Tere, mina olen Tarvo Krall ja ma loen teile katkendi Jaan Krossi jutustusest, Mardileib. Tööpäeva hommik on käes ja apteekriõpilane Mart, et seesama poiss, kes apteegiaknad lahti tegi, on juba agarasti ametis kuivatatud konnakoibi nöörile lükkimas, et neid siis pööningule päriselt tuulduma viia. Muudkui aga suurest Kivili uuest sips ja peenike nöör kõõluste vahelt läbi. Ja parajasti siis tuleb meister Johann ärkli trepi kähksudes ülevalt oma korterist alla. Ta teravad pikad hinnalised kingad hajuvad trepiastmetel tolmu üles ja ta lühike must baleriin püüab poole kerkivast tolmust hõlmadesse. Kinnimeister aevastab paljust. Ja õpipoiss Mart ütleb Tallegg rapsakalt. Tere hommikust, Meister ja meister lohiseb, sest näeb, et poiss on juba viksisti tööl ja kuivatatud konnakoibi sigineb tema käe all nöörile järjest juurde. Aga kuivatatud konnakoivad on kindlaksrohuks 27 üpris erisuguse tõve vastu ja sellepärast kogunik kallis ja tulus medikamente. Meister Johann paneb päevakoera jämedustes mustades raamides silma, klaasirattad oma suurele sinipunaviirulisele ninale ja lööb apteegi raskes nahkköites mäluraamatul lahti. Mart täna tuleb meil segada kolm mõõtu sall või salvi et meil sügisvihmade tulekuks liigne valu vastu rohuvarupurkides oleks. Ja peale selle tuleb meil keeta 60 kvartiklareid Gildi härradele hingedepäeva jooma jaoks. See peab ju natuke seista jõudma ka ja see tuleb. Tuleb meilt kaksteistkümmend, untsi rubiin uhub pulbriks taguda verevaesuse vastase eliksiiri tarvis. Sa tead, et see on iseäranis vastutusrikast. Muidugi teab Mart, kui vastutusrikas töö see on. Ja pealegi teab ta, et kui meister ütleb, meil tuleb teha seda ja seda siis tähendab see, et teha tuleb muidugi mardil. Kusjuures meister kas seisab seal kõrval ja vaatab pealt ja õpetab, jättenitab ja Iiseb. Või on hoopis minema läinud, olgu sadamasse välja, laevadele vaatama, missuguseid rohtusid ja vürtse ja ime tabasid asju, need ehk torud on või olgu haigete poole niisuguste poole, kes on liiga tähtsad, et nende eneste koda kontsert tellitud rohtudele järele peaksid tulema ja liiga tähtsusetud, et gammarti nende poole minekul kaasa võtta, abiliseks käealuseks ja jooksupoisiks, keda kõike kokku ladina keeles Famuluseks kutsutakse. Ja kes meistril siis ilmtingimata peab kaasas olema, kui meister oma isikust ja kunstist eriti tähtsat muljet tahab jätta niisuguste haigete majade martmeistrile peamiselt selleks tarvilik, et rääkida temaga haigevoodi juures ladina keelt. No ikka sellesama sügavama mulje asjus. Martiin megi, ärka, memm, või Märtiine n fonde, uurinam, konsulisinambullemkongi järjaaemm, üpris tähendusrikkad, lauset, mille salapära, eestlane haiged, valmis, kena Killingi hõbedat rohkem maksma sellega võrreldes, mis nad maksma nõustuksid. Meister oleks lihtsalt öelnud Mart, anna mulle laegas või kalla pürier meistripiss kolmetoobisesse kolbi. Aga mis puutub rubiinide huumerdamis asja, siis selle töö tähtsus on mardil ammugi klaar. Sest seda pole ülepea mingi kunst ära arvata. Kui ometi üksainuke lood, neid imepäraseid, veripunaseid ja verd andvaid kalliskive kõige Pillemast ja odavamast sordist maksab tervelt 20 Riia marka hõbedat ehk nelja kõigevägevamat kaalud tõu härjahinna. Eks segame selle salvei salvi siis ära, ütleb Mart ja keedame selle klareti, siis valmis. Jauhmerdame need rubiinid siis peeneks. Aga enne lubab meister mul veel 300 konnakoiva kiiruga nöörled susata, et üks asi ühele poole saaks. Ütleb meistri Johan. Ja kui palju sul neid täna juba lükitud on? 300 on juba nööril. Aga tee ruttu. Ja Mart lükib konna, kuivasid ikka sips, siuh ja sipses juh ning meister kirjutab koledasti krabisevat hanesulega apteegimäluraamatusse. Püüd Tuukt yksi yksi punkt. Peedi kooli Rannulla rumm mis tähendab issanda aastal 1441 21. septembril 600 konna koivakest. Üks murelik septembrikuu mesilane, kes kõiksugu imeliste lõhnade peale apteeki on sattunud ja kõigil lilleõied lakke maalitud valikus läbi lennanud ja pettuse leidnud olevat, lendab põrinal aniisi ja kaneeli, kaadi ja ingveripottide riiulile ning hakkab potikaante kindlat peal olekut üle vaatama. Selsamal silmapilgul kostavad apteegiesiselt platsilt fotokad ja sama aeguga lohisevad sammud. Nagu poleks tulijal mahti olnud jalgu korralikult kingadesse toppida. Ja siis on sammud juba trepile. Uksekelluke, ütleb oma heleda häälega tere Türil Ell. Ja hingeldab kunde vajub apteeki sisse. Meister Johann tunneb tulija peaaegu niisama silmapilkselt ära nagu Mart. Sest isegi niisuguses päratu suures ja ligemale 7000 elanikuga linnas nagu Tallinn on raehärrade maja teenrid igas ärikohas nägupidi tuntud. Rääkimata apteegist, kui see pealegi ka tohtrimaja kohuseid täidab. Sest päris tohtrid pole selles päratus linnas issanda aastal 1441 parajasti mitteelamus. Nii et meister Johann küsib. Nunnu. Mis pärast siis Jürgen kohe niisuguse vaardiga tuleb, et hing kinni. Kas raehärra kallega on midagi juhtunud või? Jumala tõsi, tema enesega? Jah, hingeldab ehmunud hülgenäoline Jörgen. Juba eile õhtust saati raehärra kõhtu valutab raehärra ristluud, tuikavad raehärra ihu tuska täis ja mis kõige koledam sapp on raehärrale pähe tõusnud või mis muud ikka olla võib, nii et ta muud kütorise pea Huris voodis pikali, nagu ta on ja loobib, mis kätte saab. Supil jõuad ja õllekruusid ja priviaaride küünlajalad, koda, kontsert talle vastu pead. Siis see tähendab prouale ja preilile muidugi mitte, aga mulle ja piigadele ja kojamehele küll. Aga mis meil selle kõigega asja peaks olema, küsib meister Johann, justkui ei saksa asjast ikka veel aru. Mardile on asi igatahes ammugi selge ja küllap ju meistrile ka. Aga millegipärast lööb meister niisuguse mõistmise või mittemõistmise kohapeal teinekord just nagu meelega vimka sisse. L hüüatab Jürgen ja unustab suu silma pilguks lahti. Aga kellel siis veel sellega asja peaks olema, tule jumal, appi. Quick kalle härra minu ometigi teile järele saates, et sedamaid tuleksite ja kindlaks teeksite, mis temal viga on ja mis rohtu talle tarvis läheb ja siis ka selle rohu kokusseaksite. Ütleb meister Johann just nagu, koguni kahetsedes, et teda tähtsate gevuse juures segatakse. Siis peame meie kristliku ligimesearmastuse nimel oma töövist tõesti pooleli jätma, ehkki sellest meile tõsist kahju võib tulla või kui tõsist ka Jörgen mõtelgum. Meil peab seal taga meie töötoas ehk laboratooriumis nüüd rubiinide uhmerdamine pooleli jääma. Kuna Jürgen meid raehärra pärast nii väga rutama kihutab. Aga rubiini jahu kukkumine kõige peenema udusulepintsliga sündima peaks ja koledasti aega võtaks. Nii et nüüd peab ära arvamata hinnaline jahve uhkumbritesse jää magi. Aga kui vahepeal tuuletõmbus korstnast tuppa tuleb ja kalliskivitolmu korstnasse tõmbab, mis siis siis tuleb meil niisugune summa sinnasamasse korstnasse kirjutada, et jumal hoidku. Või kelle käest peaksime meie sel juhul kahjutasu taotama. Aa. Aga olgu, kristliku ligimesearmastuse nimel. Pangem oma lootused issanda peale, tema võtab vahepeal tuuletasase hoida. Ja Jörgen loputab oma rutamise ähminid lonksuklaretiga alla, eks ole. Ning juba kallabki meister Johann Jürgenile rohelisest karahviliste väikese tinapeekri kulinal täis Jürgen raeapteegi kuulsa jooma ja nelgi ja muskaati lõhna peale sõõrmed puhevile ja hüppab peekri nurinat tühjaks ja ütleb maigutadelt, see kulus mulle jumala eest ära, nagu loks värsket vett võhmale jooksnud Benile Teeklaretile meister Johann ei pääse ju kõik need kõrtsi laket müte ligigi Teie, Marko, nende kõigi kõrval otseseid õnnistegija enese viinategu kõige paganarahva praagaga võrreldes. Aga meister, ütleb Martin, võta meie riistad ja ruttame. Ja siis nad muudkui lähevad. Meister Johann kõige ees päevakoera jämedustes mustades raamides silma, klaasirattad sinipunaviiruliselt ninal ja temaga Nulmalt riistalaegas rihmaga üle õla. Ja kõige taga hülgenäoline Jürgen. Lohisevate kingadega.