Tere, olen Raivo Mets ja esitan teile täna Eduard Vilde loop Rahva hääl. Tühi teab, kuidas see nii imelikult juhtus, aga tõsi on, et meie neljakesi ühte vagunisse olime sattunud ja kõik Tartust Tallinnasse sõitsime. Igaüks luges oma lehte, mina üht enese kirjutatud juturaamatut. Et Vilde jutu keegi mõistlik ja haritud inimene rahulolemise ja hea meelega lugeda ei või siis tegin ka mina oma raamatut soorides nii põlastava näo nagu sülekutsikas konti närides. Peatükk, mida ma lugesin, oli ka liiga läilasti ja vaimu kehvalt kirjutatud. Ma karistasin kirjaniku sellega, et ma nõrga koha kaks korda oma häbiks läbi lugesin. Minu naabruses istus ausa olemisega paks isand kahe naisterahvaga. Kelledest ma headel põhjustel ühte tema abikaasaks testtütreks pidasin. Minu põlgus raamatu kohta näitas selle isanda juures vastukõla leidvat. Iseäranis veel, kui ta pealkirja ja Vilde nime kaane pealt lugeda oli saanud. Väga elavalt hakkas ta minuga juttu tegema. Ta ütles ära, rääkimata kahetsuse Jahaledama kaastutmisega. Jah, kahju, väga kahju. Mispärast kahju, küsisin ma. Noh, et niisugune vilets inimene kirjutab, et tema kirjutas, trükitakse ja teie seda lugema peate. Kahju, väga kahju, eks. Ta vaatas mulle nii kurva rõhutud pilguga otsa, nagu seisaks ta ema haual. Kas te olete seda juttu lugenud? Paraku, ja ma olen selle mehe nõrkasid, töösid kõiki, lugenud ainult uudishimu pärast. Ma tahan kirjeldusega tuttav olla, aga minu abikaasa ja mu tütar ei tohi neid lugeda. Nendes puudub voorus ja eeskujulikku elu komme, eks ole tõsi, teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud ega? Ei, ohkas emand kõrgilt. Ei, sosistas tütar häbelikult. No võtke, nad ei ole lugenud, kõneles Isand edasi. Ja seda on tarvis õppida ei või neist midagi. Lõbunad ei paku. Tuimad, kõhnad, lestad, päris aganad kirjanduse salves soo. Ja, või nii. Jah. Lugeja võib arvata, et ma mitte kõige tänulikum pilguga õiglase isanda otsa ei vaadanud. Selle peale tähendas ta osavõtlikult. Ma saan aru teie kurbusest ka teie olete vist nimetatud juttusid lugenud või, ehk on teil koguni õnnetus olnud armetumat meest, kes nad kirjutanud ennast tundma õppida? Paraku Tunema teda ennast Kossima soo. Kas ma tohin küsida, kuidas teie nimi on? Siis te olete vahelist ise nende juttude kirjutaja kui lubate ja minu naabri näo üle lehvis ära rääkimata, elab rõõmuleik. Oh, kui te teaksite, kui õnnelik ma olen nii suurt kuulust vaimukangelast näha saada. Hüüdis ta ja sirutas käe välja. Teie olete esimene ja ainus kirjanik, kelle õpetlikud, lõbusad ja põnevad jutud mu vaimu on võinud kosutada mu südant mõlkuma panna. Teie töödes elab puhas taevalik luule vaim, keegi inimene ei tohi neid lugemata jätta. Iseäranis naisterahvad peaksid neid lugema ja uurima, et nad õpetust saaksid. Vooruses ja paleus listes elukommetes. Minu abikaasa ja tütar. Meile on iga töö teie sulest tuttav otse pähe õpitud. Kas ma valetan? Ei, tähendas emand. Ei, liitsatas tütar. Soo, ütlesin mina. Ja kinnitas, isand, mis on teie kõrval kõik teised eesti kirjanikud. Hüüdis otsekohene suguvend kõrgendatud häälele edasi. Võtame näituseks Oleviku toimetaja härra Grenzsteini kuhu kõlbab leht, mida ta kirjutab, kuhu kõik teised tööd. Seal istub üks härra ja loeb oleviku. Võtke see ainus nummer kätte ja otsige kaste sealt seest ainust. Mõistlikku mõtet leiate. Armetu kirjanik, allitagu tint ja mädanägu sulg, millega ta kirjutab. Teie, härra, kes te olevikku loete, kas meie mõtted ühte ei lähe ja kostis oleviku lugeja? Vaadake, kas ma tohin küsida, kuda teie nimi on ühe mõttega mehed peavad tuttavaks saama, mina olen mõisa rentnik, Kukmar. Minu nimi on Grents Stein, kostis härra Grenzsteini. A või nii? Mul on üsna häbi, et ma nii üle ilma kuulust, redaktorit ja õpetatud meest juba ennemalt tundma ei ole õppinud. Müristas lihakriitikule meelse rõõmu tundmisega. Ma ütlen, esimene leht tervel Eestimaal, esimene Euroopas on olevik, mis rahvaõpetuse ja kõigi tarvidust eelist oskab hoolt kanda. Ja seda võib nimelt leht, millel nii tubli, nii lõpmata osal toimetaja on nagu teie olete naine ja tütar, vaadke, seal istub meie armsa Maalehe toimetaja härrad Grenzsteini. Andke talle au. Tunnistage talle, kui suure isuga meie oleviku loeme. Emand, nokutas peaga. Tütar vahtis aukartusega härra Grenzsteini poole. Arusaamatuks jääb, aga mulle kõneles Isand Kukmar eneseteadliku rahuga edasi, kuda oleviku kõrval veel teised ajalehed võivad elada ja loetud saada. Seal on näituseks doktor Hermani kolmekordne Postimees. Meil läheb otse haledaks, kui seda vaest lehekest loed. Ta teeb eesti rahvale otse häbi. Teie võõras, härra, seal, ma usun, teie jääte tukkuma postimeest lugedes. Minule on ta otse unerohuks. Härra Vilde, lubage sellele härrale, keda Postimees uniseks teinud, siin minu vastas istet. Ma tahan temaga tuttavaks saada ja siis Postimehe viletsuse üle juttu ajada. Härra doktor Herman, see härra soovib teiega tuttavaks saada. Olge nii lahke, ütlesin ma, härra doktor Hermanni poole. Härra doktor Herman. Hõiskas rentnik õnnetuhinas. Teie oletegi, härra doktor Herman. Mu rõõm jookseb ju täna üle ääre. Doktorihärra alanda kliendid, võtke minu käsi vastu. Nii ülilõbusalt, nii tuumakat lehte nagu Postimees ei ole terves ilmas teist. Iga juhtkiri, iga lause, iga sõna, iga II täpp on täis vaimutuld, täis elu ja tarkuse sädemeid. Naine, laps, laske oma armsama lehetoimetajate elada. Emand ajas silmad pärani. Tütar liigutas ninasõõrmeid. Rentnik vaatas selle peale teraselt vagunis ringi ja küsis, kas vahest valguse toimetaja härra kõrv siin ei ole. Ei ole Kossinna väga hääd ta siin ei ole, tähendas kuppmar, kortsus kulmud ja ähvardava häälel. Seda meest ma ei salli silma otsas. Sel silmapilgul peatas rong voldi jaama ees. Vaguni uksest astus keegi sisse ja võttis ühe tühja pingi peal meie lähedal istet tähendades etta teisest vagunist tulnud, mis liiga täis olnud. Peale isand Kukmari, tundsime meie kõik seda meest. Isand Kukmar kõneles edasi. Valgus ei ole kellelegi leht, valgus valetab, laimab, määrib rahva tähtsamaid poegi. Selle mehe taskust, kes vagunisse oli astunud, paistis valguse pea välja. Kukmar nägi seda, ta pööras võõra poole. Ärge pange pahaks. Kas teie ehk selle tubli lehe toimetaja härra kõrv ei ole? Minu nimi on kõrv, vastas valguse toimetaja. Sest keegi muuda ei olnud seda, ma arvasin kohe möirgas rentnik läikival silmil. See julge vaimurikas nägu, see tuline vaade. Hurraa, Mazan, valguse toimetajat, härra kõrvi oma lihaste silmadega näha. Minu perekonnas ilma valgus, meelekustutus ja hingekarastus on teie valgus, naine, laps, andke ausale, Isamaa pojale palava tänuga kätt. Seda tehti. Ja nüüd, et kõik meie kuulsamad Eesti hariduse vaimu kandjad koos on. Nüüd joome jõgeva puhvetis, veiniklaasid kokku teie ja eesti rahva terviseks ja õnneks. Jõgeval ostis isand Kukmar kolmanda klassi puhvetis viis väikest klaasitäit värvimaaga kirsinapsi. Ja jõime e terviseks ühe tühjaks. Teised jäid kas täis- või pooleli. Et tal peenikest raha ligi ei olnud, siis laenas ta härra Grenzsteini käest 10 ja doktor Hermani käest viisteistkümmend kopikat ja maksis Rehnugi ilusti ära. Ta ei olnud kitsi mees. Lähemas jaamas astus ta perekonnaga maha. Ta kodupidi seal ümberkaudu olema. Nõnda lahkusime siis sellest õiglasest ja vaimustatud suguvennast, kes nii julgesti erapooletult oma mõtteid eesti lehtede ja minu juttude kohta oli avaldanud. See mees õpetas mind aimama, mis elukas, see palju nimetatud sõna rahva hääl võiks olla.