Olen Liina Vahtrik ja loen katkendi Emil toode raamatust raadio. Üks päev seisabki siin inglisillal ja kuulasin, kuidas all muusikakooli akende taga harjutas keegi Bachi. See oli vist mõni prelüüd hästi tempereeritud klaverist. Igatahes Bach. Harjutaja komistas ja võttis tagasi. Muusika kostis toomemäele haruldaselt selgesti. Segunes kevadise linnulauluga. Sellisel kujul kuuleme muusikalisi ettekandeid meelsasti. Ei pea istuma kontserdi lõpuni või vähemalt vaheajani võid ära jalutada, kui sulle aitab. Ja mäng ise ei ole oma ebatäiuslikkusest kuigi pretensioonikas. Lihtsalt muusika. Lis Franzil ei olnud Tartusse jõudes praktiliselt mingit muusikalist ettevalmistust kui mitte arvestada raadiost ja siiski ka vanaemalt lisaksin omandatud lauluoskust ning samuti mõningast arusaamist noodikirjast, mida oli talle õpetanud isa. Laste muusikakooli nende läheduses polnud ja Viljandisse saatmiseks polnud kellelgi raha ega tahtmist. Aga Liz Franz oli veendunud, et tema mittetäieliku keskkooli lõputunnistusest ja vankumatus tahtest piisab täiesti, et muusikakooli sisse saada. Ta oli igatahes välja uurinud, et nimelt sel päeval toimusid muusikakoolis kuulamised sisseastumiskatsed ja õhtupoolikul võetigi ta ette. Ülekuulajad olevat olnud kolm vana ite ja kaks neist suhtunud temasse vaenulikult. Üks sõbralikult. Nad muidugi pööritasid silmi ja vahetasid omavahel pilke, kui kuulsid tema ettevalmistusest või ette valmistamatusest. Ta oli ennast nende pilkude all oma vanaema õmmeldud kleidis üsna halvasti tundnud. Võib arvata, et noore tüdrukuna ja Tartu palavas augusti õhus ei higista nutta just vähe. Kleidi kaenlaalused olid kindlasti reetlikult tumedaks tõmbunud. Võib-olla olid sinna juba valged viirudki jõudnud tekkida. Aga nood vanaeided olid higistavate plikadega kindlasti harjunud. Kuulnud, et ta tahab õppida lauljaks, olid nad armulikult lasknud tal siiski ette laulda. Temal oli ette valmistatud kolm erinevat laulu. Kaks nõukogude laulu ja üks kask. Meil kasvas õues, mida peetakse sageli eesti rahvalikuks, lauluks või koguni rahvaviisiks. Mis on aga tegelikult Schuberti meloodia. Saksa laulus on kase asemel muidugi pärnapuu kaks vaenulikku eite. Need kondised olid tema laulmise ajal muianud, aga sõbralik, too ümmargune oli talle julgustavalt naeratanud. Sellele ta siis oligi laulnud. Aga juba esimese salmi järel oli üks kondistest käega märku andnud, et aitab. Ja ta oli poolelt sõnalt nakatanud endale õõnes tunne. Kondised olid veel omavahel pilke vahetanud. Ümmarguse poole polnud nad vaadanudki ja ta oli õudusega aru saanud, et jäme ots onu kondiste käes. Ja et ümmarguse arvamusest ei hoolinud põrmugi. Siis olid nad talle rääkinud midagi ettevalmistuskursustest, laste muusikakoolist, isegi tööstuskoolist, kus ta võib esialgu õppida, et siis paari-kolme aasta pärast tagasi tulla proovima. Selle paari-kolme aasta peale oli Liz Franz sõna lausumata püsti tõusnud ja toast ja majast välja marssinud. Väljas ei osanud ta kuhugi mujale minna, kui kõndis edasi mäest üles. Seal olid need punasest tellisest kiriku varemed. Neil oli plank ümber aga üsna lagunenud. Ta puges ühest plangu august sisse, istus sinna kõrge heina sisse, sammaste vahele maha. Aga ta ei nutnud. Ta oli vihane. Seal Peeter-Pauli katedraali varemetes istus ta seni, kuni hakkas pimedaks minema. Siis hakkas tal õudne. Ta tuli plangu august välja, aga ei mäletanud enam kustpoolt, ta oli tulnud seal läheduses põles siiski üks tuli, selle all oli nagu valgem ja julgem ja sinna tule alla pingi peale ta istuski. Ta ei tundnud tartus kedagi. Ta oli arvanud, et kui ta juba tuleb, siis kindlasti antakse talle öömaja ja süüa. Muusikakool peaks olema ju õnnelik, et tema Elizabeth frants on tahtnud meile õppima tulla. Nüüd ta ei teadnud, mida edasi teha. Koju tagasi ta ei lähe, see oli talle kohe selge. Augustiöö oli küll soe, aga sitsikleidis hakkas siiski jahe. Tal tuli meelde, et vanaema oli tema vineerist kohvrikesse ühte isa antud vanasse raadiokasti, toppinud vastu tema tahtmist ka lambavillase kampsuni. Ta oli kindel olnud, et selliseid ei kanna linnas mitte keegi. Ta kiskus selle kampsuni nüüd sealt raadiokastist välja. Kastist tuli tuttavat kodu lõhna ja teda valdas hetkeline nõrkushoog. Kui siiski sõita tagasi. Ja tõmbas selga. Nüüd oli soojem edasi istuda. Ta otsustas, et istub hommikuni, eksis valges paistamis saab. Ta ei teadvat nüüdki, mis oleks saanud, kui poleks tulnud seda vanameest. Vanamees oli tulnud üle toomemäe, kus inimesi enam ei liikunud ja teda vaatama jäänud tema vaadanud julgesti vastu. Tol ajal polnud tal aimugi, et mõnda vanameest öisel Toomemäel kartma peaks. See vanamees aga oli tollal õieti tema isa vanune. Nagu hiljem selgus, oli tema nimi Tõnis ja ta töötas teatris Vanemuine Tartu ainus teatri tollal laval. See tähendab mitte ei mänginud laval, vaid ehitas dekoratsioone. Ametilt oli ta puusse või midagi sellist. Nüüd see alles nimetu vanamees küsis, mis ta seal teeb. Ta oli aru saanud, et see on üks maatüdruk ja ta on hädas. Samuti pidas ta sellist laterna all istumist natuke ohtlikuks. Liz Franz rääkis vanamehele kohe kõik ära ja hakkas alles siis nutma. Kui ta ise oma lugu enda suust kuulis, hakkas tal endast korraga kole kahju. Nii või teisiti, vanamees Tõnis viis ta enda juurde koju, andis süüa ja tegi talle põrandale aseme. Tõnisel oli väike toa pugerid kuskil kesklinnas ühiskorteris, nagu neid tol ajal oli. Ka siin selles majas, kus ma elan, olevat all vanadest, suurtest härrasrahva korteritest tehtud lisavaheseinte abil hulk pisikesi toa pugerike kus igaühes elab omaette leibkond, tihti terve pere. Kõik need leibkonnad kasutavad korteri ainsat kööki ja tualettruumi. Peale selle lubas Tõnis midagi välja mõelda. Liz Franz sai aru, et nüüd Tõnis hoolitseb tema eest ja jäi rahulikult magama. Hommikul oli ta Tõnise järel teatrisse kõmpinud, jäämata temast sammugi maha nagu koer. Tõnis ei olevat teda just kaasa kutsunud, aga polevat kaera ajanud. Niilis Franz jäigi teatrisse. See oli tollal see väike vana teater, endise saksa teatri juugendstiilis maja. Vanamehed, kes dekoratsioonide peal töötasid, organiseerisid talle seal mingi töökoha, mis oli umbes nagu dekoratsioonimaali abiline, kus tal praktiliselt midagi teha ei tulnud. Peale selle, et mõnikord saadeti teda poodi saia ja keefiri ostma. Palk oli 30 rubla kuus, seda on küll võimatu eurodes väljendada, aga põhimõtteliselt võis sellest söönuks saada. Arvestades, et kilone leivapäts maksis midagi nagu 14 kopikat ja vanamehed küllap eriti too Tõnis pakkusid talle alati ka oma lõunavõileibu. Tal lubati ka dekoratsiooniruumis laual magada, kuigi see oli tuletõrjeeeskirjadega rangelt keelatud. Arvatavasti sellesama Tõnise korraldusel Viista paberit ka õhtukeskkooli Tõnisel naistega lapsi polnud, oli küll üks lavapoiss maalt pärit ja näitlemisest huvitatud, kes oli Tõnisele nagu poja eest ja kellega Lis France'il oli esialgu hõõrumist, aga kellega nad pärast sõpradeks said? Selle lavapoisi nimelist frants oma sõnul ei mäletanud ja näitlejad polevat temast ka tulnud, oli vist hoopis jooma hakanud. Aga see oli hiljem, siis polnud Lis francenam Tartus tollel nimetul poisil ma väga kahtlen selles mäletamatuses. Liz Franz lihtsalt ei tahtnud mulle öelda, oli aga kitarr ja ta õpetas frantsi tuura võtma ja oma laulmist lihtsal viisil saatma. Mina pole küll näinud Lis frantsi kitarriga või üldse mingi instrumendiga. Saatjad on alati olnud teised. Kuid esimestel esinemistel saatis ta ennast ise ka, õpetas poistele uuemat laulurepertuaari, sellist, mida kuulati lääne raadiojaamadest Radio Luxemburg ja teised ja millest althõlma ka juba heliplaate liikus. Seda ajajärku nimetati üldiselt Hruštšovi sulaks. Reegel. Tolle uuema laulurepertuaari tundmaõppimine oli ehk olulisemgi kui kitarriduurid. Sest laulud, mida Liz Franz oli seni õppinud raadiost, jaamadest, signatuuriga, siin Tallinn ja kõvarit Moskva vanaemalt ja isalt olid, nagu nüüd ta isegi aru sai, täiesti ajast ja arust. Rangelt võttes on siin toodud andmed ka kõik mis mahlis frantsi Tartu perioodist on. Kui midagi veel meelde tuleb, panen selle kirja. Ma tahan, et mu tunnistus oleks nii ammendav kui võimalik. Samas ei ole ma kindel, et lisaandmete hankimine midagi olulist lisaks ja kust neid hankida. Tõnis on muidugi ammu surnud ja kui vastab tõele, et too nimetu musikaalne lavapoiss pärast Tõnise surma jooma hakkas siis võib temagi olla kas surnud või vajunud sellistesse põhjakihtidesse, kus viibivast inimesest enam praktiliselt midagi ei teata. Kus inimestel on sama hästi kui olemas pole. Tema nägu on moondunud, paistes, tema riided haisevad. Nii või teisiti on ta sama hästi kui surnud. Nii või teisiti ta vaevalt enam midagi mäletab. Ja kui ka mäletab, Ma ei tea, kas ma tahangi seda teada. Igal inimesel on õigus oma eluloole. Ja mina annan siin edasi Lis frantsi eluloo põhiliselt sellisena nagu ta ise mulle seda on jutustanud. Ma arvan, et see on kõige tähtsam.