Üheteistkümnendal septembril 1961. aastal sulgen sulges Helsingis jäädavalt oma silmad. Eesti üks suurimaid lavakunstnike Liina Reiman. Kuule lahkunud kunstniku kalmuküngast hangenumi kalmistul Helsingi lähedal on alles üsna värske ja seda alles teist korda katab tänavu põhjamaine valge rahulik lumevaip. Siis ma usun, et kellelgi ei ole selle vastu kui mälestaksime teda lühikese püstitõusmisega. On olemas mingisugune domineeriv iseloomujoon mis määrab tema palge ja tema isiksuse ilme ning kujundab sageli ka tema elukäiku. Liina Reimani puhul on selliseks iseloomujooneks armastus kirglik suur armastus lava oma teatri, oma kunsti vastu. Seda armastust õhkub ja kõlab meile vastu kõigest, mida kunagi on puudutanud Liina Reiman. Olgu need siis tema kirjak, olgu need tema fotod, olgu need tema mälestused sellest, kuidas väikese Valga tütarlapse südamesse armastus teatri vastu pillas oma esimesi sädemeid jutustavad kõige paremini tema enda mälestuste leheküljed. Ning pöörduksimegi kõigepealt nende poole. Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri üliõpilane Anni Viiding loeb meile katkendi tema mälestuste esimesest osast. Oli kord noor teatrist unistav tütarlaps kes palus armast jumalat, et tal lubataks kas või üksainus kord astuda üle uhke Vanemuise lava enne, kui tollal ennustatud sabaga täht selle patuse maailma hukutab. See tütarlaps olin mina ja mulle lubati palju rohkem kui vaid üks kord astuda ihaldatud kunstitempli lavale. Ja mitte üksnes Vanemuise, vaid ka Endla, Estonia ja Draamateatrilavadele. Ning hiljem veel veidi kaugemalgi siinpool Soome lahte vennasrahvamaal samuti. Tervelt 40 aastat anti mulle. See on küll pikk aeg, kuid kunas saab inimlaps küllalt veel ja veel igatses ta lisa. Juba väiksest peast oli meie perekonnal eriti emal, minu kõige noorima pärast palju hoolt ja muret. Juba, kui ma olin aasta vana, pidi ema mu viima Tartusse lõikusele, kaenla roosi tõttu. Olukord oli paistnud lootusetuna ja ema süda oli olnud murest lõhkemas. Mu kõrgesti austatud ja sügavalt armastatud abikaasa Liisa oli isa Tartusse kirjutanud. Ja tuletan veel meelde, et sa ei paneks seda väikest Liinat kohvrisse, kui koju sõidad. Selle eest saab raudteel suure trahvi. Matada Tartu pühitsetud mulda. Sinu igavesti truu abikaasa Mihkel. Kuid Liinal olid teised kavatsused. Väike patsient hakkas kõikide imestuseks paranema, lõbustas arstigi oma imelisi vidistamisega ja rõõmustas ema oma naeruga. Ja ühel päeval istus ema rongis õnnelikuna, et Väike-Liina Liina oli tema süles ja mitte kohvris. Kuid selle asemel, et ema oleks lõikuse järel pääsenud minu haiguse muredest sattus peatselt uus õnnetus. Ema jutustuse järgi olin ühel päeval hakanud vahet pidavatut nutma ja kaebuma jälle arsti juurde. Parema käsivarreluu oli katki. Kuidas see siis oli võimalik? Nii nagu tihti oli mind teiste kodunt ära minnes jäetud ühe tüdruku hoida ja olin tema sülest maha kukkunud. Tüdruk ei julgenud seda kellelegi öelda. Sama käsi, millele lõikus oli tehtud, oli nüüd uuesti haige. Sellest jäigi. Püsin viga, mu parema käe puudulik liikumisvõime. Kui ma kooli läksin, ei osanud ma sõnagi vene keelt. Seetõttu ja ka häbelikkusest selles suures poistekarjas olin Makartlik. Argia kohmetu. Õppiminegi oli nõrgavõitu. Eriti tumedaks jäi mulle rehkendamine, sest et ma keelest aru ei saanud. Kui keeleraskustest hakkasin üle saama, hakkas ka õppimine paranema. Eriti olin huvitatud muinasjuttudest muisterlikeste luuletustest. Neid ma esitasin tundidest suure innu ning andumusega ning õpetaja näis olevat rahul. Kirjanduse õpetaja murd, viinov oli väga omapärane isiksus. Välimuselt meenutas ta minu meelest minu meelest suurt vene kirjanikku koogolit. Tal oli võime õpilasi kaasa tõmmata. Ta oli magnet. Ta kirjeldas värvikalt ja esitas kõike kunstliku elamusega. Nüüd hiljem meelde tuletades oma pika teatritee sündmusi, mäletan eriti eriti selgelt Mordvinovi poolt saadud otsustavat tõuget. Kevad lähenes ja koolis valmistati lõpupidu ette. Lauluõpetaja harjutas laulukoori ja kavasse kuulus ka näidend nagu tavaliselt. Selle lavastajaks oli õpetaja murdvinov. Naisõpetaja osa mängib Liina põlde, kuulutas Mord viinov klassi ees osade jagamist toimetades. Ma ei tahtnud uskuda oma kõrvu. See tüdruk ei saa sõna suust välja, ta nii häbelik ja kohmakas, kahtlesid teised õpetajad. Küll ta saab, kui ainult lavale pääseb. Silmad rõõmust säramas, jooksin koju. Ema Eva, mina saan näidelda, mina näitlen koolipeol. Ja emagi silmad särasid. Uhke oli see minu esimene osa, kooliõpetaja osa. Ja siis ma näitlesingi, räägiti, et olin kõnelenud suure selge häälega ja olnud julge. Kõik imestasid, et kust see julgus nüüd äkki välja tuli. Väike säde oli süttinud. Kuid siis süttis sädemest leek. Aastal 1908 juhtus nimelt Valga linnas suursündmus. Nii hästi Tartu Vanemuine kui ka Tallinna Estonia esinesid seal. Kogu linn oli vaimustust täis. Vanemuine esines esimesena ja sealne primadonna oli Annalt Leis. Näidendi nimi oli eff, räimi tütar. Ja mina tühine tüdruk. Nägin sellist ettekannet, milles eriti tema sädelust kui teemandit. Ta mängis talutüdrukut, kes oli armunud mustlaspoissi. Oh ime, milline etendusse oli. Hoopis midagi muud kui palganäitemänguseltsi ettekanded. Olin otsaga joobunud. Ei osanud, kelle kõneldagi peas ainult kohises sumisest. Järgmisel hommikul jalutasin linnast välja, tahtsin üksinduses kõike nähtut uuesti läbi elada. Minu haprad unistused näitleja elukutsest said sellest otsekui tõuke. Kuidas oleks nende teostamine võimalik? Linna tagasi tulles hakkasin otsima, kus need üliinimesed elasid, sest tavaliselt nad minu meelest ei olnud. Väikeses linnas oli koht varsti leitud. Pidasin hotelli ukse eesvalvet ja kui mõni näitlejatest välja tuli, jälitasin teda. Mul õnnestus sel viisil näha. Kanna Alt, Leisi. Jooksin talle järele kui koerakutsikas. Kui nad kõik olid läinud, jäi kogu linn minu meelest tühjaks. Oli nagu oleks päike looja. Läinud. Algul hellitasin lootust pääseda Anna Alt Leisi juurde teenijaks. Saaksin teda siis alati näha ja teenida teda suurt näitlejat. Kuid siis lendasid mõtted kõrgemale ja muutusid julgemaks. Ei, ma tahan ise näitlejaks saada. Teatrisse, näitlejaks, teatrisse, näitlejaks, see tagus lakkamatult mu peas. Tegin lõpuks julge kava ja kindla otsuse. Sõidan Tartusse ja püüan saada Vanemuise direktori suure Menning jutule. Ainult emale kõnelesin oma otsusest, tema hankis mulle sõiduraha. Ja niiviisi istusin siis ühel sügispäeval rongis teel Tartu poole. Ühel õhtupoolikul seisin Karl Menningu selle vägeva mehe maja ees. Kuumad ja külmad värinad jooksid piki selgroogu, südapikslise värises. Kõndisin edasi-tagasi edasi-tagasi, siis tegin otsustava sammu ukseni. Helistasin Menning asukse, ta purskas naerma. Arvatavasti jätsin koomilise mulje. Olin end hoolega kamminud ja olin sidunud lehviku Palmikusse sisse sisse väike preili. Ega ta ainult pole kodunt või koolist ära jooksnud. Küll võttis aega, enne kui sain öelda, et tahan hakata näitlejaks. Mis teile teatris meeldib ja teid sinna tõmbab. Kas ilusad riided? Ei, ütlesin, otsekui oleks vandunud püha vannet. Ta uuris mind natuke aega ja meie jutuajamine lõppes nõuandega. Sõitke koju tagasi ja hankige kõigepealt vanemate nõusolek. Ja siis valmistage ette pala mõnest näidendist ja paar luuletust. Siis tulge tagasi, vaatame. Missuguse rõõmuga lendasin ma välja, hüppasin mitu trepiastet korraga, jooksin tänaval ilma sihita õnnest ja rõõmust lõhkemas. See oli mu nooruse suurim päev. Järgmisel päeval jutustasin sellest kõigest Valgas oma emale. Temagi silmad sädelesid ja tema oli vist täis samasugust hurma. Kuldne emake ei ole teist sellist maailmas. Siis alguses kõige liigutavam aeg valmistasin palavikuliselt esinemist ette. Näide näidendi katkendi võtsin, nagu mäletan soomlase Carlo halme draamast Aino mida olin näinud Valga seltsi näitelaval. Luuletus ei mäleta enam. Aino osas oli esinenud keegi õpetajanna, kes rääkis peenutsevalt hääldades S-tähte saksapäraselt. Mina üritasin tema peenikest keelt järele ahmida. Monoloog oli traagiline. Elasin sellele traagika kaasa kogu oma olemuse jõuga. Harjutasin muidugi forte Fortissima. Ema pidas uksel valvet, see oli meie kahe saladus. Oh sa mu armas ema. Koitis seegi päev, mille esitasin selle kõik, mis olin õppinud Menning ees. Tal ei olnud vist kunagi varemalt olnud nii lõbus, sest ta naeris südamepõhjast. Kust ta selle peenikese S tähe olete saanud. Jätke see ära lausest ja muudki veel. Kõik sellised lõpuks siiski nii kaugele, et ta viimaks ütles. Noh, midagi selles ettekandes ikkagi oli. Siis ta uuriv pilk langes mu nõrka kohta paremale käsivarrele. Ta muutus sellest tõsiseks ja ütles, et see olevat suureks takistuseks näitelaval. Ehmusin. Kuid veidi aja pärast jätkas ta mõtlikult. Kui teil on annet, kui teil on sitkust pingutusteks ja kui teil on tõsist armastus teatri vastu, needee sisemine panus sunnib publiku unustama selle teie välise puuduse. Sel kombel võid takistuse võita ja siis on tee teil lahti. Igal näitlejal tuleb pingutada, teil veelgi rohkem. Proovime siis, ütles ta lõpuks. Võtame teid üheks aastaks õpilaseks ilma palgata. Teatan teile, kui tuleb kohale ilmuda. Kodus jutustasin emale kõik täpselt peale, Menning naeru, sest mul oli veidi häbi. Ja siis algas meil mingi kirja ootamine. Võttis aega. Selle saabumine venis ja venis. Juba hakkasin tundma muret. Kuid siis koitis lõpuks õnnepäev. Preili Liina põlde, Valga Vanemuise teater Tartus. Nii lugesime vend kirja ümbrikut ja oli uudishimulik, et kes sealt meeliinale kirjutab. Tõmbasin kirjade käest, jooksin välja. Ema jäi sammas pliidi äärde seisma ja mina lugesin kirjast. Austatud preili põlde, tulge jaanuarikuu alguses olen teie jaoks hoidnud väikese, kuid tänuliku ülesande toatüdruku osa prantsuse komöödias Brien. Piirikas rõõmuhoos oleksin hea meelega joostud kuhugi kaugele. Kuid siis meenus mulle ootav ema ja ma ronisin tagasi viiendale korrale. Elasime siis juba suures majas. Tormasin sisse. Nüüd sai kogu pere kuulda meie saladusest. Alguses tekkis suur hämmeldus, kuidas tüdrukule ometi ei julgenud. Ja siis järgnes perekonnanõupidamine. Isa teatas, et ei ole raha elada, tartus terve aasta ilma palgata. Kust võtta raha? Tõsi küll, sellele polnud üldse mõelnudki. Ja lootusetus hakkas kohe maad võtma. Ema siiski lohutas. Järgnes veel teine nõupidamine. Karlist vend ütles. Kui sul aral tütarlapsel on nii palju julgust, et oled ajanud oma asja ise Menning ees, nii kaugele. Küllap siis sinus ikka midagi peab olema. Me oleme aadiga koos, otsustanud sind aidata. Meie kumbki anname sulle 10 rubla kuus, nõnda siis kokku 20 rubla ühe aasta jooksul. Aga vaata see tüdruk ette, et sa meile pettumust ei valmista. Järgnes vaikus, pikk vaikus. Nii alandlik ja sügav tänutunne valdas mind, et ma ei saanud ühtki tänu sõna suust. Siis alustas Karli viiul vaikset viisi, sellega ühines Aadi mandoliin. Viiulimängija silmad olid unistavad ja kurvad. Ja mina nutsin, nutsin ainult emagi pühkis pisaraid. Isa avas oma raamatukapiukse ja vilistas vaikselt omaette. Enne kui see suur päev koitis, mil võisin astuda õpilasena esimesele harjutusele, oli mul veel võimalus istuda Vanemuises publiku hulgas etendust jälgimas. Suures saalis keskendus mu tähelepanu näitleva avaldusele ja eesriidele. Neljakandilised laternaid meenutavad valgustusseadmed heitsid saali pehme ja meeleolulise valguse. Tükk, mida mängiti, oli Hauhtmanni kobranahkne kasukas. Ma ei osanud seda arvustada, kõik, mis nägin, oli vaid imeilus. Mu õnnetunnet suurendas veelgi teadmine, et varsti saan minagi sellel suurel laval näidelda. Vaheajal jalutasin fuajees, seegi oli kaunis üks sein, klaasakendest. Väljavaade kontsertaeda. Kaks skulptuuri Weitzenbergi Koit ja Hämarik. Jälle need neljakandilised laternad. Fuajeest vis väike kitsas uks näitelava poole. Vahtisin üksisilmi Plotiseerituna seda ust ja sellest läbi käivaid inimesi. Homme astun minagi säält sisse. Harjutusele tuleb tükk, oli prantsuse vöödiagi Priend. Osade jagamine ja tüki selgitamine sündis esimesel päeval. Samas näitas juhatajaga näidendi kohta käivaid välismaisiosa ja lavastus, pilte, arvustusi ja muud, mis näidendiga ühenduses seisis. Mina sain toaneitsi, Josephine osa. Igale näitlejale andi tervelt anti terve näidend pihku. Sel ajal ei peetud minu mälestuse järgi üldse lugemisharjutusi, vaid juba järgmisel päeval alustati liikumisharjutustega. Ja saatuslik esietendus oli jaanuarikuu seitsmeteistkümnendal päeval 1910. aastal. Närvipinge tõttu olin täiesti endast väljas, ma ei mallanud oodata juuksurit, vaid proovisin ise oma juukseid lokkida ja torkasin tulikuumad lokitangid juustesse. Juuksed suitsesid. Oma osa kohaselt kandsin kohvi kandmiku lavale. Käed värisesid nii, et kohv loksus peente daamide kleitidele. Mulle 100. vihaseid pilke. Garderoobis, nad valasid oma südame välja. Missuguseid lollakaid nüüdsel ajal lastakse näitelavale, siis on selgelt skandaal. Olin oma õnnetusest peaaegu nõrkemas. Vaevaliselt ronisin oma väiksesse katusekambrisse. Homme ajavad nad mu kindlasti teatrist minema. Ja öösel niisutasin pisaratega patja. Kui järgmisel hommikul läksin masendunult jalandlikuna teatrisse heitis Menning mulle palju pilgu. Kuid märkasin siiski nagu väikese naeruvälgatusi libisemist üle ta näo. Ta kutsus mu oma tuppa ja alustas üsna karmilt kuid siis ta pehmelise muutus lahkemaks. Otsuseks tuli, võite jääda. Proovime. See oli mu teine õnnelik päev. Nendele Ida-Virumaal ja Reimanni enda sündmustele nii promoda. On suur ja Alice ülesanne muuta surnud sõna elavaks inimeseks. Nii iseloomustab Anton Hansen Tammsaare näitlejatööd. Ja tõepoolest, näitlejale antakse valmis sõnad. Ja ta püüab nende Mayol. Elavaid inimtüüpe, kes kukkusid tundmusist keetsid verest, lokkaksid lihast ja säraksid iseloomudest. Kuid seda suudab näitleja ainult siis, kui tal on annet. Ja kui ta omab küllaldasel määral juba loomuliku Kolsti meisterlikkust. See tähendab viimistletud kutsetehnikat. Sest anud üksi on nagu maapõuest leitud toorest eemalt, mis alles pärast pikka Aldaski lihvimist ja hoolikat lihvimist kalliskiviks muutub, mis iga kandi pealt teravaid reflekse annab. Liina Reimanil oli seal lihvimise töö väga raske ja pikaldane. Nüüd, kus on noorte lavahuviliste jaoks olemas koolid, stuudiot, õpperühma teatrite juures, kursused lühiajalist seminarid asjaarmastajate jaoks ja nõnda edasi. Nüüd on lavahuvilistel palju kergem edasi jõuda. Nende areng läheb palju kiiremas tempos, kuid siis tuli ränka vaeva, näeb Liinal linna Reimanil eriti. Olete väga töötanud koos seitsmeteistkümnendat hooaega, olles tihti tema peamiseks mängupartneriks. Jälgides tema arengut olen ma kasutanud tema mälestusi, sest vahetevahel tuli meil eraldi teatrites töötada ja nii oma lüheks. Linnulennul ettekandes ma katsun anda lühikest üldpilti Lila räimani arengust abitust algajast kuni kunstiministrini. Meenub 1910. aasta oli siis juba kolm aastat paremini. Seal seal vatis Menning. Teatrisse katsebyysiiril üheks aastaks palgata õpilaseks ühe 18-l aastasse palga tütarlapse. Esimene mulje temast oli kallis, imelik, ta oli kuidagi kohmakas. Ta oli küll pikka kasvu, kuid hääl alles räige pisike, asse kutsuv hingamise tehnika all. S-tähte eriti vigane, kuidagi sisised. Kuid juba esimestel tööpäevadel võis märgata, millise rusu andumuse jaosas Ardiga ta tööle Uraažis. Osa raamatut, seda ta hoidis. Proovide vaheajal gabariitlavast istusi jälgistesteeterdamis vaid teistele mängu ja oli ka tõepoolest aeg, kus võis õppida. Sel ajal oli Hadalklis oma hiilguse tipul tema pulgaadile temperament ja loomulikud eeldused näitlejaks saamiseks. Need andsid kiiresti tagajärgi talvist, kõige kiiremini eesti näitlejatest, jõudnud suurde suurde tulemusteni, kuid hiljem tuli temal langus. Seetõttu ta iseenese kallal ei töötanud. Linna Reemalaga töötas pidevalt pidevalt enese kallal ja jõudis suure Kolsti meisterlikult. Alt Leesi endaga kustus pikapeale, sest teater läks edasi veidi kasvus järjest raskemate ülesannete kallale. Ja Alt Leisse ei suutnud enam ajaga kaasa minna. Tila räimani esimesest osast prantsuse kerges sädelevas komöödias tsi brände kuulsite juba ja selle tagajärgedest. Järgmine ülesanne oli tal üks kohmakas inglise tüdruk, naiivne, kõrvuni armunud. See oli Sharon Kaczeuroomi komöödias, mis hops. Menning lääs selle tütarlapse suurt Hoodia püüdlikkust käitus temaga väga sõbralikult ja võiks öelda, koguni isalikult, kuna ta testimast isegi vanematel, näitlejate, vastupidi, väga karm ja nõudlik. See oli ka üsna õige taktika, sest järsu ja karmi käitumisega oleks ta selle kohmaka tütarlapse hoopis ära ehmatanud. Kuid kogu aeg juhtis ta tähelepanu tema liikumise puudustele ja tema hääldamisele ja halvale diktsioonile. No see andis ka mõningaid tagajärgi. Meie koomilise stseenid, mina mängisin lööte või tema südame murdjatavast koobaga inglise tendid. Meie stseenid sünnitas publikule juba päris muhedat nalja. Järgmine ülesanne oli Liina Reimanil. Sellega valmistas iva väikse üllatuse, see oli kevade hooaja lõpul veel perekonnaõhtule kanti ette üks tühine kerge komöödia selleks. Menning valis kaunis kerge kava, et perekonnaliikmeid seltsi liikmeid rahuldada. Liina Reiman tuli seal mängida õige koomakad, maa tütarlast tükkis toimuvad igasugused sekeldused, igasuguseid sassiminekut ja äpardused. Pool juhuslikult satub see tütarlaps selle virvarri hulka, kui temalt osa Kaaja kohaselt küsitakse, kes te olete vastata, ma olen hiina pääsuke. Kõik pahvatas, mis ümberringi naerma. See oli niisuguse sihiga otsekohese lihtsameelsusega järeldute. See otse üllatas, see oli ka osa kohale, see oli ka tema tookordse olevuse kohale, sellega osaleti, laad, see oli paari sel ajal paarilauseline osa, lühike osa, kui näitejuht Ants Simm seda lavastas, nimelt veni koha pean siin, see muigas hea meelega proovinud, ei teinud mingitelt, kritiseerivad märkuste leina Põldele, tema nimi oli siis linapõlde. Sellega oli osa tehtud selle juures pean tähendama, et see oli eriline, andekuse tundemärk ja lavalise lavalise taibu tundemärk. Noor tütarlaps, noor unistab tütarlaps, julges, elas näidata nii koomakale, abituna ja vigase keelega, nii nagu ta tõepoolest oli. Teine oleks tingimata pöidud katsunud Liina ei teinud mitte midagi ja oli selles osas väga hea osa oli õnnestunud. Nii et Liina Pääsuke oli sellega ennast juba näitlejaks mängib, mänginud nimelt talle määrati sügisel hooaja alguses juba 15 rublaline pall. See tähendab tema aastaks ette määratud katseaeg oli poole võrra lühenenud. Liina Pääsukesest sai vanem. Nüüd peal väikse kõrvalpõike tegema. Domineerivad osa on seal mänginud, mängib ja saab ka tulevikus mängima üliõpilaskond. Tookord oli see paljurahvuseline. Üliõpilased kandsid mundrit. Suvel muutus Tartu tol korral, kui õppiv noorsugu laiali sõitnud, kuidagi nii igavaks inimestel nii tülpinud kuidagi Tartu oli kõle ja tühi. Kuid sügisel siis, kui puhanud noored üliõpilased ja koolinoored tagasi sõitsid, sisse algast kartus, eriline elevus, eriline, võiks öelda. Romantiline elevus, noored puhale poisid, need tudengid, Need sobitasid vilkalt tutvust kohalike tütarlastega, muuseas ka kohaliku Käidi kohvikutes määrati, tutvusid Mäo sobidadi tootvusid, määrati kohtamisi, käidi kinodes tantsupidudel ja see Tiina bände. Valgast tulnud naiivne tütarlaps tookord on. See sai sellest romantikast kaasa haaratud. Ta muretses omale peokleidikäis tantsuõhtutel, temal soo, tekkis juba tutvusi Eesti üliõpilaste hulgas, temale määrati kohtamiisi. Ta käis tantsupidudel kinodes vaest ka kohvikutes. Ning märkas seda sarnastes küsimustes, oli Menning väga resoluutne. Niisugust asja ta ei kannatanud. Kui ta näiteks märkasset mani oma trupi liik, liige, mees, liige, mõle naistäitleja kuidagi sõbrustama hakkab vallalisega, siis Männik kutsus patuoina kohe oma kabinetti ja teatas nüüd kas abiellute või lahkuda otsekohe teatrist. Muidugi keegi ei lahkunud. Need sundabielud, need olid päris õnnelikud. Kui aga hiljem laatedes teatrisse läksid ja siirdasid ja Menningu patronaaži Alt nõnda aeda pääsesid, siis mõned läksid siiski lahku. Kolaga Liina põlde, partnerid, mees, partnerid ei kuulud männiku vaimupiirkonda. Siis männik tarvitas teistsugust taktikat. Kuna ta varem oli suhtunud Lila Põldadesse väga sõbralikud, otse isalikult, siis järsku uudistama käitumist takistada, väga teravalt kontrollima, mis Kõllakse on. Kuidas laval liigute. Pudrusuu suvel no räägi kommete nii, et mina ka midagi kuuleks. Umbes sallast märkust lendasid tihti liin abiga. See andis ka tagajärgi, nagu värak. Karmi kontrolli all õnnestus, temal teatud määral juba järgmine hoo saab. See oli kaunis dramaatiline osa. Lühidalt puudutas tükki tegevust. See oli Jerssen Björdsoni räämas üle jõu. Raeli osa pastori tütre osa. Tüki tegevus on lühidalt järgmine. Norra vaimuliku. Abikaasa on mingisugune kesknärvisüsteemi häirete tõttu kaotanud liikumisvõime. Ta lamab täiesti liikumatult, voodis, vaevalt suudab rääkida. Kuna arstid ei suutnud teda abistada, siis otsustas pastor räpp peab jumala poole pöörduma, ta palvetas, palvetas innuga, palvetas otse hasardiga ja kui ta arvas, Peaksin jumala juba kuulnud olema. Siis andis otse ütledideeriala haigele käsu tause jaganni. Ja tõepoolest laene tõusis, jagandis. Värskelt triumfeeris juval oli tema palveid kuulda võtnud, kuid tegelikult absoluutselt see oli lihtsalt isiklik sugestioon. Lihtsalt mehe hüpnoos naise peale. Kuna säilid lakas, varises naine varsti kokku ja suri. Tila põlde tuli kehastada pastori tütart, minul tema poega melonit jälle öises stseenid tihti. Ja noored elasid muidugi väga südamlikud, terve selle perekondlikule draamale kaasa. Kuigi see järelduseni tükk mängib perekondlikult miljöös on tükil siiski kaugemale ulatav. Üldistav tähendab, kus ta näitab, et kui inimene hädas on, ei suuda jumaldad aedata. Ja lõppude lõpuks tulemus on see, et pastor leidis, et jumal on fiktsioon, teda pole olemas. Järgmisi selle teise hooaja Edendusin ma ei märka, kuid Männiku kõva kontrolli all ei olnud erilisi ääred, ei olnud erilisi äpardumisi, ei olnud ka veel väga suuri õnnestumisi. Järgmine hooaeg 1911 12 muutus Liinale saab pidi muutumas saatuslikuks. Tal oli siis esimene kraadiline osa. See oli Marina osa. Leo Tolstoi kraamas Pilatuse vaimus. Kuid seal juhtus Liinale isiklikus elus traagiline sündmus mis tervetama kava karjääri pidi äkki lõpetama. Külastades üht kinoetendust, kus saal oli puupüsti välja müüdud saida omale Aelult seisuplatsi muretseda. Enne seansi algust pakkus vene keelt, räägin üliõpilane kala mahiste koha, Hiina võttis sellega muidugi vastu, tänas ja nautis rahulikult kinoseansse. Lahkudes kinost. Oli videvik, õhtune aeg margast aed. Keegi noormees pakub ennast, keegi vene keelt räägib noormees, pakub ennast temale kodus saatjaks. Liina tahtis järsult ära öelda, kuid märgates siiski, et see on saba, üliõpilane, kes temale oma koha loovutas oma istekoha. Siis nõustus ta sellega. Nende vahel tekkis vestlus ja see saatis Liinat. Ta päris Liina käest, mis ja kas te õpite kusagil, kes te olete, saades teada, et Liina on teatrist? Ta kuidagi pettus. Lahkudes palusid temal kohtamist lubada, kuid Liina keeldus sellest. Mõne päeva pärast kohtab seda juhuslikult tänaval. Läht oma koduteel nähtavasti vili, õpilane teadis tema. Ühtlasi selgus, et üliõpilane on Gruusiast pärit. Et ta on ülikoolis matemaatika fakulteedis viimasel kursusel ja kevadel. Loodetavasti lõpetab ülikool ja võtab kusagile omale arsti koha. Juhuslikul kohtumisel liin arvatest juhuslikult, kuid üliõpilase poolt vist mitte juhuslik. See palub teda Toompeale. Istutakse ja ilma pikema jututa. Üliõpilane ütleb, et tema on temasse esimesest pilgust armunud. Palub tema kätt ja teeb ühtlasi abieluettepaneku. See tuli nii suure üllatus, ütlesin, et mina ei tea, mis teha. Ülelaga nõuab vastust Liila. Väga piinlikus olukorras. Laavilja päev ütleb, et mahladele paar päeva aega paari päeva pärast kohtume jälle. USA abiellujatele ballega palub vastust. Nähes, et niisugust kohtamised ja Männiku poolt keelatud asiaat tema tööd võivad segada, ütles Liila räimann. Sellele abielupakkujale kategooriliselt ära. Seal tagajärg oli see et see üliõpilane Vastas meeletu sammu. Ta lõpetas vabatahtlikult oma elu. Sündmus tekitas Tartusse Ma ilmatu palju kõmu ja keerutas tolmu üles. Sarnasel puhul on üsna loomulik, et seegi seal surnud tsoon, vaene kannataja, kuna ka seegis sarnastel puhkudel ellu jääb, see on võrgutaja ja igatahes süüdis selle lisas veel juure Postimehest Postimees ka umbes avaldas samasuguse kirjutuse, kus liigabki selgesti, et see noor üliõpilane on võrgutaja ohvriks langenud. See mõjus Liina pale kohutaja, kuigi ta selles ei olnud süüdi. Kuid see sündmus ja terve seltskonna tähelepanu enese peal tõmbamine see ärritas laialdaselt. Ei suutnud ära proove edasi teha, peenik määras talle paratamatult väikse puhkeaja. Kuna teised näitlejannad olid enam-vähem juba enne osadega seotud, siis tuli Liina Reimani mitmes mitmes tükis kiirendatud korras oliteetseva osad ümber õppida. Siin hakkas tema hingeline olukord juba tööd tugevasti segama. Olid juhtunud juhtumeid, kus ta laval mõttekrampi sattudes teksti unustus. Olukord muutus otse võimatuks. Nii kestisse kevadeni surub võrdlemisi suurte häiretega tema lavadel. Kevadel ei pikendanud Vanemuine ela Liina Reimanni lepingut, sellega ta teatrist kõrvaldatud. Lila palle oli meeleheitel, kuid päästjaks osutus siin. Sava Aleksander Teetsov, kellest juttu oli, ta tegi temale ettepaneku Pärnu teatrisse tulla, kuna talis all direktorit, näitleja juuliks. Liina võttis rõõmuga muidugi selle ettepaneku vastu, et selle traagilise Sündmuse mõjudest täiesti vabaneda. Astus linna Reiman erilise sammu, mida ta ei pruukinud astuda kuid tema spontaanne iseloom tingimuste pärast tal on nimelt vaevalt tekkinud kadunu üliõpilase noorema õega kirjavahetus teda alul väga teravalt süüdistanud, kuid kui liina pold vastused temale jõudsid siis Pikavalda, Lepist nende vahel tekkis mingisugune kontakt mingisugune sümpaatia edelas täielikult vabastada. Selle traagilise sündmuse tagajärgedest otsustas Liina Kaukaasiasse sõita. Alguses võeti ta seal väga vaenulikult vastu, kuid ta suutis siiski tervet perekonda veenda, tema pole süüdi suts ennast rehabiliteerida. Puhanuna ja nii rahuldatuna sõitis ta Eestis tagasi. Pärnus asus Pärnus tööl. Kaks aastat töötas ta seal Teetsov juhtimisel. Kus ta oli, kus ta mängis tort seltskonnadaami, ta sai selle eest juba kants, korraliku tunnustuse. Arvustus märkis midagi sarnast, et võib väga hästi intelligentseid noori daame mängida. Seal muidugi rahuldas ta teatud määral kuid edaspidi tekkis siiski häired. Esialgu tundus talveks kuldne vabadust, ta pääses nagu meil nagu surve all, teatud määral tundus vabastavana ja tööde ergutama, kuid pikapeale selgus, et tema kogemused ja tema võimed olid veel niivõrd nõrgad, et ta pidi tingimata veel tugeva näitirajal töötama. Teetsov olles küll andekas ja publikule väga vastuvõetav näitleja, oli mugav näiti juurde. Ta võttis Mehniku repertuaari, kasutas mis ta oli näinud juba tema reži kasutas. Ise elas vaest kaunis mugavalt muuseas ka tol aastal Pärnusse. Mind meelitas Sillavee seas raha Kressigus. Vanemuises pakuti mulle ainult 25 rubla palka. Teetsov pakkus virule Elvise Aabile nõnda öelda 50 rubla klaasi säärast rahast lihtsalt meedikud ajal siirdusid Pärnusse. Ise seisavad lavastusi, et mul ei olnud, kuid Teetsov kasutas mind nii. Harry, laula, tema oli kärbseselts kaugelt väga armastava tali pidubajevits vaja. Iseloomuga lähtuti. Kui Endla restorani tekkisid jõukad külalised, siis taheti seda lõbusat seltskonna meeste teatritele hektarit ka seltskonda paluda. Proovid toimusid seal ka selle tõttu, et Pärnu Endla teater oli tookord alles poolkutseline teater. Kindlat nõnda öelda juba elamisvõimelist palka sai, muidugi, direktoreese oli Teetsov meela Lila räimanud ja eks Pärnust võrsunud täitleja Elo Hendrik teised said väiksemat palka ja nendel oli võimalus päeval teistel töökohtadel töötada. Liina Reiman, kes sarnases arenemisjärgus oli, kus ta väga tugevasti näitejuhi abi veel kasutas ei saanud teetschweid suurt abi, sest meiega nõndanimetatud täispalgaliste ka käitus jubedalt kui elukutseliste ka nendele distäieliku vabaduse, kuna nooremaid natuke katsus siiski nii ansamblisse sobitada ja vahel mängis mõnele ette ja nõnda edasi, nii et Liina Reimanil aga sitt puudujäägi tekkima, tema kujud hakkasid korduma muutult steriootüüpilises, juba tekkis mingisugune seda. Nii, et selle kahe esimese kahe aasta jooksul Pärnus ei olnud Talvi suuri edusamme. 11. aasta suvel Teetsov lahkus Pärnust, ta sai nähtavasti isegi aru, et, Vara on veel teatrit juhtida, näiti Joico kogemusi on veel vähe ja seal tattool veel kasulikum Männiku juures õppida. Endla selts palkas uueks direktoriks tuntud teatritegelase kardunud juu Kons. Hillar Reiman jäi Pärnusse. Mina siirdusin Vanemuisesse tagasi. Sügisel tuli suur poliitiline sündmus. Algas esimene maailmasõda. Ellased juhatas satas pabinasse. Ta lõpetas lepingut tegelastega. Terve grupp direktor, aga eesotsas seal tund aega. Lindpriid ei teadnud, mis teatrupidi juba laiali minema. Kuid Karl Jurcoltzi algatusel ja inspireerimisel otsustati iseseisvalt teatrit teatritööd jätkata ilma seltsi ilma sõitsita. Jukolsi kohta pean ütlema konsoli palju tugevam, läiti, uina palju tugevam kui Teetsov, näitlejanna palju nõrgem, kuid minu arvates minu arusaamise järel. Kabineti korras olid Juncoltzi lavastused hästi läbi mõeldud tahendis kaunis ammendava analüüsi tükki tegevuse kohta, lahkas ise loomusid. Ja oli üldse korralik läikivad selles suhtes. Kuid oma iseloomult oli ta pisut närviline. Ta võis suure vaimustusega vahest töötada ka kõiki kaasa haarata, kuid väikse äperdamise pool ta kuidagi kuidagi loiuks kuidagi. Kas mingisuguse ärevusse ta ei suutnud, elab edasi töötada? Niisugust järjekindlus, niisugust tugevust tagubeiningul tallegi olnud, kuid siiski Taali märksa tugevam kui endine näite juurde ennas. Teetsov. Liinal algas väga huvitav. Ta on väga omapärane hooaeg, kuna ta oli tol korrale Endlas siiski kõige vanem. Ja kõige kogenum näitleja tal ju veel nagu juures kaks ja pool aastat töötanud ka teetseevee juures juba teatud prantega saanud siis kasutas Jukolts teda juba suurtes vastutusrikastes osales. Juncodzil oli auahnus väga suuri maailmakirjanduse tippsaavutusi ette kanta. Esimesena lavastada siiski Eesti algupärase tegi. See oli Christian Rutobi kivi. Selles oli Liinal juba raske kattuv osa peaosa nõnda öelda. Selle peaosa iseloomu järele ongi näidend nimetatud kiviks. See on tugeva karakteriga eesti tüdruk, kes on lasknud ennast võrgutada kergemeelse poisi poolt. Seaga jätab teda halvas seisukorras, nagu öeldakse, lapsega tüdrukuna maha ja siirdub. Kuna meeste väga-väga hästi käitub tema minevikku, ei, ei heida talle ette ja nõnda edasi muutub nende vahekorda soojaks. Lõpuks tekib nende vahel tõeline armastus. Mõne aasta pärast. Tuleb see merehulgus tagasi lähessetava endile. Arm saba on juba nii heas seisukorrast. Ta siiski tekib tal kiht seda abielu lõhestada. Uuesti liginema ühtlasi ähvardab, kui tänavusel tema armukeseks saama sallasel puhul ta peatab kõik oma armulood. Seiklused mehele. Tüdruk ei karda, aga naine ei karda seda. Jääbova mehe juure häbiga tõmbab paista seal suur raske odavarlemisi kihla, räiman tuli sellega korralikult taime. Seetõttu junkontsiva esimese katselavastusena oli väga püüdlik ja terve trupp oli kaasa haaratud, seal mängis ka niisugust tugevat näitlejad kaasa. Christian Hansen, Robert Rood, Olson, Anna kartsevad ammuli, tol korral seal tükk võeti hästi vastu jõukalt esimene nõnda öelda debüütsiaal liidal saabuti, jõukus lavas lavastustes oli õnnestunud. Järgmisena võttis sünkolts. Tabamata ime ka väga raske ülesanne isenesest Liinan tulli seal kehas 100 päikese Eva osa, Eva Marlodi osa. Tema Marlansse on seltskonnast tagasi tõmbunud intelligentne naine, kes on tüdinenud igasugustes seltskondades tühjalt askeldusest kes elab oma oma mugavas kodus peab mesilasi, kasvatab lilli. Ja kelle juures tükki peategelane saaled, vaimset puhkust ja lohutust leiab. Liinaisi kirjutab oma mälestusi, sest et kärna Vilmeri saavutasin, ta ei jõudnud, kuid siiski jõukondsi koolikal. Lavastusel ja tema enesepüüdlikkuse tõttu see osa ela, päev õnnestus. Järgmine osa oli hoopis teisest maailmast. Tal tuli mängida Ungari kirjaniku mängijale ja räämas taifoor. Eleanori osa. See on Pariisi pool, ilma daam. Suur kuulis vannub jaapanlase oma armuparkidesse. Püütud. Etapp seda ma väga lühidalt märgilanssisukes vahest ei tea. Ta petab seda ja ballast, see kägistab teda ära. Sellest ongi tingitud sõna taifuun. Järgmine suur ülesanne oli Ausmani Elgas. Saad tüki, ma enam hästi ei mäleta, kuid Liina Reiman märgib oma mälestus, et ka sellega olid all teatud määral õnnestumisi. Üldse. Juba esimeses lavastuses peale võetakse linna Reimani Pärnus väga soojalt vastu arvusse poolt. Ta saab peaaegu alati tunnust, kuid selle juures kriipsutavaks tihti alla tema tehnilist küündimatust, tema häält, kuid kujude loomist üldiselt tunnustatakse. Järgmine ülesanne oli tal sendi mentaal. Pooli kriminaalraamite kriminaaldraama seiklusdraama seol. Püssi tundmatu naene fla madaam hiks kus ta mängis Shakelen Flerjoo osa. See osa oli väga nõudlik esiteks võõras miljöö, Pariisi miljöö mida ka parmudid on seesama. Viga oli tal ka eelmisestikkisse, mängis ka Pariisis. Kuid Jon konsooli, seda välismaa lähen, see oli muide väga palju mängitud tükk välismaal. Haarava omamoodi kriminaalveidi võiks öelda. Osa on kaebalgeline Shakalen Fleur ja on tuntud Pariisi kohtunikuabikaasa. Kohtunik on väga haua väga nõudlik. Abikaasa on vabama lahtisi ingima hingega, kuid oli ta kuidagi külmeneb oma abikaasa vastu ja tal tekib armuke. Mees saab sellest teada. Kartes suurt seltskondlikku skandaali ja mehe raevu tsemist põgeneb Shake lään Pariisist, jättes oma poja mehe hoolde. Ta langeb moraalselt allapoole allapoole. 20 aasta pärast tuleb ta Pariisi tagasi. See on juba näitlejal tehniliselt raske ülesanne. Aedible aastase vaeda osa kujutada Pariisi. Suur daam nõnda öelda, keegi tunnetada nabarada, nii muutunud tal vahepeal sattunud ühe aberisti Laroki võrkudesse. See saab ära teadatamisele kuulsa kohtuniku Florioo abikaasa. See. Ähvardab et kui see nii ja nii palju raha ei muretse, Sakala on temale, siis ta teatab, et see on siis ta teatab talle, et et see on. See koht oli, kui abikaasa. Et oma mehe karjääri mitte takistada. Ta läheb oma poega, kuid poeg ei tunne teda ära. Poeg on ülikooli lõpetanud noor jurist ja teeb esimese Debüüdi rada öelda kohtus laene tapab selle aferist asja summutada, surmab Larroki. Asi tuleb vandekohtus arutusele ja osutub debava oma poeg kaitseb kaitsva teda, teda ei teatata tundmatu naene tallama daami yks. Poeg viib avakaitsekõne hiilgavalt läbi, nalja mõistetakse õigeks. See on lühidalt väga lühidalt. Tüki sisu. Järgmine ülesanne oli tal. See on jälle suur. Raske tuli maakraan purustanud vaekorra oma perekonnaga lahkunud, protestiks perekonnal perekonna vastu kodunud. Ta on oma käe peal jõudnud nii kaugele, et on kuulsaks lauljanakse tuleb tagasi ja siis leiab perega leiab perekonnaga lõbus lepituse. Aga selle osaga tuli ta toime. Kõige tähtsam ülesanne oli temal Ibseni Norra. See kuulus osa, millest igav unistavad kõik suured näitlejad ja suured näitlejad on seda kehastanud. See pani Liinale suure vastutuse. Otse suure andumusega töötas selle kallal. Isegi tantsis ja nagu ta ise kinnitab ja nagu ka arvustas seda kinnitab, tantsis hästi Saldiks metsik tarand Ella tants selles tükis. Kase osal õnnestus, siis oli tal vill mõningad osad kuid tehnilised Varvasse lõpuks märkus tema liikumise kohta maa fiktsiooni kohta ja naerazi. Kuna ta, Läti on selleks küllalt abi saanud, Juhkolsse ei oskanud taieti näitleja tehnilisi vigu päris asjatundlikult parandada, sest tema oma tehnika oli kuidagi isemoodi. Mis näiteks männikumalt omal ajal väga teravat kritiseerimist pigem viimasel ajal sai peatub, tähendab palju tehnilist abi suurt juubelit ei saanud aidata, kuid tükkide ja analüüs ja tüüpi teise loomustamine olid jonka võrdlemisi tugev külg. Siiski tuli, see oli väga raske hooaeg, üks raskemaid ja eks eks, eks üks suuremate osade aeg, mis lina räimal ja üldse on olnud. Oma praktikast ja teiste eestikust kutseliste näitlejate juures ma olen märganud. Kui näiti juht ei suuda küllalt inspireerida, ei suuda küllalt tennisevillu, palun siis aitab teatud määral palju mängimine, mida rohkem seal suur ja kandvaid osa mängid, seda kiiremini arel areneb. Võib küll mõne suure osatäitmise katkestama, möödalaskmisi olla, kuid see annab julgust, see annab kindlust, see annab juba kogemusi. Nii et sellest hooajast 1914 15 oli ülaräimanni are are kord siiski suur. Kasu. 15 aasta kevadel kutsuti Juncolts Estonia teatri direktoriks. Lavastajaks. Tema läks ka Estonias tollal tema kui direktor võistlejad ja ühes sellega võttis ta kaasa salvel Anna Tamme, Robert roodi räimani Christian Hanseni ja etteütleja Andreksoni. Lina räimaniga oli aga see traagika mehele. Ei käinud jõukalt panekut. Mees pidi Pärnusse jääma. Nad pidasid kaua aega aru, kuidas need perekonnaeluga jääb. Lõpuks otsustas August räimann, kellega ta vahepeal oli abiellunud Jakest temale mugava kodu oli jäitanud. Räival oli nimelt küll poolkutselise palgaga, kuid tal oli eradel köitetöökoda, mis talle päris tõhusad sisse tulevad. Nii ta suutis Pärnus linale kaunistus mugavamad. See tuli nüüd. Suure ohvriteatrile ta loobus kodusest mugavusest, ta loobus tegelikult käelt abielust ja siirdus Tallinnasse, kuid nende plaan oli Sagan. ET August Reimand katsub vanemasse pääseda ja kui tal seal edu on, siis võib-olla edaspidi. Mõnes teatris saavad nad uuesti kokku ja vaevad ühiselt tööd jätkata. Ja Reiman, August räim on siin tõepoolest vanemasse. Liina Reimani soorituse ajal ja. Tookord räpparantsin vaigistama, katseliseksin töötas seal vist aasta. Osutus aga, et tema andekus oli väga tagasihoidlik, ta suuri edusamme saavutanud ja see katseaeg lõppes sellega, et August Reiman siirdus jälle Pärnusse tagasi. Liina Reiman asus suure õhinaga stuudios. Esimeseks lavastuseks oli seal jälle Junckeri ettepanekul sama rootovi kivi piss, Pärnuski. Päris hea hinnangul sai ka Estonias Laidi hästi läbi kõik tegelasse elavdanud Kiita arvustajad tookord. Menning päevalehel juures kuubel. Eduard Vilde oli tol korral armastajast, sotsiaaldemokraadid on ajal algaseks eriline arvustad rünnak, estonia Ast. Tuldi kallale, repertuaarivalikule. Tungiti kallale ka seal valitsevale staarsüsteemile. Kuna Vilde ja Eduard Vilde ja kuubeli arvustused olid võrdlemisi tagasihoidlik, viisakas toonis. Menning ründas otsealast gammatoolilt. Muuseas kõige arusse juures ta kõik näitlejate vead veeretas läit kaela. Nende vas vahel oli juba vana. Ei tahaks öelda raev, teatud vastuolu. Junkonds töötas nimelt Vanemuise kutselise teatri alul töötas Menningu juures näitlejana ja inspitsient tina. Kaiunconsoli välismaal käinud samuti nagu männingi männigoli saanud. Tookord võib olla maailma parima lavastaja räin hardi juures, kylla kindlad alused, kindlad printsiibid. Nimkotsalejaga juhuslikult ühelt ja teiselt poolt oli palju lugenud talinventrekiladoja. Ta kasutas ära sealpool nõndanimetatud sousti säisust. Tava valdas väga hästi saksa keelt sõltuvaistvat regi Ladojana vahetevahel tööd teha ja kui natuke jälle raha kogudes, siis vaatas teatrit puretses vabale repertuaar ja tuli selle pagasiga Eestisse. Kuule Vanemuises mõned algupäevil, mõned hooajad lõppesid, puudujäägi kajab endi küla tehti mõningaid ettepanekut, teda liiga järsu pöörde on teinud otsekohe ühest sajandist teisi hüpanud ilma vaheetapp, mida siis ju Kolts saatis Vanemuise juhatusele kirja milles ta tegi ettepaneku ja ühtlasest süüdis seal kohast. Menning ei oska teatrit juhtida, antagu teatri Kema kätte. Tema töötab nii, et endiselt puudujäägid saavad kaetud ja teatritöö lõpeb iga aasta ülejäägiga. Menning muidugi sai teada sellest kirjast. Sellest tekkiski männingul teatud vaen jonka vastu. Sest Menning oli Vaikla, loovus, kes oma vastaseid nõnda öelda ründas otse halastamatult. Otse võimatult unustades igasuguse kutse-eetika, näiteks Rasmeri häma, puhuldaat jõukalt mängis selles kaasa junkasse, kirjutas niisugust niisugust tuld ja tõrva, kaelaaed, niisugust arvustust, niisugust teravat arvust, see oli vist ükski Eesti lavategelane saanud, kui Menning tookord kirjutas. Jukovskis lilla räimanisse suhtlus alguses nii Pärnus kui ka Endlas. Päige sõbrale kortsi haige pelglikult Katsastareda kuid siin muutus kuidagi jahedaks, talit tüdidend ka nähtavast ennemmest Menningu käravatest kallale kippumisest. Ta kuidagi jäätis Liina räibani hooletusse ja kasutas läinud näitlejad, kel juba vilunud tehnikaali, kellega tal kergem vaev oli. Bõla. Liina Reiman oli aeglaselt arenev jõud. Nii et ta ei vaevunudki palju enam sellega. Liina Reiman muuseas sakas tugevaste ise oma kunstimeisterlikkust täiendama. Esialgu algas see laulmisest, et hingamistehnikat parandada. Et hääl kõlava marsruutuks kand vabaks ju Pärnus leidis staabale õige hoolika ja. Pärnu lauluõpetaja saabler Green, kelle juures ta laulutund vaid see andis ka pikapeale mõningaid tagajärgi. Tallinas hakkas ta Ühe vele laulab ta Tretjakovi juures tunde võtma. Siis töötas kaks aastat Tallinna konservatooriumis vabakuulajana laulu alal muusika teooriaat, andiste vale Estonia muusikajuht Raimond Kull. Klaverit õppis ta ooperilaulja viit oli abikaasa. Moor palga juures. See andis ka pikapeale tõhusaid tulemusi uusias muusikateooriatundides ja selle tõttu tekkis temal soe südamlik vahekord Estonia muusikajuhi helilooja Raimond kulliga. See arenes pidevalt kuralindile, mees oli Pärnusse jäänud. Tal polnud laval suurt edu. Ade elasid 11 kaua aega lahus, Liina lakkas, tihedamad soojemad tunded tekkima. Kulli vastu, kes temale lähenemise katsiti. Lõbus otsustas Lila räivan sidemeta endise abieluga abielumehega katkestada ja Raimond kulli omale uueks elukaaslaseks valida. Estonias töötas sel perioodil Heino Räim on kaks aastat 1905 viiendast kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aastani Kulayuncolts, kelle lavastus ta päämiselt kaasa mängistame, avastanud jahenes tema eest küllaldasel määral ei hoolitsenud vaid teisi näitlejad, kasukas siis estonia. Esimene osa, mis ta seal mängis, see oli Orpheus põrgus. Kus sümboolne osa, avalik arvamine retsitatiivi esineda, see talle sobis neile, leht kirjutas koguni sellise, arvas arvustuse, jääb sinna rajooni kohta, näete ooperis. Teisi suuremaid ülesandeid tal operettide sõnab ei olnud, vaid, et töönormi täita. Pidi ta ka ooperikooris kaasa tegema. Kuid saare karske are kaas, kes nagu ta siis oli, ei sabinat aega. Teised ainult palju vilkama liikumisega. Ma ise nägin paari etendust, juhtusin nägematus, lina, räime lihtsalt pean ütlema häbi pärast teiste kooriliikmetel selja Prahaaliks. Üks suurim oli Lila Reimanni Estonias siiski veel. Tiina libahundist. Tiin ala oli ta näinud Alt Leisi Vanemuises. Ta oli Alplesi mängust vaimustatud suure kartuse, ühtlasi ka püüdlikkusega asustasele osa kallale. Kuna näithywitšenkond ei oskanud tükile, võib olla küllalt. Ütleme Tiina osas kolmes vaatuses kolm vaatust lõpevad õete suurde suurde pursangutega. Junconce ei suutnud nähtavasti küllalt neid iseloomustada, neid neid üksteisest eraldada ja sõltumatu arvustused Tiina osa kohta oli õige tagasihoidlikult. Liinaise tunnistab ka oma mälestustes, et lõppude lõpuks oli see temal ebaõnnes. Kuna talle peale libahundi Tiina enam suuremaid ülesandeid ei tekkinud ja taand operetikooris pidi olema siis vallandati ta Estonias 1009. Seitsmeteistkümnenda aasta. Nii oli andekas näitlejanna juba teisest teatrist valla, teisest suuremast ristiti Adrist alad. Aasta 17, kaheksa täis aedajate oli Liina ilma tööta. Seal haigestus ta seitsmeteistkümnenda aasta suvel düsenteeria. Vankustik, aeg elu ja surma piiril. Seekord oli see düsenteeria võtnud Tallinnas koguni epideemia kuju. Ta lamas haiglas, ümberringi surijad. Sarkade jaoks ei jätkunud enam siseruumis kohta, need asetad osalda õuele ja kuid Raimond kulli suutis siiski mingisuguse mõjuva vahendi koos arst Masinguga leida, mis kreisi õnnelikult lahendas ja Liina vabanes haigusest. Kuu aega viibis ta haiglas peale selle oli väga nõrgenenud ja kõnelenud nii, et ei suutnud. Kui olekski igal laval on, siis ta oleks suutnud seal midagi teha. Tra varitses aga nüüd teine haigus. Kuna organism oli haiguse tõttu väga kurnatud tekkis temal tuberkuloosisündroomid. Kui ta sai õigel ajal sellele jaole, rääkis mõni aeg nõmmel ühes erasanatooriumis. Suve veetis sugulaste juures Valga lähedal oma venna juures siis ooperilaulja Helme närin juures Sangastes 25 aasta jaanuarini.