Riik on alanud maikuu spiiker ja selle hooaja viimane, ühtlasi saab jagatud üht-teist suvelugemiseks. Saab räägitud natukene kirjandusfestivalidest ja Ta isegi niivõrd näenud kehanduslikust sisust, kuivõrd mõjust linnaruumile saab räägitud nii välis- kui kodumaisest uuemast kirjandusest mina, Berk Vaher. Veedan seda kolmveerand tundi jälle teiega ja ja nagunii nagu ikka on kombeks olnud. Kõlavad ka mõned kultuuriväärtuslikud helindeid. Nooh ema ja ärksama rahva seas on viimasel ajal väga populaarseks muutunud ansambel Tartu Popi ja Roki Instituut kes ei laula mitte ainult Tartust, nagu me kuuleme balti mehe metropol, on see lugu, mis juhatabki sisse esimese teema kihandus festivalide suhte linnaruumiga nii Tartus, Tallinnas kui ka mitmes teises linnas. Nii palju siis balti metropolis. On ju iga kevad viimasel ajal olnud selline suur kirjandusfestivalide kevadjärgemööda või mõnikord katum isegi on aeg olnud käes, sotsa käes. Prima Vista käes ja siis ka Põhjamaade luulefestivali käes. Ja Nende kirjandusfestivalide üheks tähelepanuväärseks jooneks on see, et üha ja üha rohkem tuuakse kirjandust saalidest välja pidulikest ruumidest välja ja üha rohkem vabavabasse õhku linna linnakodanikele kättesaadavasse kohta. Sest et on ju nii, et on küll Tartus Kirjanduse maja ja on Tallinnas musta laega saal, aga kui palju nad siis ikkagi lõpuks huvilisi mahutavad. Ja teinekord tuleb ju ka kirjanduse populariseerimiseks teha Mäelsam Muhamedi juurde. Ja nii on Tatu Prima Vista all olnud pargiraamatukogu ja lausa laevade bussidega kirjanduse tutvustamine ja orienteerumismängud. Ja õigupoolest sõiduga, ehkki idee tuli kunagi sotsi Alt, kus luuet looti trammis ja ka Põhjamaade luulefestival on silma paistnud ütlemistega Rahvusraamatukogud pidel. See on üks oluline liikumine ja tahaks loota, et kirjandusfestivalidel aina võimalusi seda tegevust laiendada. Prima Vista oli ju ka see aasta teeris kihenduse maja hoovi lava. Sest tõsi ta on, et inimesed võtavad teinekord ka puhkepäeval oma väljakujunenud häda pidi ei jõua või ei vaevu tegema seda haaki kihendus keskustesse et istuda maha ja seal Edeldavat loomingut nautida. Et kui on olemas kirjanduslinnaruumis, siis jääb ka mööda kõndiv inimene kuulatama. Astub ligi, ostab mõne raamatu, lehitseb, leiab endale uue lemmiku ka saamatute autoritega seast, kes esinemas on. Ja see õigupoolest vihandus festivalide Suhim vastus ongi. Lugeda saab ju tegelikult kõige paremini igaüks ise raamatuga kahekesi olles. Paljudele ei meeldigi, et tahetakse kehandusest mingisugust suurt avalikku üritust teha. Aga see, et on võimalus lugejal kohtuda autodega on võimalus kohtuda paljude raamatutega, pargiraamatukogus või raamatumessil, mis on tulnud õue. Ja üle kõige see, et siis on inimesel võimalus võtta see raamat ja istuda sinna, kuhu ta tahab linnaruumis maha ja leida see võimalus süntiimseks isiklikuks kontaktis raamatuga. Ja selles osas tuleb küll tõdeda. Prima Vista ja Tartu on neid võimalusi suhteliselt kõige rohkem suutnud avada, sest vot linnaruumis veel küllaga Käia ja pinke ja nurgataguseid ja mäekülgi, kus inimesel on võimalik maha istuda ja endaga kahekesi jääda. Uuenenud hüüdle tänavalgi ju on tihtilugu näha noori, kes istuvad keset tänavat pinkidel. Teine koht on ka muusika kõrvaklappides ja nad lihtsalt loevad raamatuid ja seegi on nii kirjandus inimestele kui ka ümbritsevatele ja möödakäivatele inimestele. Märgiks sellest, kuidas kihendus elab, kuidas kirjandus suhestub keskkonnaga kuidas inimesed endiselt loevad ja näitavad välja ja julgevad välja näidata, et nad raamatuid loevad. Selles osas on Tallinnal suuruse pikk maa järgi tulla. Ja päris lootusetud asjad ehk ei ole. Meenutagem äsjast Tallinna linna päeva, kus noored väga aktiivsed lillepottide jalgratastega hakkasid Vabaduse väljakut tagasi vallutama. Jõudu, jaksu nendele noortele ja samas muidugi, kui Tallinna linnapea ütleb. Kõigepealt kuulutades Tallinnat roheliseks pealinnaks ja siis sama soojaga ütled nendele Vabaduse väljaku tagasi tahtjad teile, et ärge rikkuge mu päevaga siis Tallinnast ei paista, küll saavad teie suhe eest pealinna ega kultuuripealinna, pigem selline väikekodanliku idiootsuse peale. Ent nagu öeldud, palju jaksad rahvast, on seal ka sellist rahvast, kes nende kirjandusfestivalide tegemisel on aktiivne olnud. Tahakski loota, et kasvõi Tallinnas toimuv sotsija festival tekkinud tahab edaspidi rohkem just sääraseid aktsioone, kus linnaruumi võidetakse inimestele tagasi, võidetakse ka raamatute lugemisele tagasi võidetakse kirjandusele tagasi. Et inimene raamatuga ei pruugiks jääda ainult papa või selleks spetsiaalselt kohaldatud ruumidesse nagu suitsetaja vaid saaks tulla koos raamatuga välja jagada oma lugemisrõõmu, teistega tunda õigupoolest ennast kodus ka lugejana selles linnas, kuhu ta kuulub. Ja seda, et et on ka teisi linnu, kes tegelikult tahavad kehendust teha enda oma linnaruumi osaks sai Prima Vista kogeda Narvas, kus see vastuvõtt oli mõne koha pealtvaatajate elavam, kui kodulinnas Tartus oligi. Inimesed olid väga elavalt huvitatud karastunud luuletajatest, vaid huvitatud paneeldiskussioonides elasid väga suure aktiivsusega kaasa, sekkusid, vaidlesid, esitasid oma, eks eksootilisi seisukohti ka, aga esteetilise seisukohti ennekõike. Ja ega Tartus Tallinnas avalikud debatid niisugust väitlust ei tekita. Inimesed tulevad, kuulavad vaikselt teha, mõne koha peal muigavad skeptiliselt, aga vastu ka ei hakka vaidlema. Aga just Narvas oli rõõm näha seda, kuidas kuulaja tuleb tegelikult kaasa ja tal on Öelda midagi, ta tunneb, et ta on õigustatud kirjanduse koha pealt kaasa rääkima kultuuri koha pealt kaasa äkki ma üldse. Ja ka see on näide sellest, et võib-olla nii-öelda kultuurilinnad Eestis sellised iseennast kultuurilinnana teadvustavad, linnad võtavad isegi juba kultuurisündmusi liiga enesestmõistetavalt ja ei oska neid aastast aastasse enam. Ehk oma linnaruumis vääriliselt Tehvitadagi. Selles osas on meil väiksemates paikades või kultuuris mingil põhjusel perifeesemaks jäänud paikadel, sest Narva ei ole sugugi väike linn. Ikka ühtteist pidaja. Ja ka omas linnas festivale korraldades mõelda sellele, kuidas tõmmata inimesi rohkem kaasa, mis on meie oma kodulinnades need teemad, mis paneksid publikut rohkem kaasa rääkima. Ja mis on need punktid linnas kuhu kirjandust viies kus inimestega raamatutest, rääkides neile lugemist, pakkudes seda linnaruumi muuta, erksamaks, teisendada ja õigupoolest luua seda keskkonda, kus sünnivad uued lugejad, uued kirjanikud ja uued raamatud. Et need Eesti linnad jääksid ikka omaette kultuurikeskuseks ja müüt ei muutuks ka pelgalt näiteks Brüsseli hauta jaamaks. Selle meeldetuletuseks ja lootuseks järgmine pala. Vahur Afanasjevi südamevaluga kirjutatud tulekogust Tatu teemadel katedraal Emajões ja tema muusikaprojektilt. Lugu kannabki nime Brüsseli raudteejaam 2004. Ja siis teine asi oli see rajoon, millal sai uue planeeringuga? Nõnda ja selle kirjandusfestivalide vahelise aja sisse jäi õigupoolest üks huvitav külastus välismaailmast nii Tartusse kui Tallinnasse, mis piisavalt tähelepanu ei leidnudki, aga aga Antonio Alfonso, kes on mon saalist pärit itaallane. Või siis Montrealis sündinud, Itaaliast pärit kirjanik on ju ka eesti keelde jõudnud ka raamatuga etnilise etnilisuse kaitseks, mida ta siin õigupoolest tutvustamas käiski. Ja eks see raamat võiks tekitada üht-teist arutelu, küll, aga paljugi põnevat, lisas Antonio Alfonso. Üheksandal ja 10. mail vastavalt siis Tartus ja Tallinnas esinedes ka oma luulega, mida ta ette luges ja, ja nende kommentaaridega, mida ta oma kultuurilisele identiteedile ja sellele raamatule andis. Nõnda võrdleb Antonio Alfonso ennast selles raamatus tihtilugu mustanahalistega just selles osas, et esindades üsnagi suurt kogukonda, peetakse teda ikkagi võõraks. Suuremat otsustusõigust te tahate talle anda ja samas tahetakse kangesti ikkagi assimileerida teda, ühiskonda. Tahetakse teda muuta kanadalaseks, võttes temalt tema Itaalia identiteeti. Ja eks see hirm ole ju ka eestlastel Euroopa suhtes, aga samas jällegi on eestlased väga õrnatundelised, kui kui selliseid hirme väljendavad näiteks eestivenelased ja peavad seda kohe suureks Venemaa pealetungiks. Asjal Peima visto külaskäigud Narva tuli välja, et ega keegi sealsest venekeelsest kogukonnast. Ta on nüüd ilmtingimata integreeruma Eestisse niimoodi, et panevad, aga rahvariided selga, hakkavad tuljakut tantsima. Samas sellest kultuurist siin omal kombel tahtsid nad vägagi osa saada ent samas säilitada ka oma häält oma keelt ja mingis mõttes on see ikkagi täiesti mõistetav ja arusaadav. Antonio Alfonso luges ka mõne väga teravas toonis luuletuse sellise hurraa assimileerumist vastu. Ja üks huvitavamaid ideid, mille ta oma tegevusest välja tõi ja mis on muidugi parasjagu utoopiline, on soov ühendada itaallased üle maailma ja detsentraliseerida itaalia kultuur siis Itaaliast endast ära tuua Itaalia kultuuri üle otsustamise õigus ka itaallastele üle maailma, sest nagu ta seal väitis Ellujäämislootust antakse tänapäeval nendele kultuuridele, mille kandjaid on üle 150 miljoni. Eesti kultuur peaks siis küll olema vähemasti 100 kui mitte 150 kordselt omadega õhtal, nii et nii traagiliseks vast ikkagi minna ei pruugi. Aga ometigi on sellest mõttest jällegi midagi kõrva taha panna ka eestlastel. Madala laubalisemad eestlased. Armastavad süüdistada kõigis eesti rahvahädades juute, aga tunnistagem, et, et nemad on küll suutnud ikkagi luua maailma kultuuri. Meelel on küll rahvusõigiline kinnistatus, ent samas on see kultuur oma Tomadelt oma tõekspidamiste Alt tugev üle kogu maailma. Ja selles mõttes on ka eestlaste palju õppida, sest et ikka ja endiselt ju on mõnes mõttes raske pidada väliseestlasi võrdseks kaasarääkijaks eesti kultuuris, tunnustada nende tegevust osana eesti kultuurist. Ja kui see mõnede väga suurte meeste nagu Arvo Pärt või miks mitte ka Mark Kalev Kostabi puhul on saanud selliseks moeasjaks või ka viisiks ennast välismaailmas teadvustada mille tõttu ka neid mehi vääriliselt tunnustatakse, siis on ju palju neid tegijaid, keda ikkagi päris omaks ei peeta. Huvitava näite kultuurilistest paja toksides tõi Antonio tal Fonsaga selle kohta, et et kui Silvio Berlusconi oli kommunistide tahte vastaselt andnud hääletamisvõimaluse valimistel välisitaallastele Sis üllatuslikult kombel just viimastel valimistel välisitaallased, olid need, kes koonilt võimu võtsid ja andsid oma hääle homono pruudile. Nii et kummalisel kombel just see välisitaallaste hääl muutus itaalia kultuuris ühe võib-olla väga olulise muutuse katalüsaatoriks. Samas rõhutas tal Franso seal ka, et tema vanemad näiteks on väga sügavalt rahvuslikud kuid Itaaliasse tagasi kindlasti ei taha minna. Solvumine mitmete selle kultuuri ja riigi uperpallide peale on, on piisavalt sügavesuur. On ju ka nii kultuurne inimeste seas kui, kui eestlaste seas üldse neid, kes tahaksid Eestis teha olles samas läbinisti siiralt eestlased. Kui nad lähevad, kas me suudame neid mõista ja kas me suudame neile anda õiguse Eesti nimel kõnelda ka nüüd, kus justkui elu tundub hea olevat? See on üks oluline kultuuriline küsimus. Juua äsja kuuldud Vahur Afanasjev või traat on ju üks selliseid autoreid, kes viimasel ajal on resideerunud hoopiski seal Brüsselis. Samas on jäänud kaasa rääkima ka eesti kirjanduses, nagu kuulsime ka eesti muusikas mõnel määral. Ja nähtavasti tuleb valmis olla nii selleks aastate lisandudes lisandub ka selliseid kirjanikke, kelle keel võib jääda eesti keeleks, kuid kelle kodupaik ei pruugi ilmtingimata olla Eesti enam, nagu ka neid, kes elavad Eestis. Kuid kelle keel ja võib-olla ka mitte rahvus ei pruugi olla eesti oma. Kas me seda oskame pidada osaks eesti kirjandusest? Saab näha, aga meie kultuurilistele harjumustele on see võib olla üsnagi raske katsumus. Fantoniad Alfonso heitmilisuse kaitseks laseb mõtiskleda nende ja ehk veel mitmed teiste kultuuri kirjasõna keelelise identiteediga seotud küsimuste üle. Ja loodame jällegi, et sellel sarjal, kus ilmunud on kaasaegne mõte on jätku ja mõtlemisainet pakkuvaid teoseid tulemas ridamisi veelgi. Ako taas kord Tartu Popi ja Roki Instituut. Tõeliselt jätkab seda teemat looga rahvusvahelised suhted ja ja kaal ühtlasi. Mõnes mõttes jällegi juhatab sisse järgmise teema. Rahvusvahelistest suhetest, aga ka keele õppimisest oli see lugu ja eks mõnes metafüüsilise mas mõttes keele õppimiseks ole ju ka ajakiri värske õhk meda siin spiikri saates on mul alati rõõm tutvustada olnud ja nüüd on jõudnud ka välja aja keha neljas number. Ja värske rõhu fenomen, ehk ongi see, et igas numbris on ikkagi täiesti uued nimed ja tundub küll, et nende inimeste hulk, kes mitte ainult et lihtsalt veavad mõnda väsi rida või, või veeretavad juttu, nii nagu see internetis näha on olnud, vaid ka tegelikult kirjutavad täiesti arvestatavalt huvitavaid asju ikka laieneb ja laieneb. Jaa, jaa. Kas on olnud seniste väljaannete tähelepanuväli juba liiga täidetud või, või see ootuste horisont kuskil nii uskumatustes kõrgustes, aga on ikkagi näha, et see väljaanne on leidnud oma üha laieneva kirjutav jaskonna, loodetavasti siis ka üha laieneva lugejaskonna sellest uuest numbrist. Keel, mitmed huvitavamad asjad on pärit neilt autoritelt, kes juba vahemgi kas siis selles ajakirjas või mõnes fonoloogilises ja tehatiivsemaski on ennast näidanud. On siin Bartholomew hoosi. Kettleni jutud, tegu on siis ühe erksama ja põnevam ja mitmekülgsema Tatu nuhe, avangard ristiga, kes tegev ka nii muusikas kui mingil määral kujutavas kunstis ja ennast Tulmas nimetuks nimetada. Helistav tegelane on samuti tuntuks saanud vast ennekõike filmiga Mehis Heinsaare novellist Vanameeste näppaja. Filmi nimi oli seal mädaneda näppaja. Ja siinne lugu külmkingadest bussis on on ka üks põnevamaid ja vahvamaid lugemisi, mis viimastel aegadel lühiproosas ta mul olnud. Ja tasubki mainida, Mihkel Kaevats, et tema on teistest autoritest. Tänan tähelepanu saanud juba mõne luulekogu võsa. Aga selline romantistlik ja, ja ehk teinekord natukegi peenutsev stiil esimestes luulekogudes on siin asendanud väga kõnekeelse ja ja vahet too ja lakoonilise loodiga kohati tuletab meelde isegi Jaan Kruusvalli, aga kui kruusvalil on dioloogilisteks vestataks enamasti sellised vanemad ja ehk natuke plaseerunud inimesed, siis Kaevatsi luules leiduvad dialoogid on väga, ilmselt väga noorte inimeste suust pärit. Ja näiteks on siin mitmeid põnevaid arvustusi. Diana Leesalu raamatust kaks grammi hämaruseni ja ka raske raamatu esikteosest. Eli nagu vetsu sülest ja just see Liinaga otsu raamatu arvustus on huviväärne selle poolest, et selle on kirjutanud autorite või arvustajate kollektiiv. Ehk siis üksus nimega Boliivia klubi sätiga nima natukene meenutsevalt. Aga seegi on huvitav paralleelajalooga paarkümmend aastat tagasi tegutses ju Tartus selline noorte filoloogia tudengite luuleklubi vilemees kirjutas ka selliseid kollektiivseid arvustusi ja tegi arutelusid mitmed, et tegelased on sealt kehandus teadlastena tänaseks vägagi jõuliselt kanda kinnitanud. Ja eks selle värske rõhu roll olegi ju selles, et ta tekitab mitte ainult uusi auto häid ja ja lugejaid Vaiko aiaidi toimetajaid. Nõnda on värske õhk tegelikult ju üle võtnud selle rulli meta Noorte Autorite koondis loomuldasa kunagi täita pruukis. Jääme ootama, mida toovad edasised numbrid. Tundub, et see autorite juurdekasv ja ka nagu tekstidest nahas Autajate kiire edenemine umbes numbrisse on olemas. Võib juba rääkida värske õhukoolkonnast varsti, ehkki see koolkond on väga kirju ja ja mitmetine, aga nagu eelmisest umbes näo võis, on ka sellel seltskonnal kombeks aeg-ajalt põlvkondlike manifeste kirjutada. Ja kas või selle kohaselt võib juba kui mitte praegusest tuleviku kirjandusteadlane teatavaid üldistusi teha. Mängin nüüd ühe sellise pala mis juhatab sisse suvesoovituste ehk siis suviste lugemissoovituste kõveigi ja ekspala ise ole ka mõneski mõttes vihjeline. Spru. Õhtu ei lasku. Tõelist kogemust on. Ainuke. Meil see või seen. Seisan su. Seljas tolmu seal. Kuulunud ka, milles Sõrvamast? Vot selline vihje siis, aga mida veel suvel lugeda? Hiljuti Jüri Talvet kirjutas Eesti Ekspressis ja hurjutas natukene kirjandusväljaandeid lehti, kriitikuid, et paljusid olulisi teoseid ei ole märgatud ja ja eks ta ole, eks ole, aga samas teades enda ja kolleegide kiiret elutempot. Ta on lihtsalt ka niimoodi, et mõni asi tahab saada suuremat süvenemist ja teine koht lihtsalt ei jõua. Ja mida siis soovitada veel? Mõneti üllatav on küll et suvel suure juubeline jõudma Nikolai batuurseni viimast raamatut, et sõnajalg kivis ei ole jõutud veel eriti hägustada. Samas on batuurin alati olnud mitte just kõige kergem lugemine. Isegi kui tegu on sellise mitte nii paksu romaaniga, kui oligi Tower, siis ikkagi on tegu patu enda sõnulgi raske romaaniga. Ja kas või siinkõneleja on võtnud endale ikkagi selle kinni, et merest rääkivat raamatut tahaks ka mere ääres lugeda. Üks Eesti omapärasemaid ja keele tundlikumaid poeet Ülar Ploom on ka kuidagi vaatad märkamatult välja andnud oma teise luulekogu purju. Sorri, mis samuti võiks olla üks selliseid vahvaid, mitme nurga alt süvenemise. Raamatuid suvelugemiseks. Ja nagu oli lugeda Seebee diplomaatia lisast siis on peagi ilmumas Jürmide ja karmide meeste jaoks Leo Kunnase teise kunagisi halvese preemia laureaadi ja samal aastal halve preemia saanud küla Kloomses sõdalas kihani kokku. Muljed ja, ja päevikud Iraagist. Üsnagi ulatuslikult oli neid katkeid juba lugeda saar mõtisklusi sealse elu üle kultuuriliste pähe toksida üle. Nii, et kellele meeldib selline sõjanduslikuma kallakuga ühendus, siis selleks ajaks võiks raamat olla väljas. Neid põnevaid teoseid, mis tulemas on, muidugi veel mainisin siin mõnda nagu siin saates tavaks, eesti olgu pärasest kehandusest, aga kahtlemata on tulemas paljugi väliskirjandusest. Korralikult on minul veel süvenemata näiteks rilt Tuino reeglitesse, mida suve jooksul loodan teha. Ja ka samas näiteks äsja ilmunud Boriss akuunini Pelagee raamatusse, mis on siis vaheldus tema east Fandooseni raamatutele. Mina olen ikkagi olnud kuni väga suure huvi ja põnevusega lugenud, olgu ta selline pappkirjanduslik mängu mõne koha pealt on ta ka väga hea kultuuri tundja õige mitmetasandilised raamatut nagu ka teisel suurel kultuuri mänguli mängu hell Umberto Ecol, keda ju ka õige mitme raamatu jagu on, on viimastel nädalatel ja kuudel ilmunud. Need mõned soovitused ei ole kahtlemata ammendavad, aga loodetavasti üht-teist põnevat nendest leidsite. Ja loomulikult soovitan üle lugeda üht juubilari lähiajast nimega Ervin õunapuu. Temaltki veidi uue romaani kotke suve hakul loomingusse ilmuma. Ja õunapuu võtan jutuks ka seetõttu, tahtmata küll kinnistada stereotüüpi, aga siiski, tõmmates mõttelise silla tänase saate sabinatega kärinate rubriigiga. Eelarvelangusest on viimastel nädalatel juttu olnud ja see, et päästeameti töötajatele arstile politseidele ei jätku piisavalt raha, see on olnud teavaks vestlusteemaks juba ammugi. Aga viimasel ajal on ka tulnud väga tehavalt jutuks see, et kultuuriinimesi ei väärtustata piisavalt ja ja eks ka kirjanike elu ja, ja ja loomingulise enesekindluse tõstmiseks. On mitmeid ideid olnud, nüüd on needki ühe või teise nurga alt sattunud löögi alla. Loodame kõige vahemalt, loodame terve mõistuse võidule. Aga kui Eesti Päevalehe andmetel Andrus Ansip oli lubanud luteri kirikule kaplanikohtade loomiseks, on raha küll ja küll siis lubatav öelda, et peaminister on kas professionaalne poliitiline, valeta või on ta all eesti kultuuri arengust ikkagi väga ja väga vildakad, arusaamad. Lõpetagem inimeste, kelle usu, puhtuses ja omakasupüüdmatu ses vist ei pea kahtlema. Ei vaja, marja saadavad meid suvesse lugema, häid raamatuid lugema, iseennast lugema, tähti taevas. Alliksaar sõnadega lootust peab pälvima. Lootust ja head lugemist peab pälvima mina pealt, kohe jätan teiega selle muusikapala saatel hääd suve head lugemist, kirjutamist. Tahaksin käia veel sinu ka koos mõne sammu, enne kui laguneb. Raju on rakke ja kärsitus kulutab rammu külla. Saatus on see. Tahaksin taevani paisata puikleva kuigk enne kui udu näete. Enne kui laulmise lõpetab musttuhat, luike puruneb mõte. Enne kui igatsusi liine astus, lamp Puuben kui pragu nette enne, kui. Kui ma veel sülle saan, kevadel tuleku tuikenne, kui udu nette siis mulle lämmatav sügavasume ta suike tardumus, nii palju valku ehk.