Mina olen Peeter Kard ja esitan Ilmar sikke melo. Ma lugesin sama raamatut. Moto. Paljud inimesed on maakera peal pikemaidki teekondasid, ära käinud, kui siit kuu peale reisimiseks tarvis läheb. Ja kui seal üleval tõest meiega võrreldavad Entelligentlikud olevused elavad. Doktor Villem Mayer elu taevakehade peal. Ma olen oma isast juba 16 aastat vanem. Aga ta on ikkagi minu isa. Õhtul lugesin ma väikest raamatut, mida kord isa luges. Ma arvan, et seda luges. Luges siis, kui ta nooreks jäi. Kui ta nooreks jäi, leiti see raamat tema laualt. Magama heitsin hilja, uinusin kohe. Keegi sakutas mind. Oigasin unes, ärkasin ja rebisin silmad lahti. Minu ees seisis pikk kõhnavõitu mees. Mis magamine see olgu, kui isa kodus, noomis mees. Tõusin isa kodus. Ammu ei olnud ma teda näinud. Võõrastasin teda natuke. Isa vaatas ringi, kuulata sõidija, ütles vaikne, vaikne ja vastasin. Kas elajad söönud? Söönud mäletsevad. Isa istus järile, toetas luukõhnad sõrmed kondistele põlvedele ja tundus, et ta hakkab jutustama sellest, kust ta tulnud ja mida kõike näinud. Ent ta ütles ainult. Ega kuu peale sõitmine ole laadasõit. Aga on siiski sõit 16 aastat käia ja minna ja tagasi tulla. See on kõva teekonda. Kõva teekonda. Kordasin ja küsisin, oled väsinud? Isa küsis omakorda minult. Oled väsinud tööd, palju tööd ja talitust on, vastasin. Aga saab ikka korda. Saab korda. Isa sirutas ennast ja istenagises nagises küll, aga pidas vastu selle vanali äril istusin ma poisi põnnina küdema ahju ees ja vahtisin imepäraseid leeke. Järile tuli lõpp, kui ta kolikoormas puruks litsutud tükid tulle visati. Lisasirutas ennast ja meenutas saalid, kolme aastane põngerjas, kui ma nooreks jäin. Sõda Vaina kriig. Sa küsisid, mis on sõda? Avastasin sellest, räägime homme. Küllap tead sa, suur poiss. Ta istus, käsi võsakkel, noogutas ja ütles. Suur poiss, peaksid rohkem tegema. Peaksin küll, olin nõus. Tühi-tähi võtab aja ära. Peaksin vist uneajast näpistama. Öö nõuab oma, ütle seisa järsu rõhuga ja lisas igapäevaselt. Tee tuli alla puud jämedate laaste. Kuhu see nuga jäigi alles mad, tervitasin pliiatsit. Isa helkiv pilk vaatas kaugusse ja siis otse mulle näkku ning pidulikult kõneles ta määrdusi imelikke asju ja leidus võivad teiste maailmade mõisteliselt olevused meile edasi anda, eks ole. Ja võivad, nõustusin, võivad, kui tahavad. Siis tahavad, kui näevad, et oleme ära teeninud, harva sisa ära teeninud, küsisin. Kui oleme oma asjad korda seadnud, väitis isa korda seadnud. Korda seadnud, kinnitas isa. Tuul vilistas akna, tagaseinapalgid maksusid. Pane nüüd supp sooja, ütles isa. Juba panin, vastasin. Ta silus mõtlikult oma teravat lõuga ja arutas paatuslikult. Kas on maakellal piirisid, millest inimese mõistuse üle astuda ei saaks. Kas piirab meid pakane või troopikapalavus, kas nälg, kas totrus, kas viha, pimedus või südame pehmus? Me võtame ära arvamata vägevat jõudu Eestimaapinnast õhust ja valgusest ja aineosakestest. Me tarvitame ohtralt inimeste mõistuse, meelte ja südamejõudu. Aga südameid ei oska hoida. Südameid ei oska hoida. Ta asetas käe oma südame kohta ja ohkas. Ja jätkas. Juba käsutame ja võidame ära kaugust ja ruumi. Ta vaikis. Aga aastaid aega, küsisin. Aastaid aega, kordas ta. Tuul vinguse, vilistas või laulis kauge pillikoor. Või huvikas eksinud teekäija. Ega inimene ka küsisin, ma on see vastus või küsimus, nõudis isa. Ma tahan, et see oleks vastus. Isa naeratas. Tal olid kahvatud huuled ja hõredad hambad ja kõneles hingeldades. Sa tahad, et oleks vastus? Sa avastad, et oleks mõtte, sa mõtled ja elad. Sa elad ja teed, elu on tegu, tegu, ega siis kordas isa argipäevaselt. Pane supp sooja. Juba panin, ütlesin ja pärisin nagu uudishimulik poisike. Isa, kas seal üleval elavad tõesti meiega võrreldavad intelligentlikud olevused? Isa vastas, nagu sa küsid, on ta on. Nagu ma küsin, isa seletas. Kui sa küsid, siis mõtled, kui ei, küsi, ei mõtle. Kui ei mõtle, ei ole mitte kedagi. Ei ole sind ennast ega mind ka. Isa silitas mu pead ning ma arvasin endamisi, tema on, sest ma mõtlen, tema silitab mu pead. Ma ei kuulnud midagi. Isa kuulatasi, ütles tõustes. Vabrikuvile pean minema. Ta tõusis vanalt järilt, pani mütsi pähe ja lausus koduselt. Söö, aga söö. Maid taha paksu tarkusena. Söö, poiss sundis isa. Paks raha maksab. Isa jääb ikka isaks, kuigi on minust 16 aastat noorem.