Mina olen Anni Kreem ja loen katkendeid Betti Alveri poeemist. Mõrane peegel. Sel ajal, kui meil olid saiad veel krõbedad ja kopsakad kui kapsalehed olid laiad ja naised hästi lopsakad kui mulgid kandsid musta vammust ja kurniviskasiganaakman kui köstri lehm läks lõhki rammust. Juturaamatuid, milles Laakman, kui rasvast läikesid veel koid, pannkoogid, kraed ja kardavoid. Sel ajal palju riiet rikkus üks väike rätsep, varaku ta juba unistama tikkus diaatrist jumal Barakkumise imelikke käiseid õlgu täis püha põlemist ja põlguda lambi valgel kasinalt küll õmbles kokku masinal. Siis võitles endas argust häbi. Ja vastu uksetavale läks rätsep nõelasilmast läbi. Ta pääses näitelavale. Ta oli noor, ta oli sirge, ta suli, ägedust ja kirge, ta luges, õppis päevade ööd võib-olla liiga laialt, voolas võib-olla rängalt üle soolas ja tegi ainult kirvetööd. Ükskõik, ta lõkendama sundis nii mõnda noorukit, kes tundised elus võita on ka muudkui mütsi, tärn ja kroonupuud. Nii mõni süda, aruten, tuksus. Nii, mõnelt laubalt kadus kurd. Nii mõni neitsikene, luksus ja mõni poodnik, paks ja turd, kes hädavaevalt mahtus tooli, lõi vastu vesti, ründab veo ja võltsilt, kaaludes petrooli veel kauem, mõtles särja. Siis korraga kõik nagu puitus, kõik oli Haining õhuke. Ta muutus kambameheks, luitus ja väike kumer kõhukedel kasvas ette juba vajasta Petrite ühi teab mismoodi. Kuid väikses Luberikus majas läks tihti näljasena voodi, noor naine, vihal närakas sall ja süles laps, kui naksitrall. Suur keha vispenites poksis. Kuid vaimult väetike ja kehv naine kambrist kambri jooksis pääsu ruuduline siidilehv. Temp ninakene rõõmsalt kirtsustab muutku, siristas Sirtsus. Ta suudles tütrekese. Ta võhivõõraid, lapsi paitas, ta kärbseid liimilt lahti, aitas, ta ikka naeratas ning äkki. Arseenikuga lõpetas. Last poputasija õpetas lesk isa? Jah, kabildus kiiri veel mõnikord kui mängis liiri, kuid kahjuks polnud sama ehk ka Mogri, Märt ja piibeleht. Kuid mida kasvatusest teadis kaunishingi ja elumees tavalvas väikse voodi ees aeg-ajalt lapse linte, seadis tal oskamatuid juukseid suges. Ja süda nukker silmis vesi, ta suuri monolooge luges ja tütart plekist vannis pesi. Laps oli kerge, nagu Agan ta ilu pilku lummutas. Kuid mingi kurikavalpagan ses hinges rõõmu summutas. Nii murdis ketikesel kaarde ta risti oma lemmikaarde. Nii armastatud nuku viis ta naabrilaste kätte õue. Kui süda, siis liigsuurest rahutusest pistles. Laps taadi, näitemänge jätkas triiklaual Taanimaale ristles verandalt Helsingori matkas ja vana vöödiline ints. Kord oli kuningas Corp prints. Lokkis juukseid kuumal kahvlil ning joonistada meeldis tahvlitel pikki keskelt kitsaid kehi ja suurte vuntsidega mehi. Kesktütarlapsi koolipingist oma tuju talitses, kuid poiste käratsevas ringis Me väikennenny valitses uus lemmik talle nalja tegi nii neljapäevast reedeni ja nagu paha vaimlissegida mängu muru eedeni. Siis tulid hoopis teised tuuled, kuuvalgus udemetes huuled, kõik armuarad, annused, siis tantsu, mürglit, kabinetid, käest läinud õppurid, kadetid ja kõlisevad kannused. Ning nagu vältimatut lülid, siis tulid võistlejate tülid, lein, vanded, lõhki kistud kõrvad ja mõned kurvad enda mõrvad. Sel ajal igast kõnetoolist meil noortekriisist kisati ja linna tütarlaste koolist must lammas välja visati. Nüüd emad õhutasid põlgu sõbrannad, kihitasi töölisi, kui nii äkki elu nägu muutus. Vaen teda külma käega puutus. Kuid nähes naiste silmis nooli kõrk, joon ta huuli palistes liig ruttu tugevamaid poolide Väike-apsat alistas tal kevadine torm ja tung tõi pilku julgust. Kartlik pung, nii puhkeb küsimata, milleks meelõhnaliseks purpurlilleks. Ning daat ahtaadilt lendamisi viis aja lavatöö ja naps. Kuid kaardilauas endamisi ta ohkas. Vaene vaene laps. Veel siis, kui orvuks jäänud maimuda hällis kurvalt kiigutas. Hirm sageli end liigutas ta südames. Tal polnud aimu, mis teda sirutama sundis. Kätt ülem magaja. Orbise mängust mängud, õplesija märkis võite tabelis kord riivamisi surmast, mõtles kord kuulas Kell kabelis. Kuid alati tõi troosti leinal pronks lühtritega peegel, seinal, seal klaasis, taustaks langev lumi, härma hõbeheegeldus, ta särav pilk, ta tõmmu Jumi nimliiduslikult peegeldus. Kõik ehtis teda talvekalgus, kes suveroheline valgus oktoobri vihma vinetus. Jah, pahegi tal veetlust andis ning oma tuhm lilli kandis ta kiharisse inetus. Kord klubisse viis teda juhus, kus auväärt laudkond juttu puhus ja virgalt klaase kallutas. Kui vanakestil unus, õlu, see sädelev ja kerge kõlu neid kogemata vallutas. Ning samas õppis tundma varsti ta oma meest noort närviarsti. Nii raugelt süda, õnne sume, lõi nurru, väike vilgas kass, kui teda koju läbi lume viis kätel jumaldatud Sass Nad hullasid pead lausel hoidsid, nad olid naerma, nobedad nad 11 lusikaga toitsid, nad olid päris tobedad. Jah, noorik siiralt imestas kord, märgates, et vanu radu leks argipäev, et kombeid näisid ses majas pisut saksikud. Et solvunud näoga ringi käisid ämm ja ta õde, kaksikud. Sass päiksepaistel töötas rühmas, kuid istus halva ilmaga lambi valgel pisut kõhmas. Ta oli ühe silmaga must side ähvardavalt vahtis ta näost Nigaamelt kõhetust. Ja nagu summutada tahtis liig õnnelikku õnnetust. Karmuli ainsa silma sina, karm kõne, kongus kotkanina kuid haigetoas ei kaevatud, sest sinna rüseledes joosti ja kuulsa mehe juures troosti said kurjast vaimust vaevatud. See kõlav nimi Nennit varjas vaid näiliselt ja tükati kuid uksed lahti lükati ja seltskond, kes nii rängalt sarjas ta pahesid ja kahekesi kätt üsna lahkesti tal surus ja tihti jäädes kahekesi talt ehtimise kunstis norus, nüüd õppust huulil magus korts. Nii mõni seelikuga sorts. Taasaias õisi pillas vaher ja tehti maha, ubasid kuid hajameelne kõne aher Sass tammus mööda tubasid jõuk jälle kaasa ümber sagis päev läbi ripendasid, nagis reas, keigorlikud valitud ja väga vanad. Torm oli tõusmas. Harva eksis neis ohutunnustest ta pilk, jah, seal ta naine tuppa keksis, jah, säras nagu kastetilk. Jah, silitas ta kurba palet nii hellalt. Ei ses kõiges valet võis lugeda, vaid kahtlus ohter Yakade hinge nuusku. Tohter. Ta hellitas veel ainust soovi, et keegi neid ei tööta. Ja seal mürinaga sõitis hoovi maa mühak metsa, müütaja paksmagu Pärtel turdja Core kui põhja põlislaante Lõmm. Nüüd ronis kaarikust see jõmm, ta roosa lips näis uus ja tore. Tuult püüdsid satter kuueääred, kuid kodukootud pükste sääred tal olid porist joonikud ja kortsus, kui harmoonikud tal nina taeva poole tungis. Ent raskelt alla rippus Lott ja põuetaskus oli pungis raud, lõpustega rahakott. See olime ees, kes lüües vilet, ent põrgu leilis vihutas, kes ise keetis kaerakilet, kes kodunt isa kihutas, kes kolme vaiba vahel magas, kes pisut korrutas, jagas, kel mõte oli kehv ja õõts, kuid sööda nagu sepalõõts. Tal võlaga bla otsas kõlkus. Nii mõni priske vennike. Kuid enisidel meeles mõlkus väid noor ja nägus Nennike. Kõik võlustada Kahar kukal lohk põsest pannal juukse tukal lõug, millel mustes väike täpp. Keskvanu puhmaid kastemärgini sörgib liblikale järgi suur Masa jalgne Mesikäpp. Ta tuli, kuigi samal viivul näost kukkus ära, Sõber Sass. Ta tuli nagu linnutiivul käes lillekimp ja piimalass ning närva ninni ette panida kurvid, uhke Lumaga. Seal oli terve praetud Ani värss poolesaja munaga kott, udusulgi rasva, bänsak maailma kõverseebigentsak, suur kõrvits, rida karpkirme ja keset kortsus talipirne, mis olid kergelt hapukat blil väiksed kirjud kapukad. Ning Pärtel vana vimmasturi näost punane, kui tule, kuri käis nänni kannul, trampis norskab paar hetke, seisis magusalt, siis uhkas pikalt magusalt ja nagu piikse pasum korskas. 20 Nakla kaalub kurask, see omapüütud havi Burask. Noor naine naerust lausa luksus. Kuid märgates, kuis vihasoo on ju abikaasa laubal, tuksus leiva järele mu tuttav joonde huulil. Vallatu ja Kebe, ta hõljus Hillerdas, kui Ebeda punastas, ta pilgutas ta tuhvel vaevu maha. Puutus kolm kord ilusamaks, muutus. Ta õli tulle pilgutas. Pea laual oli ripparappa, haug soolaribi kurgiga. Seal tuli lõbus äiapapa koos vintis draamaturgiga. Keel pehme, seljas auklik sviiter ees noore vabariigi liikertaat õndsa ilmel pudrutas. Kohtossas kannus. Pärtel roigasmees vaikis, naine Gudrutas. Ja kurat kõige juurde. Muigas.