea teema välispoliitilise ja Eesti suhted meie idanaabriga, kuidas me peaksime käituma see kolmveerand aastat, mis meil 2000 seitsmendad tiksunud, on ju pakkunud väga vastakaid emotsioone ja mingis mõttes isegi jääb mulje, et Eestil puuduvad isegi võimalused reageerida niimoodi, et, et öeldakse, et see oli nüüd õige või tublid, et te nii teete, et mida iganes või kuhu iganes meie astuks kogu aeg, justkui koliseb ämber, on seal midagi karta? Noh, ma ei tea, kas just ämber koliseb, aga ütleme nii, et me oleme viimased, et sammud teinud justkui etteantud rajas ja ja poliitikas, kui sul tekib selline kitsas koridor ja sa pead ainult seda mööda käima, siis minu arvates selle koridori tekkimine iseenesest see koridor on tegelikult rituaalne, et ta ei ole, ta ei ole reaalselt takistav, aga selle koridori tekkimine on juba piirav ja, ja selles kontekstis see, et nüüd siis juba poolteist aastat tagasi meil Eesti elu üheks põhisündmuseks tekkis üks kuju ja selle kujuga võitlemine ja ja nüüd siis sisepoliitilistel kaalutlustel väga selgelt põhiküsimuseks tekkis ühe gaasituru-uuringuloa andmine või mitte andmine ja, ja loomulikult emotsionaalselt kõik tahtsid olla poliitikutest kõige suuremad eestlased, kui nii võib väljenduda, siis see tegelikult on, ongi ohtlik, see lõppkokkuvõttes võib viia ära ratsionaalsed otsustamise mänguma. Kas tahtmine olla suurem eestlane, kas see tähendab nagu odavat populaarsust rahva silmis? Ka nii võib öelda jah, ka odavat populaarsust tähendab tegelikult olukorda, kus poliitik vaatab näiteks ajalehte ajalehes on toodud mingi avaliku arvamuse küsitlus, näiteks küsimus on, et et mis teie arvate, et kas mingi kuju tuleb ära viia või mitte ja siis ta vaatab, et too selle poolt on 95 protsenti. Ja loomulikult ta siis ütleb, et oi, et mina olen kindlasti selle poolt või, või näiteks gaasitoru. Et Eesti inimesed 90 protsenti olid isegi selle, noh ma arvan, et inimesed idency vahel gaasitoru ehitamisele uuringul, aga et nad ütlesid jah, me oleme selle vastu 90 protsenti ja loomulikult poliitikule, kellel on populaarsust juurde vaja, ta vaatas, et oh, 90 protsenti on ripakil. Teeme otsuse selle järgi, et minu vaadates niimoodi käitudes. Me olemegi selles kitsas virtuaalses koridoris ja see on väga ohtlik, et järgmised järgmised küsitlused ja küsimused, mis ette tulevad ja mis inimestele võib-olla väga meeldivad, noh, me võime täiesti konsentsidena jõuda ja, ja võime jõuda olukorda, kus meid Euroopas ei mõisteta. Noh, ma toon kõige lihtsama näite, et kui inimeste käest küsida, et kas surmanuhtluse peaks taastama või mitte, siis ma arvan väga selge enamus pooldakse, et surmanuhtlus peaks peaks tagasi tulema, aga jällegi, et Euroopa kultuuriruumis ja poliitilises arusaamas see oleks täiesti vastutustundetu käik. Õnneks nii lihtsale rehal ei ole veel keegi astunud. Rituaalne koridor võimaldab meil sinna sinna suunduda järjest sügavamale veerest kitsamasse koridori ja see on väga ohtlik. Te saatsite praegu õhku hulga kive, millest osad minu meelest maanduvad ka Reformierakonna kapsaaias. Kui meenutada viimaseid sündmusi, no näiteks gaasijuhtmega, kui võtta sinna ette Reformierakonna esimees, et seisukohad panna siis järgi, mida rahvas arvab ja mida Mart Laar köhis siis justkui Lipp pöördus natukene üht teise suunda. No see on poliitika poliitika selles mõttes, et, et koalitsiooni kolme erakonna vahel on kokku lepitud, et kui sellistes olulistes küsimustes konsensust ei ole, siis otsust positiivset otsust ei tule ja kuna Isamaa ja Res Publica Liit selle teema üles tõstis, siis, siis noh Ühelt poolt olidki nii-öelda, et ei olnud mõtet üldse vaidlema hakatagi ja asi sai väga kiire ja selge lahenduse meelasete natukene alla ja tulite vastu täpselt nii ta on ja noh, see on nüüd selle jällegi sellise poliitilise otsustamise küsimus, et mina isiklikult arvan, et sel teemal oleks pidanud rohkem vaidlema, aga meie otsus oli, et mitte vaielda, meie, ka Reformierakond oleks võinud vaielda selle teema üle kirjeldada paremini ka inimestele ja Eesti elanikele lahti miks tuleks uurimise luba anda, miks meist jätaks parema pildi, miks see võiks ka meile kasulik olla ja ma veel kord ütlen, et Eestil ei ole kasulik olla selline riik, kes noh, Venemaal iga tegevuse peale ütleb fuifuifui. Ma tahan väga selgelt kohe ka juurde öelda, et, et ma ise suhtun samas päris suurte hirmudega sel lihtsal põhjusel, et noh, ka see Putini valik, et nüüd ta enam president olla ei saa, on peaminister ja see tähendab, et demokraatiaga ei ole seal kõik asjad korras, aga see ei tähenda seda, et me peame selline foobiat tundma nagu kogu selle tegevuse vastu ja ma ütlen veel kord, et majandust ja poliitikat tuleks väga selgelt eristada. No te ütlesite, et Venemaal ei pruugi olla demokraatia, kõik asjad. Kas alles hiljuti istus sama tooli peal Aivar Riisalu, teie kolleeg riigikogust, tema väitis, et Eestis ei ole demokraatiaga kõik korras, sellepärast et on teatud seltskond, on üks härra, kes mõtlevad Tema ongi jumal ja eesti valitseja. Liigume diktatuuri suunas, nimesid nimetamata, aga me saame ju aru, kellest me räägime. Mees, kes 22000 häält vähemalt lukku korjas, ma tegelikult ei mõelnud mitte selle mehe peale, vaid mõtlesin mehe peale, kes selliseid süüdistusi loobib, et, et hästi delikaatselt öelda öeldes, ma arvan, et Aivar Riisalu põdes siin selliseid opositsiooni jäänud poliitikukompleksi. Tõmbaks natukene selles mõttes nüüd pidurit ja paneks Meelis teie ette küsimuse, mis mind on vaevanud võibolla mind kui väga ebapädevate inimestega. Aga kas Eesti poliitilisse tippu kuuluvad inimesed on, on nii mitmekülgsed, et nad võivad näiteks 10 aasta jooksul või lühema aja jooksul pidada kolme, nelja erinevate ministriametit? Eesti valitud süsteem on, on tõepoolest selline, et sisuliselt ministeeriumi toimlemise eest vastutab kantsler ja poliitiline minister peab suutma andma poliitilised suunad, testis on olnud kahjuks väga palju ministreid, kes ei ole olnud võimelised neid poliitilisi suundi andma ja selle tõttu tuleb poliitikat kui tervikut kritiseerida. Aga samas on olnud neid ministreid, kes on erinevatel ametikohtadel tõepoolest, noh, väga erinevatel positsioonidel väga hästi välja mänginud, et siin võivad mõned, et mehed mõelda, et ma teen nalja, aga näiteks Rein Lang, kui ta oli välisminister, oli noh, väga hea, ta oli küll väga lühikest aega, aga teda hinnati väga heaks selliseks välispoliitika või noh, välispoliitilise musikaalsuse tunnetajaks ja teiselt poolt on ka väga hea justiitsminister ja ma arvan, lang on inimene, et kui ta näiteks satuks majandusministriks, et oleks seal ka hea, kõik, sõltubki lõppude lõpuks teadmistest, tunnetusest ja õppimisvõimest. Ma tooks ühe teie erakonnakaaslase nime veel mängu teise, mainisite langi, aga ma paneksin kõrvale siia nime Paet, kas tema välisministrina ja suunanäitajana on olnud tasemel mees, vihjates veel tollele Venemaa foobial, et kas see kaudselt vähemalt ei lange tema õlgadele? Minu arvates on Urmas Paet pigem ikkagi Rein Langiga ühest kategooriast, et ta oli ka väga hea kultuuriminister, tema ta väga hinnati, sai valijatelt väga hea hinnangu tagantjärgi ja ka välisministrina on ta on ta hea, et, et see foobia jah, võib-olla selle foobia vastase võitluse teemal võib öelda, et ta on natukene pehme olnud, aga siin see ei tulene mitte niivõrd Urmas Paetist, kui ma arvan, et sellisest üldisest õhustikust, et seda võitlust on ka väga raske pidada õhkkonnas, jällegi, kus ma ütlen, et valijate seisukohad on 90 10-le, et poliitik peab arvestama ka mingil määral seda tagapõhja ja, ja siin noh mingeid kriitilisi kohti leiab ka heade ministrite tegevuse salati tagasi, tulles selle selle Venemaafoobia juurde, muuseas, kas see on täiesti juhuslik, et kolm raportöör kõrget nina on nüüd siis neil päevil Eestile üsna palju asju ette heitnud ja näiteks soovitanud siis vene keel teiseks riigikeeleks võtta või on see juhuste kokkulangemine, on see Venemaa kindel, selline tugev lobitöö kuskil nurgas? See on ja kas eestlastele hakkab jälle see põline selja sirgeks löömise efekt nagu kätte maksma, et noh, Baiendumatus või kuidas seda nimetab? Ma pigem arvan, et see on kokkusattumus, aga kindlasti selle kokkusattumuse kokku käib ka niinimetatud vene lobi ja nende väga hea töö erinevates rahvusvahelistes struktuurides. Tundub, et nad on olnud meist mitmelgi pool edukamad, jällegi väiksel riigil ongi raskem suurega võidelda, aga ma ei tea, härra van den Linden ja kelle seisukohad, et tegu on ikkagi sellise põikpäise, mitte kuulamisega ja ja ma ei näe pikas või sellises suures plaanis Eestile nendes väljaütlemistes väga suuri ohte, et mulle tundub, et ÜRO inimõigusvolinik ehk ei olnud lihtsalt eesti taustaga kursis, et teadmata ajaloolist tausta, et nad ei tunneta ka meie kodakondsussüsteemi tegelikult rahvusvaheliselt loetakse Eesti kodakondsuse seadust, mis võimaldab inimesel piltlikult öeldes kolmeaastase elamise järel Eestis saada kodakondsus, seda loetakse ikka väga-väga lihtsaks ja ma olin eile just Austrias, seal tuli ka juttu kodakondsusnõuetest ja nemad alles hiljuti kehtestasid keelenõude kodukonda kodakondsuse saajatele, sest noh, pikka aega neile tundus, et see ei ole probleeme, noh Austrias teatavasti võõraid elab vähe. Aga ühel hetkel nad hakkasid tunnetama, et vähemused, kes järjest sisse tulevad, võivad tekitada neilegi probleeme ja, ja ma pigem ütlen, et sellisesse kriitikasse, mida need kolm härrad siin nüüd on teinud, et tuleb suhtuda külmalt ikka oma oma asja edasi ajada. Räägime spordist ka natukene. Äripäev versus Atonen, läks teil hästi? Lõppes õnnelikult kihlvedu. Ma pean tunnistama, et ma olin sellel kevadel väga objektiivsetel, erinevatel põhjustel väga viletsas füüsilises vormis ja käisin Stockholmi maratonil, kus noh, ütleme nii, et ma ikka elasime haaravaid hetki mööda mingil hetkel võsa vahel, kui tundus, et ma ei jõuagi alla kontrollaja, mis on kuus tundi ja inimesele, kes ei olnud varem üle nelja tunni maratoni jooksnud ja ka sinna nelja tunni piirile jõudmist pidas selliseks põlastusväärseks natukene, et ma ikka elasin väga halbu tundeid seal Stockholmis öö üle ja. Ma otsustasin kiiresti oma tervise eest rohkem hoolt kandma hakata ja see äripäeva kihlvedu, mis nüüd poolteist kuud tagasi sai sõlmitud, oli pigem selline, et mul juba tundus, et et midagi hakkab tulema, et ma mõtlesin, et paneme ühe surve veel peale, et tuleb rohkem vaeva näha, et noh, tagantjärgi tuleb öelda, et ega kui me kihlvedu tegime, ega me siis ei, mina ei kujutanud ette, et see on avalik asi. Saunaõhtu järgsel olekul rääkisime mitu korda, et täna siin ei ole mitte poliitikud ega ajakirjanikud, vaid jooksusõbrad, et me olime ühel jooksuseminaril ja ja see, et see paar päeva hiljem lehes oli, oli mulle vähemalt väike üllatus, et ma vist kodus naisele rääkinudki sellest kihvlaste, see luges ja ütles, et kuradi mees, millega sa jälle tegeled ja sai treeningplaan tehtud ja 97 protsenti sai see treeningplaan täidetud ja noh, minu töökoormuse juures see on, see on nagu supertulemused. Palju see treeningplaan keskmiselt nädalas kilomeetreid ette nägi pärast. Kihlvedu tuli ikka ette olukordi, kus ma kolme päevaga läbisin 60 kilomeetrit ja 70 kilomeetrit, praegu käib ka jooksmine pärast maratoni ikka edasi, eks ole. No ausalt öeldes praegu on tunne nii heaks läinud, et ma siin siin olen uuesti mõelnud, et maratoni võiks alla kolme tunni joosta, et, et see oli pikka aega minu arusaamine, et üle kolme tunni ei olegi tegelikult maratonijooksja ja siis kui sa oled noor ja natukene ütleme sportlikult, ülbe ka, et et siis see tundus kõik, et üle kolme läheb, et siis ikka on juba mage värk, aga nüüd ma ei ole viis või kuus aastat kolme tunni alla saanud ja praeguse suhteliselt kiire areng kolme kuuga on tekitanud väikse ahnus, et järgmine aasta võiks olla kolmetehas. Meelis Atonen, aitäh tulemast raadio, kahte ja ilusat sügise jätku teile, aitäh, kõike head.