Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Vana tarkus hoiatab, et mõtlemine teeb haigeks. Viimasel ajal pole enam aegu vanale infole tähelepanu pöörata kuna uut tuleb sedavõrd palju juurde. Aga olukord sellest ei muutu, kuna samale järeldusele jõutakse üha uuesti. Juttu tuleb üksildusest. Üksildust on kahte sorti. Üks on objektiivne kord, milles inimene on füüsiliselt teistest eraldatud. Ehk on üksi. Teine on isegi inimeste keskel subjektiivne tunne üksi olemisest. Haigeks teeb just see teine. Kuna tegemist on emotsionaalse seisundiga närvisüsteemiproduktiga, mis juhib samal ajal kõiki teisi kehalisi talitusi. Füüsilises isolatsioonis, võib subjektiivse üksilduse tunne samuti end ilmutada. Samas mõnele võib aga taoline isolatsioon meeldida või vähemalt ta valitseb oma emotsioone. Põgusa kokkuvõtte enam halba teeb siis tunnetatud üksildus ehk laht helitegelike ja soovitud sotsiaalsete kontaktide vahel. See tähendab, et mõni inimene tunneb end isolatsioonis, jäädes kõrvale teiste kogetud seltskonnast, millest ta tahtnuks osa saada. Ja siit võib vist juba aimata, et üheks riskiteguriks on sotsiaalmeedia üksilduse terviseriski suurust. Enneaegsele suremusele hinnatakse sarnaseks suitsetamisega ja kõrgemaks õhus aastast ülekaalust ning kehalisest aktiivsusest. Tüüpilise oma vanusega võrreldes võib surm saabuda varem umbes kolmandiku võrra. Suurema tõenäosusega. Lõpp saabub orkestriga. See tähendab, et enne lõppu on tükk aega kehv olla. Taolise Macabri kirjelduse taga ei varjanud ütleja kalk hingelaad vaid viidet teatrile, milles jutustuses, kus on näitleja kätes. Uuringutesse koondatud senine kogemust toidab üha rohkem järeldusi. Et sotsiaalmeedia kasutuse piiramine vähendab üksildust ja depressiooni. See tähendab subjektiivne üksildus sõltub esialgu päris palju inimese enda valikutest. Aja jooksul muutub aga olukord kurvemaks, kuna üksilduse kogemusega kaasneb tundlikkuse suurenemine sotsiaalsete signaalide suhtes. Tõenäoliselt tuleneb see püüdlustest olukorraga midagi ette võtta ja seda parandada. Paraku kiputakse seda tegema kättesaadavus tõenäoliselt harjumuspärases ja veelgi tõenäolisemalt probleemidele alguse pannud sotsiaalmeedia keskkonnas. Tihti oodatule vastupidiste tagajärgedega, kuna suurenenud tundlikus suhete maailma vihjete suhtes toob teadvusesse veelgi rohkem kõrvalejäetust rõhutavaid signaale. Ja olukorra teeb raskemaks ka suurenenud ettevaatlikkuse kartus uute suhete loomisel. New York Timesis järeldus poliitiliste protsesside analüüsiga tegeleva sõltumatu mõttekoja juht Ardusi Proux. Et vähemalt Ameerikas kipuvad kodanikud üksilduse jäetud tühja auku täitma. Viha ja poliitikaseguga. Uuringute järgi kogeb enamus ameeriklasi üksilduse ja kõrvalejäetuse tunnet. Autor viitab siis vabariiklasest senaator Ben Sassi raamatule, mille pealkiri annab enamuse sisust edasi. Nemad miks me vihkame teineteist ja kuidas sellest paraneda. Senaator tõdeb, et üksildus tapab ameeriklasi kelledest sellel aastal enesetapu 45000 indiviidi ja lisaks umbes 70000 leiavad lõppu otsides troosti liiga suurtest ravimite ja narkootikumide doosidest. Kestendama Tapa võtab püssi või pommi teiste hävitamiseks. Viimaste puhul tuleb kõige drastilisemalt esile ju see jäängi täitmine vihapoliitikaga arenenud ühiskonnaga ameeriklaste seas külvab osa seemneid liigne töö mis samas võtab teistelt töö ja kõige selle üle kurdetakse sotsiaalmeedias. Üha rohkem tühjust tundes ja samast allikast saadud vihaainega tühjust kompenseerides. Aga saaks ka teisiti. Mõnikord Ta on abi lähemal kui oskaks arvata. Vähemalt arvavad nii lõunakorealased, kes otsivad leevendust kuhjuvatele probleemidele. Alguses mainitud füüsilisest üksildusest. Paar 1000 korealaste on avastanud enda vaimud tervistamiseks vangimajateenuse. Makstes umbes 90 dollarit öö eest, pääsevad nad maailmast pakku umbes viie ruutmeetrilise kungi. Reeglid on vanglale kohased. Valitseb vaikus, kellegagi vestelda ei tohi, kõik kannavad sinist vangirüüd. Kongis on laud pliiatsi ja paberiga, WC-pott kraanijoogamatt magamiseks või soovi korral treenimiseks. Toas ei ole peeglilt ja keelatud on nii telefonid kui kellad. Ühesõnaga üksildus antagatud. Seekord siis üksilduse tervem vorm, millega ei kaasne ängi ega haiguseid. Nagu märgib üks jutumärkides, siis vangidest oleks tal hetkel palju tööd, aga ta pidas oluliseks pidada pausi ja vaadata oma elule ning pidada plaani, kuidas seda paremaks muuta. Vanglateenuse osutaja, seda abielupaari õrnem pool märkis, kuidas idee sündis, kui mees, kes töötas 100 tonni nädalas ohkas ühel päeval, et oleks meelsamini nädal aega vanglas ja tunneks end siis paremini kui samas tempos jätkates. Paljud vangis viibijad tunnistavadki, et nende jaoks pole nad vanglas, sest tegelik vangla asub seal, kus nad tulid. Võib-olla eelistab varsti keegi isegi Facebooki asemel vanglat, aga nii kaugele vist ei peaks üksilduse kasvava tühjuse pärast kalduma. Täida pigem see võõraste pildikeste vaatamise asemel millegi toredam, aga proovi näiteks lugeda raamatut. Ja miks mitte. Gabriel Garcia Marquezi 100 aastat üksildust.