Esimesed kaks aastat erilist. Edu tal polnud, see olenes osalt ka näiteid juhtidest. Näitejuhiks oli vahepeal saaloto Peterson kirjanik Sargava vend, kes Leningradis teatrikooli lõpetanud. See tõi ise soolse helestiili sarnase suure paatosega, rajab videol rääkima suuri Liidudes tegelema, lava mööda edasi-tagasi tormama. Kuid Petersoni oli niisugune kasu Lila räimanile. Ta oli hääldamist hästi õppinud ja andis siin ka diktsiooni ja hääldamise tundel. Tegi ettepaneku vabatahtlikult kõigile draamateatri näitlejad seda õpetada. Teised tüdinesid osavalt ja nii algus oli tumm, nendele abinõudele väga suur. Teised jäid eemale, kuidagi see grupp, see vabatahtlik Läks teatud määral laiali. Liina Reimann jätkas pidevalt õpikuid. Otto Petersoni juures Ta vaatas hoolega eksameetrit harjutama. Ma mäletan, ta kasutas selleks lihtsalt rahva laamikes, see kõlas nii. Kui ma olin väikseke, kasvasime kaunikene ema viis hälli heinamaale, kandis keegi kesa peale, pani käo kiigutava suvellita liigutava, sassis kängu, palju kukkus, suvilipul liialt, laulis kõik vabanen paberisse, raiusin kõik raamatusse. Seda harjutas ta mitmesugustes variatsioonides, muidugi Petersoni näpunäidetel järele. Näiteks võttis keskmise kõrguse algas piano pianisti peale viis järjest tugevamaks, tugevamast, tugevam, kuni võimaluse piirini, siis jälle käik tagasi. Ehk algas nii saabude keskmisest. Hääletoonist alates. Algas. Aeglaselt hästi aeglast selle juures eriti teravalt rõhutades kaashäälikuid. See parandas tugevasti oma diktsiooni. Siis algas madalalt peale, kolmas variant oli algas madalalt peale, siis viis võimalike kõrguseni ja jälle käik tagasi ja nõnda edasi pidevalt pidevalt aastate kaupa. Tihti kui proovile tulime, kuulsime, kui Liina Reiman oli varem proovile ilmunud ja tühjal laval oli leil ajale, kui ma olin väikseke. Pärast proovi lõppu võisime jälle Kuuda lahkudes lilla räimon olime, avan ja harjuda segamisega. Maal suvitades äratas tavainimeste hulgas tähelepanu ja imestust. Üks 90 vanaeit olevat üheksakümneaastane, vana Ta olevat arvamusel. Tulnukad, ega see ikka õige inimene ei ole, et külapsevistiga lõi oma aed, räägib, räägib ikka ööd sedasama. Isegi kaardi ratsaid, sellest argeteste häiritud. Kui ta ükskord suplemas jõe ääres saali ja poolalasti ääres lamab ja seal harjutama hakkas. Nende hulgas ka suur, vala pull. Vaatab, vaatab pärast, porristab omaette ja korraga hakkab tormama tema voor hoone alasti Tarvaslastilaga. Niisugust koomilisi vahejuhtumeid oli kütraalsele hääleharjutusega. Isegi ta mälestus kirjutab, et isegi korterinaabrid olid häiritud ja kuid selles oli palju julgust siiski nii teiste näitlejate ees Maarahva ees ja ja ka korteri korterilaagri tehes mitte häbeneda selles selles oli paljugi hullust, selles oli tugevat tahtejõudu tarvis. Nii kaks esimest aastat siiski väga suurt arengut, tema hääl hakkas paranema. Ühtlasi. Tuli temale suureks kasuks liikumise mõttesse plastikatunnid rajal Albräi juhtimisel. Need mõjusid võrdlemisi hästi, ta hakkas juba isegi oma vigast kätt kuidagi tunnetama, sõjakas, vabalt liik oma keha, rüht muutus Launivus terve terve olemine kuidagi mehisus Velabi märganudki tema tema, tema füüsi. Pööre paremuse poole toimus 1920. aastal, kui Draamateatris tuli näitejuhiks Paul Sepp. Paul Sepp oli Võrumaal sündinud, Venemaal kasvanud, seal teatrjeleva tutvunenud ise tuntud näitleja Klagoolini juures õppinud, oli tuttav Moskva kunstiteatristiiliga hädade. Edasi tõi palju värskust, hoogu ja uut draamateatrisse. Tema esimene lavastus oli sümbolistlik draama, sõrmushovi, draama sügise, viiulit. Tüki tegevus on lühidalt selline. Ühe intelligentse naise perekonnas lühe intelligentsel, laesel, kohtunikuabikaasal. On alganud vananemine, tema hinges mängivad juba sügisel Winiulit. Klaneez hakkab pehmenema. Nende vahekord on küll väga õrn ja südamlik, kuid naisel tekib siiski armastus ja sümpaatia oma mehe abilise noore kohtuniga paranovski vastu. Ta saab sellelt kohtumisel kutsuva kirja mingisuguse nõuded lõpuni, kui ta otsustas, keda ta armastab, kelle poolt ta jääb. Mees kuuleb seda kirja lugemist, see katkestab kirja lugemise, varjab selle kirja ära ja et oma pimenevad meest Nõnda öelda indiliselt säästa. Lõpetab oma armas katsub sellest üle saada. Kombineerib nii, et tema võõrastütar esimesest abielust abiellub selle kohtunikuga. Naises. Hinges võtavad sügisel riiulit võimust, varsti tuleb rahulik talv. Liina Reiman oli selles osas näinud kuulsat Moskva kunstiteatri näitlejat klipperitsee. See oli temale unustamata mulli, Nad ta kuidagi nagu Karkis seda osa, kuid sepa abiga seppa väga asjatundlikul juhtimisel suutis ta selle osaga suurepäraselt taid olla. Üldse terves seal neli osalist, ainult pilla mängis pimelevad meest oli unustanud oma harilikust harilikus, aga mängis väga intiimselt väga koduselt. Noori. Mängisime mina ja Olly Teetsov üldse sügisel riiulite kvartett mängis ennast päris korralikult kokku. Sepale hüüti tere tulemast, Sepp oli sellega draamateatri näitleja seoldimatekvideerimise lavastus ja sellega oli Shep üle kahel käel vastuvõetav. Sepp märgates Liina Reimani erilist andekust ja aimatesse, temas peituvat vil palju suuremat reservid akas pidevalt nina Reimanni kallal erilise hoolega töötama ja see tasus ennast ka kätt. Tal oli väga teravsepal, oli väga terav pilk liikumise psühholoogia kohta. Ta juhtis otsaga detailselt liina liikumist. Varsti hakkas Liina oma kärsa ja tervelt liikumist tunnetama ja vabalt ja sujuvalt laval liikuma. Järgmine mittejärgimine, vaid edaspidine suur lavastus soli sepal kus Liina Reiman oma täie hiilgusele jõudis. See oli korlalin, näid. Tüki sisu ma ei pruugi seletada. Ei pruugi ka linamängule seletada, kuid ma räägin ainult tagajärgedest. Liina haruldase osa tabamist Hiina suure eruditsiooni tõttu sepa särava lavas tõttu Aleksander Tourandi hiilgade dekoratsiooni kartuleid haruldast äärmiselt siiski lina Räll mõni suurepärase osatäitmisega. Tükil oli lakkamatu kassalle menu. Käisid tulid inimesed teatrisse, kes varem võib-olla kunagi teatris käinud. Tuli haigeid, keda tallutasi tulid, karkudega. Vigased tulid, ükskord oli isegi sarnane Joosse mul teises vaatuses als mängida. Tulin tavaliselt nii tüki alguses kohale tulles korra läbi publiku jalutusruumi, märkan, et veel külas tal on mingisugune tekkimisemaid kaasas kannab kiirest riigi hoidjala oma üliriided ära ja siis hakkab seda pampu lahti arutama. Artur tegi lahti ja sealt ilmub välja inimene, kellel ei ole käsi ega jalgu. Aga tal oli tütarlapse nägu, noore tütarlapse nägu. Silmad olid väära elavad ja otsehaaravalt elavad. See tema saatja, arvatavasti isa võttis hellalt selle, pangu sõlme Stahli ja asetas esimesele kohale. Kui esimene vaatus läbi sai, jutustasin ma garderoobis sellest loost teistele tegelastele ja samuti ka muidugi Liina Reimani läheb. Kõik olid üllatunud sellest, kõik olid haaratud sellest. Kõik käisid eesriidepilu vahelt vaatamas seda tütarlast. Publik näitlejatel on kombeks niikuinii alati uurida, paljudel muidugi, mida kõigil on kombeks uurida, milline auditoorium on teatris. Seekord huvitasse, köiti. Oli näha vahehäälsed tütarlaps seletas midagi oma isale, silmad särasid peas. Oli niisugune tunne, et talle vaatasite lõppu. Ta isegi oleks tahtnud aplodeerida, kanu ei saa. See oli üks haruldasemaid tunde külasemaid. Orleans'i neitsi etendusi. Orleansi näits Gruusias Liina omas see paadiga oskuse seotud teksti rääkida, ta saavutas sellega kiiresti suurt tulemust. Suurem õnnestumine oli Lila räimalisest varjast Joards sealt abi ta peab isegi haava meeles, peab seda paremaks kui mitte paremaks, aga siis nii arvastatumaks osaks kui kui Orleansi Eestit, kuid minu arvamus on vastupidine versioon, muidugi maitse küsimus. Selle üle pikemalt ei maksa rääkida. Neid Eestisse edasi. Liina Reiman oli juba tunnustatud näitlejaks, kuid mõningad märkused tema diktsiooni ja liikumise kohta kestsid veel edasi, kuid arva Sellest draamateatrirajast ma pikemalt ei räägi. Ei ole mõtet teiste ja väänatel ülesannete puhul värgi laenult võib-olla lõpuks veel tema suuremat osa viimasest draamateatri lavastuses, kus siis tähendab 24. aastal detsembris, kui oli juba otsustatud pääle sunnitud partei ja valitsuse poolt sunniviisiline ühinemine valemised. Ime see labasse läks sel ajal ameerikalik, kuid väga põnevalt üles ehitatud kargi näidend. Naine, kes tappis Liina, mängis peaosa, mängis seda muidugi suurepärast. Nii siirdus terve trupp Vanemuise Liina Reiman koos meiega teist kordaid haavale tõi ta ohvriteatrile. Ta loobus kodust ja mugavast perekondlikust elust. Sellepärast et Raimond Kull pidi paratamatult kui Estonia muusikali Tallinnasse jääma. Reiman suhtus või soola siirdus Tartusse. Tartu hääl jätkus. Liina Reimani edu Kalli nüüd juba küps näitleja Taali Menningu ennustuse täitnud. Tal oli sitkust küllalt, tal oli annet talusid, kus tal oli nii vara, armastus teatri vastu, et ta suutis oma suure sisemise panusega juba täiesti varjata oma füüsilised puudused. Neid me ei läinudki, neid enam ei märganudki isegi kaasnäitlejatega märganenidena. Valimise juures ma pikemalt ei peatu, nimetan ainult võib-olla tema. Tähtsamad osad, mis mulle meelde on jäänud häälekest lappis, läks ka seal avaneda, tuleks, siis. Salvid osa kohta pean isiklikult nii palju täiendavat solvegi, osa tingib ehk võib-olla rohkem hapramad koju. Kuid sisemine panus oli Liinal väga suur, väga tugev, ta elas osa värssidest tugevalt läbi ja peaasi ta laulis. Laulis haaravalt. Meie teine, tookordne salveid Harnavilver laulis ka võib-olla pisut nõrgemalt, võib-olla kujult, minu arvates ma käisin Estonias gastroleerimas isiklikult selle Bergendi osaga, nii et mälestus ta oli kuidagi hapram. Kuid laulust nõrgem kui linarelva. Hiljuti oli see tähendab läinud aastal oli Draamateatris läks Berdunud lavale. Seal oli Solveic väga hapra kujuga, mulle isiklikult väga vastuvõetav. Laulis küll esimese laulu seal tüki kestel tüki keskel, kuid teist laulu ka nähtavasti muidugi arstini. Kahtlemata oli suhteliselt laadad, deklameeris tekkis sellest nii deklamatsioone iga tädiga Eeessedaga väga võluvalt. Kontrastiks ma toon niisuguse näite välismaalt. Ma nägin Berliinis Berliini riiklikus teatris, nägin solvegi, kes ise ei laula, kuulnud vaid laulis keegi teine lava tagant suures Berliinis riiklikus teatri Solveid ei laulnud, see oli mulle suureks üllatuseks. Need pildid valt kuidagi aetud, selles tobedas valguses siniseid viraažijal. Aga ma jälgisin binokliga kaunis saali keskpaelast ja sain sellest pettusest aru. No see kuulus ka selle tõttu, et hääl kostis mujal näitlejanna solvegi vahingi ainult liigutas maigutas suud. Suur osa ja tähtis osa oli jällegi Elleri tükkis Messina Kruudis. Kuna tal olid juba suure kogemust selle romantika esitamisest, siis alles sus kalmessila pruut. Mesila Bradia juhtuseks, kordeks sarnane asi. Viimases vaatuses. All Liina Reimanil vääga traagiline taas. Noorem C-sarja vanem Manuel vanemat manuali mängisin, mina olid vaenujalal. Nende omavaheline tüli läks nii tugevaks, et noorem surmas vanema venna manuali viimases vaatuses vabapsarkma. Manuel. Ma olen oli laevaga laval ja eval väga traagiline, raske stseen toimub. Sina, Reiman oli aga nõudmine, et ma pean tingimata ka. Nojaa, elavaid inimesi, mänginud vaipa, barbie männinud iga rõivanõukogudes Linda seal olema. Kord ringreisi jätame seal, see oli Suure-Jaanis, oli mul tee peal saadud külmetuse tõttu nohu ja köha tekkis kangaste peale. Vahepeal oli, tulid kaevast. Kola laeva tavaliselt ei köhi, kaevasta ei tohi isegi lavaliselt laevalt seda teha, sest kui nad tõesti seda teeks, siis oleks terve etenduse mulje rikutud publik jooksus saalist välja. Mis ta kadeeaa Liina nõuab tingimata siis tegime sarnase asja. Markeerisime igasuguste asjadest koju sinna. Aga ta pidi tingimata ka nägu nägema, sest suured linik võetakse näolist silmapilguga ära ja ta näeb oma surnud poja nägu. Peab nägema. Selleks võtsime Abe või selle juuste kammimise. Pea, see on inimese peakujuline, asetasime selle Sart ka isegi krimineeri, panime minu päruka paruka, torkasime talle blood paruka pähe ja siis isegi katsusime minu näo grimeerida, seda juurde asetasime selle sarka. Sellepärast ma ei saanud lavale seekord minna. Õnnetuseks aga sina räivanile lavale astumist nägi, seda nägi, et mina olen ilma parukad lava taga ja mis on nüüd Sargas, kes on sarlasid. Kuidas sellest üle pääst oli näha, kuidas Liina Reiman suurde ehmunud silmadega Sargale läheneb. Ja seal tuli veel suurem üllatus. Tardus suts. Kohapeal, ei Sandra edasi mängida. Türkoli tõesti, Sargas? Dali muide pisut lühinägelik. Igasugused mõtlesid, Türk on ju lava taga, teine Türkonsensargas? No kuidas see asi siis nüüd on? Tal olevat isegi sarnane mõte pähe. Et küllap vist on lähedalt Sorlogambersteks laip toodud türgi parukas, sellele päevad. Muidugi meie vembu läbi see stseen kannatas, kuid palju rohkem oleks ta kannatanud korraga aevastama vaid lähima. Igatahes pääles seda katset. Lila räimal leppis edaspidi ka puupäise laibaga. Vanemuise repertuaarist võiksime märkida sardu Fedora tema suurepärane Safo. Ja siis kaks Koidula. Koidulas tabas ta küll suurepäraselt, leiate selle. Meie luulesangari väliskuju oli palju suur sugulast, kuid täit elamust ta ei saanud anda selle tõttu dramaturgidele, materjal oli selleks tärk. Ta mängis kahes variatsioonis varjulises Koidula esimene Koidula, see oli Ardo Ratsoni. Kirja leidis ja, või see lauluisa ja kirjaneitsi seoni, õe diilist ratsioon Koidula ja ja Kreutzwaldi kirjavahetusele. Nii et otsakaadi haarava krabada ei toonud esile. Teine Koidula vaba libeline tükk. Voljak jooma oli hoopis viletsama selle vastu ja see oli trükitud raamatuna ilmunud selle vastu. Tors enne esietendust tõsteti suurt kõmu ja kisa. Pärast etendust korraldati koguni kirjanduslik kohus teksti üle, kus analüüsiti psühhiaater Kirsten Pärt operatiivselt analüüsis. Koidula iseloomu teksti järele ja tuli otsusele, et nii võib rääkida sentimentaalne õmbleja, mitte aga meie luulesaar. Michel soni Koidula mehe oli Voljokine kujutanud kohutava rannina. Kes põletab näiteks Koidula, kes suur koduigatsus seal kodu paigats järve kannatab. Põletab Koidula kõik käsikirjad ära. Minul isiklikult oli väga teistsugused andmed mal elus kokku puutunud Koidula venna doktor Eugen Jannseni. Ka. Olen rääkinud ka Koidula tütre Anna Pihl sodiga, kui tatrasviidis. Ja nende poolt olid hoopis teised malli huvitatud. Kuidas oli mehel Sonia Koidula vahekord, selgus, et seal kaunis harmooniline kirjanduse tegelased seletasid, et kui post Huunselt Mihkelson Koidulal järelejäänud käsikirja trükki antud siis on ta neid hoidnud ka oma kallimat haaret. Ta on kõik käsigrad olnud nummerdatud allkirja avastada üksikute lehtede kaupa trikiga kotta andnud, nii et tegelikult andmed olid hoopis teistsugused. Meheson oli täielik türann, vastastikku oli saetud, õieti nii nagu öeldakse, ingel ja kurat. Ma püüdsin Mihkelsoni osas siiski nii palju inimlikke jooni otsida, nii palju pidet otsida, et ka Mihkelsoni kuidagi natukene inimlikumalt kehastada. Voljoki ei leppinud sellega pärast esietendust määras, ta pole kohtamisel, kus ta mulle teravad etteheited teravaid etteheiteid tegi. Et ma polevat Nixoni kuju hoiatada lehitsenud. Mina vaidlesin sellele vastu, et kuradi kuradi ingli vastandamine ei sünnita veel mingisugused traumaatilised konflikti. Et teil enesel see asi ebaõnnestunud ajaloolised andmed Koidula elukohta pole midagi? Lõpuks teatasin voliakile, et Koidula läheb Vanemuises samasuguses kontseptsioonis ehk ei lähe üldse, et võitja, kui tahate teiega autor vaid tüki repertuaarist maha võtta. Koolilegi seda muidugi pehmest, vaid solvunud, sõitis Soome tagasi. Kuna aeg on nähtavast kandes pikaleveninud maa lõpp tal silmapilk Lõpuks natukene ka Liinast väljaspool näitelava. Küsib lühest järelejäänud märkmikusse, et miks on poeedid Kunstnikud ja näitlejad nii hajameelselt ja vastab samas sellele küsimusele ja seepärast, et nende kiindumus Soomaa loogilise ülesanne, see on nii tugev. Kalela Reiman oli tavalises elus, oli kuidagi saamatu Aabitu, ta elas kunstis kaelas oma kujutlustes, oma nägemustes. Seppetatu normanud näitlejatega abistasid. Mitmel pool käis ta välismaal, sellega ma lõpetada. Ühel välismaa reisil kus ta viibis Londonis, Pariisis, Berliinis. Juhtus temaga Pariisist sarnane lugu külastades Pariisi. Jumalaema katedraali. Temaga. Jumalateenistus toimub kuidagi ladina keeles, sellest ei saa midagi aru. Prantslased usklywoodzone muidugi kuulavad suure hardumusega pühalikku missat. Liina Reiman läks kuidagi igavaks tarkas katedraali mööda ringi käima ja pühakute pilte Larneerima tagant, siis ma arvan, et see on nii kombeks ja ta oli Gabisukesey nägeline. Seal märkab üks preester Akapteemal järele käima, arvates, et küllap see on vist võib-olla isiklikult temast natukene hull, ei tee sellest väljagi. Uurib pihta edasi. Seal astub preester korraga tema kõrvale. Ja sosistab kõrva sisse. Madaam. Ega ta pole siin noorte teatri fuajees. Meie horiani neitsi pidi piinlikes statu jumalanna katedraalist lahkuma. Berliinis juhtus veel tema järele veel imelikum külastades ühte noorsooetendust keskpäeval. Juhtus sarnane asi Saksa lastenäidendis teatavaste esineb alati õid kasetükki Sand muidugi ilma selleta läbi. Kuid seal juhtus sarnane asi ühes loitsimisest stseenis akkab nõid korraga eesti keeles loitsima. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus. Siin rääkis, et mõni hulluks minna, mis siis õieti on, kas ma magan või olen ärkvel, läpiste Sloval lina valus oli, tähendab ärkvel. Aga milles siis asi õieti sees? Segasena lahkus ta, noor said endale lõpuks, muidugi. Pärast programmi vaadates vaatab, et see nõiaosatäitja nimi tuleb talle kuidagi tuttav ette sooridestikaga mälus meenutele korraldajat. See näitlejale oli korra talinast saksa teatrist saksa teater omal ajal saksa poolkutseline trupp Valkas hooaegade peale üksikuid saksa näitlejad omale siia ja tuli välja, et see kes nõida mängis nii lasteaeda kui see, oli ka Tallinnas aasta tööd lillareiva loll tema kakao koguni isiklikult võtta. Ta polnud nii, et nõidumise lugu selgus. Sellega lõpetan, oleks ta pikemalt rääkida, sest Liina Reimani elu ja tegevus on nii rikkalik materjal, seda põhjalikku ajaliku ja asjatundlikku jäädvustamist. Loodame, et tulevikus tule teatriajalugu seda. Kuna tal on Kõige vapram ja tagab järgmise osa. Algul ei jõua kõlavat? Jah, jutt. Läinud helmele dokumente, rina Reimanni esinemine vanema seemenduse pimedusega. Ja mina elan, kahjuks ei tea, millised lavastused, millised on tema esimene abikaasa August Reiljaniga. Igal juba eelneval perioodil ja tarva teatrist Andrei naine 20.-te aastate algul ma tean seda, 24 tulite välja Andrei mehe inimeste elu inimeste osas, Paul Pinna inimesed, asja osal, Liina Reiman. Ja mõlemad hüvastijätud tee. Esimesest vaatusest. Sotokedel kuningas öipust. Selle lavastajaks oli mahuldi. Ega te näete keskel paremal ja kas peol esinenud Liina Reiman Ning Vanemuise üks tema helgeid tugevamaid pragmaatilisi osa osi Gordoni näidendi Miele Epros. Ja on veel. 1927. aastal vanem. Vürstinna kala. Oudova osa rahast Theodora samuti 20.-te aastate keskel Kreutzwaldi osad, August tunne ja proua Kreutzwaldi osad marjatükk. Siis mõningate panna dema. Liina Reiman Fotoent saareni. Umbes aastal 1912 14. Ning teine pandatavad oli Nii millal ta mängib oma kuulsat valijast janti ja rolleri rehvi aastas 1982. Siin näete neil koos kahekesi Liina Reimani kodus. Kuulaksin veel juba edasi veel teha. Liina Riho Terrasele, kuidas ta oma paberilehti loomidel Detsembris 1922 kandsin uut osa vihikut kaenlas. Orleans'i neitsi. See päev oli nüüd saabunud. Imeline pühalik tunne valdas mind, lugesin ja lugesin üha uuesti sandarki lugu. Seeweeklase vaimustas. Aga kui hakkasin deklameerima Johanna jumalagajätu monoloogi, siis viis mind vägisi tühja pidulikku paatusesse. See jahutas mu vaimustust. Põhjuseks oli ehk osalt ka juba tookord veidi vananenud tõlge. Mis on õigupoolest trollituum ja kuidas saan selle leida? Proovisin uuesti ja uuesti, aga see ei läinud. Küll sepp kujundab. Lohutasin end, kui ma õiges suunas edasi ei läinud. Ühel õhtul esines Vene teatris külalisena kuulus vene immigrant, näitleja Richareva Ta osaks oli vist Mirele Jefros samalised samanimelises juudi näidendis. Olin vaimustatud ja rutasin ta riiet ruumide ta tänama. Ta sai väga rõõmsaks. Mida teie nüüd mängite, küsis ta huvi näidates. Tulemas on Orleans'i neitsi. Ja seda te ütlete nii rahulikult, imestas ta, vaatas mulle tõsiselt ja küsivalt silma. Muutusin kohmetuks. Ma ei ole veel leidnud osa tumma jumalagajättu monoloogiski polema pääsenud pateetiliselt deklaratsioonist kaugemale. Orleans'i neitsi, see on armsaim osa. Olen seda omal ajal õppinud meie andekaima näitleja Jermoonova juures. Õnnelikke mälestusi virvendust näos. Ta vaatas mind hellusega. Kas tahate ta, aitan teid? Ma lausa karjatasin rõõmust ja vaimustusest. Ta määras harjutuse ühele päevale kella kuueks. Tänasin südamest. Ilmusin diiva juurde täpselt kell kuus. Tähistus laial sohval, kogudes vist oma mõtteid ja mälestusi. Oli põnev oodata, kuidas ta alustab. Ta alustas mõnda, kumbki meist ei lugenud, osa. Ta ainult istus ja jutustas. Mina kuulasin ja neelasin viimase kui sõna Shanni kogu hingevaimvereliste näoside hääles. Selle Shanni, kes tihti üksi inimestest eemal istub tamme all kes seal kuulab ja kuuleb hääli, taevasi hääli, tamme, okste kohine. Need hääled manitsevad teda ehtimanud kiivriga harva mõõga juhtima, prantslased võidule oma vaenlaste üle vabastama maa ja viivad kuninga kroonimisele. Kuidas siis jälle kord istub puu all tuleb keegi naaberlinnast ja toob halbu sõjauudiseid. Tal on käes kummaline ese kiiver. Siis saab lõpliku tõuke oma ülesandeks ja ta mõistab seda.