Kogu lugu juhtus kevadisel pööripäeval ülemeelik päikesekiir hulkus linnas ringi. Ta hakkas isegi pisut väsima. Ometi ei suutnud päikesekiir kiusatusele vastu pidada, kui märkas kuuri katusel lesivad morni vurrulist kõutsi. Kipsti oli kiire poiss kassi juures ja kõditas magavat kassi mõlemast nina sõrmest. Hiirekuningas aevastas ja krapsas käpaga pahaselt päikesekiire järele. Seega põikas osavasti kõrvale, libises lähedal asuva koolimaja saali aknast sisse ja maandus ikka veel naeru lagistades klaveri mustale kaanele. Ta teadis, et klaver on muusikariist niisugune riist, mis võib kõlada ja heli seda endast välja imelisi viise. Ennelõunal oli päikesekiirklaverivabrikus ja teadis nüüd, et ühe klaveritegemisega näevad paljud inimesed tõsist vaeva. Ja veel missuguse hoole ja armastusega klaverit pärast läikivaks hõõruti. See oli alles vast lõbu vastu niisugust klaverit hüpata. Jalamaid pudenes ta paljudeks väikesteks säravateks kildudeks kõikidesse nurkadesse laiali. Tal tekkis koguni hirm, et kas suudab ta kõike uuesti kokku korjata ning endise pikkused tagasi saada. Kuid see klaver oli täiesti tuhm. Tema kaanele oli kriimustatud kõiksuguseid jooni ja vigureid. Serva küljest oli aga noaga lõigatud suur laast nagu kirvega kohe. Imestas päikesekiir. Ja kui päikesekiirklahvidele vaates sest keegi oli unustanud kaane lahti, ehmatas ta tõsiselt. Need olid vanadusest kollased ning lisaks veel määrdunud. Samal ajal tundis vana klaver ise end päikesekiire puudutusest ütlemata mõnusasti. Ta oleks oma vanu liikmeid ehk pisut sirutanudki. Kuid temast kostis kumisel heli, sest üks keel andis jällegi järele. Ja sel hetkel avanes kõrge saali uks. Päikesekiir libises klaveril minema ning jäi ruumi kaugemasse nurka püsima. Saali astus poiss kas teisest või kolmandast klassist. Mine sa võta kinni. Ja nagu poisid tavaliselt, seda juhtub, aga ka tüdrukutega sammust otsemaid klaverisuunas. Klaveri ees poiss peatus silmitses muusikariista ilmse huviga. Tükk aega püsis vaikus. Järsku logisesid klaveri rikutud klahvid, kostis veider kõmisev heli. Ning tühjas saalis kaikus ähvardav küsimus. Pois. Mida sa tahad teha? Poiss vaatas jahmunult ringi, kuid saalis polnud kedagi. Kui ta uuesti klaveri poole vaatas, logisesid selle kõik klahvid jällegi hirmuäratavalt. Poiss taipas ja ehmatas veelgi rohkem. Ei midagi, vastas ta. Kuid see polnud lausutud vist kuigi julgelt sest kõmisev hääl kõlas uuesti. Saluiskad, sa tulid mind lõhkuma? Nüüd polnud enam mingit kahtlust ja klaverile tuli vastata järgmiselt. Ei, Iluiska, ma tulin mängima. Kas sa mängida oskad? Peab tähendama, et meie koolipoisil oli nüüd üsna kõhe tunne. Ta polnud küll veel päriselt julgust kaotanud, kuid taipas, et nõnda veidras olukorras põiklemisega vaevalt midagi päästa annab. Ei oska, lausus poiss. Uh, tuleks nüüd siia kas või mõni õpetajagi, mõtles ta endamisi. Isegi päikesekiir, kes sinivagusi nurgas oli püsinud, tundis nagu hirmu. Taastus ainult vastu tahtmist sammu võrra edasi. See samm oli tallaga tingimata tarvis teha, sest kõik kiire poisid pidid taevavõlvil jalutava päikesega vaidlematult kaasastuma. Vahepeal oli poisi ja vana klaveri vahel siginenud üsna sõbralik jutt, et ta oleks nagu elav. Imestasid nüüd poiss ja päikesekiir, mõlemad. Poiss vangutas pead. Sama oleks tahtnud teha, aga päikesekiir. Kuid temal ju ei ole pead. Poiss ja päikesekiir aina kuulasid. Eks iga asi kulub ja saab kannatada omamoodi. Meie klaverid aga oleme suured ja rasked, muusikariistad. Meid ei saa nagu viiulit kasti pista ja löökide eest kaitsta. Meid lükatakse sageli, kuidas juhtub. Turjale laotakse igasugust koli. Ja mis kõige imelikum inimesed tikuvad meid mõnikord niisama naljaviluks togimaja lõhkuma. Kas tead mis? Sa paistad üsna nutikas poiss olevat. Mulle meeldiks, kui sa minu peal midagi mängiksid. Ent poisile tuli meelde, kui kohutavalt olid ennist logisenud klahvid ja ta kostis Turksalt. Ma ei oska mängida. Klaver aga ei jätnud oma jonni. Seda ma usun. Aga teeme nõnda. Ma jutustan sulle mõned väikesed lood. Kindlasti on neis sul endalgi mõni asi hästi teada ja tuttav kuid seda parem, sest näed, isegi täna ei suuda maailma inimeseta ilma sinuta üksinda midagi mängida. Ma olen ju inimeste poolt selleks tehtud, et nende rõõmu ja muret muusikas väljendada. Muidugi on mulle palju meelde jäänud sellest, mis minu peal kunagi on mängitud ja ma katsun sulle parajal kohal üht-teist klahvidega kätte juhatada. Poiss vaid, kes. Kuula nüüd jätkas klaver ning püüa kõike endale ette kujutada, nagu toimuks just praegu siinsamas, sinu ümber. Kuula. Kaua aega tagasi, kui üks osa minust alles kuusk oli ja suures laanes omasuguste seas uhkelt kohises oli minu juurte all siilipesa. Sügisel, kui mehikesel juba uni peale hakastikuma kraapis ta koopas sügavamaks vooderdas kõige kuiva ja pehmega. Lõpuks läks veel kuivade lehtede hunnikusse. Seal ajas okkad turri. Pöördes lehtedes nagu kera, nii et lausa iga okka otsa jäi mitu lehte. Siis tuli tagasi koopasse, raputas endale lehtedest imemõnusa aseme heitis sellele ja uinus. Siis tuli talv, mattis põõsad ja ka minu juured koos siilipesaga paksudesse hangedesse. Järgmiseks kevadeks oli minust metsa jäänult ainult känd. Nii ei saanudki ma sel kevadel enam küsida, mida minu sõber sel talvel unes nägi. Aga mida sina arvad? Kindlasti ei näinud algul midagi, seletas pois reipalt. Ta jäi sügavasti magama, aga talve keskpaiku see kohendas, võib-olla sett tegi ehk ühe silmagi lahti ja mõtles, et oleks tore, kui oleks juba kevad, paistaks päike, joojad huvimiseksidki, oleks käepärast mõni paras rästik nahka pista. Pärast aga jäi ta kindlasti jälle rahulikult magama. Poiss ei tundnud järsku enam mingit hirmu. Ta istus klaveri ette ja tõstis käed klahvidele. See võis tõesti nõnda olla. Kuid mulle tuleb meelde veel üks lugu. Ühel varakevadel lendas kord minu tüvele suur ja kus kukkus nokaga koputama. Terve mets kajas. Eks selle peale ärkas oma koopas talveunest, karupoeg ronis välja päikese kätte, kissitas silmi, hõõrus neid käppadega ja püüdis rähni koputamise järele tantsu lüüa. Aga ta vaeseke oli alles väga unine. Pea hakkas ringi käima, kippus teine lausa komistama. Broniski lõpuks koopasse tagasi. Rähn aga vaatas kõike silmanurgast pealt, muigas ning koputas edasi. Poiss naeris ja mängis jälle. Omamoodi huvitavad putukad, on ka maipõrnikad suured ja rasked. Kuid sumedatel suveõhtutel lendlevad nad kergete liblikatena. Tõsi küll, mitte nende vaikselt, vaid ärevalt suursuguse põrina saatel. Sellepärast andiski poiss järgmisele loole pealkirjaks. Maipõrnikat pidulik rongkäik. Selle loaga jutustas juba poiss, ise. Oli ilus suvine päev, täitki lausa kõrvetas. Ometi ei laiselnud keegi. Kõigil oli käsil mingi tegevus, sagimist oli palju. Ainult päevakoer kükitas põõsaoksal ega liigutanud aimugi. Ta oli nii laisk, et ei märganud sedagi, kuidas kõuepilved taevasse tõusid. Lõpuks hakkaski müristama. Päevakoer ei teinud sellestki välja. Norskas edasi. Aga kui esimene jäme vihmapiisk talle pähe kukkus, ärkas ta üles. Laskis ehmatusega soojast oksast lahti ja potsatas alla niiskesse. Samblasse. Mängime, ütles klaver. Tähtsalt keks öeldist astust üle mätaste rohutirts taliinimeste käest kuulnud, et need teda viiuldajaks kutsuvad siis rohutirts meisterdas endale viiuli. Isevärki see ju küll pisut oli, aga mängida andis. Rohutirts ei olnud muusikakoolis käinud, aga ta teadis sedagi, et viiulit vahel häälestama peab. See meeldis rohutirtsu-le eriti hästi. Ja nõnda ta siis rohkem häälestas, kui mängis. Ise kepsles uhkelt mööda aasa häälestas veel korduva pilli kõige kõrgema mätta otsas ja kadus kepseldes kaugusse. Sipelgarahva töökuse auks otsustasid aga mõlemad muusikud siis ka klaverit, võib seekord täie õigusega muusikuks nimetada. Pühendades sipelgate pesa ehitamise laulu. Sel hetkel, kui saalis vaibus, viimane kord hämardus, järsku päikesekiir lipsas koju, sest päike oli loojumas. Ning üllatunud poiss taipas äkki, et kõik olid kevadise pööripäeva üle meelikte. Kuid ometi oli ta mänginud, selles polnud kahtlust. Ta ei pöördunud enam ainsagi küsimusega vana klaveri poole. Poiss teadis, et klaveri vastaks talle enam. Aga ma õpin mängima, otsustas poiss äkitselt rõõmsalt. See klaver ja kõik klaverid hakkavad minu käte all laulma nagu täna. Ta sulges tasa ja ettevaatlikult klaveri kriimustatud kaane.