Tere, minu nimi on Aarne Mägi ja ma loen teile, Rudolf Sirge novelli kahele poole. Kui saabub õhtu, istun ma akna all ja silmitsi Punavate pilvede õhe sunne tõmbuvat maad. Olen närb ühes kastest märguvate rohu lehtedega vajun longu koos lonti laskuvate rukkipeadega. Neil minuteil haaran tihti seinalt oma vana viiuli ja panen poogna liikuma. Ma ei tea, mismoodi või kuidas. Kuid minust saab muusik, helid, rütm, meloodia, kõik tekib iseenesest hetkelt. Hiljem ei suuda oma kunagi mäletada, mida mängisin. Lõbuks loobun väsinuna viiulistki. Nukruse ja mahajäetuse meeleolu valdab mind, sest ei ole kedagi, kellele mängin. Ei ole midagi, milleks mängin ja peaaegu ohates sirutan end rinnukile aknalauale, et öisel õhtul lasta, jahutada oma tukslevaid meelekohti. Kaugel jõel suriseb mootor kuskil piuksu, mandoliin, keeled värisevad ja hüplevad kellelegi sõrmede all. Ning kuskil teisal märgatav kitsetall. Tihub nutta, unine laps. Agul õhtul on ligemale keskööl tänavad hingetu, lahtised aknad mustavad, siin-seal liputab vaevutuntava tuuleõhk eesriiete heledaid hõlmu hakkavad kostma üksiku tulija kerged sammud. Vetruv Alt asub ta üle tee. Käes kimp valgeid lilli tuleb otse minu akna alla. Ta on mu naabrina vastasmajast. Tunnen teda nägupidi. Tal on helehallid, silmad ja udukarva mantel, lühikesed juuksed ja roosakad sääred. Näen teda õhtuti aknale rinnutavat või jalutavad mööda mu avatud aknast vahel ainiti siiapoole vaatavadki. Ent täna ootamatult peatub ta saadab mulle oma helehallidest südame põhjatungiva pilgu ja palub pehme maheda häälega. Mängige teile, küsisin imestusest juhul. Mulle ja enesele ka. Ning otsekui ootama jäädes mu mängu toetab väikese peo, milles kolm valget õit muu aknalauale. Õpite muusikat ei armastan kuulata kõigest hingest. Siis ei tea ma, mis teen, viiulan uuesti mu käes ja ma mängin nagu pöörane helisid voogab, tantsiv tormama poogna alt. Nad oskavad tormates nutta, tantsides naerda. Tema kuulab, pilk ainiti pillil, lill värisemas peos. Kui lõpetan kummalise kesköise mängu, õhkab ta sügavalt. Näen kerkivate vajuvata rinda. Aitäh nõksatab. Siis päästab kimbust helevalge lille ja poetab aknalauale. Järgmisel hetkel on ta kadunud maja nurga taha. Ei lasknud tänadagi. Ainult viskas pilgu pilgu, millest ei saa lahti kaua keerutama, lille peos. Ikka imetledes üht ja sedasama. Et ta on valge ja puhas kui kunagi lill. Kuid ikka on mul tunne, nagu oleksin taibanud seda alles täna. Esmakordselt. Olen imelikult erg, tol ööl on ammugi läinud uuesti valgeks nurmedel hakanud löörima lõud, kui sulen, aknasilmad nartsissi, aga panen veeklaasi kuuma lauale kui tillukesed pühaduse. Vaatlen teda igal hommikul enne tööle minekut ega tea, miks ei tule meelde eneselt küsidagi. Miks andis ta mulle lille? Nii sugeneb meil temaga omapärane vahekord, sõnatu üksteise ihalemine, lille pilgu või naeratuse kaudu. Istume vastastikku aknaid, tema seal üleval, mina siin all vaatame ning naeratame. Ei ole õieti midagi naerda, aga niipea, kui pilgud kohtuvad, kerkivad tahtmatult suunurgad nii temal kui minul. Ning siis teeb ta nii kelmika näo, surub pea vastu rinda ja vaata mind Vilamisi ühe silmaga Alt lahtise juukse kahlu. Mõni õhtu näen teda minevat mööda kõnniteed pangega käes, puurkaevule tallan, jalas paljak, tuhvlid, sääred, nõtked ja õrnalt roosakasvalged. Kaua vaatlen teda siis eesriidevarjust salaja. Ta ei näe ju mind, ei tea, et vaatan kuid nii peenelt hoitud mõõdetud sammul libiseb ta üle konaruste. Nii ahvatlevalt välgendavad sääred. Et ma mõistan. Ta naise meelelt tunnevad end saatvat pilku. Tahaksin teda igal õhtul näha, iga päev aina sagedamini seisab ta kujumu silmis. Ei läve kannatada, kuni ta ilmub üles aknale. Istun ise omale ootama. See kestab kaua, see ootus. Ilmselt ei ole ta kodus. Aken seisab kinni alles enne keskööd, kui olen võtnud juba jalast ühe kinga ja seljast kuue, et ronida asemele. Näen teda linna poolt lähenevat muu akna kohale, tänavavastasele kõnniteele jääda seisma. Tal on jälle lilli. Viipab nendega, soovite. Oi, kuidas, tulge järele. Tooge siia. Ei, ise peate järele tulema. Ja ma läksin. Üks jalg paljas, teises lahti, nööritud king vestiväel olimist. Võrratu, naljakas, kui ühel jalal kingates üle tolmuse tänava talle lähenesin. Naeruhooga võttis ta mind vastu. Tulete kui Rüütel ratsa paljasjalgne rüütel, parandasin. Andis mulle väikese rohelise oksa punase õiega keskel ja vaatas, vaatas, kuidas ta vaatas silmatäis Lailavat sätendavad kulda, vaatas, ulatas siis ruttu käe ja kadus, nagu oleks tal kiire või hirm. Kuhu, miks? Ronisin, kohtasin aknast tagasi tuppa, vaatasin ta lille. See oli kibuvitsaoks õiega Õilme nupuga, mis iga silmapilk võis pakatada sõõriaks, lõhnavaks õieks. Ning siis märkasin pungale südame kuju. Väike värisev nagu linnu süda. Aga kas värises kinkija seda? Olime tol õhtul hoia kontserdil. Jalutasin sõbraga mööda kaugemaid hämaraid leht, kuluaare, kus liikus vaid üksikuid unistajaid, Uiedaid seltsi, põlvureid, lagedal voogas rahvahulk seal säraside, paukusid, ilutulestiku välgud, suurtükid, fon, käänid, pumpad, uurid külvates taevaalusesse, värvilisi rosette ja väänlevaid tuli looki põimitud sädeme vihmast. Peatusin äkki kui rindu tõugatu. Tema seisis hämaruses nõiakil vastu vahtratüve pea käte najal ja vaatas maha. Tal oli nukker, peaaegu kurb, enesest äraolev ilme polnud tal täna ei lilli ega naeratust. Polnud minu jaoks nagu märkasin sest ta nägi mind aga liigatanudki. Mis on juhtunud? Teadsin sõbraja, astusin tasada juurde. Miks olete kurb Pole millegi üle rõõmustada. Olete vististi läbi elanud midagi rasked. Suunurgake kerkis veidi üsna pisut, kuid naeratus jäi sündimata. Ei midagi, olin ainult nii üksi. Sellepärast siis sellepärast vabandasin, et ei teadnud pakkuda talle seltsi. Kuid ebamäärase liigutuse saatel viskas ta mulle pilgu, millise, nagu kivi võpatasid. Ilmselt ei soovitud mu seltsi, olin ülearune, tahtsin minna, seadsin pihta, kummarduseks kerjata ma ei oska. Kuid siis päris ootamatu huvi, sööstuge hundil mu lilled alles. Soojenesin uuesti. Otsemaid alles teate, kuidas ma hoolitsen nende eest, kuidas armastan. Hellitan neid lilli ja lilli. Oleksin kui kuulud maha surutud ohed või varjatud pisteta hääles. Jäime taas võõrastavalt vait. Oli saabunud hommikuöö. Viiulikud tõmbasid kõmisevaid lõppakorde kahupeaga, orkestri juht raius laia kaarega jõulisi taktilööke, raius õhku tühja diagonaali. Tühja tahukaid. Kõik oli tühi. Korraga küsis ta jälle. Teil olid ikka nii uhked lokid. Miks olete nad ära lõiganud? Olin tõesti lasknud pea paljaks ajada. Meeldisid teile, mu juuksed väga meeldisid, siis mulle isegi, aga nüüd ei. Ei, kahju. Läksime kätte, andmata järsku teineteisele poole nagu heidutatult. Alles eemalt vaatasin talle järele, vaatasin teraselt vastu tärkava tagu kui naist, kes armastab ainult juukseid, lokke ainult uhkeid lokke. Ning võib-olla vaatas ta õlgu, kehitas omakorda mind kujutledes noort meest, kes armastab ainult lilli hellitab lilli, aga mitte. Ma sõitsin varsti ära. Meie teed ei ristunud niipea, aga kui nad kord ristusid, mõistsime sõna vahetamata. Tol ajal valetasime mõlemad. Ja me läksime teineteisest mööda jäigalt mööda, sest neid eraldas nüüd valest võrsunud uhkus uljas uhkus, mis tapab südame. Kirjutatud aastal 1926.