Kell on kaheksa ja 31 minutit, et me räägime sellest, et tänase päevaga ja 60 aastaseks ja ma olen kutsunud Vikerhommiku stuudiosse hommikuse uudiste toimetaja Reene Leas, kelle häält me oleme kuulnud, kui juba kell seitse ja kell kaheksa ja kuuleme ka kell üheksa, kui ma sind just väga pikalt kinni hoia. Tere hommikust ja palju õnnepäevakajale. Tere, aitäh. Õhtuse Päevakaja puhul on niimoodi, et põhimõtteliselt ju hommikuse toimetajatöö on ka see, mis jõuab õhtul sesse päeva kajasse, nii et sellest võib olla suur suur osa materjalist, mis on just nimelt sinu toimetatud. No nädalavahetusel kipub see nii olema küll jah, et nädalavahetusel selliseid sündmuseid, kus meil nüüd oleks vaja kusagile välja minna on ikkagi suhteliselt harva ja siis meie tublid korrespondendid aitavad meid kindlasti lugudega. Ja siis hommikused jah, välisuudised ja need kanduvad tegelikult ka päeva kajasse nagu ka tegelikult, et argipäevadel, aga noh, siis on seda liikumist muidugi toimetuses välja tunduvalt rohkem. Siin Singer Vinger just laulised usun, ei usu, et kuidas selle uudistesaate toimetaja on, et kui palju tuleb kaaluda, et usun, ei usu, on tõene, ei ole tõene, kui palju tuleb kontrollida, kuidas tõelevastavuse kanda. Ideaalmuidugi oleks selline, seda sünteesi ja analüüsi, nagu öeldakse, oleks, oleks hästi palju, aga paraku uudised, et, et siin peame ikkagi väga kiirelt teinekord tegutsema, et loomulikult filtrid on kõigil vahel. Aga jah, et see kiirus iga kord väga pikalt kaaluda ei ole aega ja noh, teinekord kui on viimasel minutil tuleb kasvõi üherealine uudis kusagile portaalidesse või agentuurides, siis me oleme pigem lähtunud nagu sellest, et me loeme selle ühe rea ka ette ja lisame, et kindlasti tuleb rohkem infot järgmistes saadetes. Aga, ja siis juba järgmistes saadetes vaatamegi, et kas, kas on olnud oluline, kas on olnud tõene, et järgmistes saadetes siis põhimõtteliselt saaks ka ümber lükata, kui on olnud midagi ebakorrektset. Ja missugused on praegu võib-olla kõige olulisemad abivahendid ja allikat, eriti just välisuudiste puhul, et Eesti uudiste puhul on tõesti, et helistad ja saad kätte, aga me tahame teada, aga mis maailmas sünnib? No meie, ma arvan, et see töö käib ikka igal pool meedia, mõeldes samamoodi, et välisuudiste koha pealt me sõltume päris palju välisagentuurides. Et ja siis ise tõlgimaid meil siin toimetuses on ka päris hea selline erinevate keelte kompetents olemas, et eks siis toimetaja sõltuvalt ta valib ka mõned allikad, et mina tunnen kõige tugevamalt inglise keele koha pealt, et põhiline on siis BBC ja Reuters. Kust, mida mina, mina jälgin, CNN ja muidugi Ameerika teised agentuurid ka. Aga meil on ka väga häid saksa keele valdajaid, prantsuse keele valdajaid, nii et eks nemad siis vaatavad vastavalt oma sellele võõrkeelele. Mis selle töö juures võib-olla kõige raskem on uudistetoimetaja töö juures? Kõige raskem oli ikkagi hommikuses vahetuses varakult tõusta. Aga no see, ma saan aru, Ta on siin ka vikerraadio poole peal, kes tulevad hommikul tööle ja et ikkagi see see hommikune varajane ärkamine jaga õhtul kaua üleval olemine, et noh, et me ikkagi oleme inimesed ja see unerežiim on inimestel inimestele erinev, et kellele siis hommikut küll natuke rohkem sobivad, kellele õhtud. Aga ikkagi jah, kui see režiim läheb paigast ära, et siis on on seda niimoodi füüsiliselt jah, raske raske taluda. Aga noh, kui nüüd niimoodi nagu uudiste sisu poole pealt vaadata, et noh, eks ikka, et me ju kõik oleme inimesed, et kõik see inimlik valu ja kurbus ja see ju puudutab tegelikult meid ka, et et raske on suhteliselt sellise neutraalse häälega ette lugeda uudiseid, kus, mis on väga valusad. Aga teisipidi, kas aeg-ajalt tuleb naeru ka? No ikka tuleb ja et noh, muidugi siin, mille ma tean, et professionaalne kindlasti uudiste edastaja ei tohiks oma apsakate peale suunurki üles tõsta, aga minul see kuidagi ei õnnestu, et kui ikka mingi puterdasime midagi sisse tuleb, et no on raske kontrollida ennast teinekord noh, mitte alati sõltub, sõltub ka puterdusest. Aga et suunurgad ikka jah, lähevad, lähevad üles. Ja see vist juhtub siis, kui sõna tähendus kipub väga ära muutuma. Aga mida see tähendab sinu jaoks, et Päevakaja saab täna kuuekümneaastaseks? No kui ma päris ausalt ütlen, siis mul ei ole olnud aega nagu selle üle niimoodi mõtiskleda, et mida see minu jaoks tähendab, et eile olin tööl, täna olen tööl, aga sünnipäevad selles mõttes on toredad ja tegelikult on ma arvan, et me võime kõik olla uhked, et järjepanu on eetris olnud selline saade ja, ja nende tegijate üle võime kõik uhked olla. Ja eile ka toimetuses tegelikult, et käis läbi selline mõte, et praegu me oleme küll rahvusringhäälingu uudised, aga pikka aega olime me ju Eesti raadio uudised ja, ja seda ka sügaval nõukogude ajal. Et et, et me ei olnud ENSV uudised, vaid olime Eesti raadio uudised, et sealt see nõukogude sinna ennast külge ei suutnud pookida. Et ma arvan, et selle koha pealt tasub uhkust tunda. Ja ikkagi see, et et me oleme vaatamata kõikidele nendele uutele meedia nendele vahenditele, mis tehnilistele vahenditele, mis on tulnud, et me oleme ikkagi kuulatavad, et kõik see järjepidevus ja ma arvan, et sa selle üle tasubki uhkust tunda. Selles 60 aasta pikkuses rännakus või ajaloos on kindlasti väga palju põnevaid juhtumisi ja naljakaid absusid ja mida kõike ma ei tea, kas sulle endale meenub mõni lugu, mis sinu endaga on juhtunud näiteks või mõne kolleegiga juhtunud? Eks me neid ikka meenutame, kui me noh, eilegi siin toimetuses oma kolleegidega, eks, eks neid ikka itsitama ja naerame nende üle päris päris palju. Praegu siin võib-olla raadioeetris niimoodi kohe ei, ei tulegi meelde. Nagu ma juba rääkisin, et eks need on see ka siis väsimusest või või lihtsalt, et see kõneaparaat ei oleks soojaks räägitud, et tulevad sellised koperdused siis. No mina oma koha pealt võin öelda, mäletan, kuidas ma olen maadelnud otse-eetris uudiseid lugedes siis Liisa Oviiri nime väljaütlemisega. No kuidagi ei õnnestunud, et sellega ma muidugi jõudsin ka Päevakaja eetrisse pesude aastalõpupäevaga ja eetriapsud sinna lõiku. See rändab endiselt kusagil kusagil arhiivides. Aga kolleegid, siin on luksumisega eetris vaeva näinud, et see on võib-olla selline üks selliseid kuulsamaid markantsemaid. Tõnu Karjatse? Jaa, jaa. Aga selles mõttes müts maha ja au, au talle. Ta ikkagi selle uudistesaate lõpus luges lõpuni. Et eks need lapsed, kes, kes teeb, sellel juhtub, ütleme nii. Kas sulle eeskujuks on vanadustõotus? No eks nad on olnud kõik mulle ikkagi eeskujuks ja omamoodi mõjutajaks. Et kui ma tulin 2006. aastal. Riina Een talu, Mall Mälberg, Uku toom ikka needsamad need meie korüfeed, et nendelt olen, ma ei saa küll öelda, et, et ma oleks nagu kedagi üritanud noh, nii-öelda kopeerida või, aga aga kui neil on olnud midagi öelda, siis ma ikkagi alati katsun kuulata, kõrvad lahti. Kai Vare. Kindlasti. Aitäh Reene Leas selle selle lühikese intervjuu eest täna siis on päevaga ja 60. sünnipäev ja praegu on sul 20 minutit aega, et valmistada ette jälle järgmine uudistesaade, nii et palju õnne ja jõudu tööle. Aitäh.