Lapsed ei surnud enam. Nüüdsest alates rakendati nende kaitseks kõik teaduse saavutused ja kõige suurepärasemat seadmed, mida oli loonud inimmõistus. Lapsed ei surnud enam. Nad ei saanud surra. Kõike, millest ammustel aegadel olid unistanud poeedid ja romantikud viidi järk-järgult ellu liikuvatest tänavatest kuni hämmastava panevate rakettideni. Poolusteliasse haarassaadi enneolematuid, viljasaake Suhkrut valmistati kriilist, maa peal ei nälginud, keegi oli küllaldane väiksemast kivisöetükikest, et valgustada terveid linnu. Inimene oli käinud kuul. Teised planeedid olid muutunud üha kättesaadavamaks maa elanikke piiramatule uudishimule. Kõik allus inimtahtele. Sõdu ei olnud enam. Endised, verised kokkupõrked olid asendunud ehitajate, poeetide sportlaste võistlustega. Kõigi rahvaste töö viljad kohtusid õhuavarustes. Raketid olid ääreni täidetud maisireisi, apelsinide, kangaste, masinate, ameerika liha, siberi rocki, prantsuse veiniga Tšiilist, Gröönimaale, bordoostra, Vancouveri lendasid igat liiki puuviljad maasikad ja mangopuuviljad, sirelid ja roosid. Neid oli alati ja nad ajasid segamini mõiste aastaaegadest. Vürtsid, siilid, haruldased metallid, masinad ületasid läbisegi meridiaan. Kuid kõige hämmastavam kõige suurepärasem oli see, et lapsed ei surnutena mitte ükski poeet. Mitte ükski kirjanik minevikus isegi ei püüdnud sellisest saavutusest unistada. Lapsed ei saanud enam surra, ei emaihus, ei hällis, ei koolipõlves. Loomulik, et hiljem küpses eas tuli kõigile surm. Kuid tänu arstiteaduse, eriti kirurgia tohututele edusammudele oli inimese keskmine eluiga märgatavalt pikenenud. Kuigi lõpp siiski tuli, kuid laste jaoks, kelle keha oli veel noor, kelle veri oli säilitanud esialgse värskuse, seda probleemi polnud enam olemas, peaaegu ei olnud. Ja selle ajastu inimesed olid uhked selle üle, et võisid öelda. Kõik meie lapsed on elus. Meie anname neile elu ja hoiame seda, mida oleme andnud rõõmsaid silmi, tervet südant, tugevat keha. Me kindlustame nendele võimaluse kasutada neid hindamatuid, aardeid. Muidugi oli ka erandeid. Mingi harvaesineva haiguse pahaloomuline vorm, õnnetu juhus, mida ei saanud ennetada, radar ei elektriline silm. Mõnikord seda juhtus. Juuli lõpul sai teatavaks, et Pariisis oli üks poiss haigestunud mingisse kummalisse haigusse. Teade oli trükitud ajalehtedes, seda anti edasi televisioonis. Kuid see ei äratanud erilist tähelepanu. Arstidele oli väga suur autoriteet ja keegi ei erutunud eriti. Kõik teadsid, et kui lähim meditsiiniline keskus osutub jõuetuks ja ei suuda haigusega toime tulla, pöördub ta rahvusliku keskuse poole kes ajab jalule kõik õpetlased, jai uurijad. Viivitamatult teatatakse kõigile välismaistele uurimisasutustele Akadeemiatele, väljapaistvatele, arstiteadlastele. Tuleb lisada, et kõik see toimus koolivaheajal ja samuti, et sellel ajal oli lõppemas rahvusvaheliselt jalgpallivõistlused. Möödus paar päeva. Teade, mis alguses oli ilmunud ajalehtede viimastel külgedel läks nüüd esiküljele, mis tavaliselt oli ette nähtud informatsiooni jaoks tähtsamate sündmuste kohta. Kultuuri ja teadvuse alal. Kasutati üha suuremaid ja suuremaid tähti. Pariisi koolipoiss on endiselt haige. Meie uurimused lõppevad varsti edukalt, ütleb professor Robinson. Artiklis kirjutati need väikesele jopult. Tee vaatasid põhjalikult läbi professor Robinson ja tema kolleegid prantsuse rahvuslikust keskusest. Laps sööb väga vähe, on täie teadvuse juures ja nähtavasti ei tunne erilisi valusid. Ükski tema siseelund poleks nagu mitte millestki kahjustatud. Kuid haigus üha areneb ja senini pole mitte kuidagi õnnestunud peatada selle kulgu. Kõigele vaatamata on professor Robinson optimistlikult meelestatud. Televisioonis anti edasi intervjuusid tähtsamate teaduse korrifeedega. Jutustati üksikasjalikult poisi perekonnast. Tavaline töötav perekond, isal-emal vanemal vennal on tervis alati korras olnud. Järgmisel päeval palavik tõusis. Laps hakkas sonima. Gruusia Teaduste Akadeemia president Nikolai dünaalse, kes puhkas Bermuda saartel sõitis esimese raketiga haiged Leopoldi voodi juurde. Kuulus Ameerika bioloog Williams lahkus põhjas Hiinast, kus tal olid pooleli mitmesugused uurimistööd, et viivitamatult ühineda kolleegidega Pariisis. Esimesed augustikuupäevad möödusid ootuses. Palavik ei alanenud. Teatavaks sai ainult et kõrgelt kvalifitseeritud eriteadlaste teaduslikule ühingutele Roomas ja Santiagos olid saadetud täpsemad protokollid. Tuntud Brasiilia õpetlane Arturo beneteti, kes pidi osa võtma kolmandast lennust. Maa Kuu keeldus sellest, et koos Robinsoni stsenaalse Williamsiga arutada tekkinud olukorda. Maailma kõigi ajalehtede korrespondendid tunglesid Pariisi, Milanosse, New Yorgis. Trükkide suurte pealkirjade na haigeid tervis on halvenenud, diagnoos endiselt panemata. 18. augustil räägiti esimest korda kulgnelgist Samal ajal järgnes üks arstiteaduslik avastus, teisele. Teostati kõige hoolikamaid uurimusi. Õnnestus kindlaks teha kõigis üksikasjades, ajajaotushaigusele eelnenud nädalal. Ei leitud mingeid normaalsest kõrvalekaldumisi. Määratud ajal läks Leopold kooli. Ta õppis viiendas klassis, see oli tavaline 15 õpilasega klass hiljem spordiväljakule, siis ujumisbasseini, siis hapnikku, punkti kooliarst medõde ja õpetaja ise teatasid alguses, et nad ei märganud poisile õppetunnis ega ka mängude ajal midagi niisugust, mis oleks andnud põhjust erutuda. Kuid pärast mõningat mõtlemist pidas õpetaja oma kohuseks märkida, et poiss oli veidi erutunud ühes viimases geograafia tunnis, õigemini õppefilmi näitamise ajal, mis oli tunnile lisaks. Filmis oli teisejärguline episood, kus üks reisijatest filmi kangelane leiab tundmatu erekollast värvillile midagi liivastele aladel kasvava nelgitaolist. Ta nimetas seda kuld nelgiks. Kahjuks ei õnnestunud selle taime ühtki eksemplari kõrbest tuua, et seda tundma õppida ja kasvatama hakata. Õpetaja või miinus, et Leopold esitas talle paar küsimust, kulg nelgist. Kas on kunagi leitud teisi eksemplare? Kas seda lille võib näha Pariisi või mõne muu koha botaanikaaias? Õpetajal polnud selle kohta andmeid ja ta vastas põiklevalt. Näis, et poiss oli pettunud. Ja ihkad oli selle põhjal raske teha järeldust, et just nimelt see rahuldamatu uudishimu oli haiguse algpõhjuseks. Õpetaja teade avaldati ajakirjanduses, kuid episoodile nelgiga ei osutatud erilist tähelepanu. Poisid tervislikus seisukorras polnud mingeid muutusi. Palavikuliselt läikivaid silmi varjutas ükskõiksuse loor kõige ümbritseva vastu. Ta püüdis naeratada oma sugulastele arstidele. Seejärel vajus ta jälle pool on. Kurtsoonides hakkas ta äkki rääkima kuldnelgist, ta kordas ainult seda sõna. Kuldne helk, kuldnelk, kuldne nelik. Üks korrespondent andis selle teate edasi ilma kommentaarideta. Järgmine esines aga juba veendununa, et last võib päästa ainult saladuslik lill. Arstid jätkasid nõupidamisi. Siiski saadeti järelpärimised kogu maailma taimekasvatuse instituutides ja botaanikaaedadesse. Kummalist haigust hakkasid uurima ka psühhopatoloogia eriteadlased. Peagi jõudis kõigisse pealinnadesse kohutav uudis. Teadus tunnistas end jõuetuks. Arstid ei suutnud kindlaks määrata, mis haigus see on ja mis on selle põhjustanud. Nad ei osanud öelda, kuidas võib edasi areneda. Prooviti huupi kõikvõimalikke vahendeid, kuid jõupingutused olid asjatud. Laps otsekui kustus aeglane. Sonides kordas ta endiselt ainsat sõna. Kuldnelk jäi ainult üks väljapääs. Leida lill ja tuua see poisile. Peeti nõu õppefilmi, režissööri ja temaalsestentidega. Viivitamatult sõitsid kolme raketiga koobi, kõrbet, tuntud botaanikud, kõikidesse maailmamaadesse, saadete filmi koopiad. Keegi ei osanud öelda, kuidas seda nelki nimetatakse. Veel kunagi varem polnud ükski õpetlane seda kirjeldanud. Seal polnud ladinakeelset nimetust, oli ainult ebamäärane. Korraks vilksatab kujutis, filmilindil oli see üldse nelk. Võib olla kohal, kus seda lillekord oli nähtud, kerkisid nüüd majad ja hiigelsuur elektrijaam, õitsesid viljapuud ja lilled. Kuid iidsetel lehtedega kuldnelki seal ei olnud. Kus kasvab selline lill? Või tõi tuul selle seemne mere kaldalt. Toimusid geograafia ja geoloogiateaduste akadeemiate istungid. Rahvusvaheliselt õpetlaste ühingud valmistasid uusi ekspeditsiooni. Nad vahetasid üksteisega telegramme ja teateid. Elektronmasinad vaatasid läbi palju miljoneid kaarte KÕIK nelgi liigide uuride tähelepanelikult läbi. Samal ajal laps juba vaevalt rääkis kahvatu peaaegu läbipaistva käe. Nõrga liigutusega kujutas ta midagi, mis ebamääraselt meenutas lilleõiekrooni. Püüti näidata talle lilli kõige erinevamaid nelke safran kollaseid roose, eredaid tulpe. Kuid teda oli võimatu petta. Ei, ei, vastas eitavusest. Ta tahtis näha seda nelki, sealt kaugelt kõrbest. Seda seninägematut. Siis asusid otsingutel aednikud. Triiphoonetes, kus aastaajad vaheldusid enneolematu kiirusega püüdsid nad aretada kuldnelki. Laps liigutas veel vaevu kätt. Ei, ei, see pole sill. Siburjessi lill. Laps oli suremas. Erutus ja hirm, tema pärast oli vallanud inimesi kogu maailmas. Mägede ja orgude kohal lendasid raketid, autoshirod, helikopterid, inimesed laskusid ohtlikesse kuristikesse, läksid vanadesse juba mahajäetud kaevandustesse aga julgemad unistasid juba kaugematest reisidest. Nähtavasti on kuldnelgi seemned juba maa pealt kadunud, rääkisid nad. Saladusliku lille tuleks otsida universumil, lõpmatutest, avarustest. Olid augustikuu viimased päevad. Laps jäi üha nõrgemaks. Ühel hommikul, kui ta korraks jälle meelemärkusele tuli, kummardus Emada üle. Kohutav hirm täitis naise südant. Ta ei teadnud, mida veel ette võtta. Ja äkki, sosistas ta lootusetuse vastutustundetu veendumusega, mis on omale kõigile emadele. Rahust, Sassaad, kuulid, nelgi, Varstisse tuuakse. Varsti küüsis Leopold vaevukuuldavalt ja rahustab varsti kardasena. Aga ise mõtles ta. Mis haigus see küll on? Kust on pärit see arutu soov, mis nii mõjub tema tervisele. Ja ta hakkas sosinal jutustama oma otsingutest. Ta rääkis inimestest, kes sõitsid ringi, lendasid, sukeldusid meresügavustesse, et leida seda lille. Sa saad selle, ma olin veendunud. Kogu oma olemusega, heitis ta väljakutse surmale. Ta elas üle kogu hirmu ja lootuse, mida olid tundunud minevikku emad, kes ei maganud öid, kes lohutasid ja valvasid oma lapsi kõigi nende miljonite hirmu ja lootuse, kes olid näinud oma ihuvilja. Kõik vaikis kurvas toas. Linnamüra ja suvekuumus peatusid selle seinte ääres. Laps mõtles õhuavarustest ja nendest inimestest, kes tema pärast kõikjal lille otsisid. Tema silmalaod sulgusid, hingamine aeglustus. Mõtles ema. Ma olin üks viimaseid naisi, kes näeb, kuidas suretab poeg. Äkki avanes uks. Keegi tuli tuppa. Kuldne helk valgustas linu lapse käsi ja nägu. Poiss avas silmad ja tardus vaimustusest. Tema voodil lebasid kimpudena nelgid. Need olid tema nelgid, needsamad, millest ta unistas just niisugused, nagu ta oli ette kujutanud. Ta oli tahtnud vaid ainsat õit. Nüüd oli tal neid terve kuhim. Neid teid kõigist maailmakaartest, teadlased, reisijad, meremehed, raketijuhid. Osa neist olid kannatlikult aednike poolt välja aretatud inimesed, kes ei taandunud poisid täitmatu soovi ees. Tegid midagi niisugust, mis näis ületavad inimvõimete piiri. Nad võitsid surma ja päästsid hukkumisele määratud. Leopold võttis ühenelgi tõstis selle huulteni ja naeratas. Uus sära, mis ei sarnanenud palavikuliselt läikele, valgustas ta silmi. See on siis sama nelk, ütles ta. Ma tundsin ta ära. Ja ta ohkas vabanenult. Ema katsus käega ta laupa. Salakaval haigus oli võidetud. Ema teadis seda, oli selles veendunud. Pimedas toas olid ema ja lapsed kõrval nähtamatult ka need kes olid samuti hakanud armastama kuldset lill.