Maailmakuulus helilooja Ludwig van Beethoven, kelle kahesajandat sünniaastapäeva me alles hiljuti möödunud aasta lõpus tähistasime, on öelnud muusika peab inimese vaimu leegitseva panema. Et see nii ka tõepoolest on, geenitasid kõik heliloojad, lauljad, dirigendid ja instrumentalistina, ühesõnaga kõik, kes möödunud aastal vastasid lasteraadiokümnele küsimusele. Sellele tõeterale annab kinnitust juurde ka meie tänane külaline, vabariigi teeneline kunstnik, pianist Valdur Roots. Kui vanalt hakkasite teie klaverit mängima ja millal te otsustasite kindlalt, et teis peab saama pianist ja kui palju piditeid isa ema taga sundima ja kui palju te ise soovisite ja palju teise ennast sundisite mängima? Mina hakkasin klaverit õppima võrdlemisi hilja, 10 aastaselt. Mul ei olnud kuue-seitsmeaastaselt, kus tavaliselt alustatakse õppimist, ei olnud huvi klaveri vastu sugugi. Olgugi et isa oli klaverimängija, klaver oli kodus olemas. 47. aastal kolis meie perekond Tallinnast Pärnu, siis ma sattusin seal mängima ühel vanal tahvlil orelil, mis kuulus minu tädile. Ja see tahvelklaver oli vist üks 100 aastat vana sinna kunagi vihma sisse sadanud ja ta tegi niisugust kohutavat häält ja see mind hirmsasti vaimustuses ei olnud sellist klaveritel kuulnud. Ja seal ma siis nii viibisin seal ikka tundide viisi selle klaveri juures ja mängisin soni, mis pähe tuli. Seda siis nagu pandi tähele. Ja kuna mul kuulmine ja rütmitunne, mälu ja tulite üldiselt olemas ja siis võeti mind kaasa ja viidi siis tarkadele muusikaspetsialistidele näha, muusikakoolis suvitas parajasti helilooja Mihkel lüüdis, tema küsis, et mida me siis soovime ja mõtlesime kas oleks kedagi, kes prooviks seda poissi järele, ema, seal siis küsisin. Löödi kooli, väga lahke mees, et las ta siis laulab mõne viisi ja lai seal klaveril mõned akordid ja lase järgi laulda ja ütles, et et muidugi, et tuleb astuda siia kooli ja tema räägib ise veel direktor Peetril ajal, et siin ei olegi enam mingisuguseid katseid vaja ja sa oled vastu võetud siia kooli ma ei mäleta, et ma oleks üldse nii kindel olnud, et minust pianist peab saama. See lihtsalt läks niimoodi, nagu selles raamatus Tjorven, Pootsman ja Mooses kunud. Lapsed sinna vette läksid mängima ja pärast ema küsis, et kuidas juhtus, nende riided olid märjad, siis nad ütlesid, et läks lihtsalt niimoodi. Oota umbes nii, sattusin minagi muusikaalale siis ja siis, kui ma juba oma paberid viisin Tallinna muusikakooli sisse ja sinna ka vastu võeti, siis tähendas juba see iseenesest, et nüüd on juba tee valitud ja tagasipöördumist nagu ei tohiks enam olla. Mis puutub sundi, mis siis selle sõnani tõelises mõttes ei ole minu kallal tarvitatud, seda küll oli, aga kontrollimoment ja niisugune teatav võiks öelda isegi surve vanemate poolt. Ja minu enda poolt oli ka olemas väga erinevat suhtumist sellesse õppeprotsessi, üldse. Oli väga suurt soovi väga suurt vaimustust mängida, just eriti teatud tükkide puhul, mis mulle meeldisid ja näiteks ma ei armastanud üldse Bachi mängida algusesse, polüfoonia tundus mulle nii võimatult koleja. Aga mulle meeldisid väga lihtsad omofoonilised lood, kus oli saade ja, ja viis väga selgelt kuulda. Aga siis kuskil seal viimases, seitsmendas klassis, siis ma hakkasin jälle just Bachi tahtma mängida, pööre oli 180 kraadi, siis oli muidugi ka niisuguseid momente küll, kus ma pidin tahtejõuga maha suruma oma soovi näiteks õue minna mängima teiste poistega ja klaverimäng tundus kohutavalt totter tegevus praegusel momendil. No aga siis kuidagi kummulikese teadlikkus nii palju jagasite või oli vaja näiteks teha midagi, siis ma ikka surusin selle parema soovi maha. Ja oli ka niisugused momente, kulti tuletati meelde, et kas sa ei peaks, harjub, kui ma nüüd oma lugusid seal on vaja mängida. Ja kui palju neid nüüd neid momente oli, kõiki siis nüüd ei oska nagu tagantjärgi öelda, nüüd. Kas sundimise peale saab üldse klaverimängu õppida? Sundimise peale selle sõna tõsises mõttes jälle, nagu ma juba enne ütlesin, et sellel sõnal on oma, on üks niisugune mõte. Võib-olla selle peale tõesti ei saa. Sellepärast et kui õpilast tõesti peab nii väga sundima, sel juhul võib-olla tal puuduvad ka eeldused. Aga see muidugi ei pruugi nii olla, sest muusikaajaloos on täiesti vastukäivaid näiteid olemas nagu Mozarti, Prokofjevi kes tõesti ise tahtsid mängida juba väga varasest lapsepõlvest ja ja kes väga varasest lapsepõlvest peale hakkasid juba looma teoseid, Prokofjevi kirjutas juba kuueaastaselt seal ooperi ja samal ajal jälle on hoopis vastupidiseid näiteid, näiteks Beethoven keda sunniti peksmise ähvardusel tundide viisi harjutama klaverit, et ja paganiini samuti oli despootlikku ülemvõimu all, pidi vastu tahtmist harjutama ja ometi said neist ka muusikud, kes oma kunsti väga armastasid. Nii et see on keeruline küsimus, võib olla huvi puudumine klaverimängu vastu vanuses, ütleme viis kuni kaheksa aastat. Ei olegi nii ebaloomulik, see on võib-olla isegi loomulik nähtus, aga aga just selles vanuses tuleb jälle alustada. Missugust õpetajat te kõige rohkem meenutaksite ja miks? Muidugi kõigepealt Anna klassi, kelle juures õppisin suurema osa oma õppimistest kaheksa aastat, muusikakooli ajal ja konservatooriumi ajal. Ja kelle teadmised ja peen muusikaline vaist, samuti nõudlikkus on üldtuntud. Siis on mulle hästi meelde jäänud veel õpetajad Pärnu teisest, mitte täielikult keskkoolist kes olid väga erinevad inimesed. Kaks õpetajat, üks oli õpetaja. Äärmiselt tähelepanelik, heatahtlik ja alati kõikides oma nõuannetesse märkustes ja kõikidest nendest, ta oli väga kasvatav. Seda mitte niisugusel üliõpetlikul kombel, vaid just nagu vanema sõbra kombel ta andis need edasi ja temaga oli Melgumus hea kontakti. Ja siis teine oli matemaatikaõpetaja Tammeorg, kes oli vastupidi täiesti oma karakterite tall oli õpilastega teatav distants. Tuli karm, aga õiglane, oma ala põhjalikult tundev inimene. Ta äratas meis suure huvi matemaatika vastu, nii et oli periood, kus ma unistasin sellest elukutsest. Täitsa suurt mõju on avaldanud mulle ka vanakooli esindajad. Gustav Ernesaks, Tiit Kuusik, kes ei ole küll minu õpetajaid olnud, aga kellega mul on võimalust olnud lihtsalt koos palju töötada. Näiteks Ernesaksa tööst kooriga on nii pianistiga väga palju kõrva taha panna ja eks pedagoogiliu vaadata, kuidas ta seal leiab igast võrdlusi ja mismoodi ta kujundlikult tekki seletab. Kumba olla raskem, kas klaverisaatja või soolointerpreet? Ikka soolointerpreet on kahtlemata raskem olla. Saatmise puhul võib-olla langeb sellest üldisest muusikalisest suminast üks pool juba ühele teisele kas instrumendile või või lauljale või juba lihtsalt see ülesanne on poole väiksem juba tervist sellest. Solistina tuleb ise kõik tervisel muusikaline teos üksinda oma õlgadele võtta ja nii ette kanda. Sooloteostes on ju väga kaelamurdvat trikki kirja pandud, mida näiteks saatepartiide ei ole ja siin loeb ka muidugi väga palju see, millega keegi inimene harjunud on. Kui inimene on kogu aeg ainult soolot mänginud, siis võib-olla valmistab talle raskusi ta saatmine. Ja vastupidi ka muidugi, aga kuni mõlemaga tegeleda, siis, siis ostan ikka soolointerpreteerimine, krahh. Konservatooriumi lõpetamisest kuni tänaseni olete te meeskoori kontsertmeister, kas te olete ka ise laulnud? Pooltel kontserditel? Ja no see küsimus on praegu just ajakohane, sest ma laulsin jah, laval meeskoori, see noorem kvartett, tramm kolm andis oma 10. aastapäeva kontserdi. Sel puhul kirjutasid heliloojad siis mitmed teosed selle kvartetile kohe spetsiaalselt. Ja Anti Marguste käis üks kuu aega enne minu juurest läbi ja küsis, et kuidas mul ajal on ja hakkasin kahtlustama, et äkki ta tahab klaverisaatjale kirjutada mingi partii, ütlesin, et hästi kole. Ta ütles, vaat kui tore just seda ongi tarvis, tal oli vaja sinna niisugust hädist häält ja ja siis ta kirjutas mulle partii, mul ei jäänud muud üle, kui ära laulda. Kas te närvjueerite ka enne esinemist ja kas närvjueerimine on üleüldsegi ravitav, kes on võimalik sellest lahti saada kuidagi? Mina närveerin küll ja kui mõnikord rohkem, mõnikord vähem, mõnikord päris palju. Üldiselt pole teda vajagi ravida, sest et hea närveerimine on esinemised ja kasuks. On kaks mõistet, üks on hea närv ja teine on halb hea närv, teravdatud kontsentratsiooni, suurendab vastutustunnet ja annab hea tahtmise muusikat teha. Kui aganerveerimine muutub paaniliseks siis on asi juba halb ja see ongi see halb närv. Nagu paanika ikka, kui ta juba peale Mulle tuleb, see on täitsa nagu loodusõnnetus. Ainuke, mida muidugi teha saab ja see peab alati olema, on valmistuda maksimaalse kontsentratsiooniga igaks esinemiseks. Selle hulka kuulub siis teose väga põhjalik tundmaõppimine ja ettevalmistuse juurde võib näiteks kuuluda isegi niisugune asi nagu hästi välja puhata enne esinemist ja see kõik muidugi vähendab seda võimalust, et niisugune paanikasse sattumine tuleb. Kas te külastajate kõikide pianistide kontserte ja kuidas teiega pianistid kuulate ning kas näiteks kontserdi retsensiooni on ühel pianistina kerge või raske kirjutada? Võimaluse piirides muidugi külastan ma tõesti kõiki pianistide kontserte nii Tallinnas kui ka kuskil mujal, kus ma siis satun olema. Ma olen avastanud vahest jälginud ennast, et ma kuulan väga erinevalt kui ma äkki märkan, et ma panen nii tähelepüksikuid, noote ja üksikuid võtteid või mingisuguseid tehnilisi vahendeid või kuulen seda köögipoolt, kuidas ta seda teeb ja mismoodi siis ilmselt puudub selles esituses midagi väga olulist, see on niisugune haaravus ja kokkuvõtlikkus selles esituses nagu puudub ja kui ma kuulan tavalise kontserdikülastaja kombel nii et ma ei arutle, mida ta seal parajasti teeb, mis nooti mängib. Siis on tõenäoliselt tegemist suure muusikuga, kes on niivõrd subjektiivne, ta suudab kõige halvemast kuulajast sellest professionaalist ka teha. Tavalise kuulaja. Kontserdi retsensiooni on minul küll olnud väga raske kirjutada, ma ei ole neid palju teinud, aga need mõned, mis ma olen kirjutanud seal, ma olen hästi palju vaeva näinud, sest põhjus on selles, et muusika on tihtipeale niivõrd muusika, et tal ei olegi sõnalisi võrdväärseid sõnu, millega seal tead mõtteid või välja öelda. Kas teie elukutse on teile tööks või on ta ka keri harrastuseks? Nii laias laastus öeldes on ta tööks. Aga kui nüüd täpsemalt hakata rääkima, siis tööks on kõigepealt see praktiline kontsertmeistritegevus ja eriharrastus. Teiseks andis soolokavade õppimine. Sest seda teen ainult oma vabast ajast, seda nii kõigepealt iseendale vaja, sellega tuleb tegeleda, aga see on teatud määral niisugune isetegevus ja sellele on ta ka eriharrastus. Üldiselt on igasugused eriharrastused mull nõrgalt arenenud. Kui nüüd rääkida mootorratast S40 üheksa, ma rõhutan, just see tüüp on see kõige parem tüüp millega ma olen 15 aastat tegelenud. Ja muidugi suvel on see siis mul on, eriharrastuspianistidel on eriharrastuste millelemiseks vähe võimalusi, sest nad peavad hirmus palju klaveri ees istuma ja ja nii nagu ma olen tähele pannud, minu tuttavad pianistid nagu Igor Žukov, Rudolf keeras kes on nii tuntud kui soolokontsertide andjad ja nad on natuke imelikud mõnes mõttes, sest neil on alati väga kiire ja nad ei häbene näiteks öelda, et, et mul on väga hea meel, et ma sind praegu nägin, aga aga räägime selle selle sel sel ajal ta kunagi ei pea seda ebaviisakaks ja tõesti sest selsamal momendil tal võib olla ajus, taob üks, üks haamrike, need sekundid lähevad ja sa pead praegu istun klaveri taga. Video on aga teile teie elukutse võimaldanud pakkunud. No üks niisugune sõnade pärast ei saagi seletada, seda on noh, niisugune tunne Need on minu elukutse on mulle pakkunud, see on see, kui mul on õnnestunud midagi esitada. Ja kui see esitus on ka jõudnud nagu publikuni või seda saab kuidagi aru isegi mitte aplausi pikkuse järgi, vaid kuidagi intuitiivselt tunnetuslikult saab aru ja kui see on veel niimoodi õnnestunud, et ma ise tegin midagi niisugust, mis mind ennast üllatas näiteks mingisugune muusikaline mõte tuli niimoodi välja, et ma olin ise ka imestunud ta, nii tuli siis kui see on niimoodi õnnestunud ja siis pärast seda kontserti, vot siis on niisugune tunne niisugune midagi erakordset. Kui päris konkreetselt öelda, siis muidugi tänu oma elukutsele olen ma ka üsna palju reisida saanud. Peaaegu kogu nõukogude liidu ulatuses. Siis mõnedes Euroopa maades kõige kaugemad on olnud Kanada ja Mehhiko. Kas te olete ka klaveriõpetaja Jansa amet? Raske, ma mõtlen, on raskem, kui üldharidusliku kooliõpetaja. Jah, mina olen nüüd juba mõnda aastat olnud Tallinna konservatooriumis ka õpetaja. Ja eks ta ikka raske on küll töö, kuid ta on sealjuures hästi huvitav nagu loominguline laboratoorium, kus uurimisobjektiks on inimene nii õpilase kui kui ka õpetaja, see tähendab minu enda kujul enda juures ma avastan seal ka ühte ja teist, mida ma võib-olla ilma õpilase abita ei avastaks. Muidugi, see ei ole see kõige olulisem fakt, aga üldiselt on tõesti huvitav. Aga kahjuks ei oska muidugi võrrelda seda tööd üldharidusliku kooli õpetaja tööga, sest et ma ei ole seal olnud ja ma võin väga valesti võrrelda. Kui teete praegu laotatakse kogu maailma klaveri kontserdite paremik. Millise kontserdi teie endale sealt valiksite? Väga palju kontserte on, mis mulle meeldivad ja üldse väga palju head muusikat on kirjutatud, aga võib-olla rohkem kui midagi muud armastan siis Brahmsi, teist klaverikontserti. Tema on sisemine muusik, kuidagiviisi väline sära on seal miinimumini viidud ja see ei tähenda sugugi, et ta ei oleks väga raske. Ta on väga raske mängida, see raskus tõesti kostani efektselt välja nagu näiteks listi klaverikordsetes. Ta nagu ebatänulik isegi. Aga see muusika on ise niisugune lihtsameelne ja natuke robustne ja, aga sealjuures väga mitte lihtsameelne ei ole ka õige, võib-olla otsekohene või natuke teine mõiste, õppisid samal ajal ta väga ilus ja inimlike tunnetega täidetud ja isegi tark. Mina olen teda mänginud kaks korda orkestriga, kusjuures kolmas kord oli, siis ma mängisin, esimese osa annab, see oli konservatooriumi lõpetamisel. Mis on teile jäänud meelde teie enda lapsepõlvest ja mis võlub teid praegu laste elus? Kas te loete ka lasteraamatuid, vaatate filme ja televiisorist lastesaateid. Kas te tunnete praegu ka huvi laste toimetuste tegemiste vastu? Lapsepõlvest on meelde jäänud väga erinevaid mälestusi, nii ilusat, naljakalt õudselt ja igasuguseid muid mälestusi. Minu lapsepõlveaeg langes kokku suure isamaa sõjaga, seal oli väga palju, õudselt koledad sellega seoses. Aga nalja oli ka palju mängudes muudes ettevõtmistes, mis kõige ilusam oli muidugi, seda ma mõistan alles praegu tagantjärgi oli see muretuse tunne ja tean lihtsalt ilmas olla. Vastutust ei ole, kõik muretsetakse vanemate Baltic lapse eest ära ja kui ma nüüd jälle nii laste peale vaatan, siis mulle meeldib muidugi see kui ta ikka vanematele inimestele meeldib laste juures, et nad oleksid viisakad ja et neil areneksid niisuguse tervede loomulikud instinktid. Mõni laps armastab lõhkuda, aga mulle meeldib muidugi see laps, kes armastab ehitada kasvõi seal savist majakest vä. Kui ta oskab näiteks mängukaaslastega väärikalt ja viisakalt käituda ja mitte seal nii liiga temperamentsed seal karjuda või, ja üldse, kui laps on lihtne, loomulik ja külalised uudishimulik, et targaks saada. Lasteraamatuid olen ma just viimasel ajal palju lugenud, mulle isegi tundus, et nad on just mulle sobivad, sest ma saan neist aru. Lasteraamatutes võlub mind just see, kui palju on seal toredaid häid inimesi, nendest lasteraamatutesse ja linde ja loomi ja kes enda ümber külvavad teadusetunnet ja ideaalne on, seal kerkis, on tore inimlikud jooned, mis lasteraamatus on. Need võiksid olla ka tõesti elus ka kõikidel inimestel, näiteks klassikalised raamatut, ma olen läbi lugenud kõik nagu karupoeg Puhh ja ida Astrid Lindgreni jutud, nüüd Pipia samuti Viplala lood olen, püüan praegugi hoida peal silma lastekirjandusele, kinos ma nüüd käin üldiselt harva, sest ma eriti üldse hinda kinokunsti. Miks ma üldse kinost nii vähe lugu pean? Sellel on mitu põhjust, võib-olla üks on see teatriga võrreldes, toon kuidagi halvas olukorras näiteks? Noh, väga lihtne, peaasi, et vaatamismomendil midagi looda. Sellele see on selge, selle juures ei ole midagi rääkida, aga ka sel momendil, kui seda filmi tehti, õigemini neil momentidel, mil neid juppe kaadreid salvestati polnud ju loojaks mitte näitlejana, kuivõrd just režissöör, just sellepärast meeldivadki mulle hästi dokumentaalfilmid, kus ei olegi mingit näitleja mängu, vaid ongi ainult režissöör ja samuti lastefilmidest need multija nukufilmid nende juures kinovahendite häirivad mind märksa vähem bana. Nagunii seda filmi tõepoolest teebki ainult režissöör sest tal ei ole seal näitlejad, nukujuhid ja multiplikaator mingi teise ala inimesed, aga tema teeb selle filmi. Ja siis ta tuleb loomulik välja Disney filmidest. Ma olen näinud Pembitia lumivalgeke ja seitse pöialpoissi. Hästi on mulle meeldinud meie helbertuganovi nukufilmid, eriti meeldisid mulle talenti, ott kosmoses, mida ma olen korduvalt näinud ja ikka jälle imetlenud tema vaimukust lastesaateid. Televiisorist olen ma lifti peale vaadanud. Ja hea meelega. Kahjuks ma viimasel ajal raadiot keeran harvemini lahti ja raadio suhtes olen ma olnud ebaviisakas lastesaadete osas. Vahest ma olen ikka peole sattunud, need on mõnus kuulata. Ja mis puutub laste toimetuste jälgimisse, siis see on omamoodi. Võiks öelda ka nagu kino, sest seda on tore jälgida neid ainult selleks peab aega olema. Mis on teie kõige suurem soo? Võib-olla see, et et juhtuks veel niisugust tunnet olema, mis on peale õnnestunud esinemist, millest ma siin vahepeal natuke rääkisin. Kui ma tunnen, et midagi on kuulajateni jõudnud, et me oleme midagi neile andnud.