Üks kärbes oli ärganud valges laes ja lendas suminal koidu heleda akna poole. Kärbes siin? Ei, see oli vaest, mingi must täpp silmade ees, mingi pette sumin kõrvus, kõik oli ju nii kummaline. Väike õhusaar polnud taibanud algul isegi seda, kus ta oli. Jah, oldi sõdur, oldi mees ja lamati, siin. See suur valge maja oli, haigla ja kärbseid siin ei olnud, see pidi olema mingi pettekujutelm. Ta oli viibinud raskes unes, ei tea, kui kaua oli tunne, nagu oleksite äsja kerkinud põhjatust mustas sügavusest nagu uppuja vee alt. Kas polnud ta uneski näinud midagi sarnast? Neid unenägusid küll ei teadnud, isegi enam, mis oli tõde, mis mitte. Aga nüüd vist olli ärkvel kaua pimeduses puhanud silmadel oli valgus valus. Tabidinad sulgema. Aga mõtted peas ei lasknud end sulgeda. Nagu hirmunud, vangistatud linnud, tormasid nad valguse selguse poole. Kuigi see oli valus, nagu oleksid nad seespool põrganud vastu kolpa ja ajutine, nagu oleksid laadinud kogu keha elektriga. Unda valu alakehas muutus talumatuks teravaks kannatuseks, millele ei osanud leida õiget nime. See polnud lihtsalt valus, oli piin. Mingi kummaline mõte, tuli, kui nüüd lõhkeks kuskil midagi veresoon, süda, kolp, siis saabuks lõõgastus rahu. Väike-Hussar naeratas kuis oldi harjutud kõigega ja suudeti veel naeratada. See oli siis möödes lõikuse muu. Nüüd algab paranemine. Kui väsinud ta oli korraga seal all, mustas sügavuses oli kõik läinud, imeruttu. Kõik unenäod olid kui pühitud, meelest aga pool tundi teadust, lainetavaid, elektripiinu tininad, kõrvus janu. Peaaegu sundis igatsema endise uppumise järele, kui see suudaks vaigistada janu. Unine õde, kastis ta huuli ei juua ei tohi. Siis ei saada kunagi terveks. Väike õhusaar tahtis saada terveks muidugi. Aga miks peab siis nii kannatama, seepärast? Ei rääkida taga ei tohi. Mõtelda ei tohi liigutada, ei saagi ennast. Ainult kannatada võib. Tuleb, tuleb jällegi see pinge, mil soovid, et lõhteks midagi. USA roigas. Õige, mul mees vigiseb kui tita õe terved, loomulikult punuvad huuled virilduvatavastikkusest. Ta on noor, jõuline naine. Midagi ta ei vihka nii oma loodusliku vaistuga kui nõrka haiget meest. Ta on tulnud kõrvalpalatist, kus granaadi plahvatusele kergesti vigastatud ohvitserid naljatasid temaga. See oli äratanud ka vihaga teistsugust vihagi on kahesugust nagu elektrit. Miks õieti kuidas? Väike-Husaarse Just rivistuda oma mõtted ja mälestused. Kui tõusev palavikuiil paiskas kõik segamini nagu lapse käsitinasõdurid. Terava habemega arst raputas pead. Õde punase huule-line naine soojade kätega kehitas õlgu. Oli ametlik isik, ta polnud naine. Palavikujoon peatsis, tõuseb. Imelik usaar tunneb ka, nagu muutuks ta kergemaks vahestele nagu lendaks ja siis hakkab pea pööritama. See on Juuno, kes kihutab kui pöörane. Juuno. Tore, terve hobune, kes armastab tugevaid osavaid mehi nagu punase huule-line õdegi. Miks ta ei armasta väikestusaari, miks ta ei peatu, ei alistu. Pea vabaks, on ta kurat, just nii, härra leitnant. Hop. Nüüd nad langevad kraavi, ta nagu põrkaks millegi pehme vastu ja ärkab. Ah jumal neid unenägusid küll. Kui ei saa aheldada mõtteid kitsasse puuri, kus neil võimatu liikuda ja teda piinata tuleb katsuda mõelda asjust, mis ei nõua pingutust. Ei tekita pinevust, mis valusam, kui valu. Mõelda sellest, mis on juba ammugi olnud sõduri vempudest, parimaist, päevist või isegi sellest uduselt kaugest ajast enne kaikuvaid käsklusi, hobuse higilõhna. Ega sa ikka sõduriks lähe vabastavad, vahest kui nad teaksid, kuidas nad teda sellega solvavad. Aga nüüd võib ta uhkelt vastata. Olengi juba vastu võetud, ratsaväkke kuski mürtsub hoogne marss, pea püsti. Aga nüüd segunes jälle kõik tõelikkuse mälestused. Seal oli esimene kiri koju. Nii rõõmsatooniline ja vallata nagu polekski ühtki ähvardavat kõuepilvekirjutaja kohal, nagu polekski seda suurt hirmu hirmu tänase ja homse eest hirmu eelsegi pärast, nagu ei valutakski käsi praegu hobuse seljast kukkumise tagajärjel. Ta kirjutas jälle sõrmed ja nina tindised otsis sõnu, lauseid piilus silmade ja kõrvadega ümberringi. Kas ei süüta teda, kas ilmu jälle, kust mõni paelastatud või tärnistatud vaenlane, kes näib vihkavad just eriti teda. Püsti, valvel. Väike õhusaar, kargab püsti, käsi kohmakalt kõrva juures. Mu jumal, see on jälle vale, tal pole ju mütsi peas. Saan aru, härra allohvitser. Uus ehmatus? See pole ju allohvitser sol, leitnant, kelle elujõust ja veel millestki muust punetav nägu tõmbub tumedaks, sellise alanduse tagajärjel see polegi leitnant son, kapten kellub valitseva metslooma nägu. Kindral kujutuja vormitu, hirm, keda pole kunagi oma silmaga näinud, keda on ainult õpetatud kartma, nagu maavärisemist. Päike, kuusaar seisab, teisend tunneb, et ta ei jõua seista, et ta jalad on nõrgad, keegi nagu surub teda maha istukile lamama. Ta võtab kokku kõik oma jõu, et võidelda selle hirmuäratava tungi vastu. Velsker, kaks õde suruvad teda tagasi asemele, kuid tal on nii imeväärselt palju jõudu praegu. Ta teeb endale haiget. Võib-olla rebenevad õmmeldud haavad. Võib-olla tekib kuskil verejooks ja ta sureb. Kuid USA ei tohi ega taha karta surma. Nii palju on maailmas muud, mida peab rohkem kartma. Kolm tervet tugevat inimest ja üks haige, keda keegi pidanud meheks. Ta pidi alistuma kõik suubusel pimedasse sügavikku, nagu ürgmerre kutsuti arst. Siis kerkis sügaviku kohal lehviva vaimu ette sild. Lihtne kobise puusild mingil kõrgete kallastega jõel. Hirmuäratav sild ilma käsipuudeta õõtsub ja nigel rühm ühekaupa. Juuno hüppab ja tantsib, tagajalgadel tõuseb ajuti nii kõrgele, nagu oleksid tal tiivad. Milline tore tugev raudjas, uhkeim hobune, kogu eskaadronis. Päike. Hussar oli kunagi uhke, et just tema sai selle hobuse kui ta kujutles end unes särama löödud nööpidega tolmanisse hobuse seljas oli. Kahju, et ei näinud endised tuttavad Etti näinud kodused. Ja nüüd võiks ta päris vihata seda looma, kui ei teaks, et loom on omal kohal, aga mees ei sobi selleks. Hobune kartis seda silda, see oli valge kobises ja kõikus jõgi all oli sügaval? Ei sellele sillale Juuno ei lähe, vähemalt selle ratsanikuga mitte. Pea vabaks, kurat. Brow Brow, õhukesed lauad murduvad, hüppab hobuse kapjade all. Pandumine, kära nagu metsik kohin igal pool. Marss sadulast maha, ma teda õpetan. Ta peaaegu kukub sadulast, kukub istukile kõvale, männijuurikale. On isegi vihane, valmis tormama hobuse kaassõdurite punase näolisel leitnandi kallale. Kuid selle viha peata neelama ise alla kuigi 100-ks südame pööritama. Ta hoiab hobust härral, leitnant hakkab iseloom õpetama. Piits vuhiseb üle hobuse, laudja tabab Hussari õlga, teine hoob satub pähe, kolmas näkku. See juhtum muidugi kogemata, ainult hobust tahetakse lüüa. Kuid väikesel Muhu saarel on täna rohkem mehe südant. Ta on täna hirmus julge, ei tea, kust võtab ta vahvuse talle midagi vastu öelda. Viis päeva kasarmuaresti ja nüüd üle silla. Sisse juhtuski hetkeks kõikumine maa ja taeva vahel. Ja siis langemine sügavusse. Kurrat heast hobusest on kahju. Oli see nüüd praegu nii. Või oli see ainult unenägu palavikus või oli ta kogu aeg ärkvel, mõistuse juures, mõtles sellest. Praegu oli ta küll ärkvel. Sinu Liiduda käed, mida ta võis liigutada. Ta võis avada silmad. Ta kuulis mingit suminat. Seal oli õde, keskealine, musta silmaline naisterahvas, hapu ja tusane inimene, kes oli oma elu jooksul läinud nii palju üksikuid kehaliikmeid, et haige inimene polnud tema silmis muudkui üksikute liikmete kogutemperatuur langeb. Väikese õhusaari nägu on kollakasvalge nagu kuumaks sellel sügisõhtune päikeseloojang. Kas nüüd on lõpp? Verekaotus on suur, nagu ütleb tüse, punetav näoga arst. Tal on natuke mõtlik ja murelik nägu nagu ärimehel, kes arutab, kas peab vaateaknale panema punase või sinise kanga. Väike tühine elu. Kas maksab seepärast tarvitusele võtta viimaseid abinõusid. Ja kui seegi ei aita? Surema peavad kangelasedki roiskuvad tugevad kehad, Hirduvad suured vaimud, energia hajub matult. Mingi pehme uni pehmete unenägudega kui vaid poleks seda lakkamatut ininat kõrvus nagu viiliks keegi rauda, nagu puuriks keedi hammast nagu torgitakse midagi küünte alla. Aga ometi ta otsib mingit mõtet, mingit kujutlust, mis on kadunud käest. Mis oli õieti mingi sild. On mitu silda, mis jagavad linna kaheks, ühe rõõmsaks ja teise raskeks pooleks. Ta on mitu korda läinud üle silla rõõmu poolele don seisattunud sillal ja vaadanud alla, kus õline vesi läigib lillakalt põimitud üksikute kuldniitidega. Need on süttivate tulede peegeldused, sest on juba õhtu ja vastu hallikas Vialeti varakevadiselt karsket taevast löövad särama linna tuled. Me oleme Husaarid, kõlab rasked mehiselt, hoolimatult naeru. Tundub kõrva hoobina keigarlikele noormeestele kõlab torkavalt erutavana noortele naistele need poisid, kelle juures tundub hobusenahkriistade lõhna. Millised värsked erutavalt, jõulised poisid. Väike õhu Saaronoos. Ta nägu punetab võidumütsi, lagi pealsega. Ta kannused helisevad kurjakuulutavalt metsikult. Ta on näinud tütarlast liiga palju selleks, et jääda rahulikuks, liiga vähe. Et saada rahu. Teda külastavad armastuse ja armukadedus käsikäes. Sest mis pagan käib see plika seal tolle Jonapiga nagu noor kukk kõnnib, väike Usarnis kõlistades kehitades mööda ja pillub jämedalt solvavaid sõnu. Don valmis kaklema, kurat võtku, ta ei karda. Aga see on ju ainult uni. Ja ometi pole pääsu, sest vastane sirgub otse hiiglaseks. Ta võib ainult pöidlaga lömastada väikese ohusaari. See lama vaenlase all tohutu raskus ta rinnal ja kõhul. See pigistab tal sisikonna välja. Süda tundub seisatavad. See oli unenägu. Aga jumal hoidku, miks on see siiski nii raske? Ta võitleb kuni nõrgestatud keha laseb langeda võitleva vaimu põhjatusse pimedusse. Siin puhkab ta veidi tõusta ja jätkata alata võitluse viiendat vaatust. Jällegi helendas aken, algas uus päev, ei tea, mitmes juba. Valges laes ei olnud ühtegi kärbest. Nüüd oli üle lae hall ämblikuvõrk, mis oli püüdnud kõik kärbsed. Praegugi näis neid siplevad, selles võrgus sumisesid. Aga kuidagi pehmelt ja kaugel. Hea oli olla raske ja kurb, aga siiski hea. Kas inimesel pidi olema säärane tunne, kui ta hakkas surema? Ümberringi askeldasid valged õed ja arstid poolunes pool ilmsi. Vahest nad tõusid õhku, lendasid vehkides jahedalt tuult valgete tiibadega. Vahest tõusis ta ise ja valged kogud jäid kaugele maha. Hea küll. Ütles üks tagasihoitud häälda läheduses. Kui see õnnestub, siis aga näeme, kas ta saab sellest üle. Silla muidugi mõtles Usar. Talle tundus natuke imelikuna, et nad ei jätnud teda sellega rahule isegi nüüd, kui ta lebas siin suremas, haigena. Ta sõidutati teise ruumi imelikku unelmate ruumi. Ta süda oli natuke paha alalisest tõusmisest vajumisest alalisest uinumist, ärkamisest tuli nii koledasti väsinud. Aga nüüd tuleb kokku võtta viimne jõud, sest muidu ta ei suuda hobuse seljas olla. Juuno nii metsik ja taltsutamatu. Ta vihkab väsinud ratsanikku, kes lõdvalt väriseb sadulas. Sild, ütleb keegi ratsuri, põlved hakkavad veel rohkem värisema. Näeme, kuidas ta sellest üle saab, ütleb teine. See on kapten, kes vaatleb teda oma valitseva pilguga. Aga allohvitser on sedapuhku üsna sõbralik, veidi muretsev. Ta võib vahest olla ka säärane. Võtke end kokku, ütleb ta. Kindral ise on siin. Ta ei näinud kindralit, ta polnud teda kunagi näinud. Aga ta tundis millegi kohta võimsa lähedust. Noh, olgu. Ta näitab, et nüüd ta on mees. Ta haarab mõlema käega hobuse kaelast ja palub tasakesi jõuna. Juuno armas oli ainult seekord mulle hea, aita mind viinud üle. Kui hea, et teised seda ei märganud. Hobune vaatab talle otsa veidi pilkavalt. Tal on tütarlapse nägu, kes käis Jonapiga. Ta ütleb vaeni, poisu aga ta hääles pole õiget kaastunnetki. Ainult põlglik haletsusrühm. Ühekaupa. Sild kubiseb, kõigubraksub, nähtamatud ratsanikud, sõidavad üle, ikka lähemale ja lähemale nihkub Väike-Hussar. Ta on nii kohmetu, saamatu, aga ta süda tõmbub krampides viimseni pinguldatud tahte käes. See peab õnnestuma, ta pole viletsam teistest. Kui lühike on see sild? Tõepoolest, siin pole ju midagi karta. Pealegi on see nii kodu lähedal. Seal paistabki nende maja pelargooni aknale mõranenud ruut, vana koer, rohtu kasvanud, veskikivil ukse taga. Vana tubli pointu. Nad valetasid, et olevat surnud. Valge rätt liigub akna taga, kaob korraks, siis ilmub ema uksele. Seisab seal päikesepaistes ja vaata balt käe, varjates oma haigeid silmi. Ema põllevarjust paistab korraks väikese venna nägu. Aga see pidi olema eksitus, sest lend oli ju surnud. Ja päike õhusaar sirgub uhkelt sadulas. Nüüd ta ei karda ratsutada üle silla, ei karda isegi kindrali silmade all. Aga hobune kardab, jumal hoidku, te näete ju, see pole mina, kes kardabson, hobune. Pole, midagi pole midagi. Lohutab teda kellelegi, võõras hääl. Ei ole hobust. Ei ole midagi. Aga see hääl läheb kõrvadest mööda nagu tuule vuhin. Hobune ajab tagajalgadele püsti, põikab vasemale ja paremale, ta kardab krõbisevat puusilda, kardab kõikuvat rada. Ta on suur ja tugev, ta võib karta. Ta Kuusaar on väike ja nõrk, tema kartus on häbi. Aga ta surub peksleva südame nagu tangide vahele ja sunnib hobust. Mitmes kord see juba on, miks ei jõua kord üle? Ah et ometi kord selja taga oleks, iialgi tuleks ta enam tagasi. See kõigub üles-alla ja süda on paha. Kuid ees, naerab ema. Varjub silmi käega päikese eest lonkav lähemale. Näe, tema ütlesid ikka, et sinu silmad mind kroonumundris näha ei saa, aga nüüd näed? Jah. Ütleb ema. Küll sa oled tore. Kohe olen seal, ütleb Husaaria, paneb käe sama uhkelt puusa nagu härra leitnant. Kus isa ja teised on? Need on ju seal teisel pool, ütleb ema. Kui hea, et teised sõdurid ei näe, kes mind seal ootab mõtleb Väike-hu saar. Aga miks nad siis ei näe, mida mina näen? Püüan mõtte selgusele. Mis ometi tähendab. Ja siis talle meenub kiri kodust. Ema olevat surnud. Kas siis tõesti? See oleks ju tore. See oleks kangelassurm nii sadulas, eskadroni, kõige uhkemad metsikul hobusel. Aga vaevalt on see mõte pääsenud välja endisest unelmate lummutus ringis, kui ta keha läbistab. Valu. Tugev maine, valu. Sild kasvab, koletu pikaks. Päikesepaisteline majake, ema ja koer kaovad udusse. Tagasi käsutab keegi hääletult, aga seda kindlamini. Päike. Hussar protesteerib. Ei, ta ei taha enam tagasi, et ikka ja uuesti minna kohutavale sillale. Ta tahab üle minna. Ta tahab olla sama vahva kui teised. Mis siis sellest, kui see oleks surm? Aga ta on võimetu isegi surema, kui ta tahab. Hobune teeb temaga, mis tahab, ta taganeb, taganeb, langeb. Ääretu tühjus ja valu. Kui mitu korda on ta seda juba tundnud ikka ikka jälle. Ikka pöördub tagasi sama palavik, sama elamus. See raske kukkumine, mis on toonud ta siia. Aga kui kauaks jääte siia kaitsvate seinte vahele? Arst ütleb pisut isalikult pisut uhkelt. Noh, poiss, võite olla rõõmus. Vereülekanne on õnnestunud. Ta on liiga nõrk, et protesteerida. Kuid ta veri protesteerib Igaragda kehas, protesteerib võõramahla võõraste sissetungijate vastu. Võõrad fago, tsüüdid möllavad ja õgivad. Kui vastik. Küsib ta. Ta on ikka veel palavikus? Arst ei tea, mida karta. Milline sild? Ah jaa, tuli kukkunud sillalt, hobusega. Paraneb, teie sõidate üle, ütleb ta. Sõidate kindlasti? Temas on imekombel natuke sümpaatiet viletsaile parajasti nii palju, et teha neile vilet ja sellega haiget. Väike õhusaar oigab. Ah et see kõik oli unenägu? Elus pole ta mingi kangelane. Ta ei suuda talitseda seda metsikut uhket hobust. Vaene väike hu saar, kõik tragöödiad ei lahendu viie lühikese vaatuse järel. Lunastavad surmas.