See kübar, andke mulle ei rända siin Johanna enam iial nüüd igavest jumalaga, kõik. Lilled, mida kastsin, puud ja põõsad, mis istutasin, haljendage siin. Koopad, jahe kaer, nüüd jumalaga ka vastukaja oru armas hääl, mis minu laulul püüdis kostust panna. Ei iial tule tagasi. Johanna. Richard jutustas seda mulle neelavalt. Siis jutustab ta tähtsaimas ja selle, kuidas on võimalik vältida paatuse ja tühjuse hädaohtu selle jumalagajätu monoloogi esitamisel. See oli maailma lihtsaim vahend ja viis näha jumalaga jäetavat objekti. Vaadata seda ja puudutan seda, või neid nagu puid, põõsaid ja maad. Kõike, mida jumalaga jäetakse. Viibisin tema juures kaks tundi, sirutasin koju. Istusin üksi, pilk peatus, paludes mu ema pildi armsal näol. Ema naeratas julgustavalt. Korraldasin oma toa, et see jäljendas lava. Vaevalt olin märganud hetke, mil olin siirdunud kaugele Johanna kodu nõmmele. Istusin nüüd võimsa tamme all. Püha Neitsi, kõneles mu süda, sai julgust. Tundsin juba kiirkülma rauda mu laupa suruvat. Nüüd jätan kodupaiga. Nüüd lahkun. Hakkasin tasakesi liikuma ja südame hardusega esemeid puudutades neid jumalaga jätma. Nad olidki muutunud puudeks, põõsasteks ja vaip kasvatas pehmet heina. Neist hoovas kodupaiga soojust ja kaunidust Shani matkale kaasa. Sel õhtul tundsin, et olen astunud esimese sammu Jennyle lähenemisel. Orleans'i neitsiproovidel valitses vaimustatud meeleolu. Massistseene lõi sepp jälle mõjuvaid ja toredaid. Selle mitmekümnepealise, prantsuse, inglise, sõjaväe ja pealegi 500 aastat tagasi sobivalt riietamine ei olnud kerge töö. Fantaasia ja leidlikkuse abil sai prouad opoliaaniku selle suure tööga toime. Muusika oli juurde lisatud, et sõna tõhustada ja kaunistada selleni komponeerinud Adolf vedro. Dekoratsioonid olid luuranud kavandanud omapärases arcade stiilis. Meil minu teada nüüd esimest korda. Stiil asetab nõuded kogu lavaliikumise asendite kavandamisele. Näidendis vajatakse rohkesti lavapilte, nende loomine oli jälle Tourandi suurteos. Lavapildid sidusid kõik sündmused ja mõtted samasse raami. Raam tundus intensiivselt koondavad sõna ühes suunas. Tuurendi osa Orleans'i neitsist on aukartust äratav. Nii toimisid meie teatri erijõud igaüks oma alal hooley andumusega sama eesmärgi heaks. Ühise näitejuhi silma ja kõrva all. Teisel veebruaril 1923. aastal oli esietendus. Istusin valmis garderoobis. Esimene kell. Sähvatus käis minust läbi, kogusin end, koondasin mõtteid ja istusin, käed kõvasti risti pigistatud, hetke pilk peeglisse. Johanna vaatas ühe silmapilgu abitult. Aga kui teine kell helises, siis valati ometigi mingi rahu ja uskuma südamesse. Otsustavalt läksin lava taha. Möll ja mäss juba vaibunud, mõni kõndis ärritatult ringi, mõni astus vaikselt mõttes, mõni istus üksi, kuskilt kostis ägedat juttu, iga minutiga tihenes meeleolu. Hardus ühendas meid üksteisega. Seppa pilk julgustas jumal kaasa, ütles ta vaikselt. Astusin näitelavale nagu kirikusse. Istusin suure tamme alla. Tasane muusika hakkas mängima. Muhing avanes kuulma hääli kõrgustest ja ma kuulasin, kuulasin. Tourandi dekoratsioon sai kohe eesriide avanedes elava aplausi osaliseks ja mina sattusin alguses segadusse. Aga sellest toibudes tundsin ja tajusin, et oli moodustunud elav side teatrisaali ja lava vahel. Võib-olla oli avanenud saalist südameid. Johanna esimesi samme nad vähemalt kandsid. Nii algas Schilleri Orleans'i neitsi etendus. Ja siis viie tunni järel lõppesid võitlused. Prantsusmaa sai võidu. Johanna hing lendas õnsate kõrguste poole. Igavese une sügav vaikus laskus näitelavale. See mähkis oma ringiga kogu teatrisaalid. Kõik tundusid nüüd hingavat samas taktis. Eesriie langes. Ma ei saanud veel millestki muust aru, kui et olin Johannale tühjendanud kogu oma hinge ja koguma vaim. Mis see tähendas? Äkitselt puhkes teatrisaalis draama kombe vastu aplaus. Eesriie avanes hämmastavalt, kogunesime tänana. Aplaus kestis edasi edasi. Viimast korda käisin tänama, silma parukata. Õnne ohe. Jumalale tänu. See nüüd juba õndsa tunduv koorem oli kantud. Väsimus tundus magusena arvustused. Armsad lugejad, andke mulle andeks, et seekord ja viimaks minagi tahaksin puhatama loorberitel. Puhkasin ja olin õnnelik. Väga lugupeetud külalised. Mina nägin Liina Reimanni elus esimest korda näitelaval ja nägin ta just sel hetkel, kui ta juba puhkas loorberitel. See oli Orlevi Meits edendus Viljandis. 1923. aasta kevad. Ja huvitav 40 aastat on mööda läinud, aga mul oli ikka kuidagi kangesti meeles just esimene pilt, mida siin nägime, kus meid tammi all ja kus ta peab oma kodust lahkumise monoloogi. Ja niitudega. Ja lilledega. Arges, mis lavalt korga saali tuli ja mind 21 aastast noorukit, kes alles esimesi samme lavale astus, kangesti võlus. Sama aasta suvel ma tutvusin Liina Reimani ka tema loominguga juba palju põhjalikumalt. Viljandi teatri Ugala korraldas igal aastal suvekursuseid. 1922. 22. 20. ja 22. aastal käisid kursusi juhatamas Estonia näitejuht. Karjunkonds Janno Kompus lavastas meile, meiega tähendab vahel salat. Ja nüüd, 23. aastal kutsus teater Paul Sepa lavastama kuningas Oidipus. Minul anti Oidipuse osa ja Liina Reiman tuli okastega mängimas. Paul sepsis muidugi nägi minuga ja kohalike näitajatega neli või viis nädalat vaeva, milles Kalime Reimo umbes kolm nädalat osa võttis. Oli suureks üllatuseks Liina Reiman oli mänginud juba näitelaval mitukümmend korda, väitsid oli juba Tallinna laulupeol vabaõhulaval mänginud organeid ja nüüd tema võttis nii samma innukalt proovidest osa, nagu meiegi isegi püüdlikumalt ver. See mõjus tõesti meile kõik kõigile, nii. Tohutu õppetunnina. Minul isiklikult kõigepealt, muidugi sepp tegi palju tööd ja nõudis palju. Ja meie suutsime enam-vähem teda rahuldada. Edevus igatahes läks hästi, sai häid hinnanguid. Ja muidugi nimelt jumal oli kindlasti meie seas klass omaette, sest meie olime ikka teised alles, algajad. Pealegi veel nagu seekord oldi provintsiteatris. Nõudlikkus meie vastu pisut laulev toon pisut deklaratsiooni liikumisest dünaamikat, žestis avarust sealjuures väga suur stiilinõue. Aga et tühja paatost laval oleks tohtinud tekkida minu vastu selle vastusepp kohtondsenis ja seda ta ei sallinud. Aga selge, et see oli teatav stiil, teadamis, laad, kuidas me vabas õhus ilma igasuguse valju hääldetada. Mängisime Viljandis kaevumäel ühte Kreeka tragöödiat. Nii et ta nüüd kostaks kõigile viiele 1000-le, kes seda Pealt vaatas. Selle eelduse tulemus oli minul isiklikult see, et Draamateater saatis mulle kutse tulla Tallinnasse draamateatrisse. Mina siiski julgenud seda ka. Esiteks on ikka liiga noor alles lavale, teiseks mul oli Viljandis seadusega hea olla, peale selle oli mul Villems hea koht ja Draamateater hakkas Vanemuise kannast vist kihlama. Ja siis 20. aasta lõpul Nat sooritasidki sele abiellumise, nii nagu siin seltsimees türkima kõneles. Ju teine kohtumine, ime Reimaniga oli parvus. Meie Pärnu töölisteatris. Suutsime 20. Kaheksandal aastal selgeks teha. Pärnumaa laulupeol toimkonnale, et me oleme palju kangem teater, Endla ja me saame oma kätevabaõhuetendus. Ja kutsusin muidugi Liina Reimani külalisena esinema, sest mängisime Saalovet. Lisaks räimele mängisid kaasuvaid rampiir ja siis Priit Põldroos Talivee tööliste Adrist. Liina Reiman oli Saalumeteni mänginud Draamateatris. Ja kuigi olin 10 aastat mööda ja nüüd oli arusaadav, et minul nüüd nii-ütelda Kohaliku näitejuhina tulid töötja talina üle Eesti tuntud näitlejad päriga. Ja ma pean ütlema, jällegi Liina Reiman võttis sellest tööst niivõrd innukalt osa et lihtsalt imesta, mis ta kõik ühelt maalt Prints näit, juhid tahtis kätte saada. Ma olin õnneks võrdlemisi hästi ette valmistatud ja suutsin enam-vähem kõigi tema nõudeid rahuldava. Ja siis edevus jälle, mis võrdlemisi hästi läks. Ja kui ta Tallinnast ära sõitis. Ta kodune, siis väga kiiresti kollektiivis, ta oli kollektiivsele kahe ja poole nädalaga, mis ta seal Pärnus mesilas oli nagu oma inimene. Ja lõpuks pärast tõenäoliselt muidugi väikene koosviibimine ja kuidas siis järgmisel õhtul Rungistus siis kuidagi ütleb jaamas, et jätke, palun, tulge ravilasse. Ja mina mõtlesin muidugi lihtsa komplimendina, nagu ikka, eks ole, tehakse ja selle asja tõsidust ei uskunud. Aga siiski ma kuus kuud hiljem olingi Tallinna töölisteatris ja siia ma siis jäin Tallinnasse. Nüüd, sel ajal, kui ma Tallinnas töötasin, oli tihti võimalus liime räimamiga kohtuda, tema edendasime Viiaski Estonias draamastuudio teatris kui ka Vanemuise etendusi. Kui nad käisid Tallinnas külaskäigul või ise juhtisid part. Miks külalisena vahepeal oli võimalik nõnda olnud et tajuda neide, kes too eesti teatri näitleja? Kui seltsimees tõlkisin ettekannet pidas? Koega, tuli meelde. Keda eesti teatris üldse, missuguseid näiteid rohkemal vallandatud kulina Reimaid. Tema on alati ka kunagi ülejäänud pidanud ära minema kuskilt. Ja kas seekord oli ta läinud Soome õide kolmandat korda Soome juba esimest korda läks ta Soome 1922. aastal, veebruaris mängis Helsingis Safot, teist korda käis ta 1132. aastal Tamperes. Mängis samuti jälle safe osa ja kolmandat korda pärast seda, kui ta 1933. aastal Vanemuises vallandati lahkus ta Eestist ja läks Soome. Ja mängis nüüd juba paljudes Soome linnades Helsingis, Tamperes, Turus Boris kotkas ja fraasi mängis Stewardit ja mängis Ungari komöödiat Antonio. Viimast soome keeles. Kui ta tuli 25 aastast juubelit tegema, et tema Soomes esinenud 70 korda sellest 50 Soome ja 20 eesti keeles Ja samal ajal oli tal juba ütelda portfellis kutse Soome tagasi tulla ja esineda seal Soome klassikalises närvis Elina. Tema 25. lavategevuse juubeli Estonias. No see nii palju kui mina mäletan, kujunes väga pidulikuks ja õigustas täiesti, et Liina Reiman on meie Ja muide tuletas ka eesti teatri telemeelde, et meie kuulus ja andekas näitleja ei leia tööd kodumaal. Vaip peab Stas Soomes käimas otsimas. Minu meelest Liina Reiman selles osas väga paljud tõhusat tööd. Aga kahjuks ei saavutanud võitu lõpuliku just selle tõttu. Et näidend oli niisugune, mis ei hakanud publikule meeldima. Ühesõnaga, publik ei, ei tahtnud nagu tulistada niisugust ema tegu, kes selleks, et päästa oma poega, reedab oma rahva. Aga et Liina Reimani oli hästi loodud lavakuju, selles pole mingit kahtlust. Järgmisel aastal. 30 67 minu meelest ei olnud nii väga imelikuks õnnelikumast. Ooetab Ta mängis kõigepealt Estonias, viskame naisi. Viskame vana pere enam, see oli unustamatu kuju. Mida ime räiman. Meie laval lõi ja mitte ainult meie laval Eestis vaid ka soomlased hindavad kõrgelt seda kuju. Selle vanus, sellist seesmine jõud, väärikus, tähtsus, viskame traditsioonid. See oli niisugune Liina Reimani sajaprotsendiline võit, mida lihtsalt võimatu järele teha. Ja teine võit samal hooajal. See oli draamastuudio teatris liigeli õnnelik abielu. Siinses nõukogu näidend Nõukogude näidendis. Kehastas Liina Reiman väga tõhusate tulemustega Nõukogude naisarhitekti. Ja veel kolmas võit oli Ibseni kummitused Draamateatris. Ma mõtlen, et vanem, keeranud seal kõike sla osa, mäletab Amar, siin lina ei, Me olime täieliku niisuguse tunnustuse. Sügavalt nähtud kannatav ema. Kes meisterlikult mängis ja tuli oma ülesandega väga ütelda, meeldejäävalt toime. Üks arvustaja ütleb minu meelest väga, lihtsalt tema ematunded olid nii ehtsad vagu, oleksid nad tema isiklikud elamused. Muide, selline lause lipsab tihti arvustate sule all Liina Reimanni kohta, et ta mängib nii ehtsalt nagu oleks tõeline elu. Ja peab ütlema, et Liveremoni viisumi näitleja, kes peaaegu nagu sattus sellesse osasse mingisugused tantsud. Et see oligi ta, oligi see näitleja see kuju, mida mailis mängib, ta ei olnudki abi. Ta ise jutustab, et vahel, kui ta põhjalikus kodus hakkas teenijatele ka peale põrutama, viimiteedile või abikaasale peale põrutama, nii kui antud kuninganna, keda ta parajasti õppisi kehas Ja. See oli huvitav osa ja huvitav räime. Selle tõttu. Et siin ei esine ainult mitte elavad inimesed laval, vaid surnud. Surnud on ema mees, surnud on tema esimene poeg näidendi algul ja siis hakkavad tema pojad surema. Kuni lõpuks jääb veel üks poeg veel kõige noorem. Ja nüüd ema, kes sõja läbi on kaotanud oma mehe ja kõikuma pojad pääle mõlema, ei tahaks Mill juht juhul oma poega kaotada. Aga kui ta kuuleb, et vaenlane, kes on maale tunginud tapab ka lapsi, siis võtad ta püssi seina pealt ja ütleb, säh, mine. Ta saadab oma viimase poja siiski sõtta. Et lüüa vaenlast, kes mõõdukese tapab. Lapsi. Tähendab sõjavastane väidet mis ühtlasi ka siiski pooldab teatud rahvuslikku enesekaitset. Ei ole kahtlust, et see ema kuju oli liiva, Reimanil poleks meistril juhuks tööks ja vastavalt umbes 100 karrastus. Bernard Linde, kes seda näidendit oli näinud sama aasta veebruaris Prahas, ütles, et viime räima, kirjutas õieti. Et liime räima on tugevam selles osas, kui tšehhi näitleja postalova, keda ta seal räägiks ka väga tsehhide kuulus. Naistraagikani ja linde Kopli tõesti, selles niisugust küsimuse, et Liina Reiman peaks minema Prahas sa seda osa mängima. Detsembris suri 48 aastane kirjanik ise. Ja varsti pärast seda läks Tšehhoslovakkia Hitleri võimus. Igatahes minul oli kange pahtmiseda ema edendus Prahas näha ja ostsin Puma. Veebruaris 1918 läksid välismaale pileti üle praade, aga kuivamiinist tahtsin sinna sõita, siis sealt ei saanud. Lihtsalt ei lastud. Prantsusmaa välismaalase sisse. Vaimul tuli sõita üle Müncheni, Pariis. Ja muidugi, kui fašism hakkas seal laiutama, siis Čapek ja tema mõtted olid muidugi kohe tšehhi teatrilavalt kõrvaldatud. Ma töötasin juba teist aastat Estonias näitejuhina ja mul oli kollektiive kindlasti tekkinud juba hoopis rohkem töökogemusi kui Champecema. Näiteks mehed Paul Pinna, Ants Lauter, Hugo Laur Alberti Üksiku, Serbia slipp, Harri Paris, Joan perupa, Ants Eskola, Peep Koppel. Need olid kõikuma, kuidas ütelda? Võimete tipul? Ja naistegelased. Tiina räima Marie Parikas, Mari Möldre meta luts. Mare Leet, Mari Kamp, Els Vaarman. Need kõik olid nii-ütelda. Noh võisid panna lavakunsti oma parima panuse, sest Ants Lauteri pikaajaline töö Estonia draamarühmas oli kõik need asjad loonud, organiseerinud ühesõnaga selle kollektiivi koosnenud. Vaikselt hakkas mängima räime. Ma mäletan, me tegime väga palju tööd. Ja lavastas, õnnestus, kiideti. Hinnangud olid kiitvad. Räime kohta võib öelda, et tema kontosse tuleb jälle märkida järjekordne puit. Ja peab ütlema ühte. Et kuigi liiva ise kangesti pelgas, et Vassa kuidagi hakkab, noh viskame vana perenaise moodi olema. Seda kuidagi olnud, vaid mulle tundub, et siiski Treiman lõi täiesti uue kuju Vassast. Ja, või kuju, mis siiski väga palju erines, suuresti erinev, erinev nii, nagu ta peabki olema. Viskame vana pähe. Ja ühte peab ütlema. Me kõik sel ajal õppisime korkit tundma. Et Liina Reimani tõlgitsus Vassana suutis suurepäraselt, mainin ideelise sisu kõlama panna. Ja nagu ikka jälle öeldi, et leiba ei mängisite, kujub ta, elab laval. Sobis nii hästi, tema sisemine olemus kui Karla väline käitumine. Sellepärast, et esiteks see romaan oli meil väga lähedane, vaimustatud ja räime see asi hakkas ja ma mäletan, sel ajal, kui ma ütlesin, mõtlesin Reiljaniga konsulteerisime. Tema oli väga vaimustatud muidugi see osa lihtne töölisnaine. See oli räimani jäliks, uus laad, osa uut laadi usa. Aga ta tegi seda siiski suurepäraselt. See oli väga hingestatud mäng. Kes nii lihtsast naisest, kes isegi lugeda ei oska, kasvab niisuguseks võitlejaks revolutsiooni pioneeriks. Ja ta oli huvitav. Omas vananevas. Elus viletsas elus oma töölisnaise abitusest ja peeglikkuses aga ometi õilsa südamega inimesena. Ja kõik arvustajad väga kiitsid, et ilusaim stseen oli siis, kui see lihtne naine veel vanas eas hakkas tähti õppima. 41. aasta kevadel mängis Liina Reiman ka vanaema Kitzbergi libauudis. Oli kaks vanaemaüksuselt Betti Kuuskemaa teeneline ema ja vanaema oli väga siiski huvitav ja omapärane. Saksa okupatsiooni ajal Siis esimees Liina Reiman Estonias. Osades, mis nagu juba varem oli mänginud uuesti, lavastati 42. aastal Ariste kaarti, siis 43. aastal saapad. Oli huvitav, et safe osakaal oli kaks meediad, liime räimat ja Elts vahemalt mõlemil, Valga tüdrukud ühes tuttavad ja sõbrad. Alina ütles siiski, et tema on selle osa jaoks noor veel küllalt Safu jaoks ja pole vaja meil tarvis mängima hakata. Vaarman lõpuks loobus ka. Liina Reiman oli siiski sel ajal juba 50 täis pisut ülegi. Aga ükski arvustaja ei ütelnud, et Safoon laval vana paar alustada künni jultunult Maikiks, kui ma õieti mäletan, kirjutasid Liina Reiman, ei ole selle osa jaoks sugugi veel vana. Nüüd oli üks huvitav asi saladus millest linna mulle väga palju kõneles. Kuidas Soomes käis, siis tema leidis Soomest ühe jumestuskunstniku, kes teda pühendas jumestuskunsti saladustesse võib-olla suuremal määral, kui meie siin Eestis tundsime. Ja nii oligi etenduse õhtul linastunud teatrisse mittetundega kaks vajab vaid neli-viis tundi enne etenduse algust läks garderoobi ja siis ta seal tegid, tegi. Ja tõesti, kui ta ükskord lavale tuli, siis aastate jäljed. Mis meil aastatega juurde tuleb? Ja muidugi ühte võib ütelda et. Kunstiliselt olid need etendused väga küpsed eritamis Burbreerimas Nizzafo kui ka staar. Tõesti, see oli meister, kes oli nii-ütelda oma Kulminatsiooni jõudnud ja mängisid pealegi veel neid osi, mida ta oli mitu korda mänginud ja mille ta ikka juurde mõtlesin. Juurde mõtlesid kõik juurdemaks. Nüüd mõni sõna Liina Reimanni tööst. Näiti juhiga Minu meelest iseloomustab seda tööd ennekõike see, et Liina Reiman nii palju kui mina töötan siin kunagi leppinud sellega et näit, juht temaga töötab ainult näitelaval või proovisaalis. Tema tingimata tahtis niisuguseid proove, millest osa võtaksid, ajub tema näitejuht ja siis võib-olla kantütlejad. Ja mitt proovid toimusid tavaliselt siis, kui me tükiga tööd alles alustasime. Noh, võib-olla lugemisi proov oli olnud võib-olla analüüsi prol siis Reiman palus ühel pühapäevasel päeval kas. Kutsus enda juurde temalasel Raua tänaval klaveri nurga, mina siin kina Kreutzwaldi nurgal või tuli tellivad minu juurde. Et teha ühte niisugust proovi. See proov algas tavaliselt hommikul kell 10. Varakult ikka. Ja kestis öösel kell kaks, 34. Ja kogu aeg oli pingeline töö. Selles ruumis, kus me siis proovi tegime, läks kõik segamini, mööbel, vaibad, suitsukonisid, koht täis, tohutult palju oli kohvi ära joodud. Tavaliselt, kui minu poolt raviliselegi, minul kohvi ja kui me tema korteris kulbi kommi keetma, kui ükskord ma mäletan, temal teeneri olnud kohustusi. Ja et siis Liina oleks lasknud mõnda teist küsimust vahele tulla pääle näidendist puutuvate küsimuste, no seda juba ei olnud. Millistesse Brow koosnes? Kõigepealt hakkas küsima, kuigi näidend oli juba analüüsitud, nii-ütelda üldiselt proovinud, aga tema ikka veel tahtis täiendavalt midagi teada saada ja siis tuli niiviisi, et tuli teadvasseed lihtsalt läbi mängida, lihtsalt katsetada nii või teisiti. Kõigepealt küsis palju. Aga sellega olnud sukeldujate ma kõige sellega leppis, mis näit juhtel ütles, ta vaidles vastu. Tema mõttele. Gabrooviti aadress, need ei läinud tavaliselt suur, nii väga libedastel. Tuli vaielda, tuli vestelda, muidugi proovinud ja ei olnud aega. Ja mina mäletan, et see oli üks ema, elas ajal, kui me hakkasime ühel vaba päeva hommikul kell 10 vaidlema. Estonia näitlejad einelauas ja sealt Psybandlik kinnisläksime avaliku lõpetasime ka nii kella kolmel viisil ja millegist muust kui sellest pagana emast korki emast. Vahepeal väiksed kaklesime võib-olla ka ja läks tüdinesin ära, üks teisiti siis. Aga lahku ka ei läinud enne ikka jõudsime selgusele. Ja nüüd üks huvitav asi, see oli lihtsalt huvitav, ma ei tea, ma ei ole seda kunagi kellegi teise näiteks ütleme, esimestel proovidel näitleja abitult liigub siit kobab, otsib, ei leia, ei oska õieti ühest partnerist möödagi minna, ilmatasin jalada laastuks. Aga siis ühel päeval ühe koha peal tur midagi selged. Partei ma leidsin nagu võti nagu aeg ja siis oli enamistega kõik selge. Ja siis ei olnud enam mitte midagi vaja seletada, midagi kedagi millegi kallal norida, vaid siis Liina Reiman läks nagu mingisugune pank, mis oli oma masinat käima. Ja nüüd ta läks nüüd ainult tarvis veel vaadata, ta ründaks õiget teed mööda edasi. Lihtsalt aru ja mitu korda temaga rääkisin sellest. Ja teised, jah, nii kui mul üks koht koidab ja on selge, siis on kõik selge. Ja siis veel üks asi. Ükskord Me läksime kaklema ühest sees ja me läksime laeva lahutades saama isegi selleaegsete hektari, kui ma ei eksi, trummujuna sellise summa rummu leebelt, lahutasime ära. Ja mina sain isegi koguni õigus natuke. Ja räime ning täis nii täisklassis proovid tuligi Vanoloogi midagi nii haruldaselt paremini võinud tahta. Ja siis ta mängis mitu korda seda. Ja mina ükskord ütlesime, mitugi mängib, vaat vaat siin alati mul tuli ikka meerisi siis see toote innovatsioon, mis tal siis oli, kui ta tuli mu nimi erutada liikas viha lõi lihtsalt. Ja ma ütlesin seda kõike, sul on see kõige parem koht, oli ka kõige paga, et alati juurde vaktsineeritud, miks sa ütled, miks sa ütlesid seda mulle, Jaagup nüüd on läbi. Ja tõepoolest olevat tal Soomes kunagi niisugune juhus olnud, kus tal ka üks monoloog. Rahvastest oli väga hea olnud ja näitejuht oli ta ütelnud, ütlesid pärast mõisale. Aga minu meelest see koht on siiski ka edaspidi isegi hästi. Aga sa ikka toovutamisime. Jõudmisele sisene nägemus, millel ei oska õieti nime kandvat, mis korraga võttis näitleja üle võimust ja ta mängis nii, et tõesti tema mäng oli, haarab kohutav nisugune vaist, intonatsioon. Millega ta leidis õiget teed? Võib-olla ei taha tunnustada kõike seda, et näitleja võib nii leida, aga on näitlejaid, kes leiavad sealkusena mõistusega käte isa pat korraga tema intonatsiooniga. Nii suurepäraselt vallutab ja väga õigesti valutama. On üteldud seda, et Liina Reimanni kõige mõjuvaks relvaks oli tema hääl tema oskussõna kaudu vallutada publik. Tema oma liikumisega tõesti. Vahel jäigi natuke puudu, aga tema sõna oli niisugistiivne. Hulgas on kindlasti raskusi olnud mõningate osadega ja see on päris arusaadav, miks, nagu näiteks Eesti teatrites tööde leidub. Siis on see, et nad on minu meelest sellega, et siis, kui Reiman ennast ornamentidega kuulsaks mängis. Sel ajal oli meil Eesti teatrites väga mitmesugused voolud. Meil oli sümbolism pisut meloni impressionismi, meil oli tubli tublisid ekspressionismi ja kui hiljem, kui me jälle realismi teedele tagasi läksime kolmekümnendates aastates, siis Reimanni kord ei oska nagunii lihtne olla, enam nagu vaja oli. Ta oli pisut pidulik, pisut laulis laval pisut deklaneez laualt, mitte tühjalt, muidugi nii nagu see oli omal ajal sepp sepa juures olnud. Ja nüüd korraga nagu ei sobinud enam. Ja valmistus mingisuguseid raskusi. Aga minu meelest sai Liina Reiman siiski suhteliselt väga hästi nendest raskustest üle. Ja muutus siiski küllalt lihtsaks omast laulvast kõnest ja kuninglikust liikumisest, nagu võib-olla seda omal ajal oli. Ta ise pahandab oma. Noh, mälestustes, et näitejuhid alati uskunud, et temaga lihtsaid osi võib mängida ka laval, nii-ütelda lihtsalt ja loomulikult ilma pidulikult ta võib kõneldaja liikuda. Aga te seda võib ja tõesti, ta tegi jälle tublisti ja tublisti palju tööd, et sellest omaaegsest lahti saada ja jälle lihtsaks naiseks saadab. Lavaldagulatslavee, ütleme korki ema. Meil muidugi, mis näitab, kas oskasid hästi ette näidata, aga ainult üks teine voolsel, kuna liitlased mitte väga palju ette näidata. Ja siis ma mäletan, treina, teevad mitu korda mulle rääkis Reinarti teatrist Berliinis, kus ta pikemat aega peatus ja seletas, kuid toredasti Reinart töötas, tuleb proovile hulgas istentidega, assistendid, siis hakkavad seda läbi viimat, mis Reinart ütelda väitele mängib ette. Ta natukese meeldis, aga kui ta alati nii-ütelda käekõrval tallutamist ei leidnud, siis ta suurepärast oskaskaise, ainult see oli pisut Aarjunud, olime sellega, sellest sai vahest sülesepp, muidugi, Sepp oli tohutu nisuse. Emotsionaalne näitejuht, kes oskas suurepärased näitlejad ette luua liikumist. Ja minu meelest siis osa sobistad suurepäraselt ja kindlasti oleks saanud ka uued mõistmise võidu. Aga siis juhtus õnnetus. Märtsi algul hävis Estonia teater Me kollektiivi ajutiselt kuidagi nagu ilma majata. Ja pärast seda seal ime Raymond kutse tulla Soome esinema. Remo oli kahevahel, kas minna või mitte minna. Ja nukuna Estonia kollektiivi õlidega suurt midagi teha ei olnud, sest maja ei olnud, ametiproovid olid katkestatud. Siis ta lõpuks otsustas siiski Soome sõita. Seda minekut Soome soodustas muidugi ka veel või mõjutas, õieti põhjustasid see asjaolu, et eelmisel aastal suri Reimani abikaasa professor Kull ja Reimo nüüd nagu siin üksi siin perekonda ei olnud. Soomes aga oli tal väga häid sõpru, kes teda kutsusid ja väikse vahelduse mõttes ta sõitiski Soome. Mis siis edasi juhtus, see, mis juhtus pärast Soome rahu sõlmimist, ta lihtsalt ei pääsenud enam tagasi. Siis on muidugi väga kahju, et Treiman siiski ei jäänud Eestisse nõukogude, siis minu meelest oleks kindlasti väga palju suutnud veel luua ja vähemalt meie nooremale generatsioonile kas või lintide ja plaatide kaudu oma häältki ütelda edasi anda, sest üle kõige peabil meenutame seda et Liina Reiman oli väga suurepärane deklemaator. See oli väga haarav, kuid tema tekk, Kalamees ka sellest oleks meie nooremal generatsioonil olnud küllalt õppida. Ja kokkuvõttes tema toot emotsionaalsus tema võlu selge kõne. Need olid tema vahendid. Ja pikkade aastate jooksul pideva tööga saavutas ta sellele häälele selliseid painduvuse ja sellise puhtuse et ta võis vallutada kuulajaid, hingepõhjad. Publik armastas Liina räimaid. Nii palju kui mina olen neid etendusi kaaslane, kus tema mänginud Reiman on ikka olnud publiku lemmik. Ja vaevalt tul pruugib seda märkima hakata, kui suurepärane kolleeg. Ta on olnud oma kaasnäitlejatele pole mina veel kuulnud, et tema tigeda pilgu kurja sõnaga oleks oma kaasnäitlejad löönud. Küll aga on ta püüdnud ikka nii kuidagi abistada ja aidata ja ja ma usun, et praegugi filmi teatrisse küllalt naisnäitlejaid, keda ema, kes tema juures teda lavakunsti õppimas käinud. Austatud külalised. Liina Reiman on nii suur kunstnik et temast õiget ettekujutust saada. Sellest selleks rääkimiseks ei piisa. Kolmest tunnist, mis meil juba möödas on, segaja, mitte 30-st tunnist. Siin saalis on kindlasti palju neid inimesi, kes näiteks minust palju rohkem on Liina Reimanni osi näinud. Minu. Tutvus publiklasena Liina Reiman piirdub umbes sellel ajajärgul sellest ajajärgust, millest rääkis seltsimees Särev. Ja ma ei tahaks oma eriti hilise aja tõttu ei tahaks sellest oma muljetest hakata siin lisaks veel rääkima ainult ühe momendi, vast see on ma enda suurimaks vist tõesti jah, sallimaks teate elamuseks. Pean vististi küll Chapeki ema etendust Liina Reimanni ka peaosas. See oli, ma sattusin teda nägema ka niisugusel ajajärgul, mis veelgi selle suurepärase teose ja suurepärase lavastuse mõju suurendas nimelt juba sel ajal, kui oli Euroopa ajaloo üks häbiväärsel sümbos Müncheni Müncheni reetmine, Chamberlain ja Hitleri ja prantsuse valitsuse sobing tehtud ja Tšehhimaa maha müüdud. Kuid Tšehhi oli juba Tšehhoslovakkia oli juba lakanud olemast, kui ta oli muutunud juba. Peemia määrima protega raadiks Hitleri kannal siis selles olu ja see oli just parajasti värskelt juhtunud. Selles olukorras mõjus etendus kohutava kohutava jõuga. Ja tõesti, kui siis ema Liina Reimann teose lõpus Oma nooremale pojale Ants eskonnale tõesti püssiga surub. Siis oli Salisest risu tunne, et oleks tahtnud kaasada püssi vastu võtta. Minu lühikese lõpetava sõnavõtu sisuks olla õieti kavatsete veel? Üks väikene episood. Riina Reimanni kohtumisest tema elu viimastel aastatel isiklikult maa Liina Reiman ikka sain tuttavaks sõjaeelsel üsna sõjaeelsel perioodil Estonias töötades, kus mul jäi temast kui inimesest väljaspool lava äärmiseni tagasihoidlikkus, distsiplineeritud, korrektse ja südamliku inimese mälestus. Õieti viimane mälestus on minul temast sõjaeelsel perioodil. Või õieti juba sõjaaegsel perioodil, see, kus tema kohusetruult istus Estonia Estoniasse avatud sanitaaresmaabi punktis sõja teisel kuul. Kuigi, kui ma õieti mäletan, temal mingisugust kohustust seal sellest sanitaarteenistusest osa võtta ei olnud, see oli ilmselt sisetema sisemine kutsumus. Möödus palju aastaid, kui ma kohtasin Liina Reimanni 1000 956. aasta maikuus Helsingis. Teatavasti tõi väga palju muudatusi elavust, värskust meie nõukogul ellu. Ja 56. aasta see Soomes. Käik oli õieti esimene. Esimene Nõukogude Eestist välismaale minev turismireis. Pärast sõda üldse. Ma võtsin sellest turismirühmast osa. Ja kui meie Helsingis ringi sõitsime, siis meie giid, kes on ka eestlanna kunagi ammu juba Helsingis elama asunud, abiellunud, töötab seal. Tema viis meie turismibussi. Ühte nišš kohtamis kuidagi muidu üldiselt realisti mahulisi olnud siis ühest võrdlemis Helsingi kõrvalisest rohelisest linnaosast läbi vanad käbela linnaosast ja näitas, peatas bussi, näitas meile maja roheluses olevat maja ja ütles, et siin elav Liina Reiman Meie muidugi oli, oli kiusatus teda minna külastama. Aga seal majas. Päris nii omaette seal ei elanud ja kuna aeg oli väga piiratud, siis meil ja arvasime, et see ei oleks ka sünnis nii ootamatult sisse trügida. Tähendab, meil oli 30 inimest ja küllap oleks kõik tahtnud. Ma kohta siis sellest ei, sellest loobusime. Liina Reiman elas. Ma ei tea täpselt, mis ajast alates pärast sõda. Võib-olla sellega jutt, aga mu meelest läinud, aga igatahes 56. aastal juba mitmendat aastat ja kuni oma surmani elas tema. Jah, selles vana Kärla uues vanadekodus. Ma ei, ma ei tea, kas mul kõik, aga kul on õnnestunult baarist baari muud vanadekodu seestpoolt näha. Väga kallid asutused nende patsientidele, kes seal õieti elanikele, kes, kes lähevad rahaliselt väga kallist makstavat on muidugi väga-väga mugavad ja ja elu olevat võrdlemisi võrdlemisi hea. Aga ta on muidugi ikkagi vanadekodu. Ja nagu hiljem selgus, on ka selles madame kodus, milles Liina Reimann elas. Viimati on, oli ta selle eluga seal üsna rahul. Paar päeva hiljem õnnestus aga Liina Reimanni ka juba isiklikult kokku puutuda. Nimelt kutsuti Meie turismirühmast ühte väiksemat rühma mõjutama. Kuus viis, kuus inimest kus ka mina sattusin olema nende viie, kuue inimese hulgas. Kutsuti ühte perekonda külla kohvile. Ja see perekond on. Selle nimi on küllalt paljudele siin ka tuntud. See on leeni ploompuu vestlemise juurde. Seal oli väga palju. Soome nii-öelda Estofiile Eesti keelt enamasti oskasid, kes kes, kellel olid Eesti ka mitmesugused kultuurilised sidemed juba ammu enne seda olnud oli ka mitmeid eestlasi seal seltskonnas mitte küll pagulasi, vaid neid, kes juba väga ammu olid Soomes elanud ammu enne enne sõda juba sinna asunud. Umbes 20 inimest, nende hulgas oli ka Liina Reiman. 56. aasta olukord, suhtumine, välismaalaste suhtumine Nõukogude inimestesse ja omakorda meie, nii võib-olla niisugune suhtumine välismaalastesse oli muidugi hoopis midagi muud, kui ta ütleme, on nüüd tänapäeval kus juba see suhtlemine on väga tihedaks läinud. Kas sellel kohtumisel oli ilmselt väga korrektne kõik, aga kogu aeg oli mingisugune seal vahesein ning kumbki pool nagu kompas ekstest ettevaatlikult, eriti aga meid võõrustab võõrustab seltskond Soome poolt. Või seal sealse poolt ja väga viisakas, mitte mingisugust, absoluutselt mingisugust kokkupõrkeid, aga, aga niisugune. Tahaks nagunii siiramalt olla, aga, aga nagu isandal. Nii oli üldiselt. Mul aga, aga ja pärast siiski läks nii üsna ägedaks arvamuste met ägedaks, vaid nii üsna elavaks arvamuste vahetamiseks ja vastastikuses informatsiooniks. Laiali mitmes paaris kolmes toas istudes ja selle, aga minul õieti läks kõik see teiste diskussioon kaotsi. Sest ma sattusin kohe Liina Reimanni juurde ja ja sealki Liina Reimann mind lihtsalt ei lasknud lasknud ära selle kahe ja poole oli kolme tunni kestel. Istusin tema kõrval ja pidin aina aina vastama tema pärimistele. Ja mul on meeles see, et need pärimused õieti ei, ei haaranud mitte neid probleeme, mida suurem jagu muust seltskonnast, noh, nii üldiselt kõiki poliitilisi pinna, katsumusi ja elu, olustikule, asju ja kõik milliseid asju vaid tema pärimiste teemaks ja kogu tema huvi teemaks oli ikka ainult, mis teeb see näitlemistekseenoittle, kuidas elab sees on siia aina aina aina ainult teatri teatri ümber ta oli niivõrd niivõrd nii haaratud niivõrd hingestatud elas kaasa, tahtis elada kaasa Eesti teatrieluga, milles tal õieti siis sel perioodil õieti mingisugustki elektroonilist ei olnud või kui see ettekuulutus oli, siis oli see täiesti moonutatud ettekujutus, sest mida pagulaskirjandus oli loonud? No ma näitan monut, Montodete kutsus meele see, et Galina Reimann küsis minu käest, et kas ikka vastab tõele see, mis, Mis on kirjutatud seal atron oma teatriraamatus? Pinna ja lüüdik. Suri selle tõttu, et nemad hakkasid siit ära põgenema ja lasti lasti piiri peal maha. Ma olin seda raamatut ega enne lugenud seda viiekümnendat bla 51. aastal ilmunud raamatut. Ja siis muidugi lina Reimo neile ei olnud seda. Raske selgeks teha, tõele ei vasta, vastanud aga seal ison, drastilisem näide, aga muidu igasugust nii üksikuid inimlikke jooni ja nii edasi mul oli. Ma tundsin suurt rõõmu suure näitlejaga ja tundsin rõõmu ja oli väga liigutatud ja. Temaga vestlemist tõepoolest oli mul üsna raske, sellepärast et Palin noh, nii hästi kurjast, aga ma varem olin teatriasjadega kursis olnud aga vahepealsete aastate jooksul teatud asjast eemal olnud, et ma ei suutnud kõigis asjades tema tema täiesti ammendamatud uudistejanu rahuldada. Ja nii õieti kogu see kaks ja pool või kolm tundi oli ainult jutt, et meil teatri ümber ja alaliselt nii tõesti südamlikult nii puhkamise. Ah kuidas tahaks, kuidas tahaks ylesse? Liina Reimanni olukord, füüsiline olukord oli siis juba üsna halb. Ja esimest korda, millest ma sain, sain. Aimu, kuidas tema oli tervitust, ma heit, mu käsi ei ole mitte väga tugev, et seda tema kätt pigistada, aga, aga päris tavalist teritusest. Ma ei, ei, mind ei hoiatatud. Tegin temale tema käele valu, Taapades väga tanka Raimat. Ja õieti juba sel ajal tema üksi iseseisvalt liikuda kuigivõrd. Kohtumine jah, jättis minule väga sügava mulje. Tagasi koju tulles ja meeles meeles pidades või meelde tuletades. Liina Reimanni suurt igatsust kojuigatsust. Mõtlesin omalt poolt ja teistega, kes me seal koos olime teiste kirjanikega. Hakata samme astuma. Et võib-olla Liina Reiman, Liina Reimanni koduigatsus. Kojutulekut kuidagi realiseerida. Ja tema omalt poolt vähemalt kaasa aidata. Reimann parajasti oli siis lõpetamas oma mälestuste esimest köidet ja kõigele lisaks muudele. Ta väga kurtis, et arhiiv on Eestis ja tal oleks arhiivi taga tarvis. Meie kultuurielu juhtkond ja partei keskkomitee vastava ala seltsimehed suhtusid väga soojalt sellesse mõttesse et kui Liina Reiman peaks tahtma koju tulla, et siis peaks kõik mis vähegi võimalik, siitpoolt tehtama, et see temal õnnestuks, tähendab koju kodus ka mingis raskes haiges olek, allegons viibimine. Ja juba olid kõnelused korteri küsimuses ja, ja ka pensioniküsimusest, kõik olid nii põhimõtteliselt enne ostu. Ja ma kirjutasin linna Reimanile sellest. Ma lõpetuseks loeksin. Liina Reimanni kirja mis tuli vastuseks hiljem, hiljem tulid ka veel mõned ekskirjadega. Vastuseks sellele kirjale ma loen seda õieti Väikse ebalevusega, kuna siin on märgitud, et see on määratud ainult mulle isiklikult. Aga Donaldson nii sügav inimlik dokument siis ma arvan, et ma väga ei riku pieteeditunne. Loe tervikuna kaks. Kiri on kaheksandast. Augustikuu viiendast augustist 56.-st aastast. Tänan kirja eest ja tänu vajaliku informatsiooni teestinu teatri arhiivi asjus. Kahjuksi kuulutaja esitust Tallinna raadios ega olnud võimalik näha televisioonis. Ma lühidalt sellest kohtumisest kõnelesin, sel ajal mulle öeldi, et see on olnud südamlik. Jah, mis sa selle südamega ikka tahad ära teha, kui see soojeneb, nii nagu minulgi, kui tundsin lähedalt kodumaahõngu ja mu silme ette kerkis elavana kõik see, mis on olnud nii lähedane armase kallis. Selle mõjul olin nii impulsiivne, oma väljendustes, kutsusin teis välja, pole pehmelt öeldud, tulge koju. Kuidas võib siis jutt juttugi olla mingist surve avaldamisest? Ma ma kirjas avaldasin kahtlust või avaldasin märkused, ärgu kuidagi arvata, et oleks mingisugune surmavalt, siitpoolt kojutuleku suurtes. Selleks ei olnud teil teiste põhjustega vajadust. Võitsin teie soovi mind kodumaal näha soovi mind kodumaal näha siirana. See minu kiri on mõelda ainult siiralt, vaid teile isiklikult. Jah, see tulge koju läks, südamesse, liigutas, liigutas eriti just sellepärast, et kutsute mind koju haigena, sest tööinimesel minust palju kasu enam pole. Vaim on valmis, aga, ja nii edasi. Töövõimalused lavastajana lavastajana raadiuse televisioonis panid aga mu teatriveri jälle keema. Selleks olid ka vastavalt kokku lepid. Tahtis unustada haigusi, kõik raskused, mis sellega ühenduses. Kippusin üle hindama oma jõudu ja võimeid ning unustasin arvesse võtmata Nõukogude Eesti teatrite nõude nõuded ja sihte mis on tingimatult asetatud loova teatri töölistele. Olen liigutatud sellest, et töökaaslased teate perest nii heatahtlikud innukalt suhtlesid kojutuleku võimalusse. Aga peategelane on, mina ise, on ületamatult raske probleemi, et. Pühapäeva tunnetest asjaliku karmi argipäeva astumist ja selle paratamatult tagajärgi ei tohi unustada. Ma olen ränga reuma, haiguse, järjekindlalt ravil olev puhtfüüsiliselt ära rippuv, teiste hoolitsemist kellel on selline koorem niiväga teretulnud. Ma armastan oma kodumaad, ma igatsen sinna. See on tuline südame hääl. Ehkki see võib kõlada paatusena ja ärritada paljusid, kes ei armasta oma kodumaad ja kes igatse sinna. Ma olen avameelne, Ma armastan kodueestlasi, aga ma armastan eestlasi väljaspool kodumaad. Ja kolmas on see maailm, kus langevad kõik vaheseinad, kus pole võitlustega võimu, kus pole viha ega vaenu, kus valitseb leplikkusi, armastus, sõnu usumaailm mille toel ma Usklikkuse toel elavad väga paljud, kes on nagu kuulda ka paljud pagulaseestlased. Nähtavasti elu mõte. Selline kiri võib tunduda sentimentaalse sonimisena mõttetute argutusena kuid asjalikumalt ma ei oska, ei oska. Tänapäeva olukorras pean, olgugi, et see mulle igas suhtes kerge pole. Teie abivalmis ettepanekule vastama eitavalt. Teine üllatus oli mulle mu õetütre õie võimalik osavõtt järgmistekskursioonist. Olen teile väga tänulik temale osutatud abi ja nõu eest. Ta teatas mulle saabub Helsingi viie teisel augustil, Stalini tütar käis ja kaks korda tema juures. Mu mälestuste esimene osa on ilmunud. Kui see väike raamat korraga mu ees laual oli, põrnitseb seda hirmunult. Võttis aega, enne kui teda selle usaldasin, kätte võtta ja lugemisel asuda. Ma ei tea, milline tunne on kirjanikul, kui ta oma teost esimest korda tükid on, loeb teie teate seda kindlasti. Minul kui põhikul ei olnud just mõnus olla, aga noh, olgu selle väärtus nüüd, mis on imeline tunne ja liigutus valdas mind siiski. Et asi ikkagi nii kaugele on, et selle valmis sain ja selle pingutab. Ja närvesööv katsekatsetus. Mind kaitsesid ehk vaimse nürinemise eest.