Olen Andre Sild ja loen Jaan Oksa lugu vana madrus. Minul juhtus aukord maha käinud inimese viimaste silmapilkude saatjaks olla. Et lõppeva ülespidamine enne lõplikku ära auramist nii huvitav ise härralikult muu ajudesse mõjus siis pean üsna põhjendatuks ta avaldusi siia paberile üles tähendada. Jutt kujuneks umbes niisuguselt. Kui see isane inimene piibutäie üle poole oli suitsetanud, nägin ma, et vanal veel rohkem jõudu mu arvates oli, kui seda voodi lõppemiseks vaja oli. Surija vastu pole mingisugust põhjust viisakas olla. Ei enese ega teiste pärast. See meessoo aule kuulsusele juba enam kardetav ei ole. Ja meest veel viimast korda tülitada. Seda meest, keda paha naine kunagi tülitanud ei ole. See oli minu meelest nii loomulik tung. Edalgasin. Noh, oled nüüd nagu need, sest sina otsest hädaorust ära minemas. Kas siis süda vaevab ka mõne iseäralikku patu erast? Olid eluaeg siin, pea seal, maailma meredel, linnades juhtusid pahaseltsiga kokku. Tahtsin veel öelda, istusid pilkajate killas. Kas sa vahest ka kedagi naisterahvast ei ole petnud? Siia juurde pean lugupeetud lugejale tähendama, et ma selle korra kui preestriseisuse asemik eneses küllalt kõlbelist julgust leidsin kõiki inimesi vähemalt oma koguduse liikmeid, muidu talupoegi ikka sinatada. Kõne, iseäranis, kui see kellelegi surija kohta oli sihitud, oli ikka täis kunstlikku paatost ja pastorist elukutselisi tähendusi. Kõduneb isane inimene sülgas seinale. Ma istusin voodi, pastoraliku au, paistuse läbis hüljata, pidas vana madrus iba mere viisakuse järele võimatuks. Ilma mu kõnelemisele iseäralikku tähtsust oleks suutnud anda hakas rakukaste vaene vanamees pääle. Kõnelesid patust mis. Säärast mõtlesid tüdrukutele hääle? Ma juba ütlesin, ma kellegagi abielu elanud ei ole. Põlgasin seda kavalalt sugu, kes meeste naha pääl ilmast läbi elada tahab. Aga naisterahvaid olen ma eluaeg väga madalaks pidanud. Ennast nii uhkeks kordagi Musutanud ei ole. Mul oli natuke paha. Vanamees räägib enne surma niisugust roppu juttu. Võib-olla surebki siis, kui ta kõige kaugemale jõudnud. Ning läheb hukka minu süü. Parem juba kohe vaimulik talitus toime panna. Aga siis ei tohi niisugustest asjadest kõnelda. Õnnistuse ja sakramendi mõju varisevad hinge päält. Ei oleks tahtnudki maa surra, jutustas madrus edasi. Väga istub minusugusele koikus vagusi jääda. Külanaised tulevad veel, pesen emagi inetud. Seltsimehed kuradil ei ta enam laevas pidajana kellelgi räägitakse, ei ole aega järele valvata. Oleks ma seda tahtnudki? Surra, ei lasta sind üksi sündimise juures käijad koos siinel hoolega teistele huvituseks algusest lõpuni. Suremisel pahem kui sündimisel teiste inimeste järelevaatus hakkavad oma odavad kaastun seda inimese enesearmastuse Ricendrid sulle pääle valama. Pao need mõistlikult surfaja lasta. Meremees, meremees, mõtlesin, aga olin enne ka madruseid matud. Niisugune tundmusteta hüljes oli esimene. Üsna paha, et laev siia ligidale sadamasse oli keeranud ja selle vanapoisi otse minu koguduse piiridesse maale saatnud. Pean ju jumalale vastust andma, hingede eest. Väga näha on päris võimatu niisugust inimeseks teha. Ei tea, kas võtab armuleiba vastugi Vii veiniga niisama puutumata koju? Seda on niisuguste juures ennegi ette tulnud, et nende kuivanud hingija tahkunud tundmused pühadest asjadest enam aru ei jaksa saada. Mõttega otsa pääle algasin õige etteheitvalt. Kas sa ei võiks vähemalt naistega naisterahvasooga ometi enne surma ära leppida? Saajad kangeks oma vihkamise sisse, sa sured põlgusega, nii jäi pärita jumalariiki. Taevas on ainult nendele lahti, kes meelt parandavad, andeks paluvad, ja üle pää alandlikud on. Oleks see meremees mulle esimene katse olnud, siis oleksin vast veelgi pühadest asjadest temale kõnelnud. Aga teadsin juba nende luuletuid ajusid, seal on ainult jultumus ilma elu vastu ükskõiksus, surma kohta, naermine ja pilkamine sündimise üle. Tema oli juba surmeedee suuremat hirmu kui hommikune laeva põranda pesemine. Veega suuremat huvitust kui ankru välja kiskumine. Natukene kärsitust ainult hinges, et nii jõuetuks peab jääma enne täielist seisma jäämist. Vanamehe päikesekarva rind nagu tõusis. Jällegi rääkis ta tahkunud lausetega. Ahistajad, ajasime end häälestada ära ja neid siia. Neid on aeg, ei taha ma sedasorti inimesi tunda. Inimesi, kes närust ilma elu kõigi kannatuseks Elari jätkavad. Mõõda mullaks kohvitada. Jahe aga naisterahvaga leppida on võimatu. Põlgan neid materiaalse põhjal. Vaata, ma ütlesin oma, see vana madrus on juba filosoofiline, ilma põlgaja. Siin pole lihtsa rumala ja patu tuimaga tegemist. See on hingeliselt parandamatu pessimist. Tarvis oleks püha sakramendi tööga algust teha. Väga nii paha on, kuidagi ka seda ei taha. Tahtsin juba enne kellegagi kokku saada, jätkas vana madrus. Tahtsin öelda, ärgu minu haual lobised Egate heinatagu. Terve elamise ajal virisejad inimest sallinud. Ei seda, kes armastab seda, kes kisab. Kõik risk, läksin üle parda merre, keskojaliselt kaastundmust avaldavad pääle keha liikumiste lõppemist veel oma aja usu, tempusid teevad. Valetage enne, mitte pärast. Inetu on inimese kohta midagi ütelda, kes ise midagi vastata ei saa. Laske juba keha muutmise järgu alguses ilma kärata mullaks minemist alata. Meremees ei suuda enne lõppemist seda ajutist teadmist välja kannatada pääle surma veel naljasitajaks nende inimeste poolt, kes teda tervel liikumiste avalduse protsessi pikkusega ihule jätnud käskemast kannatamast põlgamast häbistamast, nii samaga austamast kiitmast. Ühesõnaga tüütu on niisugune praht, kõik. Aske inimene rahule jääda. Ärge olge vähegi viisakad. Oleks olnud merepõhja tundmatusse kaduda. Missugune tume hing, missugune must ilmavaade nagu vana mänd tundmatus metsas. Saladuslik, uhke, ilma armuta, julge. Ma ütlesin, et oma tuleku pää asja juurde jõuda. Oled vist muidugi kaua ilma jumala armutu olnud. Muu kohus on ametikutselist toimetust ette võtta. Jää rahule, mõtle otsa tähele, mis enam kaugel ei ole. Suu aju näikse juba korratult töötavat. Mehe suurele näole ilmus imestus rohkemaga kaastundmus lolluse vastu. Siis ka hooletu pilge ja isegi uhke väikeseks pidamine. Kas sinul patuhirmu ei olegi toim inimeseloom, ütlesin pool ägedalt, kui ta uhket surma nägu nägin. Läksin kärsituks, et oma tahtmist läbi viia ei saanud. See on, et ei jõudnud mees sellele mõttele viia, ta armutalitust himustanud oleks. See oli elukutselistele Jõnnile vastu hakkamine madrus. Kõige pääle vaatamata püüdsin veel selgeks teha, kui hirmus põrgu on ja kui raske pat ilma sakramente saamata lõppeda. Olen tugevamad vastase madrus. Nõrkade pärast, kannatanu kirjasid ei kunagi teeninud ikka oma kohust täitma. Pattu ma ei tunne. Isa uustalu, kui et ma nüüd oma keha nõrkuse pärast ümbermuutmise teele. Nii loodus. Kui me abinõud, millega sakramendi nähtus teha, saab käekorvist välja olin võtnud pööras madrus näo ja kehaseina poole. Vana madruse valjusid õiguse silmi ei näinud ma enam. Aga ta raudsõnad olid teadmata mu pääl luusse vajunud. Jätsin oma töö maha. Vale ja elamise.