Mis aastal see valitsus on kirjutatud, kui ma ei eksi, see võib olla nii 40. 41. aastal Tavalisel küla pillimehel asemel. Aga ma igatahes ei olnud oma klaveriõpingutes ka mitte kaugemale jõudnud haritlastelt, umbes sama raskelt ja sama vaimuga ka siis olid umbes kaheksa 209 aastani umbes, panid kirja ka sellel lool ikka panin kirja aga minu muusika lihtsalt mulje, et meil olid sellega kasinad, peljanud kodus ei plaatega isegi raadio tekkis koju võrdlemisi hilja, nii et see muusikahuvi nagu tekkis päris iseenesest või pandi klaverit õppima siis Rex ning pandi küll, oli hea meel, kui see pääses klaveri juurde, oli küll, erilist sundi ei olnud vaja, ei seda mitte takistamist rohkem. Pealegi meil oli omamoodi võistlus ka vennaga ja siis me võidu harjutasime, Bent, tõsi küll, jah, ei jäänud muusika peale, aga mina jäin nõrgas alist. Tol ajal ei mõelnud ka lause muusika peale minna. Mõtlesin küll. Mul oli ka niisugune väga hea õpetaja, kes minule ka nii tugevat mõju avaldas, muidugi see liin endise nimega Kärt hiljem karis. Ma komponeerin suhteliselt vähe. Keskkoolipõlves, ma püüdsin küll üksikuid klaveripalasid välja mõtelda ja kõige suurem terviklikum teosmast oligi siis pildid pioneerilaagrist, seda ma siis mängisin, kui isetegevuslik helilooja Tartu sõitnud heliloojate grupile. Harri Kõrvits oli seal Lydia auster, professor, Ernesaks oli seal ka. Ja Villem Kapp mängisin oma palasid ette, kuidas vastu võeti? Ilmselt päris hästi, sellepärast et ma sain siis kirja professor Eugen Kapi käest ettepanekuga astuda konservatooriumisse. Ma tegelikult õppisin Tartus klaverit õppejõuks oli Aleksandra Semm-Sarv. Minu meelest väga hea pedagoog. Ja üldse suur isiksus. Minul oleks üldse ja ka kaua aega nii hoovõtmiseks. Mäletan konservatooriumi ajal ma mitte midagi tõsiseltvõetavat, siiski ei suutnud luua esimesed tööd, mida ma nii enam-vähem arvestan, mida võiks ka häda korral kuulata, need olid ikka konservatooriumi lõpupoole, see oli esimene kvartett samuti kvintett, neika mängiti tookord ja siis esimene sümfoonia selle diplomitöö, seega agenti ette muidugi nendelt Khanis nõrgalt töödega. Eks nad ikka nendega konservatooriumi ära lõpetada. Ratsionaalse ja emotsionaalse omavahelisest suhtest muusikas kasin protsendilist suhet ei ole. Mõlemad nad peavad ikka olemas olema, kui üks pool nendest ülekaalus on, siis muusika ikka väga tugev ei ole, kuid puhtalt emotsionaalne väljendusvõimalus muusikas, kas eitad seda? Ma arvan, et seda last ei esine ikka, sest et muusika on mõnevõrra ka igasugune konstruktiivne nähtus ja see külg on kas professionaalses tõelist muusikatehases olemas järelikult ei saa muusikateost taandada puhtemotsionaalsele küljele ratsionaalne külg, siis avaldub muusikaarhitektuuris kõige rohkem vast selles sõnadesse tihtipeale ühte muusikapala filosoofiat nagu ei olegi vist võimalik panna. See oleneb inimese sõnaosavusest. Mina küll ei suudaks küll, kas helilooja üldse mõtlebki, nii konkreetselt minu meelest iga kunstnik, kes pöördub oma kunstiga ühiskonna poole, kes kirjutab inimeste jaoks ja muud mõtteti kunstiga tegelemiseks ei saagi olla, tahaks ikka väga täpselt inimesel pöörduda, midagi ära ütelda. Ja kui nüüd seda väga nii endast, siis endale, et muusika on abstraktne sideks vähemalt mind küll pigem kurvaks. Mina tahaks, et muusika oleks võrdlemisi konkreetne ja võib-olla sellest on ka tingitud, et ma väga palju kirjutanud teoseid teatud teemadel. Püüan neile pealkirju panna, püüan neile mingit programmilist suunitlust anda. Kas igal sinu teosel on mingi programmiline suunitlus? Ei kalmite seal, kus pealkirjas ei avaldu, seal ei ole programmi salajast programmi seal kunagi ei ole? Ei ole endal teada? Ei ole muidugi kui rääkida muusik abstraktsest sisse abstraktses puudutab siiski tigedalt instrumentaalmuusikat, kus on juba seos sõnaga sealse abstraktses kaob ära ja sinu niisugused võib-olla suuremat programmilise tööd on ka seotud just sõnaga ja, ja üldises kaasaegse temaatikaga on kõik need teosed olnud seotud. Mööda magava moskva öiseid pooltühja tänavaid üksikuid hiliseid, varjusid tuisu eest. Rahutud keerised Põluvad Elbetest köisi. Kivisse raiutud mees aga mõtleb. Mõtleb. Vaatan ta tugevaid õlgu millele räitsakaid langeb kõrgele kaarduvat laupa tulede kuma, kust helgib ning ta jalge ees kõrguvad lillede hange? Mat valgel lumel. Kas sinu arvates on muusika sama tugevasti võimeline mõjustama inimese filosoofilise mõtlemise sfääri kui teised kunstid, ütleme nagu kirjandus, nagu teater, kino, muusika ise kahjuks vist ei saa nii tugevalt inimesi filosoofilises plaanis mõjutada kui ütlemes kirjandus. Sest filosoofia ikka seal seotud mõtlemisega seotud sõnaga ja raamatutega, mitte nootidega. Aga muusika jälle omakorda võib inimeste emotsionaalselt kujundada ja ta võib teda kujundada vastuvõtlikuks filosoofiale ja võib-olla selles ongi muusika tähtsus. Niisugune eesmärk muidugi on. Ja kõige paremini saab muusika eesmärgist aru see, kes muusikat väga armastab. Ja kui inimene kuulab seal näiteks lemmiksümfooniat või üldse lemmikmuusikapala, ükskõik mis saares siis ta taipab kõige selgemini, mis seal muusikaväärtuseid oma tähtsus. Ega siin sõnadest paremini selgitada ei saa, ega saalist ei pane eri riiulitel üldse muusika eri külgi, ütleme eri žanrid suhtute kõigisse võrdse tähelepanuga ja võrdselt sõbralikult. Ei tea ma näiteks kõige sagedamini kuulan võib-olla oratoriaalsed suruma vorme. Ei, mulle meeldib kõige rohkem kuulata, siis võib-olla sümfoonilised muusikat, kammermuusikat ma ise kuulan nagu vähem, kuigi seal on väga palju olnud ise seda kirjutanud. Seda küll. Ja peale selle on vist viimasel ajal üldse meil eesti muusikas nagu rohkem hakatud ka noorele põlvkonnale mõtlema, spetsiaalselt lastele kirjutama ja seda ka ise püüdnud üsna mitmelgi puhul teha, ma mõtlen siin sinu kevade kantaat ja koolikantaat, mis nüüd komsomolipreemiaga ära määrati. Eks ma jah, olen mõnelgi korral niisuguseid teoseid kirjutanud, kuid mitte väga palju. Kõigepealt esimene teos, mille ma konservatooriumisse astusin, seal pildid pioneerilaagrist. Peale selle õnnetu kevade oratoorium siis mul ikka välja ei tulnudki ja nõid, koolikantaat, mis tuli välja, no enam-vähem võinuks ka paremini tulla. Nii ütle, kas on sinu loomingus mõnda teost, mille kohta sa niimoodi ei ütleks, ei ole. Töötad sa meeleldi pärast oma töid ümber ka kahjuks ma olen selle selleks natukese laisk siiski pole, meeldib alati uusi kirjutada, mul tavaliselt kaob teosse vastu huvi siis ära, kui ta on juba nii kasvõi enam-vähem visandatud, tähendab kui ma loen, et on valmis sageli ei viitsi teda isegi korralikult üles kirjutada, enne juba tekib nii suur huvi järgmise teose vastu sageli hakanud teise teose kallal töötama kuid siiski mõningaid teoseid saaled hiljem ümber töötanud. Tavaliselt kui ma kirjutan teost, siis ma teen palju variante teosest ma võin näiteks ühe osa visandada, siis ta mulle millegipärast üldse ei meeldi, siis ma hakanud veel uuesti pihta, tähendab täiesti uus muusika, tuleb muidugi nii, ma olen palju kordi ümber teinud ühte osa ja sageli ma olen ka tsehhi pettunud teoses, vaatamata suurtele ümbertöötamist, sellel on tema siis ära visanud ja mõnikord on see kasuks tulnud. Näiteks ma mäletan, kammerkontserdi finaal sellest neljas variant, mis praegu kõlab. Sinu loomingus paistab silma väga suur lakoonilisus ütlemislaadis. See oleneb vist minu iseloomust. Nähtavasti ei ole niiskust, fantaasiat ma saaks väga paljusõnaline olla. Või on siis ka niisugune suur nõudlikkus, võib-olla enda suhtes. Igatahes midagi takistab paljusõnaline olemast, selleks peab ka endas küllalt kindel olema, sellepärast et kuulajal ei tarvitse mitte need minu mõtted nii kangesti meeldib võtta neid veel pikemalt, võiks ära kuulata, sest tuleb õnnelik olla, kui ta nii lühidalt, kui nad ära kuulaks. Šostakovitši liinidelt neid muresid ei ole. Ma väljenduslikus on selle juures väga tugev ja tema suudab lihtsalt nii pikalt ja see ei ole nii sisukalt luua, mina ei suuda küllalt, muidu võib-olla teeks ka pikki teoseid. Sa ei ole kunagi kirjutanud lavamuusikat, küll oled teinud filmidele muusikat. Filmimuusika on väga huvitav luua sellepärast et see on töökollektiivis filmi loomine, mis on väga huvitav, elustav toiming, 40 sellega alati igas filmi valmimisetapis seotud Filmis saab väga palju katsetada, läbi proovida mõningaid Ki ideesid, mida võib-olla teises muusikas on nagu raskem katsetada. Nimelt filmimuusika leiab kohe lindistamise kohe mängimist, kõik saab ära proovitud, ta nõuab kiiret loomingulist mõtlemist, suurt loomingulist distsipliini. Filmimuusika tuleb reeglina kirjutada väga kiiresti. Siis Ta nõuab suurt karakterite täpsust. Nii ka seda külge, ta võimaldab endast välja arendada ta arendamist dramaturgiliselt mõttelaadi ka minul kui Heli Raidla, kes ei ole lavale midagi kirjutanud, selle küll väljaarendamine nagu oluline. Nii et minu meelest tal on väga palju kasulikke külgi. Sind on ikka peetud üdini linnameheks. Nii see on linnas ma olen sündinud ja kogu aeg linnas elanud, eks ma kasuvel käin maal, aga talvel ma ikka pean linnas olema, mis mul üle jääb. Korter on linnas, linnarütmid on ka teised Maaripid mingil määral küll näiteks pastoraalsed, meil on need mulle võrdlemisi võõrad ja neid minu loomingus vist küll ei esine, kui, siis ainult juhuslikult. Isegi mõningaid Pastraalset pillid, näiteks ütleme nagu opoja Korno näiteks neid ma peaaegu kunagi soolopilli ei ole kasutanud väga harva. Ja siis, kui ma olen kasutanud mul pärast kahetsenud ei ole minu maitsega kokku läinud, võtame kas või neljanda sümfoonia, kus on see ta niisugune matoorika küllalt tugevalt välja arendatud. Kas sellel ei ole teatavat seost Tüxtus teemalisi graafik? Ei ole vist mingit seost. Tähendab tööstust, võib-olla ainult tajutav, ütleme seal kolmanda sümfoonia finaalis, kus ma püüdsingi luua mingit tehase pilti, aga muusikast pilte muidugi alates tinglik asi, niiet kas tingimata peab seda kuulates mõtlema tehase peale? Seda ma ei tea, võib hoopis millegi muu peale mõelda. Ega kõik läheb märki, vähemalt omal ajal, niisugune taotlus oli. Sel ajal ma püüdsin oma intonatsioonide ringi rikastada, mitte ainult muusik. Kas. Vaid ka igalt poolt elust kuuldud külaliste muljetega. Targad ütleme, tehas, mingisugused masinal hääled, tänava hääled, isegi kord tahtsin kirjutada sümfooniat puht tänava häälte peale ja muidugi need olid niisugused otsingud, eks nad olid sellel tähtsad nähtavasti jah, ka heliloojalt otsingute periood iialgi vist ära ei lõpe. Ja kui lõpeb, siis on väga halb. Jagan otsingud muutuvad natuke mõistlikumaks siiski. Sest sel ajal sai otsitud paljugi seda, mida ei ole mõtet otsides, see on juba ammu leitud jaamu proovitud, oleks ma tollal teadnud paljusid neid teoseid ja neid autoreid, keda ma tunnen nüüd loomingu näol, siis võib-olla oleks viljakamad pinnasel töötanud. Kas ei ole ka biitmuusika poole pöördunud, et selle muusikaliigi väljendusvahenditega midagi kokku sulatada oma väljendusvahenditest? Seda ma olen jah, paaril korral püüdnud teha klaveri prioriteetides on niisugusi elemente olemas ja kabel mõnest teisest teoses viiendast sümfooniast näiteks see oli jah, omamoodi katsetus, tegelikult mina olen niisugune kollet, intonatsioon tuleb leida peaaegu igast muusikast, mis on maa peal olnud ja mida kirjutatakse. Nii et ma igalt poolt midagi püüan muidugi võtta endasse. Kuid see ei tähenda, et ma neid selle tõttu eriti armastaksin. Biitmuusikat just. Kas on üldse mõnda teaduse haru, mis selle ei oleks huvi pakkunud? Teadusharusid tekib kaasale iga päevaga üha juurde. Ega need kõik muidugi ei huvita. Mind on huvitanud näiteks mõningaid loodusteaduse harud ja füüsika huvitanud ja valati huvitaskeemiaid. Kunagi ma püüdsin teostuda puu Guiltestilatsiooni köögis. Pärast seda muidugi olid kõik toidud rikutud, nii et tekkis üks väike kodune skandaal, sellest oleneb astronoomiat, uurinud ise kastroloogiad. Kunagi oli see meeldiv seltskondlik tegevusspordiga tegelnud, kuna mingil määral muidugi keskkoolipõlvest tuli tegeleda, kuid praegu ei ole peale hommikuvõimlemine midagi järgi jäänud. Ma jälgin muidugi spordiuudiseid, eriti maleuudiseid. Mis kümnend seal võluberid? Jälgida malevõistlusi, nende tulemusi ja maletajad endid, aga ma ei oska mängida malet. Mina olen loomult küllalt aeglase mõtlemisviisiga või õigemini mitte aeglase, vaid liiga kaaluva mõtlemisviisiga. Ma näiteks keskkoolis ka matemaatika hinded olid mul ka ikka korras, alati kui ma jõudsin oma ülesandega alati viimasena valmis lõpetatud on nii kaua, kontrollisin igat tulemust, igatearvu. Mis on sinu teoste peamine sisu, kui kõik teosed ritta panna, siis nendes on siiski palju ühist. Kas on võimalik üldistada kogu loomingu kohta? Mida sa kõigepealt tahan edasi anda? Mina ise küll seda ei suuda teha. Seda peaks tegema keegi teine. Minul on iga teos puhul niisugune tunne et ma, kui ma hakkan teost kirjutama, et, et ma alles nüüd esimest korda olen taibanud siiski mida ma siiamaani teadnud ja nüüd alles kirjutan. Ja selle tõttu mulle Alt eelmised teosed tunduvad nõrgemad. Ja ometi kuus teos valmis saab, siis jälle tundub ikka ta ei tulnud nii välja, nagu ma tahtsin. Ja nii see läheb vist veel kaua aega edasi, nii kaua, kui ma vist kirjutan muusikat. Ja igas teoses muidugi ma seal isemoodi eesmärke. Mõnes on ka olemas, muidugi otseselt programmilised taotlused on teatud temaatika, mida ma tingimata tahan kuulajani viia. Loomulikult on suureks huviks nende teemade kajastamine, mis tänapäeva inimesele on tähtsad, lähedased, palju sul päevas jääb heliloominguks? Enam-vähem, nii palju, kui ma vajal kirjutad, regulaarselt püüan küll kirjutada, iga päev. Muidugi juhtub seda, et ma ei saa kirjutada. Siis on ka küllaltki kehv tunne, mõnikord on tõesti ka muid tegemisi palju, sest et ma olen seotud ka küllalt rohkete ühiskondlikke ülesannetega, mida sul peale muusika veel kõike teha tuleb põhitöö televisioonis muusikalise juhina Eli liidu aseesimehe amet siis ma olen partorg heliloojate liidus ja seoses sellega tuleb mul muidugi paljude Heljo liidu probleemidega tegeleda. Peale selle olen paljudes komisjonides, kunagi ma lugesin oma ülesanded üles, neid koos komisjonidega sai umbes 15. Muidugi enamik nende nõuab mingit erilist aega, aga siiski kui jälle see komisjon kokku tuleb, võib-olla pool päeva jälle läinud. Vähemalt loominguline värskus on peast kadunud. Aga mis teha, keegi peab neid ülesandeid täitma muidugi ka õigeks ei pea, et nii palju on Mulleni kuhjunud nähtavasti oma kergeldana lubadusi ma mäletan juba keskkoolist peale, ma olen ikkagi olnud kusagil väga seotud igasuguste ühiskondlike asjadega, ütlesid mulle meeldib ka omajagu, sest mina nähtavasti ei saaks vist peaaegu midagi teha, kui ma istuksin kodus ja mõtleks ainult oma loomingule. Ma olen iseloom, et ma pean kogu aeg millegagi, tegeleme kusagil õiendama ja käima ja ja näiteks mul istub loominguline töö isegi teinekord siis, kui mul pool tundi mingist ürituste vaheajal. Segalooming ei sõltu ainult ajast, mis on tema kirjapanekuks jäetud ikkagi tähtsamad impulsid millest hakkavad ideed arenema ja ja neid niisugune igapäevane õiendamine askeldamine nähtavasti elustab. Ma ei kurda, et mul aega siiski väheks jääb, mul jätkub aega nii muusika kuulamiseks ja mõtlemiseks ja loominguks ja ja viimasel ajal ma olen isegi suutnud asjad nii korraldada, isegi puhkamiseks, jagajaga küllaldaselt.