Nii palju kui mina mäletan, on Russalka olnud alati ühesugune. Ja kõik, mis siin ümber on, on ka nii tavaline, nii harjunud. Mul on tunne, et tegelik putki nagu poleks muutunud. Ma arvan, et nii on mitte ainult minu, vaid väga paljudega, kes tunnevad seda kohta oma linnas. Oma meelest väga hästi. Mida ütleb teile see? Nii armas jalutamise paik? Tuletab minule meelde seda ähvardavat 1940 esimest aastat. Mina õppisin tol ajal meditsiiniõdede kursusel ja ei, me lõpetasime. Suve hakul lootsime muidugi tunnistuste, leiab mingisugune piduõhtule ja ootamatult, nagu kõigile meie riigis meid mobiliseeriti, olime kohustatud ilmuma igaüks Rekstreidimisse paikadesse ja meile määrati omad kindlad kohad, kus siis me pidime abi andma. Jah, niiet et niisugune ootamatus tabas meid seekord just juunikuus. Ja ühe päevaga olite te punaarmee ridades meditsiinilise õena ja ühe päevaga olime meie võtnud enda peale kohustuse ja kujutasime vaevalt see, kuidas me kõik seda nüüd praktiliselt ellu rakendavad, mida meile teoreetilised olid lektorid rääkinud, saite siis ka kohe punaväelase riided? Seda me ei saanud, meil oli, kohustas oma tavaline õe riietust kanda peale selle gaasimask ja olla alati lähenemine, nii kittel küll üle üle kitli heidetud mantel, aga selle ala alati varustuses. Nii oli meie kohustatud siis valvama kõigis punktides, kus oli häda, suuren, sinna meid saadeti. On teil meeles teie esimene lahing, kus teid ja teie abi vaja läks? Jah, on küll meeles, siis sündis mitte kaugel siit Russalkast siis muidugi oli linnas veel võrdlemisi vaikne, aga minu kursuse inimesed osa, kes oli saadetud juba noh, kell oli juhus just brigaadina välja minna väljaspool linna, nyyd nägid juba Kohila ja ja koos ei hoia kõige suunas juba, nägid siis seda lähenevat vaenlast. Aga teie olite ikka veel Tallinnas, mina olin, oli ikka veel nagu rahu linn või enam ei olnud. Peab ütlema, August, et ta oli väga vaikne, sest kehtis sõjaseisukord ja peale kella kas me ei mäleta täpselt, kas oli seitse v8 ei tohtinud ükski tsiviilelanik enam linnas liikuda peale meie. Meil olid load välja antud niisugused broneerimistunnistused kus kahes keeles oli märgitud, et selle kandjal on õigus. Kui ta Tallinnas igal igal tunnil päeval ja öösel viibisime, antakse luba alles ja mul on küll see luba alles ja see on juba täitsa ajalooline Docum ja see on vist, kui ma ei eksi, kas seitsmeteistkümnendal augustil veel trükitud, viimane, võib-olla rotatsioonimasin niisugune väga lihtne. Ja kus siis teie esimesed tuleristsed olid? Just see, kui linn langes, oli meil käsk koguda Luise tänavale, seal üks staap, ma ei mäleta maja, Nummert on suur kahekorruseline maja puutumata pommidest. Me olime seal koos kõik varustuses valmis, igaühel omad paunad ja ootasime ainult käsku, kuhu minna. Ootamatult nagu paistis, tuli sinna meie ülemus ja ütles, et meil on luba kaheks tunniks välja. Ükskõik kuhu, kus keegi arvab, kas poodi või need olid muidugi kinni kauplusse või koju ja kahe tunni pärast peab olema tagasi ja tuletas meelde, et kehtib sõjaolukord, kõik võid seda muidugi väga tõsiselt, mis kellelgi meeles oli, ma ei tea, mina mõtlesin, et kas ma saaksin ükskord kodu suunas minna ja hakkasin tule enam mööda, Narva maan Need kes ei ole Tallinnas viibinud, ei tea üldse, mis Narva maantee sel ajal ja üldse kõik tänavad nii-öelda noh, tähendasid nii, et need ei olnud jalutustänavad rahvast ei olnud isegi paistis kelle taga ei olnud inimesi, kõik olid mattunud kuskile, linn oli nagu surnud, mis kell see võis olla, see oli hommikul kell 11. Ta siis siitsamast Narva mujale tulime mööda Narva maanteed autode urinat, siis vist küll absoluutselt ainult suurtükimürsud, igal pool olid tittesid, kukkusin ma maha, sest mingisugune muidugi põrutus oli, ajasin ennast jälle ülesse, tulin ikka edasi rohkem Russalka suunas ja püüdsin asjata leida ühte selget kallast, sest siin on alati ju väga-väga ilus, paistab Pirita poole. Midagi sarnast ma ei näinud, nägin põlemas tunud lennukid, mis tulid alla ja siis juht karjus mulle, vastus on väga higistama. See oli väga hirmus, ta ütles mulle nii, kuulatheril vill vill sind köökide ametnikega, Maida kuulid vilistasid ja ise ta jooksis, niisiis ma sain aru, et siin olles midagi tõsist ja no mis asest hakkan rääkima. Viska kraavi, aga ma mõtlesin. Vaata, vaata. Läksin küll kraavi suunas, aga mõtlesin, et ei, mina ei hakka suhu leid. Püsti, no mis sellest, räägime selles intiimsust siinsamas. Kui praegu on jah ja ei sealpool natukene sinult kraavid kahel pool ja seal oli siis sõjamehe kõhuli läksin sinna, mõtlesin, et jumal hoidku, inimesed kõhul ja mis siis, kas ei, tähendab, järgutisid vilistas mul siit ja sealt ja oli ma ikka teinud, kuulid on, see oli üks rünnete meriväljale jõudsite, ei, ma ei tahtnud sinna jõudnud, kus ma jõudsin siis. Russalka juures ja oligi siis siinsamas Russalka juures, kui ma tulin mööda Narva maanteed, siis see oli barrikadeeritud igasugustest puu halvudest ja majamööblist olid moodustatud kõrged-kõrged. Niisugused noh, tarad, barrikaadid, barrikaadid, barrikaadid ja siis just okastraadi, tema nii hästi mäletan läbi põimunud, nii et keegi veel läbi oleks saanud, aga keskel oli üks väikene ava ja seal siis sa oledki tunnimees, kes rangelt nõudis propusk, roppust, läbipääs ja keegi läbi passitajale, minu ootamatult kerkis sellest suitsu minu ette üks tunnimees, kes karmilt haaras kinni ja ütles, et mis ma siin tegevat. Ma ütlesin nii, et ma tahan, ma tahan minna edasi. Küll vene keel oli ja ma räägin vene keelt küll ja sinul oli ka, lasi paar küll, millest tahtsid, ütlesin, tahan edasi minna. Ei, nüüd te olete minuga kaasa. Viis mind siin Russalka lähedal pargis oleva suure puu juurepuhumisel, jah, jah, üle selle ja siis üle tee üle Tirur sama suur puu, seal all oli suur neljakandiline laud. Millegipärast torkas mulle silma, mõtlesin nagu köögilaud, et ta on kaunis kaunis, ärritud ja niisugune vilets, seal peal olid kaardid ja kõik, aga, aga kõik keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Võiks tõsiselt vaatasid kaartidele, rehkendasid ja midagi ja hüüdsid käske kuskile. Välitelefonid olid juures ja siis viidi mind ühe isiku. Ja minu saatja teadis, et ta oli mind siit teelt teelt tabanud. Mult küsiti valjult, mispärast ma siin olen, ma ütleksin nii, et minul on kaks tundi aega, ma näitasin oma tõendi ja mina tahan minna kodu suunas, kuna elan meriväljal, siis ütles mulle üks Vene sõjaväelane, mäletan, et oh ei, et mis enam sinna lähete, et meri veel, et pole enam õige olemaski. Et te näete siit, praegu laskuvad alla sakslased ja ma keelan teil minemas kuskile edasi. Ja mis mind tagasi, et saatke ta siit välja sellest lahingupiirkonnast muidugi langes mürske ja nii ja vahel viskas peale väikseid kivikesi, nagu sita on. Mina vaatas hirmudele imelikul kombel. Mul ei olnud hirmu, mingisugust hirmu. Ma vaatasin sinna kalda poole, nägin tõesti, et jah, seal on ainult tuli ja suits ja ainult niisugune mõte käis mul läbi pea, et kust see merivälja siis vajus, et ega ta veidike merepõhja vajunud, et teda ei ole, niisugune mõte läks, levib ja aga kuna mul oli saatja kaasas ja väga ranged olidki, et siis ei olnud mul midagi muud kohe hakkasin tagasi jalutama tema saatel ta saatis mind edasi. Nii et Russalka minust natukene kadus. Aga seal Oliveri telefon maas ja seal olid sõjaväelased, kes andsid mingeid käsku laevale. Üks laev sõitis välja. Ma ei mäleta, kas olite hirv või mis, mis ja nad ütlesid, tan hirmsas hädaohus, et katsuge katasid. Ja seal nägi mind korraga üks sõjaväelane ütles nii, et mis teie siin käite ringi ringi, nii mõtlesin noh, et ma lähen oma Pakosta tagasi ja näitasin jällegi temale seda tõendit. Ja tema ütles selle peale. Midagi teie kuskile ei lähe, vaid hakkad siin praegu siduma ja te näete silinder siduda Tatuid haavatuid ja siis ma hakkasin vaatama, et jah, ikka oli juba mehi seal, kes toetasid kuskile Mõnistust maad, siis ma hakkasin aru saama, et siin hakkab juba lahind käima ja ütlesin nii, et ei, ma ei või mitte, sellepärast et mina olen kohustatud oma tõendi alusel ilmuma tagasi oma punkti, sest kehtib muidu sõja välja kohus. Vaat siis sõja välja kohus kehtib ei kohta siis, kui praegu ei kuule käsku praegu teie siin rindel Eakate siduma visati mulle suur hulk käti, igasuguseid sidemeid ja välitelke seal ja nüüd hakata siinsamas siduma ja nii ma siis hakkasin siduma. Ja Ma vaatasin, et see asi läks siis nahalvaks. Igatahes nii-öelda lahingu mõttes korraga kukkusid mehed hakkasid igasugused püssipaugud ülevalt langes alla mingisugused rabedaid rahadega kivikesi, millele ma tähele pannud, pööranud ja, ja siis, kui üks täitsa mu nina ees maha kukkus, siis ma kummardasid, et mis asjad need on, võtsin bioossen, tulised, sarnased, väikesed mina, kuna ma väidan teile alles üks on needsamad niidi aarialased ja ma võtsin maast are, kuna ta kõrvetas kuidagimoodigi alateadlikult ma panin tasku ja nii nad jäid, mul. Seesama jah, mürsukild võis tähendada mõne mehe elu, see võis tähendada otse surma. Ja ma hakkasin aru saama, et ma olen nüüd täitsa eesliinil, kus praegu võid olla tabab mind üks üks kuul ja, ja et see ongi sõda ja see ongi nüüd see, mis ma pean Te tegema siin mobilisatsiooni käsul. Aga imelikul viisil olen mitu korda mõtlenud, absoluutselt mitte mingit hirmu ei olnud, ma tegutsesin nii, nagu tarvis, oli täielik lahingupilt. Uskumatu tundub, et Russalka ise püsti jäi. Et nüüd pole siin õieti enam mitte midagi, mis seda kõike võiks meenutada. Tõepoolest, ja Russalka jäi püsima ja ta on püsima jäänud ja tõesti neid nagu öeldakse, kui need kivid võiksid jutustada, mis siin kõik on nähtud, siis nad tõesti jutuks, aga nad on tummad nagu kivi itta ja vaikne nii-öelda ajalootunnistajana seisab ta ainult siin. Aga mis sai siis nendest noortest õdedest, kes oma esimesed valged kitlid sõjapäeval selga said, paljudest nendest inimestest kellega me siis koos välja läksime. Paljudega kohtusime nüüd alles meie kokkutulekul ja see sündis sel viisil, et minu kursus, kes ootas oma suurt valssi ja pidulikku aktust ja nägi, et asi reaalselt muutus hoopis ette nähtamatuks ütles kõik, et jah, seda me küll ei oodanud ja ega nüüd enam head loota ei ole. Saksna siin. Seal on sosinal õed omavahel, kus seda saab, ikka teatati mitu siit nüüd tuleme sealt nüüd on juba Kose ristil ja siis ja et noh, nüüd meid siia katla maetakse, kas see tähendas õppida, aga see tähendas? Ja mina olin kursusevanem, et võiksin olla väga later ja ütlesin otseselt pole viga midagi, et ükskord tuleme kokku veel mõnekümne aasta pärast loosis koiku vakti mulle otsa nagu lummutusele, koostisaine. Mis seal veel on, et mis ta räägib, aga mina ütlesin tõsiselt, et ükskord lugege lehti, ma panen lehtede, olete kokku? No see oli nii kuidagi nii, muidu öeldud ka meeleolu tõstmiseks natukenegi anniks ühtekokku tulla ka. Aga kui nüüd aastakümneid edasi läksid ja see kõik on läinud tõesti väga ruttu ja siis on mul need sõnad ikka meeles seisnud ja ma olen kohtunud mõnega ikkagi nüüd mõned on Tallinnas siin, olen nendega rääkinud ja siis kerkis, et see oli Nõukogude Liidu 50. aastapäeva puhul, et miks mitte tõepoolest seda teostada. Ja siis ma võtsin omale tasku 12 rubla ja tegin tekste ja läksin õhtulehte ja ütlesin, et kas ma võiks seda paigutada lehte kokkutulek, et palun need, kes 40 41. aastal meditsiin õdedeni õppisid, anda teada oma kursusevanemale selle selgi aadressil kokkutulekuks? No mulle vaadati ka natukene imelikult otsa ja viidi mind kohe kellelegi vanahärra juurse, osutas seltsimees pähklimäeks, kes Sentinel järenil mägi pole ju vana asuseltsimees sidumata siis välja. Ja, ja noh, ega ta vast ei pahanda eiei, aga no muidugi, ma ei tea, kuidas ma võisin üldse nii-öelda, ma tahtsin väga viisakas olla ja ja temal ja Pähklimägi on ju tema, see oli tema ampluaa ja tema suur töö uurida ja temal seal lahingud. Ja, ja tema oli niivõrd üllatatud, et kas tõesti on veel niisuguseid naisi sellest ajast ja meditsiiniõdesid võttis mu risttule alla ja ütles ja ei silmapilk lihtsalt teie panime ja, ja mitte midagi muud ja tuleme kokku ja mina olin esimene siine, palun mulle teatate kutsioon. No egas tulid kokku, tulid kokku küll, kusjuures ma arvasin, et meie tuleme ainult kohvitassi juures kokku ja omad inimesed siis ootamatult ilmusid sinna seltsimees helk kiidus ja ja ühesõnaga, noh, jah, muidugi Pähklimägi Paul ja ajaloo instituudist ei esindajaid, kes kõik tahtsid nüüd siis näha neid naisi näha naisi ja tulipunasest ristist. Ja muidugi ma pean, selles mõttes oli ilmaaegne etappi häid sõnu ütlesid sellepärast, et ega meie töö ei olnudki Stalingradi töö ega midagi. Aga no muidugi surma alles võinud igal pool saada ja kohust tuli täita, aga siis mitte nii häid sõnu peale ja nishi kohv ütles, et et lihtsalt mul on sülle jooksnud niisugune õnn, et ma otsin ühtegi inimest, nüüd ootamatult saan ma terve kursus. Meil on nüüd külas olnud küll, seltsimees Reps, on Nõukogude Liidu kangelane, seltsimees Endel Puusepp. Ja, ja Moskva sõjaveteranide esindaja, kindral Žukov oli meil. Ja ütles, et tema on seda nüüd küll näinud, et jah, meie mehed tuleme kokku ja määrime piiritusega seest ja väljast, aga et naised ja meditsiin, õed tulevad kokku ja teevad niimoodi, et see on lihtsalt niisugune asi, mis, mis ta ütles, et ma seda kohe kuskil pean rääkima ja räägin, rist rääkiski, kuidas selle piiratusega on? Piirikluseda naistel naistel piiritusega, see kulus neile ära, me ütlesime, see kulus veel ära, teie haavade, haavade puhastamiseks praegu enam pole võtta. Ei ole enam võtta, aga, aga muidugi tervitusjooki tuli juua siis paratamatult olid meil ikka mõned veinipudelid laual ja siis lasid need kindralid siis võid elada ja meie naised siis nii-öelda tundsime natukene uhkust ka ja teatanud on väga inimlik ja olime siis rõõmsalt muidugi mõned eriti näete, mis ometigi tuli mõnekümne aasta pärast ja elu oleks võinud arvata, et kõigest sellest saab ajalugu, mis niimoodi üks kord ootama raginaga algas teie kõigi jaoks, et te kõik olete selle ajaloo tegelased ja vaadake, see oli väga ootamatu, kui seda ütles seltsimees suubo. Et jah, et no kujutage, teie olete ajalukku, siis me võtsime seda lauset nii naljalauset võib öelda ja ütlesime, et mis ajaloo, kuidas, kuidas nii ta isegi Haabus, sellepärast et meie sõdurid ja kõik on läinud ajalukku ja miks teie ei lähe ajalukku, Teie olete ajalootegijad. Meie olime siis nõus ka sellega, et saad siis naised olla üksi, mitte üksi, köök kindel, tühja nagu öeldakse, vaid meestega võrdselt ka seal oleks võinud kõike juhtuda. Kas ma nüüd oleksin olnud nii julge, seda ma ei tea. Kuulge mina arvan, et oleksite täpselt samasugune. See on teil juba veres. Vaadake, vaata, ärge selles linnakeses. Ja inimesed kunagi ei tea, mis inimeses. I teist on juba teada, et vaatamata sellele, et on kevad, on üsna jahe. Öelge, kas teil on meeles see kevadpäev? 45. aastal, üheksas mai väga hästi, on meeles? Väga hästi on meeles, ta oli umbes niisugune ka natukene jahe, mitte nii jahe, aga sombune umbes sarnane. See oli hommik, kui me seda teada saime. Ja mis ma pean ütlema, esiteks ta mõjus niivõrd võõrastav ana, mis see nüüd oli? Ja mina isiklikult väljusin tänaval arusaamatuses ringi vaadates, et kas miskit muud tunud, no mis ma pean ütlema jah. Inimeste kõnnak oli läinud kuidagi nii-öelda kiiremaks, elavamaks ja gruppidena, seist ja vesteldi, naerdi ja ja kõiki neid oli näha, nagu oli mingi lahendus saabunud, seda tänavalist märkasin, kui ma tulin, nii et arvatavasti kõik said sellest tähtsusest aru ja ja rõõmustasid südamest, et oli saabunud niisugune silmapilk, kus ei olnud enam sõda, kui meie kokku tulime ka, siis meie ütlesime, et meie ei oodanud seda. Et me kord näeme niisuguste ülesehitavat tööd, mis meil on tehtud, et meil on omad, on soovid paljudel täitunud ja et on parem kõigil neil lastel Rida ja olla, et tšekisüsteemi, et on olemas mitmesuguseid saia, siukest, pilti, nii et niisuguseid ja kõik inimlikud rõõmud ja kõik kõik inimlikud rõõmud ja muide ka vaimset rõõmud, sellepärast et eks siis me ikka teame, mis, mis tähendab rahul ja mis tähendab, mis tähendab siia, kui ei ole rahu ja missugused jah, mis, mis kujutavad endast need jõud, kes rahu poolda. Nii et siia selgust meile, seal esimesel kokkutulekul väga kujukalt jäme, avaldasime rõõmu ja ütlesime, et hääd meil on olemas sarnased inimesed. Tulekul Olga Lauristin, et mul on olemas vabariigist säärased talasid nagu näiteks tema ja temataolisi, et kes on aidanud seda elu ikka nii kaugele rajada ja niuksed alusmüür on teinud, et me võime kõik praegu elada rahus ja soovin, et see rahu säiluks alati, sest ainult selles on õnn ja kordaminek ja edu.