Minu nimi on Maria Peterson ja ma loen Ene Mihkelsoni luulet. Ma lähen. Ma tulen. Ma olen. Ma seisan alati paigal. Lastes enda kaudu millelgi mille nime ma ei tea, saada eluks. Seisan paigal. Olen tahtetud tummade aerulöökide ees, mis viivad edasi paati laiali. Tumedal veel. Ma ei näe enda ümberkaldeid, ma ei teagi, kas neid on. Kui paistab kuu, on tema mu seltsiline. Kahvatuna vaatab ta mulle vastu kui kummardu alla ning tal on minu nägu. Tumeda jõe nägu ja tilkadena langeb silmadele lesimu aerudelt. Paate libiseb jõel, millel pole algust ega lõppu. Kõnelen sõnu, millel pole tähendust. Kõnelen palju. Ja kaua. Kui lõpetan, taipan, et see ripaat jõgi ja mina seal keskel ning ma ei mäleta, millele mõtlesin seda. Elu ongi jumalagajätt välja mõeldud endaga. Kes mõtles mulle vanemad ja kodukes südame sisse, põletas? Kes kattis külmunud liikmeid, kes peksu vermeid lohutas? Ma ei tea Hea ja kurakätt on võõras keeles viidad, mis kiidavad nutuga liidust. Sõbra suures käes mu käsi, et see eksi läinud laps ei väsiks. Millest külma, küsin sosinal. Küll tahaks vabaneda vale luulest. Vale valet õpetab valepidi pahu pööratus on tõene. Mitte ei tea, kuidas temast võiksin kõnelda. Kui määrdunud Maitlen, mõtled pahet? Kui paheline, ütlen, mõtled väärdunud, see nii ongi. Mõnda kanti puhtuski on kiskunud kiiva kiievi sissepoole keeratud, veristab Su tuuma sisepindu. Vahel mõtlen, kõik siin ilmas on vaid armastus. No päevatöö on read. Mu päevatöö on vari. Turnimine sügaviku kohal, kui puudub tasakaal mis tuleb alles leida. Igal hetkel põhjakivid, mind valvavad ja kutsuvad. Kui katkeb ülelend, kui tekib tõrge sealt põhjast, keegi leiab mind. Mis järgneb, siis ma liiga hästi tean. Ei lohuta see teadmine. Mind olnud, pole ülal. Ega all. Mees, kes pianisti sõrmeluid ükshaaval murdnud Räägib täna muusikast. Olen poolkurt ja pime. Kuid sõrmi mäletan. Lähen mehele aina lähemale. Tema taganeb. Higipiisad mõlema nägudel. Kui külvamata herned. Kellele tema oma hinge müüs ja kellele laenas keha? Tühjas kirikus nüüd luusib tuul. Hakiparv tukub katusele ega tea, mida endaga teha. Vaikus on ürgne, hääletult lendab see lind hing võetud tiibade alla. On kaugel küll vist tema peremees pärisperemees koduhoidja, ta valvab meid mägede Harredel, ta hingus on elutuis asjades ja õhk võtab kõiki neid kanda. Sügavale on taevas mind matnud selle sajuga. Suvi on mulda pekstud, hanedel lähevad rajuga. Varsti valge on valu maas. Valu, valgeid külmanud maa muremust lõõtsu teel ööde sees. Teadsina eeldate nime. Jumal, sina oled näinud mu kujutluste enesealandust, kui tõlkisin tundeid turgude keelde. Sina teadmineutroodusest rohkem kui ma ise puhtusest enam kui oskab kõnelda keel. Aga nemad hoidsid mõõdupuuks mu silma pimeduse, just nagu oleksin sündinud iseendast sel jõulukuul ning taovad need naelu mu pähe. Iga löögi eest üks õun tunnetuse kibedest puust lubatuks loodetud viisil. Rohkemat nemad ei igatse, vähemaga ei lepi. Seisan, kui Ahas veeruskised kivistuvat kujundite metsi. Igal ajal ööl on musta värvi tiivad. Üle taeva lendab kiirgav lind, vaated, õhtupoole aga leiad hommikust säisenud.