Olen Lembit Peterson. Loen Voldemar Panso portree, Paul Sepp. Paul Sepp kõndis nõnda, et iga sammu juures pea käis. Ta ütles, ta ütles noogutades ettepoole nagu oleks ta vana õndsa Rühka esimesest näitemänguõpetusest juhendusi saanud, et venelane käib pardi moodi külgede poole. Eestlane kalkunimoodi ettepoole. Paul Sepp oli enamiku oma elust Venemaal elanud, nii et emakeelepruugis ei kõla see Venemaa. Tema hinges põles Slaavi lik temperament ja see, mis temas väärtuslikku oli teatrikunstnikuna. Selle oli ta kaasa toonud Vene teatrist. Diaator on saanud alguse kirikust ja kirikusse läheb tema tagasi. Hüüdis Sepp, lõkendades vaimustusest teatrikoolitunnis. Sepp oskavad vaimustuda ja oskas teisi vaimustada. Ta tunnid lõppesid sageli aplausiga. Õlad on tunnete termomeeter, hüüdis Sepp ja tõstis õlad kõrgele ja kõik tõstsime õlad kõrgele ning hüüdsime kooris talle järele. Te juba sünnilinnarahvas, vaata, too onu Oidipus samasuguse hooga nagu vaimustus peale tuli. Samasuguse hooga läks tagaseppa pealt minema ja siis istusse tujutult nagu tubakakott. Härra sepp, rääkige midagi Venemaast, tuli sel puhul sepale öelda ja Septvirgus jälle ja rääkis. Ikka olid need ootamatud lood, ikka olid nad pöörased draamad ja ikka lõppesid nad kummalise mõrase ponendiga. Ning viimane kaader oli ikka, kui sepp kõndis, hinges määratu valu. Lumi tuiskas ja tal olid kasukahõlmad lahti. Need määratud draamad juhtusid määratult Venemaal, kord Peterburis, kord Moskvas, kord lihtsalt kusagil lõunas või siinsamas Luuga jõe kaldal. Vahel läks draamaks vaja vaid mõnda pooljaama ja kahte rongi, mis ainult hetkeks kohtuvad ja kaovad. Ja kaduva rongiuksel seisab tema kadunud arm. Katkenud unistus välja põdemata valu. Silmad tunnevad juhuslikult südamed, näevad kogemata üks rõõm, üks valu, üks karje. Sepp jookseb meeletult pööraselt. Rong võtab kiirust, temake vaguni uksel hüüab midagi, mida, mida on vaid ahastus ja kihutavad vagunid. Rong kaugeneb, kaugeneb koondudes silmapiirid mustaks, täpiks. On vaid ääretus, det ja määratu valu. Lumi tuiskab ja sepp kõnnib. Ebasünnilinnarahvas vaata, toon Oidipus, siis seisame suve peegli ees, mis muretseti sepa palvel. Saarti süsteemi õppimiseks. Teeme jaatavaid ja eitavaid neste vajutame ja tõstame õlgu, sest õlad on tunnete termomeeter. Siis õpime improvisatsiooni ja improviseerimine ehtsalt säilinud komeediadele lahti stsenaariumi järgi õhtut täitvat etendust pulsin Ella äpardused, oleme pulsi neljad, tattaliad, Koviellodiakolon piinad, improvisatsioon on aus, keegi midagi ette ei tea. Septcamite tõlgib stsenaariumist järgnevaid etteasteid ja meie improviseerima akrobatiseerime, tantsime, laulame, peksame, kukume, armastame. Improviseerimissekk sulab meie improvisatsiooni. Kui Koviello ja Colombila nii rängalt kukuvad, et mäng peatub, peab sepp sütitava improvisatsiooni kõle kunstist, mis nõuab ohvreid. Ja kui saatus ütleb Sanna oma elu kunsti eest siis tuleb anda nagu tema, Paul Sepp on andnud oma õpilastest kasvatanud teatrijuhid. Ja nüüd töötab ise koplis ja teeb telliskive. Teater on saanud alguse kirikust. Ja kirikusse läheb tema tagasi. Pulsin Ella ähvardused jätkuvad, jätkub, improvisatsioon. Ei tea, kas improviseerisimendid kirikust liiga kaugele või tüdines Paul Sepa improviseeritud hing itaalia rahvakomöödia totakas improvisatsioonilist. Või juhtus kõik üldse kogemata nagu ikka improvisatsiooni. Aga sepa järgmine sütitav kõne, mis algas bussinelvaste kapitaanost lõpes vaese Firsiga, kui see kunstiteatri laval surema lukustatakse. Ja sepp on vahel ülbe Lopachin vahel vanake Firs vahel raiub kirsipuid ja vahel kehastub standi Slovskiks resi laua taga. Peab mõistma, et neile teise ilmasõjaeelsele noorele põlvkonnale oli see kõik tavatu ja kummaline maailm. Sepp tundis endaga ülimalt kodusena, kui tema ümber vehklesid Stanislavski vahthankovi Ameerholdis uued varjud. Meer hoidjat armastas ta ikka hüpata saksa Meerhordi Biskaatori juurde Biskaatoritele Jesneri ja kortneri, Reinhardini ja Moissini. Ja siis Berliin, viin, Moskva Stanislavski ja sotsiaalabi juurde tagasi. Oli Sepp loomult sümbolist müstik või sattusid tema kujunemise kokkupuuteaastat kunstiteatriga just sümbolismi perioodi, ei tea. Aga Stanislavski seostus meil ikka inimese elu. Sinilinnu ja sügisriiulitega. Surev Firs sulas kokku inimese sünniga, kui nurgas kummitas keegi hallis. Tegime tüüdi inimese elu. Sinilinnu motiividel. Olime kas koer, suhkrupea, keegi hallis tainas ja inimene. Sepp, häälestas meid kilgi laulu ja sügis viiulitoonidega saatuse saladuslikule sor liimile. Me hakkasime itsitama, sepp vajus kokku nagu tubakakott. Vaikus. Härrased tutvustage midagi Venemaast. Sepistub liikumatult tujutult, huuled liiguvad abitult, kongus nina all, silmad vaatavad tühjalt läbi akna. Istun aknal ja vaatan igavalt tänavale. Nii nagu praegu, alustab see vaikselt ilmetult nagu kobamisi. Kus see juhtus? Peterburis istun oma kolmanda korruse aknal ja vaatan tänavale. Igav. Ja äkki märkab mu pilk vastasmaja kolmanda korruse aknal imeilusat naist. Telepaatia viib meie pilgud kokku ja me leiame teineteist sellest hetkest nagu Julia ja Romeo. Ma kirjutan otsekohe kirja, et armastan teid ja nii edasi. Annan oma toapoisi kätte ja see viib kirja üle teemajja daami toatüdrukule, et see üle anda tema armulisusele. Varsti toob toatüdruk minu toapoisile vastuse. Tema mind ka kujutlege. Kirjutan uue kirja, et me peaksime teineteist nägema. Toapoiss jookseb, toatüdruk jookseb kiri sinna kiri tagasi. Me näeme ju iga päev, aitab sellest. Miks te aknast aknasse rääkinud? Vulgaar oli määratu lai ainult silmside telepaatia, südamete tuksumine, püha noorus ja määratu kirg. Sepp oli ta juba tuliseks rääkinud. Toapoiss ja toatüdruk basid roosad ja sinised kirja poognad, õhkasid armuiha, lootusi ja pettumusi, sest igale seppa palvele kohtuda järgneb eitus koos meeletu armastusega. Ja kui sepp kirjutab, et tuleb siiski keeldude kiuste, kuna uni on kadunud ja süda murdunud saabub toatüdrukuga vastus. Ma ei saa teid takistada, aga see oleks meie armastusele. Kas on keegi kolmas meie teedel ees? Sepasalka potella? Pöörane armukadedus riisub niigi kadunud une ja võtab söögiisu niigi nälgivalt sepalt. Ka toapoiss on kõhnaks jäänud veel paar lõkendavad kirja veel paar valusat eitust ja siis lõpuks kiri sõnadega. Tulge, kui teisiti ei saa. Jumal andestagu Teile. Nagu keravälk, tormab sepp ühest trepikojast alla üle bulvari ja teisest trepist üles, avab ukse ja ta ees seisab sama taevalikult kaunis naine. Tan jalutu. Loo lõpukaader ampull, Paril. Lumi tuiskab. Sepp kõnnib, pöörane valu hingas. Ja kasukahõlmad on eest lahti. Kas see oli enne või pärast rongid raamat küsib üks vaikne hääl. Sepa maigutab kitsaid huuli, kongus nina all. Silmi sigineb kaval helk, kui ta muigamise ütleb. Kes nii uudishimulik on? Sureb noorelt ära. Sepp suri sõja aastatel. Matsime ta metsakalmistule. Matu, selliste järgi sai näha, kui palju oli sepal õpilasi. Ja palju oli leinajate hulgas neid, kellega ta oli teinud vanade Draamateatris oma kuulsad klassikalavastused. Esimesele ilmutuslikud vabaõhuetendused. Mäletan Liina Reimani, Eduard Türi imposantseid kogusid. Mäletan Ruut Tarmo valust kokku, tõmbuvad nägu, kui ta huulte tupsutades pisaraid neelas. Kõik olid sõnatud. Kolme Tallinna teatri näitlejate auvalved vaheldusid. Kõneleja ütles. Sellel, kes nii palju mänge juhtinud, lavastab täna viimne mäng. Kuid siin ei ole, tähendab lavastaja vaid mängib ise peaosa. Lavastajaks on surm. Mäng on läbi. Eesriie langes. Teatririik kaotas ühe huvitava kodaniku. Kes oli Paul Sepp? Kuis juhtus, et inimene, kes kahekümnendail aastail oli meie teatrielu A ja O muutus 30.-te aastate lõpul ametnikuks Kopli Telliskivivabrikus. Intriigid. Nii suurt intriigi ei olegi, kui suur võib olla Anne ja usun, et nii suurt annet ei olegi, mida ei suudaks pidurdada sombune karakter, aga karakterisse on programmeeritud inimese saatus. Küllap nii vaene ja sombune oli meie teatrielu, retsept võis mõjuda kui ilmutus. Küllap paarikümne aastaga astuti nii hoogne samm, et paigal olev sepp mõjus sumbuursena ja vaesena. Sepa saatusest peegeldus aegade ning kunstijärjepidev muutus ning kunstniku järjepidevuse ja pideva uuenemise puuduse traagika. Mittesepp oleks olnud traagiline figuur murtud tiivaga lind. Vastupidi, sepp oli liiga palju kõik, et jääda püsima kõigena seppa rahutuses ning ideede rikkuses ja ebajärjekindluses oli midagi taolist. Hansoni august maailma purjetajaga. Ta tõi uued ideed ja rahutuse, aga kui aeg sai täis, pidi ta ära minema. Sepal puudus augusti odaga reisikepp, merevaigust, piip ja aarete kapi võtmed Indias või kusagil seal ümbruses. Aga muidu oli ta meie teatririigi August millega Seppe katsetanud stuudiod, draamastuudio erastuudiod, vabaõhuetendused Tallinnas, Viljandis, Otepääl, masside ratsutajad see kõik oli uus. Ta oli esimene lavastaja, kes kasutas oma lavastuses lennukeid. Ta rääkis tallizlovskist ja tegime Air Holdi. Katsetas laval kõikvõimalikke võtteid alates Rembrandti valgusest, mida meil veel ei tuntud, kuni plekk pesuni, mis pimestas saalisistujate silmad liikuvate peadeni ning kolme inimesega masslavastuseni peeglite peegeldussüsteemis. Ta koostas tähtraamatut. Ta kirjutas filmi stsenaariumi, Kristuse tagasitulekust ja andis kohviku neidudele käitumiskursusi. Pidas maal kõnesid teatrist ning näitekunstist. Lavastas raamatuaasta filmi tegi kontserdisaalis huvitava katse, lavastades ministeeriumi kaini aadel ja eduga arvestades mängijateks olid asjaarmastajad, kuna näitlejad ei tulnud end narriks tegema. Sellest rääkis mulle mu palatikaaslane diisikusse surev näitleja jori otssepa kasvandik, kes seal kaasa mängis. Ta jutustas humoorikalt. Aabel oli Lasnamäelt ja kain oli koplist. Pinna rahvateatri näitleja. Vana Kleius oli peaingel. Laval oli dekoratsioonid, orel mängis, rahval olid laululehed ja saalis lehvis Jehoova vaim. Siis tekkis ajalehtedes kõmu-uudis. Paul Sepp alustas mitme autoriromaaniga. Kaaskirjanikud, tuntud avaliku elu tegelased, igaüks kirjutab ühe peatüki, arendab Haabulate, juhib tegelaste hingeelu oma südame ja fantaasia järgi ning annab käsikirja kui teatepulga edasi järgnevale, kes läbi loetust ammutab uue inspiratsiooni. Kuid siis alustas elu ise kahe autori romaani. Kusagilt ilmus mullina veepinnale Paul Sepa naine Maria Sepp. Lehed serveerisid skandaali kohtus. Paul Sepp lubas Diatraalse meeleliigutusega miljoni sõnast võeti kinni uuete draamad, sissetulekute varjamine, möbleeritud korterhotell, raha, päevad, rahata, päevad, miljon. Aga huvitav ikka, jäi ta noobliks. Ikka oli ta soliid ikka kandist, aga mass ikka oli ta raseeritud, lõhnastatud ikka puhta kraega. Isegi kui krae kulunud oli. Ikka ilmus ta kohvikusse ideedega, kummardas paremale ja vasakule, kirjutas, vestles filosofeeris. Ikka jättis ta jootraha, kui ei olnud, siis laenlas või võitis piljardimänguga. Ikka oli raskustes püstipäine, enderamaatik, esteet, arbiiter, elegandiaarum ainult kõndis nii kalkunimoodi nagu eestlane. Seppoli müstik ja idealist uskus ennustusi ja armastas ennustada. Daamide kübarate moe järgi ennustas ta maailma saatust. Ta uskus minusse ja ütles mu tulevase elutee kohta paar sellist asja, mille puhul mul praegu hakkab kõhe, kui see on täide läinud. Kinos nägi ta 20. sajandi müüt hose kümnendat muusat millega võideldes leidvat teater oma õige arenguvedru ja sihikujunedes müste reaalseks templiks, milles ta pärit on. Mahateater, mis on esteetiliste gurmaanide päralt, kirjutab Sepp ajalehes ja hoiatab teatrit sootuks praegu veel aimamatu hädaohu eest. Ta ütleb, et kino viis meid tänavale. Võib-olla raadio viib koju tagasi. Kuid pilt raadio on tulemas. Kui sõda algas, kartis ta pööraselt habemeajamist, ta laskis ikka habet ajada. Ta ei kartnud, et pommikild võiks tabada. Ei, ta kartis, et pomm kukub kusagil eemale. Habemeajaja võtab ja lõikab tal kõri läbi. Ometi see nõnda ei sündinud, vähemalt seppa surmani, mitte ometi see kõri talle saatuslikuks. Kõrisse ronis vähk. Läksin teda Narva maantee haiglasse vaatama. Lootsime eest leida lustaka, ennustaja. Leidsin luukere. Aga pealuus töötas, selge aju. Ainult luukere ei tulnud enam pealuule järele. Sepa suriga tegid koordineerimata žeste. Huuled püüdsid öelda mingit salasõna, nagu see beebidega vahel on. Siis katsus näpuga seinale kirjutada. Andsin paberi ja pliiatsisepp, tõmbas kummalisi kriipse ja andis mulle lugeda. Raputasin pead. Ta võttis paberi pliiatsi uuesti enda kätte, uuris kortsus, kulmu kirjutatud nagu korrektuuripoognad, avastas siis vea ja vedas tühja lehe nurka absurdse kapsaraua. Võtsin paberi tagasi mis jäi mul muud üle kui noogutada. Kassepp noogutas rahuldunult, nagu oleks ta oma viimse saladus avaldanud minule, oma õpilasele. Kuidas ma haiglast lahkusin? Ei ole mu teadvuses. Märkasin ennast alles Viru väljakul. Oli pime õlle pimendus. Tihkusin nutta, tuiskas lund ja palituhõlmad olid eest lahti.