Suur rõõm on Vikerhommikus tervitada külalist Tartust ja saame öelda tere hommikust, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse dotsendina. Mart Velsker. Tere hommikust. Tartul on täna vist suur päev tegelikult tähtis päev on kogu eestidest, Hando Runnel saab 80 aastaseks ja sellest on juba sel nädalal ka põgusalt siin-seal juttu olnud, aga täna on ikkagi suur ja tähtis sünnipäev, kas tegelikult kogu Tartu ikka piduehtes suure poeedi ja, ja Tartu aukodaniku sünnipäeva puhul? Nojah, võib-olla tänavatel kohe seda ei märka, et on Hando Runneli sünnipäevaga, kui inimeste sisse vaadata, võib-olla siis tõesti on pidu, pidu, ehted seal paista. Kui ma ütlen teile, Hando Runneli luuletus või mis teile kõige esimesena meelde tuleb? Mul on siin laua peal ees raamat pealkirjaga punaste õhtute purpur ja sellepärast muidugi tuleb praegu see luuletus kõige esimesena meelde, aga ma arvan, et ta tuleks meelde, kas siis, kui raamat laua peal ei oleks ilmselt sellepärast et see raamat. Ja siis koos sellega luuletus, millest raamat pealkirja sai. Võib-olla kõige legendaarse nõukogude ajal ilmunud raamatutest punaste õhtute purpur sai kuulsaks juba sellepärast tema arvustamine keelati. Ta ilmus ja siis tsensuur taipas, on juhtunud kohutav viga, aga hilja oli juba raamatut kokku korjata ja siis öelda, et seda raamatut pole olemas, aga noh, nüüd on ta seda enam olemas ja sellest on ka uustrükk välja antud. Mul on siin küll see vana, loetan käega natukene, ma loen selle nimiluuletuse, et see on üks paljudest tuntud tekstidest ja ma arvan, et mõni teine tekst veel rohkemgi tuntud. Paljud luuletused on ju lauludena levinud. Aga ma usun, et mõnigi teab ka seda luuletust. Punaste õhtute purpur, siniste lootuste lõng, kuulduks kui tasane kurkur hõljuks kui imik, kui hõng. Magaja, kurgu, kurkur, hinge isekas hõng, pulsi pimestav purpur, lootustel lõputa lõng. Ja üks põhjus võib olla, miks ma sellega just selle teksti siin ette lugesin, on see, et see pakub huvitavaid tõlgendusvõimalusi. Hiljaaegu just Juhan Liivi. Hea uurijad, tänar kirjutas mult, küsis et kas seda luuletust on loetud nagu poliitilise luuletusena. Mina mõtlesin, et mis poliitilisena ja siis muidugi võtsin selle raamatu kätte ja ma sain väga hästi aru, kuidas. Iseenesest, et väga isiklik ja intiimne luuletus võib ka Runneli poliitiliseks muutuda. Et et ma arvan, et algselt see ei ole kuidagimoodi poliitiline. Aga kui ta saab raamatu pealkirjaks, kui raamatu pealkirjal on pealkirja pealkiri on kirjutatud siis nii-öelda mingile sakilisele müürile, sealt tagant paistab mingi punane päike, raamat on ilmunud aastal 82 ja siis algab raamat ka luuletusega, kus maabub maale Parv purpurtigusid. Nii et see punane värv hakkab kohe politiseeruma ja ma arvan, et Runneli Omamoodi fenomen ongi see, kuidas need isiklikud ja poliitilised põimuvad. Ja loomulikult seda poliitilist lugemisviisi oli nõukogude ajal tema puhul eriti palju. Võiks öelda isegi, et Runnel oli kõige sportlikum luuletaja nõukogude ajal, kes kogu aeg proovis kirjutada nii, et et avaldab tsensuuri üle ja aeg-ajalt see õnnestus. Kas Runneli luule on aegade jooksul muutunud või temaatika? Väikseid nihkeid Runneli luules on toimunud, aga isegi mitte väga suuri. Et kuigi ta on suure osa elust, mitte küll alguses, aga suure osa elust nüüdseks ikkagi elanud linnas on ta ikkagi kuidagi väga selgelt seotud maaga ja rõhutanud seda nii-öelda maaga seotud ideoloogiat ja see esimene raamat, mis tal ilmus 1966, nii et on üle 50 aasta luulekogusid järjepidevalt avaldanud see kandis pealkirjamaal maalapsed ja noh, see nii-öelda maa lapse hoiak on, on sinna sinna sisse jäänud kõikideks nendeks aastakümneteks, aga. On selge, et seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel tal muutus ta tõepoolest poliitilisemaks varjatult või poolvarjatult, aga ikkagi samal ajal tuli siin isiklikku armastusluulet juurde. On mitmeid arunemisid toimunud ja, ja kogu aeg on see nii-öelda vana Runnel, minu arust varasem Runnel alles, aga sinna nagu lisandub midagi, noh näiteks oli omamoodi üllatus, kui ta aastal 2000 Ta avaldas luulekogu vaba värsseliste armastus luuletustega, kõik nagu olid harjunud ootama talt niisugust laululist rütmilist teksti ja, ja noh, võib-olla ühiskondlikku mõtet temaatikat, aga noh, tegelikult oli ju see armastusluule tal varemgi olemas, nii et ja, ja ka mingit vabavärsivõimalused, nii et et seal tegelikult on võib-olla rohkem, kui pealtnäha paistab. Hando Runnel on loomulikult kirjutanud väga palju poeesiat, aga see ei ole tema nagu kogu tegevus, et kõik see rahvuslik mõtleja, kes ta on publitsist ja kirjastaja ja, ja, ja kõik see tegevus, mis tegelikult on ju paralleelselt ka kõik need ajada tema tegemisi saatnud, olnud osa nendest, mida te sellest eriti erakordseks peate või välja toote. Lisaks on ta ka ju akadeemik ja professor, kas pole nii? Ja siin on palju asju loomulikult koos ja ja kindlasti ei tohiks alahinnata tema poliitilist tegevust, noh eriti siis 80.-te 90.-te vahetusel. Aga noh, ma ütleksin, et ikkagi nii-öelda kirjanduslikumas või, või kultuurilise, see on nagu siin kolm suurt kontsentrit, et üks on ikkagi luule ja siit jääb üle aegade kestma kindlasti mingi osa tekste. Teine, teine nii-öelda tegevussuund seostub alates 90.-te aastate algusest tal kirjastusega ilmama, mille rajaja tas sisuliselt ju oli. Ja siis mitte küll rangelt võttes ilma maa alluvuses, aga, aga sellega seotult kes Eesti mõttelooraamatute sari. Ja, ja see on aukartust äratav hulk raamatuid, mis on nüüd selles sarjas ilmunud ja tegelikult ikkagi kõike seda üldse ilma tunnelite ei oleks olnud. Aga lisaks neile asjadele tahan rõhutada ka seda, et Runnel on olnud, et ikkagi suurepärane esseist ja, ja kirjanduskriitik, tõsi. Ta võtab nüüd võib-olla vähem sõna, kui ta varem võttis, aga aga, aga ta esseistika on väga nauditav ja minu arvates kirjanduskriitikas selles mõttes väga huvitav, et Ta ei püüagi kuidagimoodi metoodiliselt või või tõsiteaduslikult asjadele läheneda hakata, tabab kogu aeg nendes tekstides asjades milles ta räägib, midagi olulist ära. Mart Velsker, kas teil on isiklikult ka kokkupuuteid Hando Runneli olnud? Need kokkupuuted ei ole olnud väga sagedased, aga ikkagi üle 20 aastaaeg-ajalt me oleme kokku puutunud, noh, Tartu linn väga suur ei ole. Võiks eeldada, et saab sagedamini. Jah no varem varem sagedamini, sest siis oli minul rohkem kirjanduse majja asja ja Hando Runnel oli ka seal sagedasti kohal, nüüd nüüd need teed lihtsalt ristuvad vähem. Millega ta teile meelde on jäänud? Ta on, no ütleme siis meelde jäänud kindlakäelise juhina, noh, need kokkupuuted on tõesti olnud tihti Kirjanduse majas, mis tähendab seda, et sealsamas on kirjastus Ilmamaata kuidagimoodi juhib ja suunab asju või või kui ta ei juhi ei suuna parasjagu, siis ta ilmselt püüab, püüab siiski suunata ja juhtida. Nii et, et sellise kindlakäelise juhina kahtlemata, et et see on toonud talle palju sõpru ja, ja küllap ka vaenlasi. Kindlakäelisuse, aga aga noh, see on ka aidanud tal palju asju ära teha. Täna igal juhul Hando Runnel oma kaheksakümnendat sünnipäeva tähistab, eile esitleti tema valik luulekogu. Eks ole, siniste Kiilide lend kannab, see pealkiri olete juba näinud? Ei, seda raamatut ma olen näinud ei ole, et ma hiljaaegu värskendasin. Mälu. Talle ilmus aasta alguses raamat pealkirjaga jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi. Ja rõõmuga ma leidsin seal palju palju tuttavaid tekste, see oli ka sihuke väiksem valikuga uut raamatut. Ootan põnevusega. Kaks kolmandikku väidetavalt tema luuletustest on viisistatud. Olen ma kuskilt lugenud sellist fakti, kui me tänase intervjuu võiksime lõpetada ühe looga, mis on viisistatud. Noh, ma arvan, et siis on ikka oi külad, oi, kõrtsid, et see on ilus näide sellest, kus suurem osa inimesi juba ilmselt arvab, et see on mingi väga vana rahvalaul. Aga see on ikkagi Runneli tekstile kirjutatud laul. Teeme seda, Mart Velsker, suur rõõm oli kohtuda ja palju õnne meie kõigi poolt veel Hando Runneli olla.