Tere minu nimi on Eva Eensaar ja ma loen teile ühe loo Riho lahi raamatust märgi. Loo pealkiri on lend. Kaugelt näib nagu sibaks Leisikane saiajahukoti jalgrada mööda üles veski poole. Lähemalt, vaataja aga tunneks sibayas ära väikesed märgi. Kuigi tega lähedalt vaadates näib pisikese püülijahukotina. See tuleb sellest, et värgil pole seljas muudkui pleegitamata linasest riidest särk mis ulatub tublisti allapoole põlvi. Niisugune hame on hea, sest kui paljastel jalgadel külm hakkab, võib lihtsalt maha kükitada ja paljad punetavad jalad särgisabasse mässida. Hakkab varsti soe. Selles ürbis elab värgi hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Sellega heidab ta õhtul voodisse, kepsab hommikul põrandale ja ongi kogu päevaks mundris. Aga püksid, kes siis kahe aastasele pükse teeb. Pükstega võib õnnetus juhtuda. Siis peaks ju vahetus paar ka olema, nii kauaks jalga panna, kui teised kuivavad. Siis peab iga inimene olema, kes neid pükse õigel ajal vahetab. Ei. Püksid tehakse värgile alles siis, kui ta ise on suuteline oma asju teiste abita õiendama siis peab mehel ikka rohkem aastaid turjal olema. Kui värgi täna hommikul voodist põrandale kalpsas, oli ta esimene sõna. Ema. Olgu silmade pesemise juures abistamisega, kuidas ta nüüd on? Keegi peabki teda ometi sööma kamandama. Silmade pesemine võib homsekski jääda, kuid mees söömata ei kasva. Seda on ema igal hommikul meelde tuletanud, kui jahupuder kausis kuidagi väheneda ei taha. Keegi ei vasta värgi, tatsab kööki, vaatab tagatuppa, heidab pilgu sahvrissegi, kuid kusagil pole hingelistki. Mõlemad poisid läksid muidugi hommikul karjaga metsa. Nii palju kui seda nelja lammast lehma kontia mullikat karjaks nimetada sobis. Kui tema peaks ju ometi kodus olema. Igal hommikul on olnud. Märgi, tõukab välisukse lahti, vaatab peenramaale, kui emaga seal ei näi olevat, karjatab ta veel kord nutuga pooleks. Ema, kus ameti oled? Kuid ka nüüd ei mingisugust vastust. Nutuvõru suu ümber süveneb. Kuid äkki tuleb värgile uus mõte? Ema läks vist veskisse isale süüa viima. Ta teeb seda alati, kui isal veski juures kiire on. Siis seisab ema jahu salve najal ja ootab, kuni isa supi ära sööb. Sepikojas nad ei ole, siis oleks tagumist kuulda. Pealegi sepikoda siinsamas. Isa tuleb siit alati tuppa, sööme, olgu nii kiire, kuitahes sepikoja ukse taba eesmärgi näeb seda selgesti. Muidugi veskis otsustab Pärdi juba vudibki püülijahukoti moodi poisihakatis nõlvakust üles veski poole. Pärdi isa, nüüd Mölder, nõuka rentnik, kohapidamisest ei tulnud midagi välja. Paepealne põld andis vähe keri, kuid rent oli kõrge. Suur osa sepatööga teenitud rahast tuli rendiks maksta. Ja ega põllutöögi alt sulle kerge olnud. Poistest polnud ühestki veel õiget abilist ruudist ehk oleksime asja saanud, kui ta oleks elanud päevade viisi adra või äke järel. Lüntsimine pani isa halvasti kokku kasvanud, jalaluud valutama. Eriti raske oli halbade vihmaste ilmadega. Siis ei saanud mõnikord toastki välja. Aga kui põllumees tahab maast midagi saada, peab ta hommikust õhtuni jalul olema. Pere tahab ju iga päev süüa ja muld ei anna midagi, kui seda välja ei meelita. Ants unistas kogu aja niisugusest ametist kus rohkem sissetulekut ja vähem astumist oleks. Ühel pühapäeval, kui jutt läks uue koha otsimisele, ütles May. Ma ei tahaks siin enam päevagi elada. Iga nurk ja põõsas tuletab mulle kogu aja kadunud lapsi meelde. Vanaisa ütles. Siin lähedal on üks sepikoda koos veskiga ära anda, kui katsuksite selle kätte saada. Veskist saab rohkem leiba kui siit põllult. Ise oli noorest peast paar aastat veski poiss, nii et möldriamet peaks selge olema. See istmealuse laiune põllulapp siin ei tasu jändamist. Asi hakkas Antsu huvitama. Järgmisel päeval sõitiski ta vanaisaga koos maad kuulama. Karivärava möldrile oli ilus elamine. Väike-värvitud maja kohe maantee ääres. Maja juures oli väike sepikoda tiinu võrra kartuliaiamaad ja künkal korrast tuuleveski. Nagu väike paradiis. Karivärava Mölder ostis endale linn maja ja kolis kogu perega peenema põlve peale. Pidi linnas vürtspoodi hakkama pidama. Koht, Ants sulle meeldis, ainuke viga oli see, et mölder tahtis kogu seda kupatust müüa. Aga Antsust ei olnud ostjat millega ta olekski ostnud, kui mõnikord tuli kopika otsimiseks kõik taskud pahupidi pöörata. Mölder, mu hea tuttav, lähme räägime ehk annab rendile, arvas vanaisa. Õhtul pisteti sorokovka tasku ja mindi möldri jutule. Hea lahke mees oli, kui Ans oma olukorra tõemeeli ära oli rääkinud ja asja igapidi kaalutud, jõuti kokkuleppele. Ants võtab möldri koha paariks aastaks rendile ja kui seal tõepoolest veidi liha luudele koguneb, siis tehakse ostuleping ära. Võimatuse ju pole, sest endine Mölder oli siit nii palju liha luudele kogunud, et võis endale linnas pisikese maja osta. Kevadel laduski nõuka seppama, tünnid tännid järelejäänud lapse raatsikud vankrile ja kolis kari väravale. Tuli välja, et koht oli hästi, sissetöötatud sepikojas oli ikka midagi teha ja kui polnudki, siis veskis oli tööd veel rohkel. Ümbruskonnas olid ilusad tasased põllud ja peremeestel jahvatus jätkus. Eriti sügisel, kui sepikojas vähem tööd oli. Kevadel oli jälle ümberpöördult, jahvatus vähenes, sepatöödega tuli juurde. Nõlvakust üles vudides, nägi värgid, veskiuks on ristseliti lahti. Küllap siis isa ja ema seal on. Värgi ronib üle künnise. Kuid veskis pole kedagi näha. Ema hüüab värdi jälle, kuid vastust ei tule. Ema ja isa on vist ülal seal, kus need suured raud vitsidega kõrred on. Nad on seal ennegi kahekesi istunud. Hästi vaikselt. Märgi ronib trepist käpuli üles. Logisevad laudastmed on tema jaoks veel liiga kõrged, et jalga mehe moodi ühelt astmelt teisele tõsta. Kui värgi lõpuks üles jõuab. On tal äkki isa ja ema meelest läinud? Ta ei näe nüüd enam midagi muud kui seda salapärast maailma oma rataste ja võllidega. Alati, kui isa veskis oli, pidi värvi seda imevärki eemalt vaatama. Aga praegu pole kedagi keelama segasabast hoidmas. Nüüd võita päris üksinda, kõike seda katsuda ja uurida. Tema ees põrandas avaneb suur neljakandiline auk. Selle kohal ripub kusagilt kõrgelt alla tugeva konksuga raudahelvärgi, teab seda ahelat ja auku. Alt vaadates on auk laes. Harilikult on seal luugid peal. Nüüd on aga luugid kahele poole lahti. Nagu laudaväravad, mõtled värgi. Ükskord tõmbas isa selle raudahela otsa alla, päris veski ukse juurde. Sinna kandis üks külaonu parajasti vankrit. Viljakotte isa köitis keti ümber koti ja tõmbas mingisugust kangi. Nagu nõiaväel kerkis kott maast ja hakkas aegamööda ülespoole liikuma. Ülal surus kott luugid kahele poole lahti, litsus enda nende vahelt läbi ja kolinal langesid luugid uuesti kokku. Koti polnud enam näha. Siis käis ülal veel üks kolks sattus. Need, olid teised luugid veel kõrgemal. Kott oli jõudnud Veski kolmandale korrusele, kus olid kolud. Nii see isa just, ütles Kolud. Need olid just niisamasugused, kui ema kohvimasinal. Ainult päratu suured ema kohvimasina kolusse, kallati, kõrvetatud terad nendesse kuludesse, siin kallati kuldkollased terad. Isa oli mitu korda seletanud. Kolust vajusid kerad teisel korrusel asuvasse kinga. Selline nagu puust kühvel. Kui veski käis, siis king liikus edasi-tagasi. Ikka NOK, NOK, NOK, NOK, NOK, NOK. Niimoodi raputas ta teri vähehaaval alla hiiglasuurde tõrde niisugusse suurde tõrde, kus olid raudvitsad peal. Neid börsi oli seal kaks ja kui üks neist oleks õues, siis kuluks värdil ikka tükk aega, enne, kui selle ümber jõuaks ringi ära pudide. Siinaga ümber joosta ei saanud. Igasuguseid rattad ja võllid olid igal pool eesmärgi teadis, et nende kõrte sees on veskikivid. Alles hiljuti käis ta isaga siin ülal, siis oli üks suur tõrs kõrvale tõstetud. Nüüd oli näha, et selle all oli igavene pirakas kõverate soontega ümmargune kivi. Just samasugune kui toa juures aias posti otsas. Ainult see aias oli hulga õhem. Teine niisamasugune kivi oli suurte raudtangide vahel, rippus kõrval isaga, istus selle ääre peal, võttis imeliku terava otsaga haamri kätte ja ütles. Poiss, hoia silmad. Ise hakkas selle haamriga vastu kivi taguma. Ikka kõks kõks, kõks, kõks, kõks kõks. Iga löögi ajal lendas kivist tuliseid sädemeid nagu vanaisa tule. Rauast. Isa ütles, et tema teritab kivi. Ega ta kaua lasknudki värvik vaadata. Mine nüüd koju ema juurde. Mõni kild võib silma lennata, patsis. Ütles isa. Ei tea, kui teravaks isa need kivid tagus. Kas tegi nii teravaks kui kirve juurdlas värgi taastuse ettevaatlikult lahti jäetud luugist mööda küünitas ülespoole. Käed ulatusid parajasti selle suure tünni ülemise ääreni. Ta hakkas keha ülespoole upitama, et vaadata, kuidas need teravad kivid seal tõrjes on. Kuid siis juhtus õnnetus jahutolmu, sel puul libisesid värdi sõrmekesed lahti ja ta lendas tagurpidi lahtiste luukide vahelt alla. Ta karjatas hirmsa häälega käsi koksas veel valusasti vastu rippuvat ketti. Siis oligi ta all. Märgi tundis, et ta külg käis Matsti vastu mingisugust pehmet asja ja äkki ei näinud ta enam midagi. Kukkudes oli ta silmad kinni pigistanud ja nüüd ei saanud ta neid enam lahti. Kui ta lõpuks neid veidi praotada sai, ei näinud ta enda ümber muudkui valget tolmu. Nagu udu. Suvehommikul hõljus nii paksult tema ümber, et ei olnud midagi näha. Värgi oli sadanud otse lahtisesse jahukoti. Harilikult tõstis isa täis jahukotid seina äärde ukse kõrvale. Et kui järele tullakse, siis pole muud kui vaata, kelle nimi kotisuu küljes lipikul on ja lase peremees tõstab peale. Aga otse kivi alt tulev jahu oli kotis kohev ja Koit sai alati nii täis, et ei olnud võimalik kinni siduda Ki. Hoolimata sellest, et Mölder oli juba kotist oma jahvatamise tasu või mati ära võtnud. Enne tuli jahukotist tihedaks Tuukida. Isal oli selle jaoks niisugune ümmargune puu nagu emavaali kaigas. Ainult pikem ja teine ots oli ära teritatud. Selle terava otsa surus isa jahukoti, sakutas ja kangutas niikaua, kuni jahu tihedaks läks ja allapoole vajus. Tükk aega andist tookida, enne kui kotisuu kinni sai, siduda. Need dokimata. Kotid seisid harilikult suure luugi all, kuni isal oli aega need korda teha. Ühte niisugusesse värgikene, nüüd lendaski värdilonis jahukotist põrandale ja kraaksatab suust suurema jahu välja. Siis oli kisa rohkem ruumi välja pääseda. Ta tormas veskist välja. Jahutolmupilv järel. Naabruses olevatest majadest jooksid inimesed välja vaatama, et keda seal nüüd tapetakse. Aga ainult üks väike valge kera veeres veskimäest alla ja karis nii hirmsa häälega, et kanad põgenesid kaagutades rehe alla ja rääma rahvapointi, tõmbas saba jalge vahele ja ronis niutsudes kuuti. Möldri õues aga ootas ema käed põlle all ja naeris. Nooled, aga sina, nüüd see päris jahu mölder.