Mõned ajaloolased on kunstistiili perioode ja vooluperioode võrrelnud inimese eluga. Selle suure sümfoonia esimeseks selgeks akordiks on tavaliselt lapsepõlv, kus aimataks järel vanemate kõnemaneeri ütlemisi. Keelepruuki ja kunstilises keeles öelduna sulatakse ühte veel eelmise ajastu kunstivooludega. Siis järgneb noorus. Korraga avastatakse. Et vanad kunstivormid kitsaks jäänud. Püütakse vabaneda nende vanade reeglite ja traditsioonide ahelaist ja tormata relvaga käes tundmatute maade avarust, avarustesse teha pöördeid, revolutsioone. Teatud aastate aastates öeldakse inimese kohta tallama küpsetes aastates. Seda võib öelda ka kunstiliste voolude kohta. Ja kui inimene ulatab vaatama juba üle elu keskperioodi, näeb ta kauguses virastuvat vanadust. Romantiline kunst on arenenud sama teed pidi. Äsjakuuldud Mustovski laul tähistas seda ajajärku vene muusikas, kus romantikud, olles teadlikud oma noorusliku jõus ajaloolises missioonis, mässasid nende tõkete vastu, mis eraldasid neid oma nõndanimetatud unistuste kaugetest randadest nagu nad ise ütlesid. Ja nii siis võttiski too iseteadlik tormakas mussowski endale niukse julguse mõnitada vananeva klassitsismi üllaid ideaale. Kas te panite tähele, kuidas klassik ennast selles laulus iseloomustas? Olen lihtne, selge, tagasihoidlik, viisakas, olen sujuv, mõõdukalt kirglik, häbelik, õpetlik. Olen puhas klassik. Olen kõige uue õel vaenlane. Nende kärarikas muusika, nende kohutav korralagedus. See häirib mind. Näis, näen ma kunsti surma. Sellest võib järeldada, et romantiline kunst oli kõike muud kui tagasihoidlik. Ja kui mõõdukalt kirglik. Kas see oli niimoodi ka kirjanduses? Seitsmes kuningas? Prantsuse romantismi ühe peamise esindaja meilgi tõlgete kaudu hästi tuntud Viktoor Ko arvates peab kunst elu kujutama mitte tavalistes mõõdetes vaid ta peab tihend tihendama, tugevdama peamisi jooni. Poeet, kujud nagu eelkõige erakordseid nähtusi rõhutagu, vastas pooluseid. Head ja kurja inetust ja ilukoomilist ja traagilist. Üldse kuulub romantismi põhitunnuste hulka rohke antideeside kasutamine. Prantsusmaal arenes progressiivne romantism käsikäes ühiskonda vapustanud sündmustega. Elades 1830. aasta juulirevolutsiooni eelõhtul üle tunduva tõusulaine. Progressiivse romantismi lipukandjaks kujunes Pariisis tollal 28 aastane Viktor Ko, kes ütles enda kohta. Ma kirjutan ühe käega, aga võitlen kahe käega. Progressiivsed romantikud astusid eelkõige ägedalt välja klassitsismi vastu taga ka rutiini ja tardumuse vastu, mis valitses nii kirjanduses kui ka maalikunstis ise. Loomustaval kombel oli klassitsismi tugipunktiks prantsuse akadeemia mille vastu nüüd suundusid paljud romantika rünnakud. Nõudes vabadust kunstis ja igasuguste kanooniliste reeglite hülgamist võitlesid romantikud ühtlasi Burboonide dünastia katoliiklik seodaalse reaktsiooni vastu. Seda taipas muidugi hästi ka vastaspool. Romantiline lüürik lamartiin kirjutas 1834. aastal oma luuleliste mõtiskluste eessõnas akadeemia poolse opositsiooni kohta järgmist. Geomeetria eriteadlased, kel on akadeemias hääleõigus, rõhusid noorsugu oma näitliku türannia kogu raskusega. Nad kartsid, et luule võiks ühes vabadusega ellu ärgata ja hävitasid juurtega. Ta edusid oma koolides ja lütseum ides. Eriti puhkesid kired lõkkele 25. veebruaril 1830, kui toimus Ko uue tragöödia Errnaani esietendus. Sel puhul ei suutnud kumbki pool hoiduda meeleavaldust meele avalduslikest demonstratsioonidest. Klassitsismi pooldajad vilistasid, romantikud plaksutasid, näidendi enda pateetilise värsse ei olnud palju kuuldagi. Romantismi pooldajad kandsid muide pikki juukseid ning habemeid ja püüdsid ka muidu oma riietuse ning käitumisega Kilp kodanlasi ärritada. Konservatiivsetele, ajalehtedele, kes sel puhul noortele Rebellidele lava kohal selt moraali lugesid, vastas romantismi üks teoreetikuid diofiil kotie mitte Ligased, metsikud SAS'is päised ja rumalad Attila hunnid ei seisnud diaator frontsees leeris vaid tulevikurüütlid, aatesangarid, vaba kunstikaitsjad ja nad olid kaunid, vabad noored. Ja edasi konstateerib Scottie, et siin olid vastamisi kaks süsteemi. Kaks parteid, kaks armeed ja koguni kaks kultuuri. Kuu ümber koondunud romantikut salongi kuulusid tuntumatest nimedest veel mis see san-i, maa, maalikunstnikud, Tänakroa kulanšee ja rida teisi. Kotzee ütleb oma romantismiajaloos selle rühma kohta. Romantismi armees olid kõik noored nagu Napoleoni, Itaalia armees. Kuidas lugu oli tollal Pariisi muusikaelus? No peab ütlema, et muusikaliselt oli pari kahtlematult ka üks võib-olla Euroopa dünaamilisemaid linnasid. Nii nagu kirjanduseski, räägiti kõikjal sensatsiooni tekitanud romantilistest teostest, ühed olid neist vaimustatud, teised olid nördinud. Ja teosed, mis selliseid lahkarvamusi esile kutsusid, olid näiteks mõned aastad tagasi Pariisis lavastatud Karl Maria Veeberi ooper Nõidkütt siis aastal 1230 laval olnud Uberi saatana vend, siis 1230 esiettekandele tulnud Berloosi fantastiline sümfoonia aastal 1231 lavastatud meier periooper Robert saatan ja paljud teised teosed. Need teosed olid nii nagu Herna niigi väga dünaamilised. Tegevustik kandus kuninga lossidest põrgu väravasse linnaväljakult, metsad metsikusse, kaljulõhesse, keskpäevavalgusest, öisesse, pimedusse ja tegelasteks olid inimesed, saatanad, röövlid, vaimud ja vahest isegi kooliat tõusid haudadest üles, et kuuvalgel tantsida. Kõikjal oli siis liikumine, dünaamika, kõik oli segi paisatud, mis muidugi klassitsismi-le klassitsistlikus suunale muidugi vastuvõetav ei olnud. See aasta tahad kasvõi 30, on muusikaliselt huvitav veel selles mõttes et sel aastal kohtusid kaks muusikalise avangardist alangaardismi üks peamist esindajad. Need olid üheksateistaastane friends list ja 27 aastane Hector Berlioos. Muuseas oli list üks nendest Victor Figo partei liikmeist kes tuliselt pooldas tema reforme, oli tema ideedest väga vaimustatud. Ja list oli ka see mees, kes tegi henna nii-le analoogse pöörde pianismis. See oli. Mõõduke mõõdukas klassikaline pianist asendus asendus nüüd romantilise tormakab mehhanismiga. Suurte äärmustega kontrastidega. Need kontrastid äärmust olid väga mitmesugused, alates klaverifaktuuri, seda äärmiselt kõrged registrid, madalat registrit kujundid Saatan, Ingel, Mehhistoffelis, Margarete ja nii edasi, nii et mehhanism oli isegi niivõrd uudne, eto kohutas isegi Krumandikuid. Ja esimesed löögid andsid isegi romantikud sellele äärmuslikule suunale, nimetades listi kotleti raiujaks, klaveri lõhkujaks, pööraseks ja nii edasi. Nii et need ei olnudki mitte klassitsismi esindajad. Et lihtsalt kuulusüst Victursi kuu parteisse, sellest annab ettekujutuse ka üks tema klaveripaladest. Ma seppa, mis on loodud Victor Hugo samanimelise poeemi ainetel. See klaveripala iseloomustab väga hästi seda klaveri stiili. Mis list tõi neid suuri äärmusi, seda suuri kujundite kontraste kogu seda tulevärki, mis seda äärmuslikku pianisti iseloomustas võib-olla praegu kuulaksimegisele pala ettekannet risti laveegolammased. Muusikalise romantismi väljakujunemisele on avaldanud mõju kaks tegurit. Need on rahvalaul ja üldse rahvalooming. Ja teiseks Göte luule sajandivahetusel 17 sandile 18 18 sajandi lõpp ja 19. Sajandi alguses oli noorsugu tüdinenud klassitsistliku test kunstiteostest ja kalantsest. Kunstist ja klassitsismi reegleid peeti tollel ajal võrdseks poliitiliste reeglitega, mis ahe aheldasid inimest, eriti kunstniku fantaasiat. Ja seevastu rahvaloomingust leiti kõike, mida just ihaldas tolle aja noorsoohing. Seal oli muusikaalsust musikaalne värsstundesiirus, rahvuslik keelepruuk, loodusetunnetus ja värsi musikaalsus oli eriti oluline, mis otse dikteeris kohe muusikat kirjutama ja viis kunstniku loomingu juurde. Göte luule on sündinud ka rahvaloomingu pinnal. Ja köitekunstist olid vaimustatud, võiks isegi öelda kõik 19 sandi heliloojad alates betoonist ja lõpetades hoogubolfiga sajandi lõpul. Schubert näiteks oli köötaja luulest niivõrd vaimustatud et lugedes metshaldjast olevatel kohe tekkinud momentaalselt muusikalised kujundid ja need olevat niivõrd eredad olnud, et ta olevat istunud klaveri taha vabandust laua taha ja kirjutanud laulu kohe korrapealt ülesse ilma klaveri kaasabi kasutamata. Niisugune loominguline puhang muidugi võib toimuda ainult suure vaimustuse tulemusena ja nihukest vaimustust pakkus Göte luu luule, mida suudeti vaid väga paljudele heliloojatele. Üks nihuke luuletus, mis on viisistatud väga paljude 19 sajandi heliloojate poolt. Beethoveni, Schuberti, Schumanni listi ja Hugo Wolfi poolt on mind jooni laul Göte romaanist Wilhelm meistri õpiaastad. Et veidigi tutvuda nihukese luule ideaali ideaaliga selleks esitamegi, selle luuletuse Göte miniooni laul alul sõnaliselt ja pärast ka Schuberti poolt viisistatuna. Romantiline vool on alati rõhutanud muusika ja kirjanduse omavahelist seost. Tuntud on näiteks Bayroni muusikale pühendatud värsid. Saksa romantiline kirjanik Ludvig Tiik küsib. Kuidas, kas meil pole siis luba mõtelda akordidega ja komponeerida muusikat sõnade ja mõtetega. Dicki teose pahupidi pööratud maailm algus kannab nime sümfoonia kusjuures alapealkirjadeks on andante teetuur. Piano Creschenda esimene viiulisoolo. Paljudele romantikutele on muide iseloomustav rütmiline rütmiliste proosa harrastus Guideks rütmise oli ju ka algselt muusikaline mõiste. Romantikutelt on see muusika ja kirjanduse lähedase seose tunnetus kandunud üle ka tänapäeva. Ma selle kohta tsiteeriksin ainult ühe näite Tuglase raamatust. Marginaal ja Tuglas ütleb. Kaugel komponistide loomisviisi mõistmisest, arvan enesel nendega ometi midagi ühist olevat. Kuul on vähemalt niisama tihendatud ja viimistletud väike vormi harrastajate hulka nagu mõned neist. Ja oleksin rõõmus, kui keegi mind lugedes võiks tunda midagi selletaolist. Kui Mozarti või Shapääni kontsertidel. Tahaksin täna siin pisut peatuda. Romantismi varasemal tulekul eesti kirjandusse. 1820. aastal kirjutas. Tallinna kreiskooli õpilane Friedrich Reinhold Kreutzwald ühe pala, mis on tuntud ööpildi nime all. Kreutzwaldi kirjandusliku maitse varasemal kujunemisel oli mõningane osa ka saksa eel romantikutel kuid sinna vahele segunes ka šoti päritoluga Osseani laulude vastu helki. Ja nõnda loob seitsmeteistkümne aastane maarahva soost koolipoiss Tallinna saksikus miljöös järgmise muistseid Parde meenutava puht romantilise miniiatuuri. Seejuures ta algkujuks kasutab oma vana ohulepasõpra viiuldajat ja külalaulikud toa jaagu bit. Kuuleme nüüd seal ala. Muusikal on kaaluv koht ka saksa hilisromantismi väljapaistvaima esindaja Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni loomingus. Oma nooruses kavatses Hoffmann ise teatavasti täielikult heliloomingule pühenduda. Aastail 1000 808813 töötas ta dirigendina Bambergis. Üheks sagedamini esinevaks kujuks. Tema teostes on kapellmeister Johan Kreesler. Nagu enamik Hoffmanni kangelasi, Panga Grayslal, asjatu otsija. Traagilisele hukkumisele määratud hädavaresentusiast. Ülemkannataja, kes lämbub keset mugavusi, harrastavad väikekodanliku keskkonda. Suure fantaasiaga. Andeka kunstnikuna armastab Grayslal muusikat kirglikult. Talle on orgaaniliselt vastumeelne kui seltskonnas muusika madalgatakse mõnusa ajaviitetasemele. Koos Kreesleriga teeb Hoffman järelduse, et tõeline kunst on maa peal. Igavesti kodutu ja lindprii. Hoffmanni loomingu näitena kuuleme miniatuuri Kreesleri muusikalis-poeetiline klubi. Nimelt on Chrysler selleks, et leida oma improvisatsiooni jaoks mõistvaid kuulajaid organiseerinud väikese sõprade ringi. Sellised kodused harrastusringid olid üldse romantismiajastule väga iseloomulikud. Meenutagem Kuu salongi kõrval Pariisis siin ainult veel Berliinis Hoffmanni korteris korraldatud Seraapioni vendade õhtuid. Romantilise vaimusuunatundeelus kuulub üks kesksemaid kohti armastusele. Naise idealiseerimisel lähenes romantism uuesti keskaegsele Ruba tuuride ja minnes hingerite luulele. Romantismiperioodil taastub ideaalse armastuse ülistus, mis paiguti omandab lausa kultusliku iseloomu. Bel, meie päevilgi armunute ühene teise peo motiveerimiseks kasutatav kõnekeelne väljend. Ta tegi seda romantilistelt põhjustel. See väljend põlvneb selle ajastu elutundest. Tuntud on saksa romantniku Ludwig tiiki. Ütlus. Õrn armastus mõtleb akordidega, sest tõelised mõtted on temast liiga kaugel. Seetõttu põrkas romantiliste kangelaste armastus tegelikkuses tihti takistustele. Tüüpiline on situatsioon, kus teose peategelane armub mõnda hurmavasse abielu naisesse. Leiab vastuarmastust keelt, kuid väliste tegurite survel lõpeb kõik traagiliselt. Sellises keelatud armastuses avaldus muide loomulike tunnete protest tolleaegses aristokraatlikus seltskonnas domineerinud abielutüübi kui vastu, kus abiellute, kas varanduse pärast või siis poliitilistel motiividel. Romantilise armastusluule näitena kuulakem katkendi inglise romantika Shelli kuulsast poeemist. Epi psühhidi on Minni nurme tõlkes. Armastusel oli grammatikute vaatevinklist mitu erinevat külge. Üks oli see tundemoment, mis mulle inimest kõige tugevamini vapustas, eriti noorust. Aga tunneta järel januneb kogu romantiline sajand. Samal ajal vaatasid romantikud armastusele kui kõige hea, kõige ilusa sümbulile. Armastus pidi ühendama inimesi. Armastus pidi soodustama ühiskondliku progressi vendlust. Ühesõnaga armastus oli üks suur ja ülemideaal kuid sealjuures väga kergesti puruneb ideaal. Ja nagu list ütles, medideaalid purunevad vastu materiaalset ühiskonda. Armastus teema muusikas on romaatikute juures lausa domineerival kohal ja eriti just soololaulužanris. Fun laule kirjutasid peaaegu kõik romantikud ja enamus 70 protsenti nendest soololauludest oli ikka armastus. Teema. Teemale pühendatud soololauludega alustas Schubert romantiliste soololauludega. Ja temalt Me kuulamegi täna soololaulu Margarete hoki juures, mis suubelt kirjutati, kui ta oli seitsmeteistaastane. Tal olid vist kah möödas isiklikud elamused, armastuse purunemine. Ja see leidis otsekohe kajastamist soololauludes tema laulutsüklites talvine tee siis Ilus möldrineiu ja paljudes teistes lauludes. Margarete Vuki juures on kirjutatud Göte tekstile ja kujutab Margarete monoloogi, kes mõtleb vokid tallates kohtamisele orgaretega meenutab neid äravaid, ärevaid tundeid. Vabandust faktiga kohtumisel Faustiga meenutab neid ärevaid tundeid, mille ta kohtama läks Fausti käepuudet ja lõpuks suudlust. See laul on klaverisaade kogu aeg meenutab vokiratta urinat kuulamegi seda laulu. Paljude romantikute looming koosneb otsekui kahest kihist reaalsest ja fantastilisest maailmast. Nende teosed lausa kubisevad pantidest ja viirastustest heasoovlik Est, Kloomidest ja õelatest sortsidest. Isegi Heinrich Heine, kes muidu nõnda sapiselt pilkab saksa romantikute jubeduse kultust opereerib oma luules tihti üleloomulike nähtustega. Oma ballaadis Šafroa redell ja Tripoli Meli saand manab Heine näiteks 100.-te sajandite tagalt esile keskaegsed kodukäijad. Selle ballaadi aluseks on poollegendaarne pärimusteade prouanssi. Rudellist, kellest jutustatakse, et olevat kaunisse triipoligraphinnasse armunud üksnes palveränduritele kuuldud jutustuste põhjal. Krahvinna ilu ülistamiseks lõi röödell arvukalt laule. Et armastatud näha, võttis Rudel ette pika merereisi, kuid haigestus teel ja suri Tripoli krahvinna käte vahel. Krahvinna ise Läks pärast sõda kloostrisse kuuleme seda ballaadi. Ka muusikas on fantastika väga laialt esindatud. Muusikas on huvitav veel see, et sina fantastika tihti läbi põimunud armastuse teemaga, nagu see on näiteks Berlioosi fantastilisest sümfooniast. Sümfoonia tegelikult ongi armastuse elamuste põhjal kirjutatud sümfoonia. Ja see viimane osa kannab pealkirja öö nõidade sabatil. See on tõeline fantastiline pilt muusikas mis kujutab nagu nihukesed fantastilisi lugusid, disi ja viirastusi, kooliaid, Nende tantsu ja nii edasi. Ja sellele sabattele ilmub siis ööga see sümfooniakangelane, kus ta kohtab oma armastatut piirastusena. Midagi analoogset on ka soololaulus teisik Schuberti soololaulus nimelt siin on ka armastus ühendatud fantastikaga. Mõte on siin sellel laulul nii niisugune, et Laulukangelane pettunud armastusest on palju rännanud maailmas ringi ja neid peale pikkade aastate jälle jõudnud tagasi sinna kohta, kus algas tema armastuse lugu. Ta seisab oma armastatu maja ees ja vaatab akna poole, kus elab tema armastatu, siis näeb ta viirastust, näeb enda teisikut, kes samuti ahastabi ohkab nagu temagi. Ja sellest laulukangelane järeldab, et saatus irvitab tema üle. Mehhistoffeles naerab. Selle laulu kuulaksimegi. Armastusele kui eluandjale vastaldasid romantikud oma antitee, seda harrastuses tihtipeale surma. Seejuures sisaldas surma mõiste eelromantikut jaoks harilikult midagi heroismi. Näiteks madam staal väidab surma mõte, mis arki inimese meelt masendab. Julgustab geeniust. Kuid hilisromantikud tunnetasid surma juba lohutamatu Martüüriumina. Alfred Winiib ütleb oma poeemis Pariis resigneerunult. Saatuse kaoses on usaldatavad ainult kaks punkti. Kannatus ja surm. Oma päevikus võrdleb sama miniinimeste saatust vangide omaga türmis keda viiakse järgemööda välja hukkamisele. Nii ütleb kannatused vanglas siis surm. See ongi kogu elu. Milleks on vaja veel põrgut. Ka armastuses endas peitub romantikut arvates surma eelidu. Mitte asjata ei pane uus romantiliselt häälestatud Aino Kallas veel käesoleval sajandil ühe oma armastusteemaliste jutujutustuste kogu pealkirjaks surmad Eeerross. Surma ülev sünge teema kõlab korduvalt ka vara varisenud maarahvalaul ja Kristjan Jaak Petersoni õmbles. Tema loomingut vaagides ütleb Friedebert Tuglas. Kristian Jaak Peterson oli eesti uusromantilisele voolule sedasama mis Andre Schenie prantsuse romantism, mille ja hõlder liin saksa romantism, mille eelkäija Rogool. Lisagem et oma saksakeelsetes värssides meenutabki Peterson mitmete Just Mölder liini ulatudes neis värssides igati Euroopa tolleaegse luule tasemele. Kuulemegi nüüd üht Petersoni alles käesoleva aastakümnel uuesti avastatud leegijat Betti Alveri kongeniaalses tõlkes. Kui klassitsistid meelsasti kujutasid rahuliku päikesepaistelist keskpäeva siis romantikud eelistasid hommikut selle lootustega õhtut, selle nukruse ja igatsusega. Veel sagedamini aga öid tähtede ja kuuvalgusega. Oma looduse kirjeldustes kujutasid romantikud sageli maru äikest udu tuule poolt kihutatavaid pilvi koskesid märg üldse tavaliselt kas midagi väga jõulist või siis väga nõrka. Romantikute silm valib looduses kõige eredamaid ning haruldasemaid värvitoone ja väärisesemeid. Romantilises luules domineerivad näiteks hõbe, kuld, purpur, pärlid, roos, ambra, nektar. Üsna üsna reeglipäraselt seguneb romantikute loodusihaldus nukrusega kusjuures võrdluspilte tihti otsitakse muusika valdkonnast. Näiteks Shatubriaani autobiograafilises romaanis reamee kadestab nimikangelane karjast, kes soojendab oma käsi kuskil metsa südames süüdatud väikesel lõkkel. Kuulasin tema nukrameelseid laule, mis tuletasid mulle meelde, et inimese loomulik laul on kõikjal kurb isegi õnne avaldades. Meie süda on ebatäiuslik, mänguriist kannel, millel puudub keeli ja millel isegi meie rõõmu avaldusi tuleb esitada uhkusele pühendatud keeltega, mõtiskleb pioneer. Kui russo oli oma looduse kirjeldustes piirdunud kodumaise keskpärase maastikuga siis romantikud saavutasid suuri võite ka troopika ookeanide ja mäestiku kujutamisel. Lamartiin näiteks viib oma lugejamäetipule ja laseb sealt vaadelda maastiku kuni taevaranna kaugusteni. Päikesetõusu ja loojumise hõõgus ja purpur olid romantikutele sobivateks vahenditeks anda edasi võimsaid nastinguid. Vanad tammed juhtisid sajandite maukumatuse võrdkujuna mõtteid aegade taha. Tüüpiline romantiline antitees on ka liikumatu järv vahutava kose vastandina. Üldse armastasid romantikud kasutada loodust, hingeliigutusi rõhutava taustana. Jägala põhjana. Muusikas on ka loodusel väga suur roll ja nii nagu romantilises kunstis üldse on loodus siin linna antitees teatavasti romantikud üle kõige vihkasid ju seda mateeriat, materiaalset maailmakaubandust, masinaid, linna ja iseloomulik on selles mõttes Hugo Raudsepa ütlemine ei ole kusagil rohkem üksi ja mahajäetud kui ilma linna rühkivast südames. Elva mets järve kaldal oled vähemalt iseenese juures. Siin oled sa sellegi kaotanud. Ja see, mis romantikut linnas kaotasid selle andisele loodus nendele tagasi. Seega kõik romantikud muusikut on loodust ülistanud nii oma loomingus kui ka kirjutistes ja luuletustes. Huvitav on see, et romantikud olid paljud kirjanikud ja olid ka luuletajad nagu Schubert. Ja siis mul oleks salmikene Berlioosi ühest luuletusest, kus ta ülistab väga loodust ja ütleb niimoodi. Oo ürgne loodus, sa võimas ja suur, vaid sina toita võid mu salasoove leevendada pettumust ja valu, ainult sinu rüpes tärkab lootus, elu mõte, uus. Looduse teema on jälle muusikas läbi põimunud armastusega need Me tuleme siin jälle tagasi selle armastuse juurde, kui kesksema teema juurde, romantilises kunstis, mis on ikka seotud teiste teemadega ja loodusteema. Jõle selget kujutlust leedud muidugi Nietzsche, metaan muusikas kui ka just väga selgelt just soololauludes suubertilon soololaulude tsüklid, Ilus möldrineiu ja talvine tee, mis ongi armastusele pühendatud tsüklid. Kuid siin kogu aeg, see armastus, tema põimub läbi loodusega. Nimelt sisu on seal niimoodi, et üks rändur või mölder läheb laia maailma õnne otsima ja leiab seda õnne, õnn on armastus, armastus puruneb ja siis hakkab sihuke traagika. Temal. Ja siin ongi niimoodi, et kõik need õnnelikud laulud on seotud kevadise loodusega. Selle möldri armastuse ja õnne tunnetest võtavad osa loodus, reageerivad sellele linnud, lilled, ojavulin ja talvel, vastupidi, need traagilised laulud on seotud siis tardunud talvega. Teatunud Wojaga pimedusega, külmaga ja jälle need talvised loodusmotiivid sümboliseerivad ja ühinevad selle kangelase hingemotiividega. Täna esitaksime siin ühe laulukese, mis sümboliseerib kevadist loodust, seal nimelt suubeti laul, kuhu see ongi tsüklist ilus möldrineiu, kus siis rändur läheb laia maailma õnne otsima ja kuna ta ei tea, kus see õnn teda ootab, siis ta otsustab minna ojakallast pidi, kuhu oja teda juhatab ojaga vuliseb meelitavate kutsuvalt ja see kangelane järgneb sellele poja vulinale oma õnnerännakutele. Kuulaksime seda romantilist laulu. Olemegi jõudnud sinnamaani maani, kus on aeg kokkuvõtteid teha romantismi olemusest. Selleks kokkuvõtteks sobib meile kõige paremini Robert Schumanni klaverifantaasia C-duur esimene osa selles teoses on väga palju romantismiajastule tüüpilisi jooni. Ma mõned nendest nimetaksin kõigepealt sõna fantaasia fantaasia fantaseerima, improviseerima. Need olid ju grammatikute lemmiksõnad. Need tähendasid vabadust. Vabad fantaasia vabalt lendu kaugustesse kõrgustesse võimatu ja võimalikku ühendamist. Nii nagu sedagi, Kreisleri improvisatsioonidel kuulsime ainult kunst ja siis fantaasiavald olidki need, kus romantikud tundsid ennast täiesti vabana. Samal ajal tähendas fantaasia väga eredaid muusikalisi kujundeid, leidlikke kujundeid, kontrastsed. Aga fantaasial oli siiski veel üks tähendus, nimelt avarat fantaasiat, nõutiga muusika, nautijatelt, muusika, kuulajatel. Ja romantismiajastul oli nimelt kombeks muusikat ajutiki tavaliselt piltlikult ette kujutusena. Niisuguse ettekujutus piltide loomisena. Mul on siin näiteks üks kirjutis, üks kaasaegne on selle üles märkinud või ja missuguse pildi tema saanud listi friends listi esinemisest klaveril ta kirjutab niimoodi. Kui ta klaverit istub, juuksed üle otsa otsaesise viskab ja fantaseerima hakkab, siis tormab ta pöörasena üle luiseta klahvide nähtavale ilmub taevaliku mõtte metsik maastik. Näib nagu kalupeeriks must saatan oma piim valgel ratsul, nagu longiks aeglasel sammul surma sõidutab hobune. Siis ilmub uldrüüs kristus õnnistegija. Vaat see oli kõik niisugune fantaasia, mis pidi avar olema nii kunstnikul kui ka kuulajal. Teiseks, motiiviks, mis on sellele Suumanni fantaasiale väga iseloomulik, see et see on kirjutatud ka armastus, tunnete tõukel sest romantikud vajasid alati mingisugust tõuget oma oma fantaasia liikuma hakkamiseks ja selleks võis olla siis noh, väga sagedaste armastus, isiklikud elamused või siis mingist looduse nähtused, vanad lossi varemed ja nii edasi. Siin on nimelt situatsioon niimoodi. Neli aastat võitles Robert Suumann väga kirglikult oma armastatu käepärast isa, tütarlaps, isa seisis sellele tugevasti vastu ja see ajajärk, nagu Suumanise räägib, on ainet andnud tema muusika või nihukesed tõuget andnud tema muusikapalade loomiseks. Human kirjutab niimoodi, kui ma neid teoseid kirjutasin, olid mu mõtted sinu juures, ilma sinuta poleks ma sellist muusikat kirjutanud, ainult sina võid mõista seda fantaasiat. Kui sa kandnud mõttes õnnetuse 1836.-sse aastasse, mil ma pidin sinust eemal olema siis veel üks joon, nimelt romantikud nagu tänasest ette kannastki võis välja lugeda, armastasid sind teesi. Nad taotlesid kõikide kunstide sünteesi luulepidi, lähenema muusikale, muusikali, lähenema luulele ja nii edasi ja vaader on isegi öelnud niisuguse lause, et luule on abielus muusikaga. Nimelt see Schumanni fantaasia on ka seotud natuke niisuguse kirjandusliku tekstiga, nimelt on siia fantaasiale peale kirjutanud niisuguse väikese sõnalise moto, mis oli väga tüüpiline romaatikutele et kuulaja fantaasiat natuke nii juhtida, õigele teele suunata. Ja see salmikuna võetud fleegeli loomingust ja see kõlab nii vabas tõlkes umbes nii läbi eetrilise atmosfääri helisevate kõlade kostab üksik vaikne hääl sellele, kes seda salaja kuulab. Ja veel üks moment, mis selle fantaasiale väga iseloomulik on. See on nimelt nende romantiliste anti teeside olemasolu, millest meil juttu oli noh, linn ja loodus, surm, armastus ja nii edasi. Siin aitavad meil nende anti teisele juurde minna helilooja poolt juurde pandud niuksed, sõnalised märkused selle salmi kaudu, mis ma äsja lugesin ja samuti ka märkused ettekande kohta, mis on antud interpredile. Ja siin on näiteks niuksed märkused peale pandud ette kanda fantastiliselt kirglikult, legendipäraselt. Ja siin olekski antiteesid siis kirg, fantastika, kirg, eetriline atmosfäär, kirg, salajane kõne ja nii edasi. Ja nagu meil ka juttu oli, romaatikute juures oli iseloomulik just nende kõikide väga segipaiskamine ühe järgnemine kohe teisele tunnete ja meeleolude kiire vaheldumine. Vaat see on kõik iseloomulik sellele summani Tseedur fantaasiale. Ja eriti selle esimesele osale kuulaksimegi, seda väga tüüpilist romantismipala klaveril mängituna. Nüüd veel lühidalt meie kolmeosalise vormi viimasest lõigust, kus me taas pöördume tagasi opositsiooniteema juurde. Nimelt romantiline pool ei ole olnud kunagi ühtne vool ja muusikalises romantismi-is oli kogu aeg seal kaks nisukest leeri, mida võiks nimetada ühed olid mõõdukad, romantikud ja teised äärmuslikud romantikat, romantikut, mõõdukat, romantismi esindas nõndanimetatud leipzigi koolkond mille alusepanijaks oli Mandelson sena kuuska Suumann. Seda selle kooliga võiks ka tinglikult liita Johannes Brahmsi ja teine oli Weimari koolkond liftiga eesotsas masena kuulsusega Berleos. Wagner. Need alangartisti, avangard, dismi esindajad ja need kaks romantismi suunda ei olnud ühe suhtes mitte ühel arvamisel. Nad ei leidnud ühist keelt ja nende vahel, kes kogu sihuke nõndanimetatud külm sõda. See külm sõda läks kuumaks sõjaks sajandi kuuekümnendatel aastatel, nimelt organiseerisid lifti pooldajad Leipzigis Brahmsi klaverikontserdi läbikukutamise välja vilistamise ja selle peale tagasihoidlik Brahms, kes muidu oli väga tagasihoidlik, sellest poleemikast eriti aktiivselt osa ei võtnud. Nüüd ta kirjutas artikli, mis avaldati Berliini lehes ja sellele artiklile kirjutasid alla veel mitmed Brahmsi poolehoidjad, sealhulgas ka kuulus Ungari viiuldaja Joachim ja üks Eestist pärit olev nimelt Pärnus sündinud ja Tartus elanud helilooja Julius Otto Krimm, kes sõbrutses kraamsiga. Pärast seda artikli avaldamist selles artiklis raamis, ütles avalikult ennast lahti sellest Weimari koolkonnast ja ütles, et ta ei nõustu nende printsiipidega. Ja pärast seda hakati praamsi pilkavalt nimetama vana moeliseks ajast mahajäänuks, konservatiivseks parukaks ja nii edasi. Oma tagasihoidlike seisukohtade poolest. Huvitav paradoks on aga see, et tänapäeval Brahmsi muusika tundub uni kõlab meile värskemana, kuna kui tolleaegse avanud artisti realisti looming. Ja veel üks näide muusikalisest opositsioonist romantismi vastu oli nendel samadel aastatel nimelt kuuekümnendatel aastatel, kui üks liinikriitik Eduard Hanslik avaldas ühe traktaadi, mis kandis pealkirja muusikaliselt ilusast. See oli üks suurem niisugune uurimus, esteetiline uurimus, mis oli otseselt suunatud romantismi äärmuste vastu. See raamat tekitas kolossaalset skandaali. Ühelt poolt Ühed seda raamatut ülistasid, tõsi küll, neid oli võrdlemisi vähe, tollel ajal aga üldiselt hakkas selle raamatu vastavaks tohutu rünnak. Isegi praamskis oli Hanslik isiklik sõber ja kes tegelikult noh, kaitses seda positsiooni, mis Pramps etendas, muusikas oli isegi nördinud sellest raamatust. Ja tulite tohutu palju kordustrükke sellest raamatust. Tõlgiti kõikidesse keeltesse see raamat ja peab ütlema, et poleemika selle raamatu ümber ei ole isegi veel tänapäeval päris lakanud. Millest see raamat siis rääkis? Raamat põhiliselt romantismivoolust või tähendab tõusis romantismivoolust kahe punkti vastu üles esiteks tunnetega liialdamise vastu ja teiseks programmilise muusika vastu tähendab selle muusika seostamise vastu teiste kunstidega. Ja seal praan Antslik kirjutabki, niimodi. Muusika traktaatides räägitakse korduvalt muusika ja arhitektuuri analoogiast. Kuid kas on leidunud kunagi terve mõistusega arhitekt, kes oleks väitnud, et ehituseesmärk on äratada tundeid ja tunded on arhita arhitektuuri sisuks? Muusikalise teema kirg ei tulene mete autori südame värinaist, võtimpani Dremolast mitte igatsevast soovidest, vaid Krumatismidest. Peab ütlema, et need seisukohad olid väga lähedased kahenda sajandi neoklassitsistliku suunale ja eriti Stravinski ja hindemiti suunale, kes on seda raamatut ilmselt lugenud, sest nende esteetilised kirjutised väga lähenevad selles šanslike raamatus toodud esteetilistel seisukohtadele. Ma, need olid üksikud märkused, ma arvan, et kirjanduses vist oli ka analoogne opositsioon romantismi vastu. Kirjanduses, aga kas tõepoolest opositsioon romantismi vast õige varakult. Romantika Su hõljuv selts on täis pettust, oma teed, ma lähen. Laulis juba Bayron, ennustades romantismi hukku. Kogu voolu allakäiku kirjeldab tabavalt üks kaasaegsed ta tolleaegseid prantslasi Tügaa oma kirjanduslikes mälestustes, kus ta ütleb sel ajal aastatel 1840 41 hakkas kogu romantismi tempel pragunema. Selle suure ausambad hiilgasid veelgi lamartiin hügioo tüma, vini kott, jää, mis see passid seal veel nagu tänapäevalgi. Kuid neile järgnenud väiksemad anded, kes nende sabas olid kuulsuse juurde pugenud väsisid ikka enam ja näisid suurendamata oma nõrkust veelgi oma tehingute tigedusega. Publik küllastub ruttu pöörasustest, need pöörasused aga olid levinud nii kuhjaga ja nii piirab nii piiripidamatult, et publik hakkas lõpuks tõrkuma. Romantismi lõplik allakäik toimus helimaadel erinevates vormides. Näiteks Saksamaal toimus reaktsioonilise romantismi taandumine ägedas võitluses revolutsiooniliste poeetidega Sevast, Inglismaal ja Prantsusmaal, kus kogu voolus oli juhtivaks komponendiks progressiivne romantism. Seal kujunes võidutsev realism, osaliselt ka romantismi järglaseks ja pärijaks. Kriitilised realistid võtsid neil maadel nendel maadel romantismi üle tema progressiivsed, traditsioonid. Demokratismi Rahmalikkuse huvi ajaloolise temaatika vastu. Kõlama jäi ka progressiivse romantismi süüdistav paatos. Samuti jäid püsima tema humanistlikud ideaalid. Lõpetame tänase õhtu. Miniiatuuriga, kumb on õige, mis sisaldab romantilise elutunde suhtes juba tubli annuse eneseirooniat. Miniiatuuri on tõlkinud Marie Under.