Mina olen Taavi Eelmaa ja loen leile Mihkel Samarüütliloo. Lembitu tagasitulek. Juba teist päeva lasti meie aknast nooli sisse. Ikka plaksutasid need vastu seina ja kukkusid siis sihtmärki tabamata põrandale kummargil, korjasin neid kokku ja asetasin toanurka väikesesse riita. Tundus, et kõigele sellele hullusele polegi enam lõppu. Ja parem siis juba varakult näguripäevadeks tule hakatust koguda, kui neidki peaks kunagi tulema. Me ei julgenud korterist väljuda, jälle nendega kokku puutuda, jälle nende eest põgeneda. Kes teab? Kas järgmine kord olekski eluga pääsenud? Nad olid tagasi kõik Lembitu ja teised kadunud ja vaprad hinged. Ivoshelgemberg, Julius Kuperjanov, Johan Pitka, Jüri Kukk, Rein, Jaak Punapea, Madis, Tõnis, Erki, Jaan, Triin. Kõik need olid tagasi. Kõik need surnud hinged olid meie eludesse tagasi jõudnud käegakatsutavalt. Nad kisasid ja hülgasid vertarretavalti, ajasid parkides ja tänavatel maruhoone kabuhirmus inimesi taga. Tihti õnnestunud inimestele eluga pääseda jäid kuskile tänavatele ähvardatud kehadena vedelema peanuiaga purustatud või mõned murdunud nooled seljast välja tuuritamas. Algul me imestasime, et miks ometi pole valitsus meile siia Tartusse abi saatnud, no näiteks sõjaväge tänavatele korda looma meid nendest surnud hingedest päästma. Ma ei suutnud uskuda, et sellistel metsikutele lubatakse, et tänapäeva Eestis toimuda. Aga tunnid möödusid ja möödusid ja midagi ei juhtunud. Muid hääli meieni jõudnud kui ainult need, mis täis häda ja viletsust. Lõpuks sain aru, et eksnedeerikuid Jaagud olid pidanud soovitama kõik hädavajalikud juhtmed ja kaablid läbi lõigata. Sellest siis abi puudumine. Või oli midagi veel hullemat juhtunud? Me ju ei tea midagi. Kisa ja hädaldamine ja karjed jäid linnadel üha harvemaks, tõsi küll, lõplikult ei vaikinud, ikka löödi kellelgi tapriga pea otsast või naelutati nooltega seina külge. Püüdsin endas maha suruda kujutlust tagasitulijate kombest, vaenlase südant, oma õnne nimel õgida. Kuigi lootus ei tohi kaduda, tundsin siiski, et sellest imelikust olukorrast ei ole normaalset pääseteed. Unenäod nii kaua ei kesta. Nii me siis istusime kahekesi korteris ja kuulasime nende sõjakat liikumist tänavatel ja püüdsime teineteisele kinnitada, et pole häda, küll kõik laheneb, ehk on see ainult paha unenägu? Ei muud, kõik on korras, tegelikult Me armastame teineteist ja me oleme praegu koos ja sellest meile aitab. Muidugi, vahel tungis aknast sisse järjekordne nool, kuid meie kükitasime täpselt aknalaua all ja need vihisesid meist mööda. Ja vähemalt ei kukkunud meile enam klaasikilde selga. Kuigi neid ei olnud palju, tundusid nad siiski viibivat kõikjal. Arvatavasti võib seda seletada nende erilise olekuga ikkagi surnud hinged. Ja võib-olla oli neid siiski rohkem, kui me arvasime, kes teada? Nad röökisid, et nüüd on nad tagasi, ehitavad toomemäele uue eestlaste linnuse vägevama kui kunagi varem. Tundus, et nad räägivad tõtt. Sest Riia mäel asuvasse korterisse oli kuulda, kuidas aeg-ajalt möödus mõni rahvakolonn ja just toomemäe poole. Näid teksti nagu orje, sinnapoole. Vaatasin ennast. Sind. Mõtlesin vaikselt, kumb saatus meid ootab. Surm või orjapõli? Ei tea sulle, ma ei julgenud oma mõtetest rääkida. Kuid kardetavasti liikusid sinugi mõtted samas suunas. Ma ei tea, miks nad polnud seni eriti siseruumidesse nägu pistnud kuid kaua selline olukord arvatavasti kesta. Varsti tõmbavad nad selle ukse maha ja ronivad sisse ja tassivad meid oma saatusele vastu. Või teevad selle koha peal selgeks. Vähemalt oli tänaseks selgunud nende tuleku põhjus. Nimelt olid hakanud nende read toonela säkitset kiiresti hõrenema. Kui järele uurima hakati, siis avastati oma suureks pahameeleks, et kõiki neid vanu ja väärikaid eestlasi on korraga surmajärgselt ristima asutud hormoonide poolt kes tahtsid oma meetoditega surma maailma endale allutada, maarahvast lõplikult alistada. Ja mis kõige hullem, selle ilgele rüvetusele aitasid eestlased ise kaasa ja elavad eestlased selles iidses Emajõe kohal asuvas kantsis. Just nemad talletasid toonelasse kadunud eestlaste nimesid mikrofilmile saatsid need risti veega pisetamiseks, sinna kaugele ameerikamaale, sinna mormoonide kurjuse pesapaika ja seda kõigest tühipalja raha eest. Siis tõusis halli habemega Lembitu toonela vanemate nõupidamisel hirmsas vihas püsti, haaras saua ja kutsus Goena kõmisedes veel kõiki allesjäänud surnud eestlasi end päästma nende mormoonide petturite võltsijate eest. Laske meile esivanemate juurde jääda. Me ei tohi lasta end võõrale maale vedada. Tõusis suur kisa ja lärm ja relvade täristamine ja murdiski malev toonela väravatest välja otsa, seda patupesa hävitama kohta, mida muidu nimetatakse Tartul linnaks. Nad tulid käes, olid neil mõõgad ja odad ja taprid ja kärbid ja vihisesid vibud ja lendasid lingukivid. Tuues kõikjale hävingute surma, ei olnud nende eest pääseda varjupaika. See meiegi korteris konutamine oli pigem aeglane enesetapp. Enda petlikke lootustega turgutamine vedasid tänavatel ringi üht hiiglasuurt puust risti, kuhu olin naelutatud seal liiblasest närukael Kaupo temagi surisel lõpmatut suremist vahel toksiti talle peopesadesse naelu juurde, vahel kallati tõrvaga üle, vahel virutati kõminat vastu mõnd kehva maja ja see vajus tolmupilve mattes enda alla. Juhuslikku elava kauppavaid oigas ja kannatas oma otsata kannatust. Nad ei tahtnud meiega suhelda. Nad ei kuulanud endi kätte lõksu langenuid. Nad vaid röökisid elajalikult ja käskisid kõigil välja ilmuda ja oma väärtegude eest vastust anda. Aga rumal oli see, kes vabatahtlikult nende silme all ilmus. Kole oli selle saatus. Meri tõusis taevani tähtedeni maailma ääreni sellest ülegi. Juba oligi üle linna toomemäelt kosta klopsimist ja hala juba kukkusid varemed ja nende kividest hakati raske vaevaga uut alusmüüri laduma uute kindlat toonelalt siit kuni kõigi aegade lõpuni. Kõrbelõhn jõudis meiegi korterisse. Kõik see segunes mingi nõialiku soigumisega. Lõhna järgi tundus, et põletatakse mormoonide mikrofilme Jarhiivi töötajaid ja teisi kristlaste tallalakkujaid. Ikka tuisati tänavatel ringi ja otsiti inimesi, kas siis reetureid Vorje, kas pea maha või kett kaela. Vaatasin sulle otsa ja ei tahtnud tulevikku kohata, tundus, et kogu see meie vaevaga loodud maailm on nii mõttetult kokku varisenud. Ma ei tea, mis meist saab. Kaua siin vastu ei pea? Ja mis mõttega ma neid noolisi riita kogu?