Tere minu nimi on Tiit palu. Ja ma loen teile katkendi Friedebert Tuglase marginaaliast, kaksipidi küsimusi. Vahel valdab mind teatris keset etendust imelik antipaatiad näitekunsti vastu. Mida kunstipärasem on ettekanne või mida enam tabab ta tõelisust, seda sügavam on pohmelus. Seal otse kehaline vastumeelsus, orgaaniline valu kauni teose lähedusest. Ei tahaks enam näha ega kuulda midagi. Tahaks põgeneda, välja tormata tänavale kadude öösse, kus pole enam värvega vorme, hääli ega liikumist. Ja kui siis vahevaip viimast korda käteplagin saatel langeb. Publik saalist lahkub. Tuled kustuvad. Kuna inimesed üksteise järel igasse maailmakaarde kaovad. Tunnen kadedust mitme lahkuja vastu. Kadedus on kõigepealt seda poissi, kes ülal galeriil lae all paradiisis istus, silmad sätendavad, suu imestusest lahti. Kadestan teda, kellele polnud ime mitte üksnes see, mis näitelaval toimus vaid ka paljas piletiluuk, teatriruum ja vahevaip pakkusid talle rohkem imestus ainet kui mulle kõige põrutavam kurbmäng ning kõige keerulisem komöödia. Nüüd läheb ta mööda tänavat. Vahevaip lehvib jälle kõrvale. Õuenarr tuleb nähtavale ning orkestris kriiskav viiul läbilõikavalt. Kogu öö ja veel palju päevi näeb ta neid viirastusi paremini kui mina, tõelist elu näen. Ja siis kahetsen seda meest. Esimesest reast. Oli jumalik, kui seal istus nägu hiilgav pealagi, paljas sõrmed täis sõrmuseid nagu krokodilli, kael, soomuseid, auväärt kõhul, kolmekordsed, kuldketid, jumaliku neegrikuningas. Kuid ma ei kadesta maju ja autot vaid ta seisukohta kunsti suhtes. Sest ka see on jumalik, nagu ta Maiesteetlikud mustal vennal. Kui palju on ta ülalpool seda, mille kallal näevad vaeva näitejuht, näitlejad või orkester? Teatrikunst liigutata südant ainult seevõrra. Kui palju on näitlejanna sukk üle põlve näha? Ta on jumalik, kui pärast etendust autosse istub, restorani poole kihutab. Tahaksin talle ninarätikute järele lehvitada. Tahaksin, et kogu publik talle hurraa hüüaks sest see on aumees kunsti asjus. Maksab rohkem kui keegi teine ega nõua vastu midagi. Ta võib kurguni kunstis supelda ega vii välja tulles mingit konterpanti kaasa. Isegi mälestustes ei tarvitada võõrast vara, vaid saab omaga suurepäraselt läbi. Elagu vestma noorem päike Westmanni tänavalt. Kuid kuid auto on pimedusse kadunud. Leian enese üksinda teatri eest. Leian enesejälle kõigi närivate mõtete ja tundmustega. Üksi, mina olen veel siin. On mul nüüd äkki kahju lahkuda, sellest asutisest? Unustasin ma sinna pimedasse saali. Midagi. Kuulen ma veel viimast viiulite kaja tühjades ruumides või näen baleriini keset hauavaikust hääletult õrnu piruett libistavat. Näen viirastust, kes varvastel seistes kahvatu huulil mu poole sosistab. Mina olin. Ja mind ei ole enam. Sina oled ning pea ei ole sindki enam. Kas lohutab? Kas lohutab sind keset aja nobedalt lendu? Suu unistus? Suusk, suvine religioon?