Tere, minu nimi on Marius Peterson ja ma loen teile, Kristiina Ehini uudisjutu, täiesti normaalne mees. Poleks kunagi uskunud. Poleks kunagi uskunud, et selline asi võib juhtuda minuga. Minu, tema ja meie veel sündimata lapsega, täpsustas mees mõttes. Ta naine, armastatud elukaaslane, oli lahkunud nüüdsamavastu ööd. Ta oli pakkinud seljakoti, jätnud korteri võtmed voodi äärele, seisnud enne minekut kaua koridoris. Mees oli istunud kägarasse tõmbunud magamistoas pehmel vaibal ja kuulanud vaid ärevat ja sooja tuksumist oma kõhus. Kas tahad veel midagi öelda? Oli naine koridorist küsinud. Ta hääl oli julm. Mees ei vastanud. See hetk tuli välja kannatada. Uks magamistoast, koridori oli lahti ja mees tundis, et ta pea on täiesti tühi. Kas tahad siis midagi öelda? Küsis naine veel kord järsult ja mees tundis, et tegelikult tahtnuks naine nõuda. Tunnista üles, kahetse nii, võiksin ehk veel sinu juurde jääda. See tundmine täitis mehe pimedal raevuga. Selle raevu pärast konutas ta vaibal. Selle raevu pärast oli ta pea tühi. Selle raevu pärast sundis ta ennast rahulikuks, sest teadis, et kui tema ja lahkuva naise raevukad tõed veel korra põrkuksid oleks see totaalne, nagu kahe rongi kokkupõrge. Ellu ei jääks keegi. Naine ohkas head aega, siis sõnas ta endise häälega ja avas välisukse. Nüüd tuli mehele elu sisse. Ta tormas naisele järele, kes oli talle juba selja pööranud ja valmistus viimast korda nende kodutrepist alla sammuma. Mees virutas jalaga paar korda naisele perra, vallandades hetkeks oma raevu. Aitäh, et tulid mulle vahepeal last tegema. Mehe hääl kajas laiatusena, kõledas trepikojas. Naine põgenes neid sõnu ignoreerides alla välisukse poole. Mees pani korteri ukse kinni ja hakkas mitte millelegi mõeldes kööki koristama. Magama heites surus mees käed kõhule. Seal tuksus ikka veel soojalt ja mees tundis, kuidas kusagi täpselt ta keskmes. Just seal kohas, mida ta oli harjunud kõige rohkem iseendaks pidama. Elutses veel keegi uus ja tundmatu. See keegi oli poolenisti temast endast ja poolenisti sellest naisest, kes just nüüd lapseootamise neljandal kuul ta üksi jättis. Öö, kes on sulle alati seljaga ega ärrita sind hetkekski mõttega headusest, mõistmisest, jagatud vastutusest. Nüüd oli mees selles öös üksi üksi koos oma kõhus kasvava lapsega lapsega, keda nad mõlemad olid tahtnud. Kas saab armastada ilma aruta inimest? Kas saab armastada arvestamata oma arumees, arvas, et ei saa. See naine oli tõesti ilma aruta. Ja mehe aru ütles talle selgelt, et sellise inimese armastamine on puhas ressursside raiskamine. Aga selles pimedas Gruusia ükskõiksus öös tundis mees, et isegi kui ta ei armasta enam seda naist siis armastab ta siiski tema juukseid, millest iga karv on nagu tugev punane siug. Juukseid, mis olid sõrmede all elus ja isepäised ja mille lõhna sissehingamisest mees iialgi tüdinud. Ta võttis käsikaudu oma kõrvalt voodist naisele kuulunud padja ja hinga sügavalt sisse selle lõhna. Padi lõhnas võib-olla ainult veel täna öösel naise juuste järele. Küllap juba homme õhtuks on see lõhn padjalt igavikku haihtunud, nagu peaks peagi igavikku haihtuma ka tema armastus selle naise ja tema juuste järele. Unesnägijaga mees naise silmi. Need olid soojad, säravad ja sambla pehmed. Polnud võimalik leida neist julmust. Need olid õiglased ja kindlameelsed silmad. Seda värvi pruunid nagu ei kellelgi teisel. Nüüd muutusid need väikesteks järvedeks keset suurt põlismetsa. Nii väga oleks mees tahtnud kummarduda ja nendest juua, kasta neisse kas või hetkeks oma huuled, kuid ta mäletas veel. Kummaline küll, uinudes antud lubadust unustada see arvutu olend, naine, kes oli ta reetnud. Hommikul pidi mees tõttama trammi peale, et jõuda õigeks ajaks ultrahelisse. Kliiniku koridoris olid ka mõned teised mehed, kellest üks eriti kõhukas lapsekandja parajasti ultrahelikabinetist välja tuli ning oma kleenukese kaasa toel välisukse poole astus. Too kleenuke naine toetas oma meest õrnalt piha ümbert ja neid ümbritsev armas õnneuim torkas hetkeks valjult üksiku mehe südant. Ultraheli kabinetis oli pime ja ekraanil vilkuvate numbrite vahel nägi mees selgesti oma lapse kontuure. Sel lapsel olid käed, olid sõrmed ja varbad sügavad silmaasemed. Ta liigutas. Ta oli väike, samas ootamatult suur. Pool minust pool temast kuidagi ei saanud, mees, jäta taas mõtlemata oma naisele, kelle elu alge siputas ta keskmes ning näitas end tööd mehele esmakordselt. Kui naine oleks nüüd siin, näeks seda, mis mina ei suudaks ta mõeldagi lahku minemisele. Mees oli selles kindel. Neerud olemas maks, olemas, selgroog, nähtav südame töö 125 kuklavolt 1,4 dikteeris arst õele. Pilt seinalt kustus. Mees tõusis, riietus, võttis tänades välja prinditud ultrahelipildi kaasa ning astus koridori. Poleks kunagi uskunud mõtles mees ning juurdles kas ta on kunagi varem elus tundnud, et on üheaegselt nii ülevoolavalt õnnelik ja lohutamatult õnnetu nagu praegu. Ma saan hakkama, sisendas ta endale. Saan hakkama. Olen tugev ja terve. Täiesti normaalne mees.