Kallis Heino Eller. On saabunud viimased minutid. Oleme veel koos nagu alati, nagu siis, kui võisine veel igal sammul tunda su soojalt ja kindlalt juhtivat kätt. Sa õpetasid meid. Sa õpetasid meid elama. Kui palju elumõistmist oli igas sinu läbi kaalutud ja läbimõeldud, sõnas. Liigu, liigu, ütlesid sa siis ka, mõtted liiguvad. Nii tegid. Sa ise terve oma pikarikka ja sügavalt hingama. Elu jooksul sa liikusid ja hingasid endasse loodust. Loodus ise laulis sinus oma laulu, mille sa kinkisid edasi meile oma targa südame mõistuse hea meelega. Ja mitte ainult meile. Kõigile neile tuhandetele kelledele. Su muusika on elust arusaamise elu mõistatuse üheks võtmeks. Su muusika. Nii imepäraselt been ja avas. Õpetas meid nägema selgelt mitte ainult loomingu vaid ka elu dialektikat. Seda et kõik väljendub ühes ja et see üks on juurdunud kõiges ei saa olla mõistet kollektiiv ilma omaette väärtusliku üksikliikmeta. Aga see üksik peab sinu moodi rangelt alluma tervikule. See oli su õpetuse tuummuusikas. Ja kas ei ole elus mitte niisamuti? Ei mingeid ilutsemist ega tühjade sõnade tegemist. Kui palju, kuid tuhandeid kordi on tõusnud su nõudlik õpetaja käsi koos kustutuskummiga, et taas Ta noodilehel iga üksiku hääle eluõigus. Nii puhastasid seal lakkamatult teed suurele õilsale ja avaralt hingavale kunstile nagu on seda su enda looming esimesest kuni viimase Etakti. Selles elu ja kunsti dialektika sügavas mõistmises peitub jõud millega sa oskasid tasakaalustada igasuguseid ette tulevaid raskusi, toonitades ikka ja jälle läheb hästi, küll sa näed, kõik läheb hästi tingimat. Sinu veendumus elutarkus, su päikesepaistelisel helge muusika, rangus, inimlikkus, töö ja printsipiaalsuse. Need on sinu rikka elujõulätted, kust sa lubasid juua meil kõigil? Sa lahkud meie keskelt. Kuid see on maise elu üks veel tasakaalustamata, näiline tinglikus mida me suudame tasakaalustada ainult sellega, et jätkame ja töötame edasi. Sinu tegude ja töö. Nii et kisa igavesti meie järeltulevate põlvedega Kõik armastasid sind ja armastavad sind nii nagu sa meid armastasid. Ja armastuses ju ongi elu. Süüa töölt. Tullakse pärast meid paljude põlvkondade vältel austust avaldama inimesele. Kes meie rahvuslikule muusikakultuurile rajas, näitas teed suurde muusikas. Tänane lein. On levinud kaugele üle meie kodumaa piiride sest maestro õpilasi leidub maakera kõikidel kontinentidel. Selle pärjaga. Avaldab oma viimset austust sügavat tänu ja lugupidamist. Galile maestro. Elfriede ja Eduard Tubin. Kõrge väärtusega pärandipärandi, mis põimub tihedalt meie rahva ellu oma omapärase ainuomase ereduse värvides niitidena. Laul kui loodus, loodus, mida padrunini, armastus, alatist. Sellele põrmule põrmule, millest, mille mälestusest tõusevad õitsele alati üleva kaunidusega. Püsilised.