Nüüd meil on külas siin vikerraadio stuudios Reet Laos, Kihnu mereseltsist. Tervist, tervis. Meil on natukene kurb tähtpäev täna või päev mida meenutada nimelt täpselt 105 aastat tagasi, 19. novembril. Tegi oma viimase viimase reisi või õigemini viimane reis lõppes legendaarsel laeva kaptenil Kihnu lennul. Mis selle viimase reisi saatuslikuks tegi, siis lõpuks. Ja õnn oli nagu juba merele minnes seda reisi tegema minnes ära sõnunud Stali Kihnus öelnud, et ma nüüd lähen merele. Ma lähen viimast korda ja mul on pruut Kihnus välja valitud, kui tulen tagasi, võtan endale Kihnust kohe naise ka ära, sest ta oli siiamaani olnud poissmees. Aga kahjuks jah, elusana tagasi jõudnud. Taani ranniku lähedal läks ta siis põhja. Aga nad olid teel Londonisse, viimase laeva nimi oli Roccity. Purjetasid, purjetasid ja kohe reisi algul oli, eks Taani aurik sõitnud raketile külje pealt sisse aga sellest ei lasknud ennast väga häirida, parandati see külg ära ja lae kandis jälle ja sõideti, sõideti edasi. Aga kuna meri oli suhteliselt tuuline, tormine sügisene aeg, siis ikka Kiievis ka teine laeva parras oli viga. No aga nemad sellele teisele laeva pardale nagu tähelepanu ei pööranud tuulega peksiski, siis need laevalauad lahti ja see tegigi selle laeva lekiks, ehk laev hakkas vett sisse ajama ja pumpade jõudnud võtta, tööd teha. Ja siis ei jäänudki muud üle või lae kahjuks läkski põhja. Ja noh, selle kohta ja et kuidas see junn või mis seal laevas üldse toimus, käib küll, on ka täitsa mitu legendi. Et räägitakse, et oo, meeste vahel oli mäss, aga seda ma ei usu, et kin hoidis oma laevamehi väga, väga hästi ja kohtasin taustusele. Aga näed, meremehed sealt meeskonnast, siis pääsesid eluga. Aga Jõnn ja laevapuusse Karl Jekvelt siis hukkusid ja Enn oli ennast sidunud laeva masti külge ja sellega koos randa tulnud. Aga teised jälle räägivad, et äkki enne sidunudki ennast sinna laeva masti külge mitega mehed vaid diiselmast keerutas seal vees ja see pael jäi talle otsa, heidame lihtsalt kere külge. Aga seda Jõnn oli selline austusväärne mees juba tol ajal näitab ka seda, et kohe kui õnn tuli laeva tuli kaldale hakati talle kohe kutsuma arsti, aga arst oli teises kauges külas ja läks aega, kui arst jõudis ennuni, et kui enne oli randa veel tulnud, siis n oli olnud elus. Aga kahjuks arst jäi hiljaks ja siis need vanad meremehed veel olid mäletanud, et millised matused korraldati Ennule seal Taanis, et ikka austusväärne kapteni härrale. No Henno, kõigepealt teeme selle asja selgeks, et miks me räägime Jõnnust, mitte Jõnnist, et, et iseenesest Eestis hästi palju kostab seda käänamistati junn junni. Aga tegelikult ju peaks rääkima Jõnnust. Enn Uuetoa oli Kihnu Jõnnu, õigemini ja kuna Kihnu murdes kihnu keeles on kõike lennud jõudnud siis ongi käänamine n Ennu mitte n. Ja mandrimehed olid Kihnu Jännu veel kutsunud Kihnu tünniks, mida ma lugesin eile 1936. aastapäevalehest ja see tünni nimi tuli sellest, et enne oli hästi suur ja turske mees ja ta oli ise ka öelnud, et ah, ma olen ju Lääne kütta raskune ka. No igal juhul Eestis justkui ennu. Selline legend on võetud juba juba peaaegu rahvuslegendiks, et temast on saanud meie kõige kuulsam kapten. Aga mida, mida innu pärand kihlastele tähendab? Kohati tundub, et et vist peaaegu nagu iga kehana natukene justkui nagu Henno järeltulija või, või uhkusega kannab seda, et, et me oleme samalt saarelt. Kihnu Jõnn viis selle meremehe ameti nagu täiesti uuele tasemele ja ta oli nagu suurkuju oma täies suures hiilguses. Ja kõik kiinu mehed kannavad seda Jõnnu pärandit elus praeguseni ka. Et võetakse täiesti auga seda Jännu pärandit endale veel veel ja veel kanda. Et kui kiinu noored mehed praegu sõidavad Taani rannikut mööda, kus on praegu suur tuulepark siis neil on ikkagi osadel meeles see aa siin läks Jenn põhja. Et Jenny pärand ainult käib ja käib ja käib, et õnneks on see hauses. Roccity elab nüüd nimena, tõsi küll, hoopis majutuskohanimena saare peal edasi. Ennul on, on ka seal mälestuskivi tema kodukoha kohapeal, aga et et Jenno on, on ka nagu mandriinimesed või, või ütleme, et siis nagu mitte kihnlased ühte ja teistpidi kultuuris kajastanud. No me teame siin romaane, aga, aga värske etendus on väljas. Oled näinud seda ja olen näinud, no milline, milline on sinu arvamus? Mulle see väga meeldis, aga seda etendust nüüdseks rajamist kavas ei ole. Aga seda etendust tuli vaadata nii, et seal oli teade. Eeltöö pidi olema kodus tehtud, et sa pidid teadma, kes oli õnn ja kuidas ta käitus ja mis ta tegi. Siis oli hea tõmmata sealt etendusest paralleele, et minu meelest etendus kajastas just neid tänapäeva natukene liiga julgeid tüüpe, kes arvavad, et nemad on Kihnu Jõnnu mantlipärijad. Aga need kingad on ikka väga-väga suured, kuhu astuda. Et see etendus minu meelest väga hästi näitas seda ära, et et kõik ikka ei saa, jäid niuksed, tuleb teha tööd ja Kihnu linn ongi just see hea eeskuju ja hea näide musternäide õpikutele, et kui inimene tahab midagi väga-väga saada ja teeb selle me selle eest hullu moodi tööd siis on võimalik saavutada. Aga seal etenduses oligi just hästi, ehkki selliste väikeste nurkadega välja toodud, et no et kõik ikka päris hulluks ei saa, et kõik ei ole sündinud meremeesteks. Nii et suurkujuks mitte ei sünnita, vaid saadakse. Ja sul peavad olema küll sündides kaasa antud eeldused, aga ilma tööta sa ei saa mitte midagi. Linnul on ka 170. sünniaastapäev, nüüd sellel aastal ja saare peal vist läheb kuu lõpus tähistamiseks. Ja 30 november Kihnu muuseumis tähistame siis Kihnu lennu 100 seitsmekümnendat sünniaastapäeva. Et ei saa ikka kogu aeg kurb olla, et läks põhja, kõigi elude lõpeb, tuleb ikka oma suurkujule pühendada, eks ilus ja tore päev ja meil on seal plaanis siis Kihnu muuseumi Kihnu mereselts koos korraldavad. Meil on seal plaanis siis ettekandeid ja laulu ja tantsu ja ikka korralik. Noh, nagu Kihnus ikka, lõpeb siis peoga. Selge pilt, aitäh ärrit laevas Kihnu mereseltsist ja ega muud, kui kui siis head legendi sünnipäeva 30. novembril.