Tere, mina olen nii tedre ja ma loen teile, Veera Saare loo kolm gladiooli. Enam ei kõnni su jalad rehitsetud aia teel ega kobestasu käed mulda lilletaimede ümber. Mille tillukeste ruudukestega akende all õitses igal suvel Su armastusega hoolitsetud lilleaed. Tähelepanu väärivaim kogu alevis. Ja teadmata on, kas seal, kuhu sind pandi puhkama pärast pikka õnnistusrikast elu õitseb ainuski õit. Võib-olla tuhiseb seal tuul üle alati tühja liiva sest kaugele mere äärde männikusse sind Juviidi. Aga need lilled, mis sa kord oma peopesa suurusest aiast võhivõõrale kinkisid, inertsi iialgi kaunite ja uhketena püsivad need kolm lõheroosad gladioolid saaja mälestustes, need, mis sina olid kasvatanud ja mille lõikamiseks sa ulatasid oma pojale aia noa. Ei saa inimene ise oma saatust määrata. Ja mõnigi kord kohtutakse hingesugulasega alles siis, kui elutee trass on juba sisse raiutud. Nii et võimatu on midagi muuta. Aga ometi rikastab seesugune kohtumine elu teeb teda kaunimaks ja väärtuslikumaks annab midagi, mida üle aegade kaasas kantakse. Sina, ema mõistsid seda? Sa mõistsid oma poega ja seda võõrast naist, kes poolkogemata üle su majakese läve oli astunud. Sa ei pärinud, ei kahtlustanud ega vaadanud kõõrdi, vaid ütlesid pojale, kui ta võõrast aia väravast välja läks saatma. Miks sa külalisele lilli ei anna? Poja jalg takerdus. Ta vaatas imestades üles. Ta ju teadis, et sa ei kasvata lilli lõikamiseks ega ära kinkimiseks. Sa kasvatasid neid iseenese rõõmuks ja oma väikese kodu ehteks. Võib-olla sellekski, et naabrid mõnikord üle aia vaataksid. Aga nüüd libises su suusse ennekuulmatu lause. Kas sa lubaksid, küsis poe Kareldi. Ja sellest võis aimata, kui Võrtasin ta armastas ja sinu soove arvestas. Siin on nuga, vastasid sa ja näitasid õitsvat dekladioolide poole, mis värvide rikkuses su aiakest ehtisid. Siis kutsus su poeg oma külalise tagasi lillepeenra juurde. Ja sinu silme all valis kolm gladiooli ning lõikas nende varred läbi. Ja sa seisid sealjuures silmades naeratus ja vaatasid, kuidas su aia kõige ilusamad õied anti võõra mehe naisele. Küllap sa mõistsid, et maailmas on nii vähe rõõmu ja sinu võimuses on praegu seda rõõmu natuke suurendada.