Inimesel on alati kombeks rohkem kaasas kanda, kui ta koormaks, paras nagu oleks talle enda ristist veel vähe. Olgu need kas või ainult mälestused mõnest kallist kadunust, mis teevad ainult haiget. Aga maha visata neid ei saa. See tundub teiselt poolt jälle otse kuriteona. Ja sa kannad neid edasi vastu ajale, millal nad paratamatult muutuvad päris minevikuks ja leiavad pool unustatud koha igaühe isiklikus muuseumis. Nagu ma ka ise kannan seda õuna, mis oli muidugi määratud söömiseks. Aga mida ma õigel ajal ei söönud. Nüüd ma ei suuda seda enam teha. Mul on isegi valus seda vaadata, ainult tean, et see on mul kuski. Ja ootan aega, millal kaob mälestuste valu ning sest õunast on saanud ainult sümbol. Isegi julgustav ja karastav. Kõige kiuste. Lugu ise pole siiski nii, nagu alguses võiks arvata. Ei, see pole mingi hea ja kurja tundmise puuvili ka ühtki evad pole, mängus ei ole see ka pärit kodust. Olen üks neid väheseid õnnelikke siin, kelle jäänud maha mingit kodu peale kuduma. Kodumaalt on see õun pärit küll ja sealt tõi selle kaasa üks sõber, keda tundsin pealegi üsna lühikest aega. See pikk aeg, mis meil selja taga on oma üksikutes osades sageli olnud liiga lühike. Ja siin on sulle koduma õun, ütles ta. See polnud veel midagi erilist, ei öelnud tema seda kuigi pidulikult ega võtnud minagi annetust vastu väriseva käega. Lihtne puna, puseline taliunesid midagi. Ja kodumaa ise oli siis veel üsna käega katsuda. Aga siis ta jutustas mulle loo õunapuust, mille otsast see õun pärit. See lugu tähendas sel õhtul palju meile mõlemale. Nüüd olen mina võib-olla ainus, kes sellele mõtleb. Kuid ma ei taha olla ainus. Seepärast jutustan loo edasi. Ja see on, mis ta mulle rääkis. See on ikka kodust meie oma õunapuu otsast, muud midagi. Aga selle õunapuuga on niisugune imelik lugu. Jah, kui nii võtta, siis ega seal midagi eriti imelikku ei ole. Aga minule ta tähendab natuke rohkem kui mõni teine puu mu kunagise kodumaja ümbruses. Meil oli omal ajal kaunis suur ja korralik aed, vähemalt meie ümbruskonna kohta. Minu vanem vend, tulevane peremees tahtis olla edumeelne põllumees. Isa jälle oli selline vana visa taat, kes ei andnud ohje käest ja umbusklik oli ta ka kõige uue vastu. Selle aia pärast oli neil alguses olnud, noh, kuidas seda nüüd nimetada. Lahkarvamisi meil oli ka vanast ajast kolm õunapuud maja juures ja võib-olla just nende pärast tuli isa alguses noorele aiale pisut armukade. Ei saa eitada. Selline vana õunapuu on ikka midagi pagana toredat. Kui nad kevadel olid paksult õisi täis, oli niisugune tunne, nagu oleksid pulmad majas. Ja jõuluks leidis nende viliga juba hindamist. Nii suuri ja punaseid õunu ei kandnud ükski neist uutest koolitatud õunapuudest. Ja siis tuli see talv, mida me kõik veel liiga hästi mäletame. Kui iga hommik oli eelmisest jälle külmem, hakkas isegi soojas toas vähehaaval kõhe. Millega ometi lõpeb? Oli tunne, et see nagu ei lähegi enam üle, tuleb veel midagi halvemat. Jah. Talv ja külm vahest küll, aga see muu. Iga päev, ka kõige külmematel päevadel sõitsid meie õuest mööda hallid logisevad veoautod meestega kes karjusid ikka üht ja sama laulu, mis juba nende saabumise päevast oli meie kõigi kõrvadesse neetud. Muidugi nad olid siis veel külalised, õieti kaasüürilised palumata tulnud küll, aga üsna tagasihoidlikud. Kuid kuhu ma nüüd oma jutuga läksin? Õunapuust pidin rääkima ja meie aiast, nii nagu ta välja nägi kevadel. Sealt polnud see talv siiski niisama mööda läinud. Seal võis alles kevadel näha, mis oli sündinud ja mis jäi. Aga sedagi oled sa ise igal pool näinud. Ka meie surnud aiast ma ei tahtnud rääkida aastakümne töö ja hoole tühja minekust. Tahtsin rääkida ainult ühest õunapuust. See õunapuu, minu õunapuu ei olnud päriselt surnud. Ta oli alguses küll niisama must ja raagus kui teisedki. Juba oli vend saaja kirvega väljas, juba oli saak puu küljes, kuid siis leidsin ometi ta küljes mõned lehepungad ja peamiselt minu palvel jättis vend selle puu alles. Palju lootust polnud minulgi, aga imekombel oli nüüd kõige lootusrikkam meie alati nii Umbuski kisa. Vanad puud ja vanad inimesed vahest teevad vähem, aga nad taluvad rohkem. Ütles ta. Ja vähemalt ühe puu suhtes, tal oli õigus. See õunapuu jäi ellu. Hilja küll läks ta lehte, aga enne Tal olid isegi mõned õiepungad. Hilise põnevusega jälgisime nüüd ta saatust. Ta oli nagu haige, kelle paranemist väriseva südamega vaadatakse. Mida rohkem lootust, seda rohkem hirmu. Kas siiski viimaks midagi juhtub? Kuni ühel hommikul võisin teatada kõigile rõõmusõnumit. Vana õunapuu õitseb. See ei tundunud kedagi eriti rõõmustavat. Tead juba isegi, miks? Päeval, millal õitses meie õunapuu. Sel mälestusväärsel reedel oli surnud Eesti vabariik. Mõnisada välja käsutatud inimest olid okupatsiooniarmee sõjavankrite varjust karjunud. Puuristi. See talv polnud Kustki niisama möödunud. See oli hävitanud rohkem kui meie vaevaga üles haritud aia. Aga õunapuu õitses. Seekord polnud õitseajal küll mingit pulmatunnet, see oli matus, mida kaunistasid need üksikud roosad õied veel raagus okste vahel. Jõulunume sügiseks ei saanud. Kuid jõulud olid siiski kõigi keeldude kiuste. Ma pole kunagi näinud jõuluõhtul sellist rahvamurdu kiriku juures. Ja pärast oli meil kodus peaaegu nagu vanasti. Oli koos kogu perega, mu teine vend, kes elas linnas. Ja me rääkisime kõigest muust, mitte ainult olevik. Kust? Uus kevad tuli. Külm, kõle, lootusetu. Aga meie õunapuu oli vanadest külmahaavadest peaaegu üle saanud. See oli seda tähelepandav amet, just vanad puud, muidu olid eriti raskesti kannatanud vanad puud, samuti kui vanad inimesed. Sest ma ei mäleta ühelgi kevadel külas nii palju matuseid. Saagisin ise maha üksikud surnud oksad. Enne ei tulnud enam üldse aia lähedale, nagu ta muudki tööd tegi, igasugused ujuta. Kellele, milleks kordus ta alati lõi käega. Tal poleks mingit põhjust olnud nii-öelda sest tal oli juba väike poeg. Aga meie olukorras muidugi polnud arvata, et väikesel mehel oleks kunagi kasu sellest, mis ta isa teinud. Meie isaga jätkas endiselt tööd. Vaikides veel rohkem kui enne, kuigi ta polnud kunagi eriti jutukas. Ta haris oma põldu edasi kündis ja külvas. Sina külvad, aga kes lõikab? Küsis vend kiusakalt. Olgu, põld oli siiski vanem kui meie tähtsam kui meie ning töö tuli teha. Mis tuli nüüd, seda, tead sa ka, me oleme sellest juba varem rääkinud. Täna tahtsin rääkida ainult meie õunapuust. Ta oli siis juba õitsenud ja väikesed rohelised õunapungad näha, kui. Nojah nagu teadma ei olnud, siis ise kodus, muidu oleksin vahest jaganud oma vanaisa ja ema saatust ja võib-olla oleks olnud paremini vennanaine, nagu mäletad, oli siis parajasti linnas haiglas Janad imekombel ei leidnud teda sealt ja end, kes sõitis päev hiljem linnas tagasi koju, küllap omajagu rõõmus selle üle, et on, nüüd oli ka tütar. Sai teel teada, mis oli juhtunud. Me pidime jätma kodu võõraste hooleks minema. Sa. Usu mind enam kui ükskord on see mulle tundunud rohkem unenägu. Ja siis tuli sõda. Kuid ega see palju ei muutnud meie senises olukorras ainult surmisseni hiilinud salaja liikus nüüd kärarikkalt nädalaid, ei pääsenud kodu lähedalegi. Vend käis seal paar korda ja teised käigu ajal, see juhtus. Kui pärast kuuenädalast eemalolekut jälle kord koju jõudsin, oli seal üsna vähe sellest leida, mis meist oli maha jäänud. Meie maja ei olnud enam ja õunapuumajapoolne haru oli purustatud, kõrbenud ja surnud. Kuid teine haru haljendas veel. Kõigele vaatamata. Sellesama õunapuu all oli mu vend maha lastud. Leidsin tüves kuulide jäljed ja samas lähedal oli ta esialgne haud, kuni oli võimalik teda surnuaial ümber matta. Õieti oleks ta võinud sinna jäädagi oma koju, kuhu teda ikka tõmbas ähvardava surma kiuste. Kuid õunapuu terveks jäänud haru haljendas kõigele vaatamata. Sa arvad muidugi, et räägin muinasjuttu, et nime. Aga mina olen hakanud imesid uskuma. Ja kas, kui sina ise ei usu neid? Natuke siiski. Sel suvel meie õunapuu ei kandnud vilja ei sellega, järgmisel. Aga kolmandal kevadel ta õitses jälle. Meil polnud küll enam pulmameeleolu, aga matusemeeleolu, Camite. Elasime kogu aeg kitsas karja köögis. Uut elumaja polnud lootust Niibia saada. Olime ainult vahetanud peremeest, muud midagi. Aga lootus on veel visanud, kui mõni vana puu. Vennapoeg on juba nii suur mees, et võib omal jõul õunapuu otsa ronida. Vennatütar rajab ammugi juba mõistlikku ja asjalikku juttu, nagu kunagi kolme aastane perenaine. Ja me oleme näinud imesid. Äikese küll, nagu on väikese üksikõunapuuharu, mis läbi mitme surma ikka veel õitseb ja kannab vilja. Aga näe, see õun on nüüd siin peaaegu niisama suur ja ilus nagu vanastigi. Nii kõneles sõber ja läks jälle oma suure usuga väikesse imesse. Pimedusest kerkib mu ette nägu, millest harilikul ajal oleksin võib-olla nägemata mööda läinud ja selles näos on see küsimus. Ta on ilmunud varemgi oma, kordan, ta ilmub ka edaspidi. Ta ilmub nii kaua kuninga, minu usk saab sama kindlaks. Kuni see pole ainult ebamäärane kuju, igatses, mis tõmbab mind sinna kus üks õunapuu kõigest hoolimata õitseb ja kannab vilju oma ainsa ellujäänud oksaga.