Tere, mina olen Mare Peterson ja ma loen teile Asta Põldmäe loo. Me unustame. Me unustame seda, me teeme iga päev ilma puhkamata ööd üksinda jäävad mõnikord vahele. Siis pigem võidame mõne asja tagasi. Mõne inimese, keda meil ammu enam ei olnud. Aga unenäos on ta jälle nagu oleks kogu aeg teises toas oodanud. Õige särk seljas, õiged silmad peas. Ja saab juttu ajada. Me ei ütle unustanud, mõtlesime kadunud. Kadunud see on niisugune koht. Paik, kus elavad sõtta jäänud sõdurid, kinni kasvanud järved, maasse vajunud kirikud lapsepõlves ja valged ninasarvikud. Peale selle on selle palju pisikesi asju, eriti mänguasju, ka raha, võtmeid, jõkke kukkunud sõrmuseid, kuulsust, näete aadresse ja paksult paksult liblika tiivatolmu millega mängivad loovutatud lapsed. Iga päev anname midagi ära oma minevikust. Iga päev hõigatakse välja vabatahtlike meie mälestustetagavaravägedest mida ometi peale meie keegi tunda ei tohtinud. Mida ometi peale meie keegi käsuta. Aga igaks päevaks jätkub neid samme ette vasak pool. Ja lähevad minema pikas reas. Ära maailma ääreda, kus idanevad vikerkaared. Päevad ja teod lahkuvad kehad, keeled ja näod. Aastaid pole vigase puusaga postid on nihkunud oma paigalt vastasmaja värava ees kui on ammu lahkunud taevast pea kohalt ja mulda jalge alt. Selles pildis on jäänud ainult tema oma puusa ja postikotiga nagu sõdur, kes kaitseb piiri. Oled aina näinud teda kohal püsimas õigemini lakkamatult ühte ja sedasama pööret tegemas madalast malmväravast sisse vasaku käega märgi Fireleid ja Eneleid näo ees kõrvale lükates. Ukseesisel teel. Oled hakanud arvestama temaga niisama kindlalt nagu pärmivabriku seina ja tiigi kaldapuudega selle vastas. Kuigi temal pole juuri ega vundamenti taldade all. Arvestasid küllalt kindlalt et hooletuks minna. Et mitte märgata tuttavat õpetust, äkilist surmavat rännulusti, läbistamasta kidurat keha. Kui täna hommikul hõigati teda. Väravanales lahti piisku külvates langevad tagasi sirelid ja enelad. Aga postiljon on juba rivis. Tänaste vabatahtlike rongkäigus valmis elevil Vanawateeritud vest, nagu Naadub ümber kõhetu keha. Juba vallatud soovist esimest korda elus röövitud saada. Ise kaugel? Naeratab ta sulle osavõtlikult. Aga võib-olla ka osatavalt selle maa peal enam ei näe. Eemaldub ühises marsis koos ühe linnusõnnikust, meresaare su esimese klassi pinginaabri, talvise kuuvarjutuse ja porise marutaudi kahtlase koeraga keda jälitavad tissi mehed suuskadel. Melu jääb auklikuks. Kulunud kohad, mis hästi enam ei taha katta meie keha. Me ei tunne ennast kindlalt. Me ei tea, mis meilt võetakse homme ja millele meil pole õigust juba täna. Maja sööb seen. Maja ei peata enam meie päevi. Seinad on pudedad, põrand kõmiseb kaevu katusele, ta kerkib maa küljest lahti ja ujub tuules. Öösel tuleb üle jõe, suur valge põder põrutab põlvega pikkida puiseid abaluid sööb sambla ta seljakontide vahelt ja vahib prakku nagu arst või kellassepp. Me kindlustame kambreid, kõrgendane künnist. Me takutame uksi ja tihendane tuulekoda ja virutame vaha hiireaukudesse. Teadmata, kus meie uksed päriselt on. Teadmata, kas need on meie ainsad uksed. Luuramine tuult, lõõride, seegahtlustame, kajasid korstnas, julgema parandusele selga pöörata. Me ei tea ka hästi, kus see selg on. Kas mitte viisil nagu munakoorest puhutakse õlekõrre abil välja muna sisu. Nii et muna jääb munaks edasi. Ilma koera ärkaks ilma värav käiks ilma tihane tõuseks trepi eest. Unustame väikselt ja vanalt. Eluaeg igaüks ja iga ilmaga. Eelpool tundi enne polaarööd. Me julge lesida, evalvame, igaüks oma aknaaugus häbenedes ja peites sepitseme salasõnaga, Luke karastame krampe, kammitsaid, Aasuja ahelaid. Kuulutame käe kaela, jalaraudu oma mälestustele. Kõige kõvemad, just kõige kallimatele. Kolgi ime, kuumutame kolkimata, kuni kard saab kahtlustest rabe. Kõrvetanud küüned kina Keeduses. Jep, imestame pilgud, valu valguses. Täidame maja paelte ja küünistega ja ootame lõksude langemist. Aga saak läheneb raskelt ja vastu tahtmist. Nagu vilunud jahiloom ninaga õhku vedades, jättes püünisesse pisut verd ja karvu on ta pagenud, läbime tõkestuste põlvekõrguse padriku. Tema ei hooli Me kirjadest ega salmikutest märkmetest ega päevikutest. Niidab maatasa, kogume suveniiride narri pataljoni elab vaid siis, kui ta tõesti elab. Ainult ühes kohas korraga. Hingab vaid möödudes Me põuema palavat õhku vajutab vaid muuseas, me lehekülgede lumme oma lahmaka käpa. Seda jäämegi hoidma. Õhku. Ja uskuma, et valdane rohkemat. Me tulistame teda objektiividest, kõrvetame lahustes ja uputame vees. Lõpuks lõikame pisikesteks tükkideks ja saadame sugulastele laiali. Aga just siis meie unetuse roidunud Weil meie umbusklike südamete pilgu all tabab häving teda kõige raskemini. Nagu hiline all lilli. Aastat niisugune tund pool aeda korraga. Ei lõikuste videlikoni, saapad näpus, komps kepiga üle õla. Mööduvad Me akende alt, põgenikeparved hulgas päris noori tänaseid ja eilseid veel mälestusteks saamatagi oleviku poegi. Kuigi kas nad päriselt kunagi lähevad? Teevad ehk kõigest ringi ümber maakera et ilmuda ükskord siinsamas uuesti. Ainult teiselt poolt. Ühe teise lapse olevikuna. Kuid meil on siis ükskõik, neid pole enam siin. Meie ei näe neid enam kunagi. Võib juhtuda taibuga, mis aitab sadamas ära tunda kodudest salaja lahkunud lapsi. Keegi põgenike poolel teel peatab heinad tagasi, toob mitte kõiki. Aga mõne üksiku ameti asja, mitte inimese. Tuleb ja pakub sulle tee sisse suhkrut, suhkrutoosist, mis sul kuueaastaselt käest maha kukkus ja katki läks. Aga temal on see siin kaks tervet kõrva küljes. Mis sellest, et see teie elamises algusest peale ühega oligi. Imelik, kuidas nüüd, äkki nii kindlasti tead, et just niisuguste kettide klaasist, kettide, soomuste ja lehtedega eriti selle pooliku lehviga kõrva juures. Aga tead, äkki on keegi tagumisest pingist kõva ja selge häälega ette öelnud. Ja kõik tuleb tagasi? Nagu rõngastatud rästa enne lõplikku merelendu, nagu võilillevilla on teine son mälestuse naljaviluks peatanud ja tagasi toonud. Kuidas ta oskas? Nüüd on see niisama hästi kui tema käes hoiul olnud kõik need aastad on hoiul, edasi võib teinekord tulla ja üle vaadata. Meil on kodus üks väikene vangla. Okson ees lukus ei käi. Kambrid on täis, aga valvet ei ole. Ta nimi on perekonnaalbum. Minevikus oleme teinud peamiselt kahte asja. Oleme aasta paariste vahedega seisnud Trovikonnas kaldal või trepi peal pikemalt taga lapsed ja lühemad ees. Ja vahtinud üle pildistaja pea taevasse. Või siis, kui seismisest aega üle jäi ühise pika laua taga söönud? Ei tea aastaaegu Meil suureneb, pole olnudki selles elus. Siledad ja selili, seljad liimiga koos on söjaseisjad surutud albumilehtede musta mulla. Pimeaed augustis mille ees seisvad puud kohisevad, aga ikka eemal. Laskud märga rohtu, külm kõrvitsa, astu säält. Kastmisvoolik, mida sa pimedas ei mäleta. Ja iga puu on vale koha peal. Paljuga lähed, aed taandub, kohiseb ikka kaugel ees. Küpsetan sedasi oma musti vilju. Värvid on hoiul valguse käes. Aga valgus on ära, mitte ees. Mitte hommikus, on lahkunud. Lahkunud nagu elu siit. Siin on küll heitluse jälgi kunagise kohaloleku asemeid. Kuid oma õige jõu On ta ammugi vabaks võtnud. Olgu peale, et meid kõiki on siin mitu, kuus-seitse korda rohkem kui päriselt enne vastamisi üks ühest ilusamad välja valida. Madin emadest esimese väikese papist kooli vormisema lokile silma suu pisike läikiv nagu seeme. Marin mana tänavusuvise enese. Ja me võime omavahel tuttavaks saada.