Tere, mina olen Inga pruude. Loen teile monoloogi Maarius lätte näidendist ühe pärli pärast. Mulle meeldib kõik, mis mulle lubatakse. Ma teen kõike, mis minult tahetakse. Ma naeratan alati, kas mulle meeldib see, mis minuga tehakse või? Ei, teist võimalust ei ole? Mulle meeldib kõik, mis mulle lubatakse, tahetakse, antakse. Tegelikult põlema mongal. Mongolid röövisid mu meie steppidest, kui ma olin väikene. Mulle meeldis, et nad mu röövisid. Ma olen tegelikult kasahh džungi juurtest. Mu nimigi pole mongoli nimi. Seal Bonaja. Vaadake mu ümaraid silmi. Olen päikesetõus kasahhi keeles. Magus hirm keerutab südames ringi. Oi oi, polnud jäämissene keelekivist tugevama kaane kannab veel minu ümarsilmades viitteist ringi teinud, kui mind just nagu poegimiselt tulnud tallekest Harmi mära sellele heideti ja minema Kallopitati. Kaotasin ehmatusest meelemärkuse. Sõstra tabasin juba mongolite juures huvisi. Oi, minu röövija polnud mingi tähtis, Jaan, vaid vaene noor algaja pahatuur. Kui saada kellegi saagiks alluda, kuuluda kellelegi, siis mitte mingile Eblakale harakale. Seadsin sammud sahinate juurte haavast eemale. Et kas jätkus? Kurm oli suur ja rikas, laotas Elke libuliselt kivi tolmult üsna kaljude jalamilt stepi mõõtmatusse kaugusesse. Ja see oli võimas Merkiitide hõim. Oi-oi. Kui mind veel üks suur karu endale võtaks, ma tõelisele põdrale silma hakkaks. Mu oleks siis nii hea, nii hea, mõtlesin vargsi. Üks Sonhu nimeline käis mind juba teisel vangipäeval piinlemas. Ei, ema, mulle sobi täispuhutud konn mätta otsas. Hei. Ühel keskpäeval hakkasid äkki kaks kaunist Merkeeditari nägu kitsekesed Mäkitama selle tööd, selle töö, selle töö ja gepsutasid päikese ketele vastu keda nad hüüdsid, kuhu nad tormasid. Ja kohe tuli ka vastus selle töö, see oli mürakas. Midagi nii vägevat ei osanud minusugune tirtsuke uneski välja haududa. Selle töö hüppas lumivalge täku turjalt haaras kaks kaunist siidise sooblites uiklevad suslikud kaenlatesse ja kadus urgu. See peab vägev elukas olema, kellele kaks sellist pikka kuivalistilderit kuuluvad. Sättisin end järgmistel päevadel tsele tööle muudkui silma alla. Küll siin, kellesse jääl. Kas märkab? Püüan oma haarakate kuldnööpidega pimedaks löödud. Kas märkab? O Kuld Lõvi ava silmad? Siin olen mina hea, hea kõigist parim päikesetõus. Vist heitiski silma. Läksin õhtul, kui looja kustus ja hall videvik maale sulas lõkke äärest, kust selle töö maksa praadis hästi lähedalt mööda. Seadsin sammud Kurmist eemale sinna, kus kõrk ja pöörised vana männiajal kohtuvad. Ei ühtegi hingelist. Magus hirm. Kas ta tuleb? Mind oleks võinud läbida kas või mõne stepis koerana ringi, Liiduva iidse vaenlase tatarlasi, juhuslikke vibunool. Eks köik tahe armule anduda oli ohjeldamatu. Ta tuleb. Kuulsin samme. Hobust tuntakse jooksust. Hui tuleb kõrgest soost Nojaan. Temast saab khaan ja minust, mis saab minust. Siin ta seisis. Kuhu tormab nooruke tüts ilvese käest. Ütles tsele töö jämeda häälega. Ma olen hea, hea pehme siidine, sooblike leidsid mu vääristasine vastu. Karm muretsele töö hääl lausus rahulikult. Taevalaotuses tiirlevad kotkas näeb rohkem kui rohuskeerutav põrnikas. Kare näonahk puudutas mind kõrval juu tagant. Sel hetkel võtsin südamesse sõnad, emake maa ja igavene taevas, Allase kotkas, mulle hundipapi tihnik võbises. Järgmine hommik oli selle tööametnik, Vudsin aajee ja päeva pärast kolmas naine. Polnud Sinjeetada, midagi. Ole sa nii hea kui tahes. Kaks harksaba seisid suurel õnnel ees. Ja nad olid osavad ja kärmed. Igal loojakul rääkisid nad minu Kotkale muinasjutte haldjatest, lõgismadudest, muudest koletistest. Samal ajal karu käpakesi pehmelt hõõrudes. Oli näha, et suslikud püüdsid kõigest väest. Aga lõpuks hakkasid muinasjutud korduma. Hakkasid lõppema. Kotkas vajas aga ehedat seiklust. Lõin kogemata arglikult. Esimesel väiksel võimalusel agaramale, hõõru jälle kumussi täis, pronks Kruusiga pähe. Ta suri kohe. Kõigil oli kur. Lohutasin oma kotkast. Sulle jäi alles lõoke, ta on küll pisike, aga laulab. See vares oli küll suur, aga ainult kraaksus. Looke loote, mida ma lõõritamine heakene, olen, kui üks õel tõhk seisis minu ja mu kotka lennutee vahel. Tegin nii, et iga kord, kui see haisev tõhk hakkas jälle oma muinasjuttu jahuma küsisin mina. Selle töö, kas sa tead, mis tepi Rebane teha oskab selle tööle valmistesse nalja ei tea. Vaata ja kuula hoolikalt. Hakkasin peremehe ees Netkelt keerutama, heleda häälega klähvivad teda õrnalt igalt poolt näksima. Oi, kui rahul oli karumõmm. Ainult mõmises. Kui tal silmad kinni vajusid, lõin tõhule täiest jõust hambad sisse. Lasin kiiresti lahti. Õhkus pistis kiunuma. See polnud enamsuslik, polnud tõhkuvaid, vihast punetav Saakal soovitasinud sele tööl, šaakal, vaesele vibukütile minu eest anda. Et kui ta tahab noort piirebask puutuda. Kle Viseni näksisin huultega. Saake läks, vaene vibukütt sai õnnelikuks. Alles nüüd sain olla tõeliselt hea mehele hobust saduldada, rännakutel härgi ajada. Aeglendes sädeleva kaste asemel vajus stepi hommikuti hall torkiv härmatis. Selle töö Olik Haaniks valitud ja ühel veel päikeselisel hommikul tuli stepis vastu punetavad ketast üks suur ja ilus ratsanik. Rahvas tormastele rõõmuhõisete ka vastu. Kes see oli? See olitsele töö, noor, uhke vend, kes oli imekombel hiina altani suure nööri tagant vangist pääsenud. Tahto pekk oli maiuspoiss. Ta oli lähedane sugulane. Tähendab, tuleb ka tema vastu väga hea olla. Khaani vennake oli minuga rahul. Olime nagu õde ja vend. Kui juhtusime kahekesi olema, mängisime lõbusat mängu. Mina küsisin. Vediline bema päästes töö siis oli minu kord karu, tegi oravalepa ei. Ja tõmbasin õrnalt küüntega tahta objektililerina ülevalt alla. See oli nii lõbus mäng. Mina muudkui küsisin, et Ahto pekki ei teadnud kunagi. Ükskord kui me mängisime, astus juurtesse, khaan. Meie ei märganud ja naersime lõbusalt mänguhoos. Selle töö oli tumm. Ainult õhk, sosistas. Kus sa oled, sõja või stepirebane? Noorpekk taganes minema. Hüüdsin hädas kotkas, mu karu, mu mees, suurkhaan, selle töö. Olen sulle nii ümiseja, vöötorav, kuga stepirebane. Ma pole midagi paha teinud. Ja tegin vaheldumisi hea tahte ja rõõmuga kord oravat, kord rebast. Mis ta sinuga veel teinud on? Tuli ikka veel ärritunud purse. Nagu vend. Ta on sulle ka vend ja mina olen sinu oma. Vastasin kärmelt. Ta tahtis just sünd minult. Mina ei tulnud selle peale. Kui siis on halvasti, siis on ta paha. Oi, mina tahtsin head. Huh, rumaluke andestas, khaan mulle. Aga midagi pean ma vennaga. Soovitasin. Kui mina saaksin, siis annaks andeks. Aga sina oled suurkhaan, sina nii ei saa. Sina. Parim on vist lasta tal selgroog murda. Nii ka khaan toimis. Kahju. Aga mis teha? Oled hea kõigile hea. Siis ühel päikeselisel hommikul roomas tolm läbi stepi. Tuli suur hiigelratsavägi venelased. Ristiusu rubiinid on maailmas igast asjast ilusamad. Mulle pandi nöör ümber ja tariti läbi tundmatu taevalaotuse. Ilusate inimeste maailmapool.