Ülikool ja ajaloolane, kes ütleb, et teda tõde ei huvita, ei ole ajaloolane, kes ütleb, et ta kirjutab tõde ja ei ole ka ajaloolane. Nüüd mis on veenev kellegile ja mis on usutav, seal suuresti maitse küsimus selles minu arvates väljendatult ajaloolase nagu andekus. Et kuidas suudab toota sellist uurimust, kirjutada sellist artiklit, mis tundub, et seletab asjad ära, et nii ongi. Ei koole. Minu nimi on Marek Tamm. Ma olen Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi lektor. Täna kõnelen teemal. Ka on ajalugu ajaloo kultuuri arenguid 20. sajandil. Kui minevik isa. On ju kord toimunud sellisena muutumatu siis selle minevikku tõlgendamine ehk ajalugu on pidevas arengus pidevas ümber tõlgendamises ja seetõttu võime igal ajastul ja kokkuvõtted, millised on olnud tollal domineerinud minevikku tõlgendused ja selleks minevikutõlgenduste käsitlemiseks. Ma pakkusin välja mõista ajalookultuur see mõiste, mille täis välja üheksakümnete aastate alguses üks saksa nimekas ajaloofilosoof, Jern rüüsen ja tema soov oli siis ühte mõistesse hõlmata kõikvõimalikud minevikku taasesitused olevikus ehk teisisõnu, erinevad ühes ühiskonnas ringlevad minevikku uurimise tunnetamise kujutamise õpetamise ja nii edasiviiside vormid. See on suurepärane katusmõiste, mis püüab siis hõlmata, kuidas üks või teine ühiskond üks või teine kultuur oma minevikku ette kujutab ja seda taasesitab. Loomulikult see ajalookultuur on väga suur lai mõistet, seda tervenisti vaagida ja nii nagu 20. sajand ja väga pikk lai, nii et ma olen oma kitsendanud mitme kriteeriumiga. Kõigepealt muidugi kõnelen ennekõike läänemaailma ajalookultuurist 20-l sajandil rõhuasetusega siis võrdlevalt Lääne-Euroopal ja Eestil. Nii et juttu ei tule üldse ajaloo kultuuri arengutest Aafrikas, Aasias või mujal. Teiseks ma oma jutu siiski koondan ennekõike seal ajaloo kultuuri nii-öelda tipule ehk siis akadeemilisele või kutselise rajal uurimisele. Seda kultuuri on võimalik väga lihtsal moel veel lihtsustades ettekujutada teatava püramiidina, mille siis jalami moodustab selline. Populaarajalugu, mis väljendub meedias minu poolest arvutimängudes telesaadetes ja mujal sinna kuhugi keskele jääb näiteks ajalooõpetus koolides ja sinna päris tippu siis nii-öelda kutselinaal uurimine ehk siis riigi palgal olevate ajaloolased, kelle ülesandeks ongi minevikku uurida, seda ülikoolides õpetada. Nii et esmajoones ma peatun just nimelt akadeemilisel ajalookultuuril, kuigi loodan siiski olla veidike üldhõlvama. Ja kolmanda kitsendusena peatun ennekõike just viimaste kümnendite ehk siis 20 sajandi viimaste kümnendite kultuuril mida võib luga lihtsustades nimetada postmodernse, eks ajalookultuuriks. Ja peatun siis selle eripäradel, kuigi püüdes ikkagi Kaita pilke taha, et kuidas oli varem ja millised muutused. Ja minu, ütleme, meetod või see ülesehitus saab olema selline, et ma valisin välja mõned märksõnad, mõned teemad, mis mulle tundusid tähenduslikud ja olulised selles 20 sajandi Lääne ajalookultuurist kokku on neid neli. Nii et ma siis esmalt püüan sõnastada mingi üldise printsiibina üldise märksõna ja siis seda seletada ja illustreerida. Esimene märksõna, esimene teema, mille me välja kõik siin ja mida ma püüaksin põhjendada on tegelikult seesama, mis leidis tee ka loengu pealkirja ehk 20 sajandi algul. Tuli iseloomustab see, et kõik on muutunud ajalooks. Kuidas seda mõista? Üldiselt, kui me vaatame 20 sajandi alguses ja veel enam 19 sajandi teise poolde, siis oli tollal välja kujunenud kaunis selgepiiriline arusaam sellest, mida olen, uurib, mis uurimisväärne. Kui kasutada tuntud prantsuse ajaloolase Emmanuel jumala Dioi väljendit oli moodustanud selgaloolase territoorium. Ja nagu te hästi teate, siis territoorium enamasti kätkes siis suuri valitsejad, suuri sündmusi, tähtsaid isikuid, niimoodi piltlikult öeldes valge võimuka mehe saavutusi. Mida edasi, 20. sajand arenes, seda selgemalt juurdunud arusaam ajaloolaste territooriumist seati kahtluse alla. Ja kuigi need kahtluse alla panijad olid mitmed, siis kindlasti ei saa üle ega ümberrühmast prantsuse ajaloolistest kes 1929. aastal panid aluse uuele ajaloo ajakirjale Annaldistwiconomice Sossi all ehk siis majandusse sotsiaalAjaluanaalid eesotsas siis kirja peatoimetajate mark. Blokielisin fabriga, kelle üheks peamiseks eesmärgiks oli just nimelt ajalooterritooriumi laiendamine. Et ajalugu ei pea tegelema mitte ainult siis nii-öelda suursündmuste ja suurte isiksuste ka vait, isegi ennekõike ajalugu peaks tegelema pikkade protsessidega sotsiaal- ja majandusajalukku jäävate protsessidega. Et see tendents ajalooterritooriumi avardamise suunas on iseloomustanud kogu kahekümnendat sajandit ja ajalooterritooriumi ekspositsioon on kindlasti see, mida 20.-st sajandist esile tuua. Kuidas seda illustreerida näiteks muidugi esimene tähtis nii-öelda kontinent, mis vallutati, oli nii-öelda lihtrahva ja argiajalugu. Viiekümnendatel, kuuekümnendatel ja eriti 70. aastatele avastati siis ajaloolaste poolt, et siin nii-öelda vaikiv enamus ajaloost on jäänud nagu kahe silma vahele. Et uuritud on ainult neid, kes ise kirjutasid, rääkisid, jätsid endast Allikalisi jälgi aga see põhimassiühiskonnast, et see nagu ei väärinudki loolase pilku ei toimunud selline pööre, mida nimetati siis rahvakultuuri ajalooks või argiajalooks või ka mentaliteediajalooks, mis suundus just nimelt nende anonüümsete rahvamasside uurimisele. Seal veel üks aspekt, teiseks leiti, et ajaloolase vaatevinklis ei peaks jääma mitte ainult nii-öelda suured sündmused ja kuidagi pöördelised episoodid vaid tegelikult, ajalukku kuuluvad kõik argielu detailid, argielusündmused, pisidetailid, pereelu, lapse elu, vanemate elu, koolielu ja nii edasi ja ka selle uurimisele suunduti seal alates 70.-test aastatest ennekõike kolmanda olulise momendina võiks välja tuua selle, et ajaloolase huviorbiiti sattus ka kõik, mis on seotud inimkeha ja inimmeeltega. Et ka nii-öelda Historiseeriti muudeti ajalooliseks uurimisobjektiks inimese keha, ajalugu ja kehalised ettekujutused, kuidas on läbi aegade kehasse suhtutud, kuidas seda normeeritud, piiratud ja selle keha erinevaid liikmeid käsitletud. Hiljuti ilmus eks väga põneva raamat masturbeerimine ajaloost näiteks sest tegemist ei ole sugugi mingisuguste epateerivate teostega, vaid näitavad tegelikult tõesti, kuidas ei ole olemas asja, millel ei oleks ajalugu, mille tõlgendused ajasin, muutuks, millise suhtumine ajas ei muutuks ja see on väga oluline, nagu lakmus mingi pisidetaili ja sellesse suhtumise all uurimine mõista üldse ühe või teise ühiskonna funktsioneerimisest. Samuti jäi siis ajaloolise vaatevinklisse ka, nagu öeldud, erinevate inimmeeltega seotud teemad näiteks lõhnad, ajalugu, näiteks nägemise ruumi tajumise ajalugu, samuti näiteks helide ajalugu. Et ma ei taha tuua rohked näited, aga selles valdkonnas on kindlasti olnud üks väga Pioneerne ajaloolane, lähen korda, eks Bonni Ülikooli professor, kes on näiteks kirjutanud muuhulgas põnev uurimus kella helide ajaloost 19. sajandi-Prantsusmaal kada, näitab, kuidas tegelikult see heliline maailm oli äärmiselt oluline 19. sajandi talupoja mõtteviisis, et just nimelt kell oli esiteks seegis dikteeris rütmi. Kirikukell oli see, kes dikteeris tööde alustamist-lõpetamist kogu sellist elurütmi. Samuti näitab ta, kuidas kiriku kellaheli ala tegelikult kujundas inimeste identiteedi, et teatav selline heliline identiteet, mis lõppes siis, kui kellahelinat kuulda ei olnud, kui oli kuulda naaber kella heli. Et inimesed nagu suutsid väga täpselt eristada oma keele võõrast kellast ja nii edasi või sama autor Karmen näiteks kirjutanud väga põneva uurimuse lõhnade ja haistmismeeleajaloost jällegi 18 19. sajandi Prantsusmaal ja laiemalt Euroopas ja ta näitab, kuidas tekkis korraga pelg halva lõhna ees. Kuidas suur osa inimesi ühekorraga hakkasid tundma halbu lõhnu. Et kui seni on nagu kedagi seganud, nagu te hästi teate, siis keskajal varu seal oli Euroopas hügieeni kombis nagu praegu Indias ehk teisisõnu, kõik visati maha, urineerida aknast välja piltlikult ja nii edasi, et kedagi nagu seganud. Korraga tekkis Nakuus haistmis taju Uusaismis kontseptsioon ja hakati nagu viltu vaatama, kes nagu halvasti lõhnab. Inimesi hakati sotsiaalselt liigendama nende lõhnast lähtudes. Et nagu madalam kiht lihtrahvasse lõhnab kuidagi imelikult ja samale ülemkiht hakkas ennast eristama alamast kiis lõhnaõlidega sünnib lõhnaõli kui selline selles lõhnamaailmas tegelikult, et on panused kõrged just nimelt alates sotsiaalsest helistamisest, kultuuriliselt eristamisest ja nii edasi. Et need on lihtsalt mõned näited sellest, kuidas väga esmapilgul ebaajaloolisi teemasi võib muuta ajalooliseks ja kuidas näiteks terve rida asju, mis meile tunduvad, nagu on iseenesestmõistetavad on tegelikult ajaloolises arengus pidevas muutumises. Kas sa viimase näite näiteks valud tajumine meile tundub, et valu on midagi väga universaalselt, et kui ikka kedagi torgata, siis sõltumata sellest, kas ta elas 12. 20-l sajandil nagu reageeris ühtemoodi kuigi seda ei saa eksperimentaalselt proovida, siis ilmselt see päris nii lihtne ei ole. Esiteks, inimeste valu läbi on kindlasti erinevatel aegadel erinev füüsilise valulävi. On selge, et ühiskond, kes elab nii-öelda valuvaigistite eelsel ajastul on valus suhtes märksa tolerantsem kui see, kes elab valuvaigistite järgsel ajal. Ja kui me mõtleme meditsiini arengule sellele, kuidas inimesi 18. sajandil veel raviti, kui me mõtleme selle peale näiteks, et George Washington terve oma elu kandis metallist puust valehambaid suus ja sealhulgas suutis isegi moka otsast naeratada, nagu dollaril näha, et siis see on nagu näitab, et valulävi oli, oli teine. Nüüd ma jõuan teise märksõnade teise teemani, mis esimesega otseselt seotud, mille võiks kokku võtta fraasi, et ajalugu on juskui lagunenud tükkideks, ajalugu on killunenud. Kuidas seda mõista? Sina kindlasti väga mitu nagu komponenti, mis seda muljet tekitavad. Kõige üldisem kontekst muidugi seesama postmoderne kontekst ja mäletate siis postmodernismi üks loosungid on juba nii-öelda sünnist saati olnud. Need suurte narratiivide kahtluse alla panek. Ja loomulikult väga otseselt mõjutab ajalookirjutust. Kui suur narratiiv on nii-öelda halb oma aja ära elanud, siis kukuvad kokku terved ajalookirjutuse traditsioonid, mis siis need põhinesid selle suure narratiivi ideel te eesmärk enamasti peksa saanud keskelt alates vähemalt oli pakkuda ühe rahva ühe riigi nii-öelda mineviku suur narratiiv, kuidas rahvas tekkis, arenes ja liigub helge tuleviku suunas edasi. Ja suur osa ajaloolasi just nimelt töötas selle üldise paas narratiiv raames. Ja domineeris üldiselt sageli alateadlikult arusaam, et iga ajaloolane piltlikult tahab oma kivi edukamad kolm kivi ühte ühisesse ajaloomüüri, mis nagu pidevas kerkimises, et rikka ajaloolased piltlikult ehitavad üht ajaloomaja kuigi midagi seal arhitekt vaikimisi. Jumal, me ei tea täpselt, mis on nagu see maja plaan, aga me teame, et maja kerkib ja varem või hiljem ta saab valmis ja see oli nagu selles mõttes väga mõnus tunne. Ma arvan, et see teadmine tse osaleb mingis ühisürituses mis võib-olla ei saa valmis sinu eluajal, aga siis saab valmis amet hiljem. Nüüd tänapäeval on see ilus pilt kuju võrdpilt selgelt unarusse jäänud, et kui selle asemele midagi pakkuda, siis pigem sellist pilti, kus iga ajaloolane ehitab oma majakest, teeb iga ajaloolane oma elu, jookseb, peab mingisuguse otsmiku kokku ehitada ja enamasti ei hooli sellest, mis nagu Hosmikud kõrvale kerkivad, et siukest Ühisama ehitamist enam ei toimu. Ja seda muljet ajaloo killunemisest muidugi süvendab ka tohutu suur erinevate meetodite pealetung ja arusaam sellest, et ühte ja sama ajaloolist nähtust, isikut, sündmust võib uurida väga erineval moel. Et kui veel pikka aega veel 20 sajandi alguses Eestis tegelikult ma julgeks öelda, kuni 70 80.-te aastateni valitses arusaam teatavast tööjaotusest, mina uurin seda, sina uurid seda siin hoolitseda ja Bettina väga halvaks tooniks, kui keegi nagu tuli askeldama nagu teisal olles rea peale, et seal on minu rida, mida mina, harin või minu müürijupp, mida mina ehitan, et Jaideteist müürijupp, et noh, et seal uurimist on, kui palju praegu on niisugune vaikiv kokkulepe tööjaotusest selgelt enamikel juhtudel hüljatud, et on rida ajaloolasi üha enam ka eestise, kes uurivad kõik ühte ja sedasama asja, ühte samu allikaid, ühte sama uurimisobjekti, ent teevad seda väga erineval moel erinevate meetodite valguses. Ja, ja seda ei saa pidada halvaks tooniks või kuidagi ebaeetiliseks, et tuleb trükkimine õue peale ja siin on muidugi siin, taamal, millest me jõuame hiljem rääkida. Üldine arusaam sellest, et ajalookirjutus on siiski pelgalt üks mineviku tõlgendamise viis milli ei ole enam, jätab monopoolset õigust seda minevikku esitada. Kirjutasin palju alla, kirjutage kõrvale rida teisi viise, minevik esitada alates erinevatest ajakirjanduslikest meedia ja koguni nende mäluviisidest. Ja muidugi selle aelu killunemise põhjusi on ka ajaloolaste endi plahvatuslik paisumine Palole see on 20 sajandi jooksul tunnet juurde järjest enam ja enam. Ja see esialgne kaunis kitsapiiriline tsunft kuhu saadi pärast raskeid ränki eksameid pärast mahukat doktoritööd, kus valitsesid kaunis selgepiirilised tsunftireeglid, kus nende kulupead kummardati ja hoiti madalat profiili, mingi positsiooni saavutamise ja nii edasi, mis oli sihuke kaunis turvaline maailm, kas see, eriti just pärast teist maailmasõda löödi uppi seoses demograafilise hüppega seoses kõrghariduse nii-öelda massi pärastumisega? Kogu mulje ongi sellest ajaloolise lihtsalt nii palju, et nad ei suuda enam iseenda toodangut jälgida. Nüüd ajalooliselt nagu sipelgaid, nii palju, et ka oma kitsal erialal on kaunis raske omada ülevaadet sellest, mida eri maailma nurkades kokku kirjutatakse. Näiteks kui me vaatame, kui palju oli ajul õppejõude ülikoolis Saksamaal. Aasta 1960, Neid oli 320 ja aasta 1009 75, ehk siis vaevalt 15 aastat hiljem oli ajaloo õppejõude ja teadureid siis kõrgkoolides kokku 1343 et 15 aastaga 1000 ajal oleks nagu juurde siginenud. On selge, et, et see tohutu ajaloolastena plahvatuslik areng kõigutas kõike senist teadmist institutsiooni ja süvendas seda tunnet kriisist nüüd olles selle sotsioloogilise poole ära rääkinud, muidugi ei saa alahinnata ka siis selle nii-öelda postmodernse ajaloo, kultuuri, epidemioloogilise kriisi. Ja muidugi kriisi juured ulatuvad ajaloost väljapoole neid. Me leiame kogu humanitaaria sotsiaalia valdkonnast, aga mitmed just seal koorunud ideed väga otseselt mõjutasid ajaloo uurimist ja arusaama jal uurimisest. Muidugi on need seotud teemadega nagu, nagu tõde, objektiivsus ja nii edasi, siis kõik need põhiprintsiibid, mille tegelikult vähemalt vaikimisi a'la teadus oma sünnist ehk siis 19 sajandi keskpaigast alates tugines ja tegelikult Sigma liiguks sujuvalt edasi kolmanda väiteni, mida võiks sõnastada nii, et ajalugu on 20 sajandi viimastel kümnenditel jõudnud, jõudis kriisi. See on ka väga populaarne loosung, mis ennekõike võitis poolehoidu seal kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel aastatel. Et ajalugu on kriisis. Et mille juured ulatuvad kindlasti pisut varasemasse aega vähemalt seitsmekümnete aastatesse tagasi. On täitsa selge, et seda kriisitunnet süvendab olukord, kus peale kasvab kiiresti väga palju noori kraadiga ajaloolasi, kes leia piisavalt kiirelt rakendust. Ja mis on nende väljapääs, väljapääs on rääkida kriisist ta vaja vanurite eest ära koristada, et nad on nagu ajale jalgu jäänud, et meie teame, kuidas peaks tegema ja loomulikult siis seda sotsiaalset kriisi mõnes mõttes nagu peidetakse sellise postimioloogilise kriisi taha, mis on ka olemas ja millest me kohe jõuan rääkida. Lühidalt, kuidas seda epidemioloogilise kriisi kokku võtta? Kõigepealt tegelikult juba seitsmenda aastate alguses ilmus mitu raamatut ja Ameerikas kui Prantsusmaal, ennekõike mõtlen siin heideldi baiti ja pol venni raamatuid kus näidati, teenides sõltumatult, et ajalugu on oma loomult mitte teadus, vaid noh, kirjandus või abstraktsemalt, ajaloo põhiomadus on olla narratiiv. Ja see narratiiv ehk jutustus oma iseloomu poolest ei erine radikaalsel moel kirjanduslikus narratiivist ja väga veenvalt, kasutades erinevaid kirjandusteoreetilisi meetodeid toodi esile, et vähemalt need formaalsed kriteeriumid, mis lubavad meil nimetada ajaloolist narratiivi nagu tõeseks ja kirjandusliku narratiivi väljamõeldis, eks et neid ei ole. Et see erinevus on ennekõike kavatsuse tasandil, et üks ütleb, et ma kirjutanud vene ütleb, et noh, et Maluiskan kas mõnikord ütleb ka, et Eluiske esitab oma teksti nagu tõe pähe ja see lahvatas tohutu suure vaidluse alla kirjutas loomus üle. Ja kuigi see vaidlus ei ole kindlasti veel tänaseks lõppenud noh, mingid vahekokkuvõtted võib teha ja kindlasti on juba enamike ajaloolaste seas jõutud selle konsensuseni, et ajaloo põhiloomus on narratiivne, et ajalugu saab eksisteerida ainult läbi jutustuse ja ajalool puudub omaette selline nii-öelda metakeel kirjelduskeel, mis võimaldaks tal ennast eristada võimelist liigitada samasse rühma näiteks füüsikute, keemikute või isegi bioloogidega. Teadlikkus sellest, et minevik ise ei eksisteeri narratiivi kujul et selle narratiivi kujuda omandab alles ajaloolased. Jutustuses ajaloolase tekstis jääb see protsess minevikku. Vormimine narratiiviks oma alguse, keskpaiga ja lõpuga ei ole mitte süütu protsess, vaid just nimelt selle Narativeerimise käigus tegelikult ajaloole omistatakse isegi tähendus, leitakse nii-öelda peategelase kõrvaltegelased, mõeldakse välja intriigi, mis kogu seda lugu koos hoiab ja tsentri ajaloolise peas, mitte minevikusündmustes. Et ajaloolaste tegelikult töömeetod ongi just nimelt minevikku hitterogeense ainese narretiveerimine muutmine ühe tähendusega, mitme tähendusega algusesse lõpuga looks. Ja loomulikult ajaloo narratiivse loomuse väljatoomine tõi endaga kaasa mitmeid tagajärgi üldise halo epidemioloogia aadressil. Et on selge, et narratiivi puhul ei kehti needsamad tõe kriteeriumid, mis kehtivad näiteks kas või täppisteadusliku diskursuse puhul, et ükski narratiiv ei saa olla tõene või vale. Narati saab olla ainult kas veenvam, huvitavam, köitvam, paeluvam ja nii edasi disa öelda ühe loo kohta, et ta on tõelised see vastuolu mõistetes, et tõestisündinud narratiive ei ole olemas. Ja loomulikult automaatselt järeldama, et ajaloolaste fanta söörid. Küsimus on jällegi selles pigem eneseteadlikkuses aines teadlikkuses oma töövahenditest talunud, võtab keele ja ja narratiivi abil. Ja et see, mida ta kokku konstrueerib, on lihtsalt üks minevikku narratiivne esitus siin ja praegu. Arusaam ajal uuest loomusest väga selgelt mõjutas ka loolaste eneseteadvust sest et väga õpetlik ja huvitav lugeda näiteks tänapäeval sajandi alguses, sajandi keskpaigal, rääkimata 19 sajandi valminud ajaloomütoloogilise raamatuid sissejuhatuse all uurimusse näeme, milline optimism valitseb. Isegi kui me loeme eesti keelestki kättesaadavat Marcloki raamatut ajaloo bioloogia, siis me näeme, plokk paks kordagi esita küsimust, et kas on üldse võimeline minevikku adekvaatsele kujul vahendama. Et teda huvitab küsimus, kuidas seda teha, millised optimaalsed viisid. Aga ta kordagi ei kõhkle või peatu küsimusel loolase keelekasutusest, narratiivist ja nii edasi. Ja siit ma sujuvalt liiguks edasi neljanda märksõna juurde. Seda neljandat märksõna siis sõnastaks järgmisena 20 sajandijalu kultuurile just seal viimastel kümnenditel on olnud omane mälu pealetung ja sellised üha konfliktsem vahekord ajaloo ja mälu vahel. Siin jällegi tuleb kõigepealt alustada nagu üldisema konteksti avamisest. Et lääne ühiskond, Eesti, kusjuures vähemal määral, aga ma arvan, et see ootab meid varsti ees. Selgelt jõudnud oma arengus jõudis juba alates 80.-test aastatest oma arengus selle faasini, kus üha rohkem tähelepanu ja rohkem jõudu, energiat on suunatud minevikku mälestamisele ja ühe vähem, nii et tähelepanuaega nagu tulevikku vaatamisele. Seda situatsiooni on diagnoositud väga erineval moel näiteks prantsuse tuntud ajaloolane piano, ka on seda nimetanud mäluti Räniaks või ka mälestamis ajastu saabumiseks. Ja sellele mälestamise ajastule on omane pidev erinevate minevikku, silmuste tähistamine lõputute juubelite, monumentide, muuseumide ja muu sellise korraldamine püstitamine ja seda me näeme väga selgelt noh näiteks suurtes Lääne-Euroopa riikides nagu näiteks Prantsusmaal nagu näiteks Saksamaal vähemal määral ka Inglismaal. Kuidas ei möödu vist enam päevagi, kus avalikult sageli riiklikult ei tähistatakse ühte või teist minevikusündmust ühte või teist mineviku kangelastema, surma või sünniaastapäeval ja me näeme, kuidas on ka rida sündmusi, mille mäletamisest meenutamisest on tehtud oma plaadi seda tsiviilreligiooni osa riiklikult kohustuslikus korras. Ja loomulikult ennekõike see mälestamis kampaania puudutab teist maailmasõda ja sellega seonduvalt sündmusi, kuid loomulikult selle haare on palju laiem. Ma arvan, ütleksin, poolne stardipauk sellele mälestamise ajastule võiks olla aastal 1989 kui Prantsusmaal tähistati prantsuse revolutsiooni 200. juubeli kätte jõudmist ja kuivõrd suurejooneliselt riiklikult pompöösselt seda õige korraldati. Kuidas peeti sadu, kui mitte tuhandeid konverentse kollokviumis, ümarlaudu ja muid üritusi, kus avati sadu näitusi anti välja tõesti tuhandeid raamatuid prantsuse revolutsiooni ajaloo kohta, kus peeti maha ka väga ärevaid ja ägedaid vaidlusi revolutsiooni pärandi tõlgendamise üle. Tekkis mulje, et seda revolutsiooni elatakse nagu teist korda uuesti läbi ja, ja see laine jätkus tükk aega. Neid raamatuid ilmus ja minu meelest aga kõnekese ilmekas ja tänaseks on juba ilmunud vähemalt kaks väga mahukad raamatut, üks neist veel doktoritöö mis käsitlevad seda 200., juubeli tähistamist, ennast, et juba juubeli tähistamine ise muutunud omaette uurimisobjektiks. Selle prantsuse revolutsiooni juubeli sõiduvees on tõesti Prantsusmaal, aga ka mujal erinevaid ajaloo sündmusi kasvava pidulikkuse ja pompöösselt tähistatud ja selles situatsioonis ajaloolased on, on sageli ja tihti ka alateadlikult rakendatud sellise riikliku ajaloo promokampaania etteotsa. Et nii mitmedki ajaloolased Lääne-Euroopas kurdavad, kuidas üha raskem leida uurimus teemat, mis oleks sõltumatu riiklikust mälestamis kampaaniast ja kuidas rohkem tuleb kutsed osaleda ühel või teisel konverentsil, mis on pühendatud ühe või teise nähtuse juubeliks ja kuidas riiklik kalender, juubelite kalender muutub üha tihedamaks, näiteks tean, et Prantsusmaal seda riiklikku juubelikalendrit koostatakse eraldi. Kas ma ei mäleta, kas kultuuri või teadusministeeriumis ja see on piltlikult igaloolase seina peale ta siis tehakse millise sündmusi see aasta vahel tähistada. Ja loomulikult üks kihtan, võiks tasand on see juubeldamine samuti mäluajastu saabumisest kõneleb ka muinsuskaitse väga kiire ekspansiooni. Kuidas järjest uuemaid uuemaid hooneid ja objekte võetakse muinsuskaitse alla. Sõda minemisega Eestis, aga seal on väga ilmekas ka Lääne-Euroopas. Ja loomulikult väljendub seal aredalt ka meedias, kus enamik ajalehtede ja ajakirjade esikaanel väga sageli kajastavad ühe või teise sündmuse juubelit või mingit muud tähtpäeva. Nüüd selles situatsioonis on, mäluajastu situatsioonis on ajalugu kaunis keerulises olukorras. Ja eriti mis puudutab lähiajalugu, kus inimesed, kes vahetult ühte või teist sündmust mäletasid, on ise veel elus, et seda selle mälestamis kampaaniate eest hea seista. Ajaloo ja mälu vahekord oli pikka aega kaunis paigas, umbes nii, nagu 12-l sajandil paika pandi, kus siis mälu kannab endasse mingit subjektiivset minevikku, pilti on selline kahtlane ebausaldusväärne, individuaalne ja ajalugu vaikimisi mõtlemise ajal, teadus on need objektiivne, erapooletu ja nii-öelda adekvaatse minevikku pildikandja ja seda tööjaotust mode isa kenasti järgiti, kuni siis sama mäluajastu saabumine. Selle suhte mõneski mõttes keeras pea peale üha rohkem Avakas Maadutme arusaam et ajalugu ja mälu ei ole mitte vastandeid, vaid pigem on ajalugu üks. Mäluvorme võiks öelda ühiskondliku sotsiaalne mälu. Et pigem mäluse üldine kategooria, millel on erinevaid komponente ja ajalugu, on lihtsalt üks mäletamise viise, kus juurest mäletan, mis viis, mis on nii-öelda riiklikult toetatud institutsionaliseerinud ja üldtunnustatud et sageli ajaloolastele nii-öelda delegeeritud selle ametliku mälu kandmine. Nemad peavad nagu hea seisma selle eest, mida ühiskond peab vajalikuks minevikust meeles pidada ja tulevikku kaasa võtta. Ja selles situatsioonis, kus ajalugu nii-öelda selgelt kaotanud. Selles võrdluses mäluga on muidugi kaotanud ka ajaloolased ise ja üha rohkem peavad nad arvestama nii-öelda suulise või individuaalse mäluga. Ja loomulikult on see, nagu öeldud, eriti relevantne olukorras, kus mäletajad on ise kenasti elus. Ja teine maailmasõda muidugi paradigmaatiline näide sellest, kuidas sageli põrkuvad erinevad mälud, sealhulgas siis ka ajaloolaste sotsiaalne, ühiskondlik mälu aga mitte ainult teise maailmasõja puhul, näiteks väga äge debatt käib juba sügisest saadik Prantsusmaal kolonialismi pärandi üle eriti seoses Alžeeria sõjaga ja kus siis on jõutud nii kaugele, et parlament on hääletanud juba seaduse vormis. Teksti, mis sätestab, kuidas tuleb kolonialismi tõlgendada et ei tekiks mingisugust liigset kaootilist ja mitmekesist, aru saame. Ja see muidugi toob meelde teise näite, mis on holokausti mäletamine, kus selgelt ajaloolase nagu käed on seotud, ta peab arvestama üleelanute mälestustega ja ta ei olema tõlgendustes sugugi vaba. Ja me teame väga hästi, et on terveid riike, kus holokausti uurimine on mõnes mõttes seaduslikult sätestatud. Eks ole jälle võimalik holokausti kohta öelda ükskõik mida. Kuigi sa võid öelda, et ma teen seda ajaloolasena vaid mingid raamid on sulle modi juriidiliselt ette antud ja praegu me näeme sedasama, kuidas püütakse teha kolonalismiga. Et siin on selgelt ajaloolase veel sajandi alguse tabadust kärbitud ja ma arvan, see kärpimine ainult kasvab ja surve all ole kasvab ja see surve on just nimelt mõistetav selles üldises mälu türannia kontekstis, nagu pianuga seda sõnastas. Aga samas kui vaadata positiivsema külje pealt sisse mälu pealetung 20. sajandi viimastel kümnenditel on avanud kajal uurimisele uusi perspektiive. Nimelt üha enam aru saadud, et sündmuse uurimine inimesele mingi ajaloolise nähtuse uurimine iseenesest ei ole sugugi nagu ammendav perspektiiv, et sama huvitav ja teinekord isegi kõnekam on uurida tolle või teise sündmuse isiku retseptsiooni edaspidi. Et kuidas üks või teine ajalooline nähtus omandab mingi tähenduse aegade jooksul. Selle tähenduseloome protsessi uurides selgub, et rida sündmusi, mida me peame kuidagi väga oluliseks ja meil õpetamist juba madalast east alates me peame väga tähtsaks on tegelikult oma tähtsuse saanud aastakümneid mõningaid sajandeid pärast selle sündmuse toimumist. Eesti ajalugu pakuksin muidugi mitmeid suurepäraseid näiteid. Üks kindlasti Kristo maanteel näide on Jüriöö ülestõus. Sündmus, millest me teame õigupoolest väga vähe, mitte öelda mitte midagi. Samas kui me kõik teame seda väga tähtsaks ja püstitame monumente, avame parke ja õpetame seda koolis, rääkimata romaanidest, näidenditest, ooperites põimidest, millest iganes. Ja selge, et see Jüriöö ülestõus on omandanud oma tähenduse aja jooksul ja tegelikult, nagu me kõik hästi teame, alates siis Bornhöhe tasuja eest, kes esimest korda selle teema üldse eestikeelsesse kirja kultuuri tõi. Või ütleme täpsemalt selle nii-öelda suureks puhus või, või teine näide vaadet aktuaalsemgi on ju Võnnu lahing, mis mäletatavasti riiklik püha võidupüha ja ka seda, kui vaadata seda sündmust enast tolle ajastu sajanduslikus kontekstis ei olnud tegemist mingisuguseid pöördhetkega. See sündmus on muutunud suureks tema sümboolse väärtuse tõttu. Ja kusagil kümmekond aastat pärast tema toimumist, kui Päts Laidoner otsustasid teha sellest, kui ma õieti mäletan 34. aastal riikliku tähtpäeva, sest üldsugugi mitte hoolides selle sündmuse mingisugusest sõjaajaloolisest tähendusest muide heitnud midagi palju ja need ei ole mitte testime, leiame kõikide riikide ajaloost ja, ja see loomulikult paratamatu ja kõik need suurem osa nendest nii-öelda mineviku monumentidest ju formeerusid 19. sajandil paralleelselt rahvuse formeerumisega ja see on lahutamatu tervik. Iga rahvuse loomine eeldab ka teatava ühise Järjepideva minevikku loomist. Aga praegu just seoses selle mälu pealetungiga on hakatud need rohkem uurima, kuidas ühte või teist silmas mäletatakse läbi aegade ja hakatud vaatama, miks me ühte või teist asja nii hästi mäletame, miks me teist asja ei mäleta. Ja selline iseenda ja oma rahvuse mälu kriitiline ajalugu, kriitiline analüüs on, on minu meelest äärmiselt oluline ja vajalik. Nüüd ma jõuangi nii-öelda lõppsõna juurde kuses rõhutades ennem, et need neli teemat, mis ma välja tõin kindlasti ammenda 20 sendi kultuuri isegi mitte seal akadeemilist Lääne-Euroopa osa. Ent mulle tundub siiski, et need on nagu olulised ja väärivad esile tõstmist. Kitsamad teemasid võiks tuua välja veel mitmeid näiteks sama interdistsiplinaarsus, mis on ka väga oluline areng. Kuidas ajalugu korraga avastas, et on kõigest üks inimteaduste hulgas, kes uurib möödaniku inimesi praktiliselt samal viisil, nagu seda teevad sotsioloogid, antropoloogid ja mitmed teised humanitaar-sotsiaalteadlased. Ja samuti ei saa sugugi alahinnata eriti sajandi lõpukümnendite puhule näiteks multikultuursus ega seotud probleeme. Kuidas erinevate rahvaste lõimumine on selgelt avaldanud mõjuga ühisele minevikku pildile see, kuidas üha raskem on õpetada ajalugu näiteks vanal moel prantsuse-ameerika algkoolis, kus sinu vastas istub piltlikult 15-le rahva esindajad ja loomulikult kõik muud erinevate vähemustega seotud probleemid ja, ja samuti ka meedias kasvav mõju A le kirjutusele ja ka see ja kõik kellelegi teisele. Aga mis ma tahaksin lõpetuseks esile tuua ja ära rääkida, on siis ainult üks iseloomujoon, mis minu arvates on oluline tänapäeva lääne kultuurile. Seda võiks sõnastada kui oleviku pealetungi sellest mälu pealetungi vaimus jätkata. Selle all ma pean silmas ja ma ei ole ainus, kes seda teeb sõnaga mõned teised autorid varem sõnastanud et meie ühiskond üha enam muutub nii oleviku keskseks et neid üha vähem huvitab see, mis tuleb. Ja meid üha vähem huvitab see, mis oli sellepärast nagu ta oli, meid huvitab see, mis oli ainult meie enda huvides ja saakko muidugi sedasama mäluteemaga. Et rohkem minevik on meie jaoks instrument, toimub minevikku, instrumentaliseerimine lihtsalt peab neid aitama. Siin ja praegu, et meid üha vähem huvitab huvitavad minevikku väärtused, nagu nad tollal olid ju rohkem suruma peale oma taasväärtusi minevikule ja selle oleviku pealetungi kaasnähtusi, aga muidugi ka kõik need globaliseerumis ja euroopastumise lõimumist teemat. Et sellises üldises rahvasteüleses tervikus on väga raske, et mitte öelda võimatu konstrueerida mingit ühist minevikku. Ja seetõttu, et mitte minevikku, Tointeni ja teistele kutsuda eelistatakse jääda olevikku. See on kindlasti võib-olla lihtsustav, aga on selgelt näha, et on Euroopas sirgumas või sirgunud põlvkonda, kelle ajalootaju on võrreldamatult nadime, nõrgem, kui seda oli varasematel põlvkondadel. Ja kes samal ajal hoolib suhteliselt vähe ka tulevikust, elatakse siin ja praegu ja see on kindlasti ajaloo kultuuri arengus üks väga uus ja samal ajal ka nagu murettekitav tendents. Aga seda siis lahkavad. Need, kes siis aasta pärast võtavad kokku 21. sajandi lääne Alekultuure Tõde on ja jääb väga oluliseks kriteeriumiks saale kirjutuses. Aga see tõde on just nimelt eesmärk. Ta peitub kavatsuses, et ajaloo kirjutustab minu arvates iseloomustada kui sellist kirjutus, mis teadlikult avalikult taotleb tõde. Et seda ei tea kunagi kirjanik ja kui ta teeb, siis alates oma aruta, tegelikult mängib. Aga samal ajal ei ole minu jaoks kindlasti Ale kirjutas selline nähtus, mis vahendatude ta ikkagi püüdleb tõe poole ja see, see tõentensioon on äärmiselt tähtis, nüüdse tulemus ise, mis selle tõentensiooni ja seal elluviimise käigus sünnib, seda saab hinnata minu arvates samal moel nagu igasugust narratiivi tema põnevuse usutavuse Veenuse alusel. Nüüd mis on veenev kellegile ja mis on usutav, suuresti maitse küsimus selles minu arvates väljendagaa loolase nagu andekus. Et kuidas suudab toota sellist uurimust, kirjutada sellist artiklit, mis tundub, et seletab asjad ära, et nii ongi. Ta loob mingisuguse nii-öelda tegelikult efekti. Ja on täiesti selge, et 10 50 aasta pärast tuleb keegi ütleb, et sellelgi jama tegelikult hoopis nii tuleks asju tõlgendada ja ta järgib sedasama tõentensiooni. Kumbki neist ei valeta. Aga see ei tähenda, et see tulemus oleks tõene. Ja see ongi ajalookirjutuse võlu ja vaev. Ta pidevas muutumises, samal ajal kui kõik arvavad, kirjutavad tõde. Ajaloolane, kes ütleb, et teda tõde ei huvita iela loolane oleks, ütleb, et ta kirjutab tõde ja ei ole ka ajaloolane, vaid enamasti ideoloog või mingi lisapassi ja see on väga lihtne kriteerium, mille alusel minu arvates paljastada igasuguseid vandenõuteoreetikud, et kui näiteks Jüri lina ütleb, et tema kirjutatud tõde ja ütleb, et ta jõudis selleni, siis on see iseennast kummutav tõdemus. Tavaliselt loolane, väidan niimoodi. Marek Tamm kõneles teemal kõik on ajalugu, ajaloo kultuuri arenguid 20. sajandil. Ööülikool tänab koostöö eest kumu, kunstikooli saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2006.