Mina olen Raido Keskküla ja loen teile Jaan Vahtra loo kord sügisel. Sügis. See oli minu karjapoisi kuldne aeg, kui põllud koristatud ja viljarõugu normilt kadunud, siis kadusid ka karjamaa piirid. Kari võis rännata, kuhu tahtis, ainult nii palju oli valvamist, et ei lähe haljale rukki orasele sööma. Meie väikese maalapi piirid puutusid kokku Holvandi talude suurte karjamaadega. Tulid sügisel suurte talude suured karjad, pea iga päev sinna tagamaile kus samuti olid kadunud igat piirid, sest koristatud olid ka üksikud raies maade põllulapid, mis siin-seal metsade, võsade, soo, käärude ja karjamaade vahel leidusid. Lastikarjad lihtsalt ühte ja karjalastel oli üheskoos hea mängida, tuld teha, männikäbisid korjata ja kõiksugu veidraid jutte vesta. Liitusin minagi külakarjade tulekul nendega ja meil oli üheskoos mängides kuldsed päevad ei pannud tähelegi, kuidas kadusid päevad ja nädalad. Ja jõudis aeg, mil suuremat karjasõbrad pidid maha jätma kuldkollased, kasesalud ja piiritud karjamaad ning piiritu vabaduse ja sammuma vana küla vallakooli õppima toda vähest koolitarkust, mida seal jagati. Meenub see oli ühel vaiksel ja soojal sügise päeval. Meie onni ligidal gaasikus suurel ringi taolisel küttis maa murul. Sai õhtu tulles kari rahulikult ümberringi kaskede all kuna lambad ja üksjagu lehmi oli maha puhkama heitnud. Väsinud päevasest ümber kolamisest. Oli meid hulk karjapoisse ja mõned tüdrukud nii mitmelgi seisid järgmisel nädalal koolipäevad ees ja sellepärast püüti kasutada viimaseid vabaduspäevi nii hästi kui võimalik. Olime teinud maha hiigeltule. Olime kaevanud, koristatud kartulipõllul maha jäänud kartuleid, küpsetasime neid, paugutasime rängasti, tuli püssi. Viimaks, kui sellest kõigest küll külitasime, mõnusalt käsi põsakil suure heleda tule ümber ning Vescine kõiksugu juuda jutte, mis keegi kodus vanainimestelt oli kuulnud. Vestlesime järgemööda, keegi ei tohtinud vahele jääda. No olid need alles jutud, üks õudsem ja kummalisem kui teine. Mina olin poistest kõige väiksem, kuid siiski samuti kuraažikas kui teisedki. Ülihuvitavas ja põnevas jutuvoos ei pannud keegi tähelegi, et oli saabunud juba õhtu. Ilm oli koguni hämar. Loomad olid kogunenud kõik välja murule, seisid vaikselt või magasid. Aga jutud läksid suures põnevuses ikka edasi. Kuni oli juba niivõrd pime, et meie suurtuli hakkas valgustama kariloomi ja eemal seisvaid kuldkollaseid kaski. Keegi ei märganud koguni sedagi, et üks osa rahutumaid loomi oli omal algatusel hakanud tasakesi metsast välja kodu poole kõmpima. Äkki üks tule ääres olijaist kargas keski jutu põnevust püsti ja karjus hädaldades. Vanapagan, kardasime kõik välkkiirelt püsti, polnud kellelgi aega küsida, kust see vanapagan on, vaid igaüks lidus nii kiiresti, kui jõudis metsa vahelt välja nurmeservale. Lõõtsutasime rängast jooksust ja ehmatusest. Ja poiss, kes tule ääres oli tolle kohutava sõna hüüdnud seletas nüüd suures erutuses, et tema just olla näinud, kui hirmus sarviline kogu oli istunud otse tule ligidal, vana kännu otsas ja kõlgutanud jalgu, mis olnud nagu hobuse jalad. Esimese toibumise järel olles märkasime, et ilm oli tõesti juba pime. Veel suurem häda oli, kuidas saada karja koju minema. Kes läheb, ajab loomad metsast tulema. Viimasest kimbatusest päästsid meid loomad ise. Erutatud meie paanilisest jooksust ja hädakisast olid loomadki muutunud ärksaks ning tulid peagi viimseni metsast välja ja asusid koduteele. Et oma loomadega meie onni juurde pääseda tuli mul teha suur ring mööda lagedamaid karjamaid, et mitte sattuda selle neetud koha lähedale, kus oli olnud vanapagan. Sain sel õhtul kodus pealegi kõvasti tõreleda. Miks nii kauaks metsa jäänud loomadega. Aga kui seletasin, et metsas juhtus säärane kummaline lugu, siis ei tahtnud keegi seda uskuda. Meil karjapoistel polnud see aga enam mingi nali, kui vanasarvik otse ilmsi välja ilmus. Pealegi võis neid seal palju olla, sest nagu poisid pärast seletasid, olnud puude all palju musti kogusid näha. Ja tõesti, on minulgi meeles, et tol hetkel näis kogu mets olevat täis koletisi ja õudset hirmu. Levisto meie juuda lugu ümberkaudses metsa onnides, jaga suures külas. Teati peagi jutustada rohkem, kui meie olime näinud. Minu isa aga oli umbusklik. Taina naeris kui teisi, kuulis sellest kõnelevat ja kinnitas, et hirmul olla ikka suured silmad. Poiste nähtud vanapagan ei võinud olla keegi muu kui suur põlenud känd, mis praegugi seal keskmuru teise kännu peal lebab. Risti. Vahest on, nii ka oli. Sest seal murul oli tõesti säärane must känd olemas.