Hääl on kõlave kandev. Seda on kuulda kogu tänavas, mis ei ole eriti pikk. Aga vastust ei tule. Kas on hüütav liiga kaugel või hoolida lihtsalt vastamisest. Võib-olla ei ootagi proual rannas seal seda liiga tõsiselt. Ta hüüab rohkem demonstreerimiseks, et tal on õigus kedagi hüüda. Nii nagu teevad ka teised emad, et näidata, et nad oma perekonna eest hoolitsevad. Buzz. Muse. Kas ta siis kunagi lõpeta? On asjatu hüüda, sest ta tarvitab vale nime. Ei ole kedagi, kelle nimi musse. Vähemalt mitte praegu ei aitaks isegi see, kui ta kasutaks nime, mis seisab kiriku kirjas. Muu Lembit. Aga seda nime ei tarvita proua rannas seal muidu kui ainult häda sunnil sest see oli ainult vanaisa jonn, mille tõttu poiss sai selle veidra nime. Lõbuks polnud keegi rahul, kõige vähem vanaisa ise puulemit mis nimisega on, ütles ta. Ja pool aastat hiljem suri vanaisa. Nii et nimi oleks võinud panemata jääda. Musse Vibu Lembit, ükstapuha kumbagi ei ole praegu olemas sest nüüd on ta Jon Clayton lord kaistok. Aga sedagi nime ei tunne veel selle kandja džunglis ja kogu tsiviliseeritud maailmasõda tuntud nime all Tarzan. Ja ta on leidnud endale varjupaiga Tarlaseni onnis kuud on ennast peitnud uudishimulik mahvi rahva eest. Sellepärast ta ei saagi vastata, sest siis paljastaks ta oma suure saladuse. Kaks aastat on ta suutnud oma saladuste varjata, kahe aasta eest kubises kogu aedlinn Tarzanitest. Siis olid kõik Tarzanid peres maantee, kes oli põdenud ajuhalvatust, kes käis vaevaselt ega saanud kunagi puu otsa ronida ja sellepärast pidi leppima Chittaosaga. Pikapeale oli see läinud igavaks nagu kõik mängud. Ja nad olid sellest loobunud kõik peale busse, kes nüüd oli ainus õiget Tarzan sest ta oli leidnud midagi, mis oli teinud selle mängu alati uueks ja huvitavaks. Ta oli leidnud Tarzan jonni. Ta oli leidnud Tarzan jonni, aga jätnud selle enda saladuseks. See polnud vahest pärskambraadlik, aga kuidagi tungis busse, ta sõbrad vaevalt oleksid osanud seda õieti hinnata. Igatahes mitte nii nagu tema ise. Ja on alati masendav näidata teistele midagi, mis sulle endale südamelähedane mille puhul aga teised ainult õlgu köitavad. Ta võis seda järeldada juba sellest, et nad olid üle hüpanud raamatu seitsmendast peatükist, mis kandis ebameeldivat kooli meenutavat pealkirja teadmise valgus. Peatükk milles oli juttu sellest, kuidas Tarzan leidis onni, kus oli elanud Taisa. Isast oli säilinud ainult luukere, aga seal oli ka koguda maha jäänud varandus. Peamiselt raamatud. Ja seal oli Tarzan ilma ühegi õpetaja abita isegi teadmata, mis on kiri või raamat. Õppinud lugema ja kirjutama. Ei, see polnud midagi aedlinna, Tarzan, neile luukere oleks veel korda läinud, aga raamatud mitte kunagi. Kui nad olid Tarzanid, siis just selleks, et raamatutest pääseda teadmise valguse eest nad olidki põgenenud ürgmetsa hämarusse. Algupärase Tarzani kõige imetlusväärsem seiklus oli nende jaoks lihtsalt rumal. Lugeda ja kirjutada oskasid nad niikuinii. Ja sellepärast oli see täiesti tarbetu oskus Tarzani puhul. Luukere oleks võinud neid huvitada. Aga seda ei olnud musel neile näidata. Ta isa osakonna direktor, rannassaar ei olnud mingi luukere. Ja vanaisa, kes oli pärandanud talle Osada nimest, oli küll surnud, aga temast oli säilinud ainult bioodist tuhkamiseli kurni pandud. Ja millele kord aastas lilli viidi jäid ainult raamatuid ja need jättis enda teada. See oli ta suur saladus ja sellepärast oli ta ikka veel Tarzan kui teised juba ammu olid olnud James Bondi astronaudid. Keegi poleks tulnud mõttele, et Tarzan jonn tasus nii lähedal rannas, maja pööningul. Ta isegi oli avastanud selle päris juhuslikult. Ta oli tulnud otsima midagi muud. Nüüd ei mäletanud enam, mida just. Aga siis oli ta leidnud vanaisa vara kirstu ja oli kõik muu unustanud. Vanaisa ennast ta ei mäletanud, see oli surnud, enne, kui Lembit midagi märkama hakkas. Ja kõik, mis teda meelde tuletas, oli peidetud pööningule. Ka need olid omamoodi luukered, mida polnud sobiv majas pidada. Ainult esialgne pieteeditunne surnu vast ei lubanud neid otsekohe prügiveoautoga minema saata. Ja siis olid need lihtsalt unustatud. Härra ja proua Rannessaari võinud ju aimata, kui saatuslikuks see unustamine kujunes. Nii nagu esimest Tarsonit köitsid tedagi alguses pildiraamatud. See oli imelik, vastuoluline maailm. Linnad ja inimesed olid nagu Rootsis ja mujal Euroopas, nii et alguses ei mõistnud, miks neid oli vaja pööningule peita. Aga siis korraga olid seal külad ja majad nagu kuskil Aafrikas. Rõigast hütid õlgedest või kõrgelt, sest katustega, nii et oleks võinud oodata, et sealt iga silmapilk poolalasti pärismaalased välja hüppavad, odad käes, suletutid peas. Väga, ei ühtki neegri nägu ei vaadanud kuskilt vastu ühegi nurga tagant piilunud lõvi ühegi puu otsas ei rippunud ahvid. Kas see oligi maa, kus ta vanavanemad olid tulnud? Pidi olema midagi erilist selle maaga, et ei isa ega ema sellest kunagi rääkida ei tahtnud. Pidi olema mingi saladus, miks nad, need raamatud olid pööningule peitnud kastile igasugust muud koli peale kuhjanud. Sellepärast hakkas ta uurima piltide allkirju. Aga neist polnud mingit abi. Neil polnud lihtsalt ühesõnalised nimed, nagu Tarzani raamatus. Pois koer, madu. Iga pildi all oli pikk joru täiesti tundmatus keeles, kus ükski sõna ei sarnanenud mõne tuntud keelega. Ta oli juba jõudnud õppida ka mõne sõna inglise keelt. Või kui oligi mõni sõna, mis natuke sarnanes rootsi keelega oli selle mõtte ometi arusaamatu. Ühe pildi alt jäi talle meelde sõna. Sutt suudare. Mis nüüd võis olla? Alguses oli tal kord isegi mõte emalt või isalt küsida, aga ei. Siis oleks ta pidanud avaldama kogu oma saladuse. Otsustas saladuse omal käel välja uurida. Kui see oli õnnestunud esimeselt arsonil, siis miks mitte ka temal? Ta oli pealegi palju paremas olukorras. Ta teadis, mis kirja ta tundis tähti. Ta leidis isegi, et see polnud päris aus. Ta ei alustanud päris algusest. Tari stardis varastanud. Kui ta siis leidis mitte ainult sõnaraamatu, vaid ka õpiku arvas ta, et oli leidnud võtmevanaisa raamatute saladusse. Varsti nägida. Et see polnudki nii lihtne sõnad muutsid kogu aeg oma kuju, nagu oleksid nad tahtnud ennast lugeja eest peita. Vahetasid saba nagu sisalikud. Ja kuidas keel võis rääkides kõlada sellest polnud tal aimugi. Aga see oli ka kõige väiksem mure, sest ta luges neid ainult silmadega. Ka päris Tarzan oskas inglise keelt ainult lugeda, mitte rääkida. Kuid ta oli visa nagu tõeline Tarzan. Ja samm-sammult jõudis ta edasi. Ta leidis koolilugemiku, kus olid kergemad tükid nende sisust või siis varsti aru saada. Kuigi need samal ajal olid pettumuseks, sest neis polnud midagi erilist ja eksootilist. Kooliraamatud olid nähtavasti ühtemoodi igavad igas keeles. Ainult mõnikord oli ta hämmastanud kui mõne sõna sarnades rootsi keelega ta eksiteele viis. Näiteks see lugu pealkirjaga Marr Jul. Millest polnud üldse juttu jõuludest mingist jubedusest, rääkimata? Oli loomulik, et teised raamatut teda rohkem tõmbasid, deta kooli raamatut varsti kõrvale jättis. Need olid huvitavamalt aga palju raskemad. Ja siin oli palju sõnu, mida ta sõnaraamatust ei leidnud. Mis oli pass? Tal. Lugu ise oli võrdlemisi arusaadav poiss ja tüdruk seintes hullasid nagu mõnes vanas Rootsi filmis, mida mõnikord TVs näidata. Okei. Aga siis ütles, tüdruk. Kisendab, kui pastal. See pidi siis olema mingi loom või lind. Aga missugune selle jälile jõnbusse Tarzan kunagi. Talle jäi ainult ebamäärane kujutlus mingist vastikust loomast, kes ennast võsasse peidab ja seal koledat häält teeb. Kord nägite isegi unes, et ta oli tõepoolest Juliseks pastal teda taga ajas. Tema kui Tarzan vibutas enda üles puulatva, ainult naeris. Las kisendab. Ja mingeid paljudesse Natkisendama. Kuni nad väsisid ja vaikisid. Tal ei olnud kelleltki küsid. Ja nii oligi õige, sest niisama vähe oli Tarzani džunglis võimalust olnud küsida. Ta pidi ise omal jõul toime tulema ja imelikul viisil ta tuligi sõna sõna lause lause kõrvale. Viimaks hakkas talle ka mingi mõte selguma. Viimaks said aga üsna hästi aru, millest oli juttu, jäägu üks või teine sõna pealegi tumedaks. Nüüd oli kaks aastat möödunud ja tal oli tekkinud teatud pilt maast, kust vanaisa oli tulnud. Ta oli jõudnud ka selle jälile, kust ta nime tagumine pool oli pärit. Oli olnud kunagi kuulus eesti lord, kes kandis seda nime. Ta polnud sugugi halvem kui lord Kreestok. Kõige rohkem võttis aega see paks raamat. Aga see oli ka kõige huvitavam, selle juure tuli ta ikka ja jälle tagasi. Seal oli lugu sellest, kuidas lapsed seal maal Tarzanid mängisid, sõitsid noorte liputavate kaskedega üles-alla. Ainult imelikul viisil ei kujutlenud naadet Nathan Tarzanid. Või siis lugu sellest, kuidas nad talvel alasti uksest välja lumehange jooksid. Sellega polnud isegi päris Tarzan hakkama saanud, sest Aafrikas ei olnud lund. Kahju, et ta polnud seda juba talvel lugenud, siis oleks võinud ise proovida. Teistes pööningu akna juures vanal madratsil ja uurisin nukalt. Aga samal ajal oli tal terav kuulmine, nagu pidi olema džungli kuningal. Ta tundis otsekohe ära, et see oli auto, mis tuli. Nüüd oli armuaeg otsas. Kui nüüd ema jälle hüüdma, hakkab jääda enam rahul, enne kui Tarzanist on saanud busse. Kisendab kui pasta. Tarzan kaotas kiiresti oma kuriteo jäljed, hiilis pööningutrepist alla tagaukse kaudu välja ja siis maja nurga tagant esile, nagu oleks ta just praegu mõne koolivenna poolt tulnud. Kuna võõrad kummalised meelitavad ja hirmutavad sõnad ikka veel ta silmade ees virvendasid. Ta jooksis esikusse jalgade ette vaatamata ja komistas seal kokku rullitud vaibale ning lendas pea ees vastu trepi käsipuud. See tuli nii ootamatult. Ta hoopiski unustas, et ta enam polnud Tarzan. Ürgne ahv murdis läbi tsivilisatsiooni õhukese koore. Ja korraga ütles ta midagi. Saatuslikud sõnad, mida kuuldes härra ja proua Rannussar alguses arusaamatult paja poole. Ja siis üksteise otsa vaatasid. Ja siis äkki mõistes olid nad nagu kivistunud? Kuidas oli see ometi võimalik kõigele vaatamata, mis nad seni olid teinud? Ainult vanemad kes kunagi avastanud oma ainsa lapse juures raske päriliku haiguse võivad mõistamis, tundsid härra ja proua rannas sar sel hetkel. Katsus valutavad pead ja andis jalaga hobi vaibarullile. Kuradi pasta. Ütles Tarzan.