Tervist loodusesõbrad, kala ja jahimehed algab lugu teile vanadele ja noortele. Linnulaul äratab uueks hooajaks jahimehega jääminek, aga kalamehe. Ja esmakordselt on kanged jutupuhujad korraga koos. Ja mine sa tea, kas mitte küll küllale liiga ei hakka tegema, sest nii nagu ütles viis aastat tagasi Halliste jõe ääres kirglik kalamees Valter. Aga siin ta on? Noh, eks seda teab iga yks kes ikka jahimehe ja kalamehe jutust veerand usub, eks ole ikka poole petta saad. Küllap sel samalgi ütlemisel on tubli annus uskumatut. Seepärast tulebki uskuda seda, mida jahi ja kalamehed koos räägivad. Niisiis meie saatesarja algus on tehtud edaspidi aga kaks korda kuus, kord jahiparun, kord kalakott, tegelased kordamööda kõik kala ja jahimehed. Ja mitte ainult mehed. Kuulame muhedat juttu, vestame eeskirjadest, kala ja jahikaitsest, kalapüüdmise ja jahikultuurist ja nii edasi ja nii edasi. Ega nende meeste jutul ju lõppu ei tulegi. Täna on aga vastamisi jahimeeste poolt kommunaalprojektiinsener, vabariikliku jahispordiföderatsiooni esimees meistersportlane Haarald, draivet tehase Norma meister, Kalevi jahindusklubi, Tallinna osakonna esimees Juhan Arunurm ja Tallinna Polütehnilise Instituudi assistent jõudi Tallinna jahindusklubi aseesimees, haaralt luha koodera. Kalamehi esindavad pensionär, Tallinna Kalevi kalaspordiklubi esimees Julius Elango, tehase floora tsehhijuhataja vabariikliku kalaspordi Föderatsiooni aseesimees Daniel toim ja rahandusministeeriumi riigi tulude valitsuse osakonna juhataja, Tallinna Kalevi kalaspordiklubi juhatuse liige Virgo Pepik. Et meie kokkutulek on esimene, siis lahendame üheskoos küsimuse jahi paunast Jägala kotist. Jahipaun, kui niisugune on, on, ütleme meie mõiste järgi seljakott, mille, milles, milles on hommikul metsa minnes võileivad, termospudel, padrunite vara ja, ja ühte või teist muud veel. Tagasi tulles ta teenindab, aga juba jahisaagi mahutame mahutajana, tema on siis seal juba kas jänes või rebane või, või mõni muu uluk, ehk siis sees. Aga on väga-väga sageli, kus tullakse, täitsa tühja kerge paunaga, millel ei ole seda ei kaalu, mis oli hommikul vetsamid, mees. Kalameestega on lugu veidi teine. Kala on kangesti limane nisugune, vee loomake, sellel peab olema veel kalamehel, ta seljakoti just kala ei paneks, lausa siis peab, tal oli veel üks teine kott, kuhu ta kalad sisse topib. Kui nüüd võtta sellest seisukohast, et kalasporti, jahisport sisu, need sõnad mõlemad koosnevad kahest osast ja võib-olla jahimehed arvavad, et ainult nii-öelda seda sporti teha, siis on teada, et kalameestel on ju ka ju osa niisuguseid kanged mehed, kes tahavad ainult sporti teha, teised tahavad seda sõna esimest poolt ajada. Kala. Ja teine on samamoodi stendi laskmine, eksale lasete tuvisi. Taldrikuid loobiti õhku, eks ole, ja meil on ka, käime hipodroomil, nüüd enam ei ole hipodroomiga, võib-olla pean mujale minema otsima kohta, kus me saame lanti loopida, meilantima, midagi raskust loopida, kaugus täpsust, eks ole, et siiski, kui jõe veekogu juure lähed, siis sa oskaksite kala püüda, saaksid umbes sinna visatud, kus kohta heidetud. Kus sa mõtled, oi, teil on ju samamoodi. Ka see kalakaitse, eriti, mida me nüüd kevadisel ajal püüame teoste väga intensiivselt just kudekalakaitse ja nii edasi, just selles mõttes, et meil oleks midagi püüda ka tulevikus. Kah tõesti metsast või sinna jõe pealt tulles oleks ka sama raskelt ja vähemalt kui sinna minnes, aga mitte nii nagu siin räägiti, teinekord tulles on kergem veel kui metsa minnes ja see on meie nii tähtsam, sest ega me kala selleks ei kaitse, et ta ainult heaks sees ei, me kaitseme selleks heitada, juurde sigineksid, oleks meil püüdolgest teistel püüda ja vot selles ongi kogu see mõte. Aga paraku on meil selline tänavaaastaga veel. Meil on siiski inimesi, kes, kellel juurdunud ikka see vana vana ahingu püük ja võrgupüük ja raske neist lahti, sellepärast me võitleme praegu nende vastu, kaunist tublisti. Siin alles möödunud nädal Harkus oli vot mees, tema saab oma kalapüügist niimoodi aru. Ja puhkuse veetmisest elab Tallinnas siin, eks ole, südalinnas, aga Harku järve eest, kui me ta kätte saame, siis ta on seal peaaegu rinnust saadik veest kaigas on käes ja passib, aga ahvenaid või hauge. Aga, aga kui sa ta käest küsida, et mis sa siis teed siin puhkan, tema puhkab niimoodi kaigas käes, teine lahinguga jälle lenne, püüame kõik kinni. Tänavas on meil siin juba oma seitse meest seltsimees kätte saada. Kalamehed võistlevad, aga jahimehed võistlevad ka omavahel, meil on nimelt just röövulukite jaht, on välja kuulutatud meil võistlus, kes tabab rohkem rebaseid, kes kes tapab rohkem röövlinde kull, vareseid, pasknääre ja nii edasi. See sellele antakse auhinnad ja meil kestab see võistlus aasta läbi. Nüüdki kevade hakkab peale, varsti tuleb. Tuleb see aeg, kus kooruvad pesast vare noored varesed, noored harakad ja noored rebased, kährikud nendega tuleb meil hakata tublisti võitlus pidama just nüüd, kevadperioodil, mai, mai juunikuu, sest neid on kõige kergem siis tabada ja kõige kergem neid nii-öelda kotti panna. Räime. Ja ma ikka kivideegaks sai ta ka meil võib-olla see ahingu mees, tema lööb meil välja siin paar haugi, kolm haugi, kui me kaitseme siin, käime valvamas iga õhtu öösel päästame ära, aga mis te selle saarma teete? Saarmas ju, meil on jõed, forellijõed on täitsa lagedaks teinud ja on ka saarmad tulevad järjest, minge praegusi üles Pirita jõele, kautiale alla, sinna seal juba saarmad sees, eks ole, ja vanemate meestlikustutme taotlemediga võitlema ajalehe kaudu kogu aeg. Et neljandaks, palju neid laskelubasid välja, eks ole. Saarma laskmise lubasid aga realiseeriti vähe, aga meie ei saa hakkama. Talle pähe saada saarmaküttimisega on üks väikene häda ka, teate ju kogu aeg, meil oli saarmaid suhteliselt väga vähe nüüd ootamatult tõesti see millegipärast nii imelikul kombel saarmas tõesti vabariigis märgatavalt tõusnud. Aga nüüd see saarma küttimise vilumust, seda ei ole meie jahi medel saavutanud, analoogne lugu oli meili huntidega, kus me alguses olime huntidega väga hädas. Hiljem saime nüüd mürgid, teod jahimeestel, tekkis vilumus või mitte, huntide probleem on vabariigist likvideeritud või ei ole enam küsimus. Aga sama lugu Saarmatega me peame lihtsalt nüüd natukene kala teate natukene kannatama, kui ma selle ameti ära õppinud. Kannatan nii kaua, kuni kala on lai, raeselle saarma nisuke lugu siiski hunti ajame, tagada meie kõigi vaenlane, vaid hävitamil kariloomi, kõiki, laseme maha ja on valmis likvideerimisel. Hunti meil pole, ühtki eksemplari, saab loomaaed aitab küll, eks ole. Saarmas on, meil ju on karusnahk. Seal on ka niisugune asi, tema on ju ööloom. Tema tuleb hea välja ainult öösi või rahu õige varahommikul, aga kes passib teda kuuvalgel ööl jõe jõekäärus kuskil kuskil augu peal, võib-olla ta täna õhta seal ei tule, ei tule homme, ta tuleb kahe nädala pärast selle koha peal välja seost, tema jaht on äärmiselt raske. Mina omast mõtest selle saarma siiski võrdustan see lahingumehega, sest teie peate öösi passima, peaksite saarmast passima kindla koha peale välja minema, kus ta tulebki seekord väljas võib-olla kodust ära, eks ole, ja meil on selle lahingumehega täpselt samal ajal, aga me peame ka ei tea, millal tema sinna tuleb, sinna järve jõekese ääres seal, nii et need on võrdsed, oleks mehed ainult väljas, nii nagu kalasportlastel on ette nähtud spinninguga õngega kasutagu. Vot kõige sportlikum, nagu öeldakse, teeneline meistersportlane juba kalapüügialal on lendõngega püük ja vot katsume selle peale välja viia. Isegi kui Lendogagi püüan viidikat, vot see on ka juba suurem sport, kui võib-olla landiga praegu püüda-püüda seda. Seda, seda haugi Anu, muidugi kui keegi nüüd seda juttu kuuleb, et viidikat nad teavad, et ma paar aastat tagasi tulin Williga püügivõistluskalendris, naeravad propageerimise liigiga pinki. Mis mu niisiis liisis kala kotis? Ei tohi olla ei võrku ega ühingud. See on selge. Jaa. Kevadel on ju meil kõige oodatum, on ju teibipüük. Ja praegu on ju mehed lausa nii-öelda marus, et saaks, ootasid, ootasid, nüüd said nii kaugele, siis väelasen ta sees, seal on rahvamurd koos, mina käisin, pühapäev, läksin ka välja teibi peale Haapsalu kanti Taeblasse. Ma võin sõpradele siiski öelda, et leib on juba tulnud ja kellel aega on lähematel päevadel, see võib juba sinna minna. Teibi kõngitsema Davy püügil ja nii nagu kõigil aladel kalapüügi või kalaliikide juures on ju, sõltub oskusest palju oskusest ja ilmast ja veeseisust. Vot sööta. Eila reetmiseks said need mehed vimma, kes tõuga püüdsid ussimehed, need istusid kõik kurvalt kalla peale. Oleneb, kui vesi on, vesi, on tume, sogane veel olles kevadine vesi, ta ei näegi ussivõttena, olgugi et ta peaks tundma juba kala, meil paistab siis ka nagu selle nipilennuga. Praegu on kevade meil lahti, läks 20. sellega on täpselt samuti, et lähed oma tõde ja koha peale jääda ootama ja märkad, et lendab pidevalt 20 30 sammu või 40 sammu sinu kõrvalt nad mööda juba läheb, yks läheb, teine läheb kolmas ja arvad, et sealt on siis üle läinud, lähed sinna? Jah, peale seda märkades selle koha peal, kus enne seltsist lendavad, nüüd nad sealt üle ja niimoodi kõnnid kogu aeg, võib-olla 10 lepi, lendab sinu ümbrust üle, sa ei olegi pauku saanud teha. Samasugune õnn sind ka nii tabademite tabada. Nepi laskmise juures samuti täitsa õige korra koha valid, sina pead seisma jääma vaid kannataja, oota oma õnne siis, eks ole. Epanio linn, mis, mis peab enamikus paika, kus tema hakkab lendama, sealt ta peaaegu alati lendab, kas nüüd mõnikümmend meetrit siitpoolt või sealtpoolt, aga, aga suund ja siis koht on enam-vähem kindlad. No kes, kes nüüd jahimeestel keestest on kannatlik ja siis see vist ma usun, et kui ta näeb sealt paarini lendamas kõrvalt, et ta sinna jooksma ka jääb, ikka oma kohale. Ja hiljem tulevad nad ikkagi sinna ka, kus, kus jahimees praegu seisab. Nii et siin ei, siin on võib-olla jahimehel kah peab olema ikkagi väga hea kannatus ja väga palju tundmist vaistuga ja maastikutundmise, looduse maastikutundmise joon ja ulukite nii-öelda eluviise seonist põhimine, nii-öelda see jahimehe õnn, kes seda ei tunne, kes seda ei tea, siis see võib palju metsas käia, aga tema saak on väga väike. Eks ta ole niimoodi, kevadine kukemäng on ju samuti mänguplatsid ja ära. Aga kas sa oskad oma onni niimoodi teha ja teda maastikuga niimoodi kokku panna, et tõesti lind sinna juurde mängima tuleb? Ma tean, mul omal olnud niisugune kogemus, kus tee tonni pimedas on kõik kuked on ümber ja vaatad kohe täna hommiku kujuneb mul suurepärane jaht, nii nagu läheb valgemaks. Tähendab, nähtavus läheb paremaks. Nii läheb ka kukkuma mänguga Sonnist kaugemale. Tagajärjeks on see, kui ükskord oleks laskmisaeg, siis avastad, kuked on seitse-kaheksakümmend, võib olla 100 120 sammu eemal ja lasta ei ole midagi. Pimedas olid juures, tähendab. Vigasest võib-olla sest onnist on juba teda hirmutatud enne ja tema hakkab seda kartma või on seal ütleme pimedas kukk maha lastud, aga jahimees ära ootamata kukemängu järele, tuleb sealt tonnist lihtsalt välja võtma või läheb hoopis ära. Ja see juba tedre hellaks ja tema enam sinu uni ümber valgesse ei tulemängija. Siin peaksime meie jahi nüüd kah nii, ütleme võib-olla midagi oma kvalifikatsiooni tõstmiseks tegema. Tütremänguga on niisugune asi, tütrele tuleb anda mäng, mänguplatsi tähendab oma sisse elada, sisse mängida, võime sisse mängida, sest et kui hakata varakult teda seal torkima, siis on see mäng varsti laiali. Ja siis üks laulab siin, teine seal ja õigete mängu ei ole kindlasti mõjuks ega paarituse peale pesakonna vaikseks ja, ja siis teiseks emasid ja isegi ja aga Kuke mäng, kui tema algab, siis peab alguses hoidma väga seda mängu, et mittehäired teda, kuigi lased seal mõne maha Vonnist, siis pead piinlikult vaik olema unis, kuni nad ise ära lendavad mängu lõppenud on ja siis alles voodist välja tulla. Kui sa ei ole siis nii-öelda hea laulumees ise, siis on sul peaaegu onnis ja võrdlemisi nii-öelda passiivseks ootajaks. Kui on jahimisi siia laulumees, siis ta tõesti laulab kukega võidu ja päris suur rõõm on, kus oma lauluga tunned, et see kukk sinu laulu peale lendas, juurde tunned ennast ka nagu terve Kukene ma isegi vahel tunded, küünarnukid liiguvad, oma laulu, laulis. Sa võiksid korra tehasele teed, nagu käes oskad, sai päris hästi järgi teha. Mindki petsid üks kord metsas ära. Olid oli mänguga päris laialdaselt, isegi kerkis tedresilmadeta, praegu ei olegi ka? Lugu meelde üks noor jahimees, rääkis tema läinud metsa ja läinud hiilimisjahi peale. Kusagil aupinu aupinud olid seal isegi kaubinu tagaja. Kas nüüd häält teha ja Pille teeb häält vastu ka ja aga mitte ei tule. Nakkab hiilima, saab, saab ligemale üks teine au pinu seal aupinu tagant korraga üks jäme hääl, kostab kura Trabilsin ringi. Ja, ja see oni jaht on iseenesest ka huvitav, kui sai, vaata sealt onnist, mitte kui, kui liha või, või taoline, vaid, vaid kui loodusesõber, kui palju ilusaid pilte näeb seal selles, kui ilus on tedrekukk, kui hommikul päiksetõusul ta suled läigivad sina terassiniselt ja, ja kui uhke ta on seal need punased kulmukaared ja no lausa lihtsalt mul on juhust olnud, kus ma olen lihtsalt kuke jätnud laskmata, sest ma ei ole raatsinud ütelda ilusal kujul. Ja nii on, näeb seal kõiksugu asju, kuidas emad tulevad, kuidas nad siis emadega seal käituvad. Ja, ja muuseas kukk saadab ema alati mängust ära. Kui tuleb ema mängu, tahan seal oma aja olnud ära ja siis lendab minema, siis kindlasti üks see, kes tema välja valis, see saadab ta minema, kuhu nad lähevad ja mis nad teevad, seda ma ei tea, seda mul pole võimalik olnud pealtnäha. Kuid ära nad lähevad metsa poole, nad lendavad, olegi nii uudishimule. Kalameestel on vist selle vastupidi, seal ei tohi üldse mingisugust häält. No peab ütlema. Seda, et teatud teatud kalad on siiski niisugused, kusjuures peab tõesti päris vaikne olema jõe kaldal ja mida vähem sa seal liigutad, seda kasulikum on suured röövkalade nagu haug võib-olla ei pane seda nüüd nii palju tähele, teatud määral siiski ka. Kuid eriti kudeaeg ja praegu kevadel on see just käes, on eriti kudekohtades vaikus, niisama tarvilik nägu tedrekukel mänguvad rooti, samal ajal keelati isegi latikakude kirikukellade helistamine ära, kuna see võib latika kuudel segada latikas võrdlemisi Herkja väga tundeline ja kaladel on selleks, et kudeli edukalt kevadel läbi viia on terve rida eeltingimusi on tarvilik jäätud veetemperatuur, teatud vaikus ja kõik niisugused asjad ja meekalamehed, peame ka nii samat sellest kinni pidama, nagu jahimehed oma kukkede hoidmiselgi. Kala ei ole täiesti tumm. Aga see läheks liiga pikale kõige kalali hääli siin üles lugema hakata, lisama näitlikustada neid veel koguneda, seda muidugi mitte angerja häält näiteks ma olen küll kuulnud angerjast vibu julmal, täiesti häält ka ja võib-olla mõned teisedki Kalal peab ütlema kaks kala lutt ja meil väga harvaesinev säga, kes mürabeli juurde tulevad. Lutsu püütakse lutsu Männaga, kus on teatud kulinaid ja kõlinad juures. Sellel sägad müügil on jälle see nõndematud kvok tehakse niukseks häält noh, umbes nagunii sarnast häält, umbes midagi. No ta täpselt ei ole, ei saa nüüd käega niimoodi teha, non erilised riistad, niuksed ja just selle hääle peale öeldakse, et säga tuleb väga hästi ligi Peipsil kellukestega, püüdes õlut. Ja seal Lutsu Lutsu mänd nimetatakse ja see on täitsa kellukese küljelt bulinatel külges mitu konksu kajalas üles, Allawi seal ja kõlistakse seal ja lutsu niivõrd uudishimulik tuleb koheselt. Kas on väga tähtis, kuidas tulla jahilt või kalalt koju peab midagi kotis olema? Või ei pea? Ja minu, minu arvamuse järgi ei pea olema mina hea, kui on, aga võib ka tühjalt tulla, vähemalt sul on üks hea sportlik päev on selja taga ja ma mõtlesin, et me oleme ühiselt kõik arvamisel ühel arvamusel, et see jahipaun ja kalakott on üks hea stiimul, mis meelitab inimest vabasse loodusesse. Meie esimene kokkutulek sai otsa. Järvesilm ja metsamüha meelitavad, meelitavad oma helide ja vaikusega oma värvide, kirevuse ja tumedusega oma rahutult ja võimsalt tärkava kevadega. Mingem siis sinna, kus kukub kägu ja lööks. PZU Aavend Kivikoti sõbrad.