Väga sageli me kasutame oma kõnelustes väljendit, saad aru, selle taga peaks seisma küsimärk, aga kasutame teda rutiinselt vahest ja ta ei olegi õieti küsimus. Aga mõned inimesed kasutavad teda tõesti küsimusena, sest nad peavad olema veendunud, et ma aru saan. Muidu ei ole mõtet edasi rääkida. Arusaamisega ongi tõesti niisugune asi, et me võime ka vastata. Poolautomaatselt saame aru küll ja võime isegi aru saada. Aga mulle tundub, et need teisena nimetatud inimesed, need vajavad rohkemat kui ainult mõistusega arusaamist vajavad sisemist arusaamist. Ja selle tõttu on tihti on formaalne see, kui me ütleme kellelegi, eriti nooremale inimesele, oma pojale või tütrele, sa pead ühest asjast aru saama. Muidugi ta peaks sellest asjast aru saama, aga ta meie käsu peale kohe sellest aru ei saa. Läheb oma aeg ja ta saab sellest aru või ei saa mitte kunagi. Ja kuidas sellest sisemiselt aru ei saa, siis ta hakkab teesklema ja ja lihtsalt käsu korras teeb nii, nagu ta saaks aru. Enne, kui ei ole saanud asi sisemiseks vajaduseks. Ja kui ta sisemisest vajadusest ei lähtu nii kaua, ei ole tegelikult inimene asjast aru saanud. Viimase suve jooksul või õieti viimase aasta jooksul on olnud minul mõningaid selliseid ootamatuid arusaamisi sisemisi arusaamise omaksvõtmisel, minu omakssaamisi asjadega, millega ma olen kohtunud oma elus vast 30 aasta jooksul ja mis ei ole minuni minul nagu minu sisse ei ole päriselt jõudnud. Nojah, ma saan ka praegugi mõistusega aru, et, et ma ei peaks suitsetama, kuna see ei ole seotud sisemise vajadusega, ma suitsetan edasi kahjuks ja veel mõnda mõnda. Mu isa on pärit Venemaalt, õieti tema lapsepõlve noorus, sündinud on ta küll virve külas šimiidid, sest see on Eesti asundus endise Hamburgi, praeguse Kingissepa ja siis endise Peterburi ja praeguse Leningradi vahelt Simiilitsam praegugi Simiididze. Seal on vähe jäänud järele sellest eesti asundusest, aga on järele jäänud surnuaed, mis sellel aastal sai sajaaastaseks, sest 1884 Kolga valla mehed sinna ümber asusid. Minu isa küll hiljem. Ja siis, kui nad hakkasid kuuekümnendatel aastatel hakkasid seal koos käima et üle Eestimaa ja ka mujal asuvad eestlased siis isa kutsus mindki kaasa, mitu korda ma ei tundnud selle asja vastu huvi, mulle tundus niimoodi mingisugune Venemaakolgas ja vanad inimesed, kes sinna bussiga sõidavad ja ja ma ei läinud. Ja äkki sellel kevadel. Ma tundsin, et ma tahaksin minna miilitsasse sinna, kuhu on maetud mu vanaisa Mikk ja kust on pärit mu isa ja, ja mu sümpaatsed onupojad ja täditütred. Ja selguski nii, et nad sõidavad sinna ja ma läksin nendega kaasa. Nüüd ma võin öelda, et ma olen aru saanud sellest, mida tähendab esivanemate elupaik, mul ka matmispaik. See, mis sündis. Vanalisi miilitsa kalmistul kus vene rahvusest ja ja eesti rahvusest inimesed oma esivanemate haudadel natukene aega töötasid, mis selle kalmistu med toredas metsatukas asuva kalmistu lausa särama lõi ja siis tuli, pesi vihm ta korraks üle. Ja kui me siis kalmistu värava juures nagu kokku saime, enne kui kõik laiali läksime. Rahvast oli üsna palju. Siis kui seal natukene lauldi ja natukene mõned sõnad öeldi ja minulgi paluti öelda, kui uustulnukale ja, ja noh, et kui näitlejal, et kes peab siis nagu rääkida oskama siis ma tundsin, et, et see, mis ma ütlen, mul ei ole vaja üldse mõelda, selle peale tuleb minu seest ja ja ma ütlesin, et siia, seda teed, ma, ma ei, ei unusta, mis see mulle annab. Ma ei oska seda seletada, annab muidugi terve hulga uusi tuttavaid, terve hulga hästi sümpaatseid, inimesi, kellega pikk tee sai sinna sõidutada ja, ja tagasi. Ja kelle käest ma kuulsin küll palju, aga iialgi ei saama teada seda, mida ma oleksin saanud teada oma isa käest, kui ma oleksin siis aru saanud, mida tähendab tähendab järjepidevus ja, ja mida tähendab temale tema, temal lapsepõlve ja nooruse paik, seda ma tean, arvan teadvat, mida tähendab mulle minu sünni ja lapsepõlve ja nooruse paikse, tähendab Loksa, Loksa oli sel aastal sel suvel kummaliselt kinnine nagu mingi kindlas käsi oli, oli last üle käinud ja natukene randa rikkunud ja randa rikuti veel suve jooksul. Kõik metallist ümberriietumiskabiinid, ei, peaaegu igal öösel olid kõveraks murtud ja ümberpaisatud. Loksa asub Lahemaa rahvuspargis ja see kohutav autode vool ja busside vool, mis seal on, eriti nädalavahetusel. Mulle tundub, et Loksa elanike olukorda see küll palju mugavamaks ei tee ja peale kõige muu. Ma ei märka et käidaks nendes paikades, mida, mida linnainimene otsima peaks, vaid käiakse põhiliselt Loksa kaubamajas. Ma ei tea, mida sealt nii väga leida on, aga aga tõesti, see rünnak kaubanduskeskustele üle Eestimaa niisugustes looduslikult kaunites, paikades, harvemini ligipääs kätes, paikades on, on muutunud omamoodi haiguseks. Ma veetsin küll Loksal kandis. Ühe äärmiselt ilusa päeva koos Fred Jüssiga, kes pildistas loodust. Olime suur peal päris Bel liinistu rannas vana tooma kivi juures ja lõpetasime oma päeva vana kapteni juures, kes just sel päeval sai 98 aastat vanaks. Mida me sel hetkel ei teadnud? Ana kapten Veidenberg ja teda ma tunnen ammust ajast, aga tajuma teda ma olen ka hakanud alles viimasel ajal. Mees, kes on elus näinud igat ja kes on vankumatu optimist siiamaani. Mina oma 48 aastaga võiksin ennast lasta pookida selle 98 aasta külge ja ja ma usun, et vääristaks mind kõvasti. Aga sellest kõigest oli vähe. Loksa ikkagi ei, ei andnud mulle seda lahendust, seda turvatunnet, mida ta tavaliselt andnud ja ma selle lõpuni seletada ei oska. Ja loomu sunniliselt tõmbas mind Saaremaa. Ma olin Saaremaal sel kevadel juba kaks korda käinud, olen Saaremaal varem käinud ja Saaremaast ja saarlastest pidanud, aga sel kevadel pärast seda, kui me pilvede värvidega käisime mai alguses olime kolm päeva mängisime saarerahvale. Pärast seda ma ei oska enam seletada, miks ma tunnen, kuidas mind sinna tõmbab ja üldsegi mitte Leisi kanti, nagu võiks väga paljud inimesed arvata, et seal elavat, eks imetohter ja nii edasi, keda ma tõepoolest tunnen, ma tahaks kõigile öelda, et see mees ei tegele soolapuhumise käega ime tohterdamisega. See mees elab seal, kasvatab mõningaid taimi. Mees ka ei ole. Ei ole mingisugune. Isehakanud õppimata mees vaid, vaid sellel mehel on epa agronoomi diplom mille ta kolm aastat tagasi omandas, kui ta lõpetas kaugõppe teel lepa ja, ja kõik see, mis ta seal selle maa peal teeb, see on täiesti sihiteadlik ja ja ei ole mitte mingisuguse metafüüsika sellise asjaga seotud, parem oleks, kui inimesed jätaksid jätaksid rahule, sest ta ei taha omada mingisugust jah, tõesti sellest soolapuhuja või mäestik, kuulsust või kaugel sellest, et ennustada tulevikku, vaadata minevikku. Kogu selle aja jooksul olen minagi ainult üks kord seal käinud. Saaremaa tõmbab tervikuna. Kõigi oma inimestega kõigi saarlastega kohtunud. Ei ole. Aga mulle meeldib saarlaste juures nende väärikuse tunne. Mulle tundub, et see hakkab, hakkab päikesest koolipoisist. Juba pääle. Meeldib see, et need inimesed on oma saareperemehed ja küsimus ei ole selles, et et kes on suurem, kes on väiksem peremees, et suurem ülemus võiks olla nagu suurem peremees ja see, kes üldse ei ole ülemus, on mingisugune reatöötaja või et see võiks olla. See, mida me kurdame tihti. Et mis on meie edutu halvakvaliteedilise töö põhjuseks, et puudub peremehe tunne, mu meelest see on, on seal olemas. Ja, ja tõepoolest hakkab nagu varasest noorusest peale. Saarlane tuli, tuli mulle vastu ja ütles. Tere, Mikiver. Ära arva, sa oled ära tundnud, Ma olen sind televiisorist küll näinud. Ma ütlesin selle peale jah, aga mis nüüd teha? Ta ütles, käitu korralikult, muud midagi. Ja see ei, ei solva mind ei tundu mingisuguse ülbusena, see oli öeldud poolnaljatamisi pool tõsiselt, aga noh, ehk rohkem isegi nagu, nagu naljatamisi, aga aga selles oli nagu tõdevad, aga vähemalt minu jaoks. Ära sa mõtle. Aga samal ajal selles nende käitumises ei ole niisugust provintsi sündroomi, mis, mis tihti juhtub olema eriti kui avaliku elu tegelane, keda jah, tõepoolest tuntakse filmist või televiisorist satub kuskile väiksemasse linna siis kaupluse sisse astudes sa märkad seda, kuidas, kuidas eriti naisterahvad leti taga, nad võivad nii turri tõmbuda, tähendab, nad võtavad niisuguse kaitseasendi sisse nagu nad arvaksid, et et ma tulen neid ründama, tulen ülbitsema. Ma kindlasti käitun pea linlasena ja tuntud inimesena ja nii edasi ja nii edasi ma vähimatki seda ei kavatse. Ja ma olen läinud ka lihtsalt kauplusest ära olles aru saanud, et et siit head sõna ei kuule, aga saarlastel ma ei märka, et sellist asja oleks, kui nad sind tunnevad, nad annavad tunda, et tunnevad sind, aga nad ei, ei tõukasin tei eemale ei võta kaitse asendit, ega nad ei tule ka sulle ilmaasjata mett moka peale määrima või või ei hakka sind jumaldama. Ja üldse tundub mulle nii, et Saaremaal on vähem palju vähem seda edevuse laata, mis Tallinnas on ja mille eest tihti pääseda tahad. Selle tõttu, et sa märkad, et see edevuse laat haarab sind ennast kaasa, sa teed, teed seda tihti suure naudinguga kaasa siis kui märkad, viljasid lakud oma haavu. Ja Saaremaal ma sattusin veel niisuguse sündmuse peale kolmandal käigul nimelt Kuressaare lossi avamise peale. Ja see, mis ma seal nägin ja kõik teised see selleks, otse otse südamesse, see tekitas selle tunde, et miski ei ole kadunud, tegelikult ei ole ära unustatud. Sest teate aukirjadele, mida jagati kapiitlisaalis tõusid vastu eranditult noored mehed, kõik peaaegu alla 30 aasta. Ja see töö, ma ei ole mingisugune asjatundja ja ega ma muidugi vasaraga kuhugi ei virutanud aga mulle tundus, et see seal olema sama vastupidav kui see alus, millele see töö oli nüüd peale pandud. Tähendab, see võib kesta sajandeid ja mulle tundub, et see tahe teha oma, see võib kesta täpselt samamoodi sajandeid, kui kui, kui talle õige vedru alla panna, kui, kui mitte ära võta seda tunnet. Et seal on minu ja meie ja see, see tekitas niisuguse. Well sümpaatsed, nad on avatud, nad on sellised lahtised, nad on elurõõmsad. Nad on inimesed, niisugused, kelle kohta meie kandis öeldi ikka nii et näe, see päris inimene ei olegi küünarpuud nagu alla neelanud. Ja, ja see tõepoolest kehtib ülevalt alla ja alt üles, ütleme seal ameti järgi. Saare tippjuhid on, on samavõrd inimesed kui, kui saarlane, keda, keda ma ei tea, kelle ametitki, ma ei tea kellega, kellega seal kohtud. Järgmine saare elamus on Vormsi, Vormsi on küll küll sügisene elamuse vorm, see on, on kahesugune. Lausa palav võiks öelda. Ja Vormsil olin ma käinud enne seda 23 aastat tagasi, 1962. aastal, kui me mängisime seal meiliseeriga etendust kahekesi kiigel, mis oli ka erakordne sündmus, kuidagi meid üldse seal üle kombineeriti regulaarselt praami ei käinud. Ja siis mulle jäi Vormsist mulje kui sellisest eksootilisest paigast, kus oli augusti lõpu poole palju vaarikaid ja palju kauneid Aitvia õlgkatuseid. Ja veel üsna palju üsna palju klaaride, selgete nägudega inimesi. Nüüd oli selge taevas, selge meri. Ja vähe inimesi. Jah, nii vähe inimesi, veel vähem inimesi, kes oleksid päikest välja kiiranud, kes oleksid nakese, oleksid sulle lahtiselt vastu tulnud. Neid leidus. Kolmele vormiga on, on midagi juhtunud. Ma räägin nii nagu nagu mina individuaalselt. Üksikisik, üks ühik. Selle juures lahata sotsiaalseid probleeme ja, ja ei kavatse lahtistest ustest mürinal sisse joosta, ma räägin. Räägin oma muljeid ja, ja mind ei aja taga mitte mingisugune nostalgia tolmustel teede ja ja ta teadnud, mille järel ma olen ise ka armastan mugavust, palju meelsamini sõidan asfalteeritud teel ja ma ei lähe progressile kätt ette panna ja nõnda edasi, nõnda edasi. Esimene paradoks, mis mulle tundub ja mis ei puuduta mitte ainult Vormsi elanike, vaid vaid millega kohtut Saaremaale, millega kohtuda. Loksal on see, et kalur elab tunduvalt paremini, kui ta elas varem. Kalur elab vist jõukalt, aga kala see tunduvalt tunduvalt vähem kui varem. See tema ise vähem ja, ja teised rannaelanikud saavad teda väga vähe. See, see on niisugune asi, mis on äärmiselt ebaloogiline minu jaoks. Tõepoolest Vormsil kohatud, öeldakse, viimane tõeline Vormsirootslane. 74 aastane Maria müürmann söderby külast ütles nii, et kui külla läks linna sattus ja siis helistati, talle, öeldi, et õhtul tuled siis meile, millal sa süüa tahaksid, siis ta ei mõelnudki, vaid ütles südamest kartulite, kala. Ja teisel pool oli ja ilmselt ei saanud sel hetkel täpselt aru. Hea küll, aga siis, kui ta saabus külla, siis võeti teda vastu pahameele valinguga, öeldi, ise tuleb niisugusest kohast meri ümberringi ja, ja ta kalal oleks küsinud midagi muud, äkki seal ei ole? Noh, aga, aga kala ei olnudki mitte seal. Ma arvan küll väga palju võtta. Kusjuures mõned asjad on, on väga-väga loomulikult lahendatud, näiteks kohalikum, meierei või tuleb otse kauplusse, on väga ja, või ükski talu Veiega mu võimine, mida me siin ostame, ei saa selle vastu. Varem viidi seegi või veidi mandrile ja ja siis, kas ta tuli sinna poodi või ei tulnud, see sõltus juba kellestki teisest, mitte enam Vormsi lastest. Leiba teeb kohalik pagar, ka see jõuab otse kauplusse, pagarid ainult ärritab, see suvitajad kipuvad vahel leiva ära ostma. Ilmselt vajaks ta abilist, näiteks piim ei jõua, kaupluse piinleb enne tiiru mandril ära ja, ja siis ka siiamaani kas jõuab või ei jõua, sõltub kellegi, kellegi teiste tahtmisest, mitte mitte Vormsi laste piimavajadusest. Palju on lahkunud inimesi, nüüd elab Vormsil alla 300 inimese. Eriteema on Vormsi rootslased, keda on päris vähe jäänud järele. Aga küllap niisugust väikest rahvakildu ei saagi hoida seda enamat, et neid on lubatud ära minna oma sugulaste juurde ja oma endisesse kodukohtadesse ja nii edasi ja nii edasi. Minu meelest selles ei ole, ei ole Vormsil probleem, probleem on selles, et mu meelest ebaperemehelikult käiakse ümber olemasolevaga. Kõik need Vormsi erilise soolasuse kõhust läbi immutatud palgid, mis kõlisevad, olgu nad 100 või 200 aastased ja peaksid veel sama palju vastu. Kõik need nendest palkidest ehitab majad, aidad kõik need kas lagunevad või veetakse hoopis ära, veetakse ära kuskile mandrile, sinna, kus ei ole nende koht. Ja, ja nii Vormsi külad lagunevad. Maria müürman on üksi jäänud tervesse söderby küll. Üksi oma majas, mulle tundub, et varsti ei ole seda küla aset ka enam tema ümber ja nii edasi, nii edasi, selle tõttu on, on sümpaatne selline masin nagu see firma bit Tallinnast on ühe küla nagu saanud oma haldusse või valdusse ja ja ehitab, restaureerib ja ehitab ilmselt ka uut, ehitab seda vaat sealt ja kokku kõlavalt kõige olemasolevaga. Ja teeb sinna oma inimestele sellise puhkekeskuse. Mulle tundub nii, et mitte ainult suvise, vaid ka talvise Rumpa neemel palivere ehitusmaterjalide tehas võtnud enda hooldusse. Mitmed-mitmed, majad ja ehitab uut juurde. See paistab, paistab välja sellise elukeskusena seal, nii nagu nii nagu lilleKlunud. Mingisugust mõtetut savimaastikku ja mulle tundub, et Vormsi lased tunnevad sellest kõigest ainult rõõmu, et nad ei, ei suhtu neisse kui sisse tungijatesse. Küllap oleks muidu Vormsi lastel põhjust kõiki väljastpoolt tulijaid üsna vaenulikult vaadata. Kui sa kuuled, kuidas omal ajal kirikukell tornist maha võeti, üks mees, kes tegeles värvilise metalli vanarauaks müümisega ja saartel on teada ju, kes merega on seotud, seal on pronksi ja raske. Ja kui see kõik otsa sai, siis ta otsustas selle vana 1219. aastal ehitatud kiriku kella ära müüa kell ilmselt hilisemast ajast. Ja siis ei kuuleks terve saar, kuidas ta seda lõhub, sest terved kella ei jaksanud tema vankri pääle tõsta, ega hobune ka ei oleks jaksanud ära vedada. Siis otsis ta kui terve hulga kotte, tegi need märjaks mähkis kella, siis suure haamriga, siis peksis selle kella katki ja nii tuli sära. On olemas kiriku kõrval surnuaed, kus on ümar kiviristid või ratas kiviristid. Neid ilmselt hooldatakse, neid uurivad, uurivad meie etnograafid ja ja teised, kes niisugustest asjadest huvitatud on. Ühesõnaga küllata kannatada on saanud ja küllap on mõttetult kannatada saanud ja võib veelgi saada. Tahtmatult tuli mõte Vormsil viimiliselt ja kurb küll, et igal saarel ei saa olla nagu Muhu saarel oma Juhan Smuuli kes selle asja natukene. Hoiaks ja kaitseks, ma arvan, et Vormsil on on samavõrd seda, mida mida hinnata ja alal hoida kui, kui Muhu saarel inimestest rääkimata. Kõige sümpaatsem oligi selles päevas kohtumine eelpool nimetatud Maria müürmaniga, kes mängib tsitert, nagu ta ise ütleb. Selline kandlemoodi asi, mina ei olnud varem sellist näinud, ma ei tea, kas kas autoriteetset muusikainimesed seda lubaksid tsentriks nimetada, nii tema nimetas ja ja mängis seda ja laulis rootsikeelseid laule ja näitas oma Pliseeritud seelikut, et neile oma kätega teinud algusest lõpuni tähendab kudunud ka riide ja neid pastleid, mida hammastega Pliseerite vastavalt erinevalt mandri pasteldest ei ole mitte siledad, vaid vaid neil jookseb kannast, nina jookseb samasugune Plysseeriana nahk, tehke märjaks siis hammaste vahel vajutati need voldid sisse ja ja näitas oma pulmasõidu looka sellest ajast alles on neid kelli ja nii edasi ja nii edasi pärast lõpmata sümpaatselt, rääkis õues mitme tunni jooksul Vormsi minevikust ja olevikust ei rääkinud minevikust, neljat oleks õhanud oi kui ilus isoli kahetsenud kõike seda väga ei rääkinud olevikust niimoodi. Et nagu, et see on halvasti ning teine on halvasti või üldse mitte skandaali lõpmatult eluterve ja, ja optimistlik. Sai kõigest aru, samamoodi aru, kui mina ütlen, aru saavat, et asjad lähevad nii, nagu nad lähevad progressile, et ei pane, muidugi kurtis natukene, et talt telefoni ei ole, jäta telefoni, ei saa, asi on nimelt selles, et talvel tuiskab see kitsas, tee seal kinni ja siis ei käi sealt enam buss läbi, eks väikebuss muidugi saarel liigub ja temal on kaupluseni kaheksa kilomeetrit hullu kaupluseni. Ja siis ta ei pääse päevade kaupa mitte kuskile välja jalaga ei jaksa läbi selle lumekauplusse minna ja kuna ta elab üksi, siis, siis jah, noh, päris näljahäda, aga, aga küllap ta puudust tunneb, et kui tal oleks telefon, siis ta saaks vähemalt vähemalt endast teatada ja ühendust hoida. Muu maailmaga. Kõik kokku ikkagi oli, oli ju väga tore, kui lõpuks praami peale tulime ja, ja üle ikka veel vaikse laheda tasase meresinise taeva all mandrile sõitsime. Ja kui siis Haapsalus restorani kohvimasina omanik ei pidanud paljuks 10 minutit enne õiget aega meile anda kaks värskendavat kohvi ja soovida head teed, siis siis tundsid, et elada tasub, kui kui niisuguseid inimesi on. Lõpmata sümpaatne, on elu, kui kursa inimesi leiad. Kui vahel tundubki, et neid pole, siis mulle paistab, et see on enamasti sinu enda viga. Et siis oled sa kinni jooksnud, oled kibestunud või kibestunud? Või oma seltskonna või keskkonnaga iseenda läbi konfliktist. Siis vaheta maastiku ja selleks ei ole vaja, ei tea, kui kaugele sõita. Ja otsi inimest harilikku inimest. Ning enamasti saab, sest sulle abi.