Tere, minu nimi on Ingo Normet. Ma loen teile Vaino vahingu, novellikunstniku trahvikviitungid. Esialgu ei süüdistanud ma Richardit veel konkreetses kuriteos. Ma ainult tundsin, et ta on süüdi milleski väga olulises. Olen Richardiga aastaid tuttav nii tuttav, et ajuti ähvardas juba sõpruseks kasvada ja meeste oleksidki sõbrad saanud, kui ma nii väga enda pärast poleks kartnud. Richard eemale peletamiseks mõtlesin välja igasuguseid jõledusi, mis teda ainult mustaksid. Nii levitasime vahel tema kohta isegi isiklikke luulumõtteid. Ja see olin mina, kes rääkis, et kõik need neli või viis aastat, mis Richard Leningradis elase kunsti õppis sõitis ta ilma piletita igal pool, välja arvatud metroos. Ma isegi kujutlesin selgesti peaaegu, et nägin, kuidas ta autobuss istus, kuid piletit ei võta. Nad ei ostnud, sest tal oli alati puutumatu, trahviraha näpus, nii hooletu raha 50 kopikat. Ja need olid aastad, mil sa maalikunsti õppisid. Häbi. Sind trahviti korduvalt, aga sa hoidsid pedantselt alles, kõik trahvikviitungid ajasid need nagu ka apteegikassatšekid terava naela otsa. Milleks juba küpse kunstnikuna taas meie linnas elades on Richard neid trahvikviitungeid aeg-ajalt külalistele näidanud. Ta tahtis neid Orad otsa aetud kviitungeid ka mulle näidata. Kuid ma kartsin kviitungeid, keeldusin neid vaatamast. Uudishimu oli muidugi suur, aga kartus veel suurem ühe uudishimu ja otsesest kartusest ning ebameeldivast tundest ometi kord lahti saada. Otsustasin Richardit häbistada, ründama hakata. Algul polnud mul mingit plaani, ma põlesin soovist ükskõik kui alatu võttega Richardit kui inimeste kunstnikku hävitada. Sind hävitada. Üksi ma vaevalt toime oleksin tulnud, vaja oli külalisi ja su naist just sedasama Leningradis õhinaga kositud naist. Ta sobis sulle abiliseks ja mulle ka, sest ka tema soovis õhinal oma trahvikviitungeid seltskonnale näidata. Ja järsku ma taipasin, et see, mis teid aastaid tagasi Leningradi sidus olgu kasvõi piletita sõitmine näiliselt nii tühine asi peab saama selleks saatuslikuks kristalliks, mille ümber teid tülli ajada. Salongiõhtul vaidlesime põhiliselt sinuga, Richard seltskond, kuulase naine vaikis. Ütlesid, et piletita sõitmisest ei kannatanud keegi, su praegune kunst ammugi mitte. Naine oli esialgu pimesi päri. Vaidlesin jonnakalt vastu, et keegi kannatas kindlasti, et näiteks mina mitte kunstnik tartust kannatasin. Mu vastuväited kõlasid lapsikult ja seda taipasid ka külalised, sest nad olid veel sinu poolel. Ja siis sa vääratasid, jutustasid, kuidas te stipendiumipäevadel kolmveerand niigi kasinast rahast maha laristasite taksoga ühest restoranist teise sõitsite. See oli juba nii rabe jutt, seltskonna möla. Et su naine, kes seni nii mõndagi üliõpilaspõlveseika sinuga koos meenutada püüdis, jäi mõttesse. Ilmselt olid tal neist taksosõitudest omad mälestused, midagi intiimsemat, võib-olla isegi sinu vastast. Igatahes seisu naine meie vaidlustes varsti erapooletuks. Poisikeseliku stipendiumi maha laristamise, odava, igas mõttes ja võltsiboheeemmluse mõistsin ma kiiresti põhjendatult hukka sest ega siis selleks vanasti Peterburi kunsti õppima sõidetud, et higis teenitud rublad paari päevaga maha juua? Ei, selleks kindlasti mitte, kuid ikka leidsid sina ja su külalised, et selline ajutine pillav eluviis kuulub kunstiõppuri ellu. Su naine vaikis juba kahtlaselt kaua. Oli jälle sobiv aeg sind rünnata. Ütlesin, et sa pole veel piletita sõitmise eest ära maksnud ja tuled ühiskonnale võlgu. Sa muigasid viridalt, küsisid võlgu keelele. Mulle mulle kindlasti. Salong rükkas naerust. Ja alles nüüd meenus mulle üks hästi vana ja proovitud võte. See määratlematu võlg viis aastat piletita sõitmist ilmutab ennast su kunstis sumaalides. See oli julm võte. Demagoogiline salong võpatas tarredus hetkeks, sest enamik neist olid ikkagi kunstnikud või tiirlesid kunsti ümber. Su naine jooksis kööki, olin saavutanud puhta võidu, puhta ja valutu, kuigi veidi alatult. Sa toimusid esimesena, hakkasid rääkima, et kuidas siis kunstis, mis moodi konkreetselt. Kuid sind ei kuulatud enam, pigem haletseti. Imelik küll, et olin sõbra. Selle õhtuga sai sinust mu sõber menuka maalikunstniku, mõne lausega naeruväärseks teinud. Pärast hetkelist kohmetus pidu siiski jätkus. Jõime ohtrasti, tantsisime, laulsime, unustasime ka trahvikviitungid. Keskööl kolisime ateljeesse, tahtsid pilte näidata, kus jõime põrandal poolikutel, maalidel kunsti keskele, sinu kulul. Ja seal samalt põrandal su naine, bet seltskonnale kuulutaski. Et ta ei armasta sind, Richard enam ei armasta armastav Vidmarki noort tõmmud värvisega, et ateljeenurgast. Seekord oli kohmetus nii kangestav ja kainestav naist, aga nii julgustav ta läkski kohe mustapäise mandriga ära hommikusest lubatud minekust varem. Loomulikult ei saanud isu naisestega Vilmarkist sulle ligilähedastki kunstnikku. Loomulikult pole ka sina, kes teab, mis eriline kunstnik, geenius kindlasti mitte, et kui sul on erakordne värvitaju ja nägemine. Su naine oli läinud, mina olin võitnud. Kuid mitte kauaks, sest peagi külalised kogusid ennast kui mitmendat korda juba. Ja hakkasid asjalikult arutama, kuskil konkreetselt sammune, riigi petmine, piletita sõitmine su loomingus juba välja löönud. Nautisin tragikoomilist vaate mõttemängu nautisin, kuni mul endal ebamugav hakkas, sest midagi momissioonis jäi poolikuks. Ilmselt kõige olulisem. Mis nimelt ei tea, praegu veel ei tea, kuid kordsa andma ka seda teada. Vastu hommikut kolisime Su keldrisse sauna. Seal said sa minu peale veel kord pahaseks tühise asja pärast, nimelt olin suures pesemishoos kogemata su lemmikšampooniga genitaal pesnud. Vaat sellise naljaga saimegi alles saunas, trahvikviitungid loost sel korral üle ja ka ilmselt lõplikult. Sa lootsid ikka veel, et naine hommikul tagasi tuleb? Ta tuligi, aga kui me hommikul saunast ennast jälle salongi vedasime, pohmelusest lõdvad, said sa uue tõelise hoobi. Su naine kulutas jälle, et armastab tõmmud Vihmar. Mind ajas juba iiveldama, nii pika öö järel. Jah, et armastab tõmmud Vidmarki melanhoolikut ja väsinud värvisegajat sugugi mitte mõnda energilist arsti, sugugi mitte kunstniku ja et juba keskpäeval kolib ta Vilmarki ateljeesse. Kõik me teadsime, et Markil ei ole ateljeed kuid varahommikul ei tulnud see fakt meelde. Sina ainukesena küsisid naiselt, et kuhu ta värvisegajaga ikkagi läheb? Mehega küll, aga värvisegajaga, kel pole isegi oma ateljeed kus ta sinuga värvides magama hakkab. Viimase küsimusega olime kõik nõus. Naine muidugi ei läinud vid markida, sa olid üllatavalt enesekindel sel hommikul. Sina olid enesekindel, aga mark ei imestanud enam millegi üle. Ta teadis samuti su naine temaga ei lähe. Kuid ikkagi sai Vilmark sellest õhtust alates endale värvisega ja, või maalri nime asemel uue nime. Pärisnime kohe. Kunstnik.