Tänase saate järgmine külaline. Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsioon andis reedel üle järjekordse aasta naise tiitli ja aasta naine on mul ka täna hommikul külas. Evad Hubert, tere hommikust ja palju õnne. Tere hommikust, aitäh. Te olete või? Olite maailmakoristuspäeva eestvedaja, teil on pilk terav, nagu me teile tõime klaasikese vetega üheselt aru, et tegemist ühekordse topsiga, tegite väikse märkuse? Jah, tegin, et ma ei ole selles mõttes võib-olla veel nii põhimõtteline. Otseselt keeldun sellest topsist vee joomisest, kuigi kui ta on juba siia sisse valatud, aga jah, väikese märkuse teen. Kui, kui terav teie pilk selles osas nagu igapäevaelus olnud te käite tänaval ja kõik erinevates asutustes kohe-kohe jäävad silma. Ja on olemas täiesti selline termin nagu prügipimedus inimestele ja enamus inimestel on see täiesti laialt levinud, eriti need, kes elavadki kolmanda maailma riikides, kus prügi vedeleb igal pool, nad ei näe seda prügi tegelikult. Ja mina võin öelda, et mulle tundus kuni 2008. aastani, et Eesti on väga puhas koht ja kui ma hakkasin, teeme ära, aga tegelema siis ja prügi kaardistama siis ma hakkasin igal pool prügi nägema ja see kahjuks ei ole tänaseks üle läinud, nii et prügipimedus on minu jaoks kadunud ja ma tõesti näen prügi igal pool ja see ei ole väga, väga tore. No kui me räägime nüüd kohalikust, teeme härrast, siis seda on tõesti tehtud juba 10 aastat, no mis värk sellega on, et kas ei hakka veel puhtaks saama või testinud needsamad kohad, mis on ära koristatud, siis viiakse uuesti prügi täis vä? Nojah, see on huvitav, minu jaoks on jah, sai just täis 11 aastat, et teeme ära juures ja ma tulin korraks appi eesti koristamist organiseerima, et see, mis on juhtunud ja kuidas need aastad on läinud, et see on uskumatu. Aga ma tõesti siiralt loodan, et asjad on paremaks muutunud ja teema on fookuses, teema on fookuses Eestist ülemaailmselt ja olukord on läinud, et mitte paremaks, vaid palju hullemaks nende aastatega. Ehk siis et see, kui palju on toodetud prügi ja plasti nende 11 aasta jooksul, need kogused on hoomamatult, need on miljardid tonnid ja see kõik vedeleb meil üle planeedi laiali. Ja täna on olukord tegelikult ka selline, et kui me midagi ette ei võta nüüd, et lähitulevikus lähitulevikus on siis paari kuni viie aasta jooksul et siis ma arvan, et selle sajandi lõpu inimkond ei näe päriselt tõsiselt ka. Ei ole täitsa täitsa optimistlik sõnum ja peaks eriti nooremale põlvkonnale väga korda minema, sellepärast et ma siiralt usun, et meil ei ole enam aega mitte viitsida selle probleemi peale mõelda. Õigemini võib-olla sellised vanemad inimesed, nendel on veel see võimalus, et me mäletame, et kui ilus kõik oli ja kuidas oli elu ilma plastita ja, ja võib-olla enne, kui, kui päris katastroof kätte jõuab. Me lihtsalt sureme ilusasti ära. Aga ka need inimesed, kes on täna teismelised, nendel ei ole seda võimalust mitte hoolida, kui nad tahavad, et olla 40 50 aastaselt täisväärtuslikult toimetada planeedil maa. No aga täiesti Eestile on seoses, teeme ära, kas see teema olnud esil ju kümmekond aastat, kas Eestis on ainult ka olukord hullemaks kui te tõite selle mastaabi, et maailmas on tegelikult asi halb? Muidugi on läinud hullemaks, sellepärast et me toodame, tarbime järjest rohkem, sest meie iidol, meie paleus on majanduskasv ja ka inimkond planeedil maa kasvab, kuigi Eestis võib-olla me seda nii tähele ei pane, oleme mures sellepärast, et meid on vähe. Siis maakera Nad on meid päris päris palju juurde tulnud 10 aasta jooksul. Ja need kogused, mida But toodame ja tarbime, need kasvavad igal pool ja need kasvavad ka Eestis. Ja me lihtsalt peame välja mõtlema, kuidas tarbimist vähendada viie mõistlikuks, kuidas me kasutaksime asju rohkem kui 20 sekundit ja kui me selle läbi hammustama, et me ei taha olla nii padutarbijad ja padukiirtarbijad siis ma arvan, et asi hakkab paremaks muutuma, et ega ei ole küsimus ainult selles, et prügi visatakse vaid küsimus on ressursikasutuses üld üldiselt. Ja seda, et prügi peaks olema täna juba ressurss. Ehk siis, et kui me selle ühekordse topsi ära tarbime, me paneme ta teiste ühekordsete topside ka kokku ja me saame sellest toota midagi uut, väärtuslik, mitte see, et me lihtsalt põletame ta, laseme soojusena kosmosesse. No maailmakoristuspäevast on varsti möödas kaks kuud. Kindlasti on esimesed analüüsid juba tehtud, et kuidas läks, kas keegi märkas ka, et see maailmakoristuspäev oli? Jah, et pandi tähele ja maailmakoristuspäev läks väga hästi. Ta on võib-olla siit raske Eestist hinnata ja numbritega võib ju alati öelda, et kas 17 miljonit koristajat on see vähe või palju, see on 13 korda rohkem kui Eestis elanikke on, 13 Eestit, inimesi koristas üle maailma ühel päeval. Et need numbrid on üks asi, aga minu enda sisetunne on väga hea ja ma usun, et kõik, mis sel päeval pidi juhtuma, see kõik ära juhtus ka. Ja ma võin öelda, et ma olen selline inimene nagu eestlased üldiselt, et ma olen enesekriitiline ja seda, et mul on väga hea tunne nende asjade kohta, mis me oleme ise teinud ja ma ei mõtle, et vot see oleks võinud paremini alla ja see oleks võinud veel paremini olla, et seda on väga harva juhtunud. Ja seekord on üks nendest vähestest kordadest, kus mu sisetunne on väga kindlalt positiivne selles suhtes, mis, mis toimus, kas see kordub? Jah, see kordub. Ma ei tahaks seda öelda ja ma olin enne viieteistkümnendat septembrit väga kindel, et et me teeme üks ja ainus kord, aga vaadates seda, et kuidas on 158 riiki, kus me koristasime reageerinud siis nende poolt on täiesti kindel tahtmine koristada vähemalt üks kord veel. Ja ma arvan, et see ükskord tuleb, kas tuleb nüüd järgmine aasta võidu, tuleb ülejärgmine aasta et seda täna veel ei tea seda. Me otsustame jaanuari lõpus, kui kõik 158 riiki on meil siin Tallinnas koos. Aga, aga tuleb üks kord veel teha. Ja kui oli küsimus, et, et kas meid märgata teemaailmas, siis siis märgati. Ja me olime meediakajastus, oli korralik ja oleme täna ju saanud ka juba ühe ülemaailmse rahvusvahelise Unesco maailma auhinna, nii et et ka seal seal on tähele pandud Räägime natukene sellest organisatsioonis ka, kes teile selle uhke tiitli andis. Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsioon, te ise olete ka päris pikalt olnud seal liige. Ja see on, ongi selles mõttes huvitav, et ma lugesin kokku just, et ma olen ise käinud varem seitsmeteistkümnel aasta naise tseremoonial kokku on kaks, 26 aasta neist välja kuulutatud nüüd vahepeal viimased aastad just see aeg, kui ma olen, teeme ära, see olnud, ma olen olnud passiivne liige, ehk siis, et olen käinud võib-olla üks kord aastas kohal, võib-olla, võib-olla mitte sedagi. Ja viimased korrad ma ei ole ka aasta naise väljakuulutamisel käinud. Ka oli väga tore taas taas kohal olla ja miks ma olin eriti üllatunud selle tiitli üle, on see, et tegelikult on aasta naise valimise statuudis sees, et oma klubi liiget ei valita aasta naiseks ja ma olin täiesti kindlal teadmisel, et see on seal alati olnud. Ja on tehtud küll varem ka üks erand ja seekord tehti siis teine erandid, kuna ka see maailmakoristamine oli nii teistsugune sündmus ja mitteseotud otseselt klubilise tegevusega et siis see, see erand tuli seekord nii et ma olin väga üllatunud ja väga rõõmus. No kuidas ettevõtlikuks naiseks saadakse või kutsutakse, kui me räägime nüüd sellest ühingu tasandist? Tuleb ise tunda, et ma tahan midagi teha ja toimetada. Mina astusin klubisse, kui ma olin 23 aastane, see oli hästi ammu eelmisel sajandil ja lihtsalt me lõime firma ettevõte Tallinnas ja siis tundus, et oleks kliente tarvis. Ja kust neid kliente ikka paremini saada kui klubist ja Sisastasimegi sellisel hetkel ainus naiste ja just ettevõtlike naisteklubi Eestis. Ja need, et sõbrad ja kaaslased on tegelikult jäänud aastateks, kes sealt on saadud, nii et ma kõigile soovitan soojalt, et et otsige omale üksklubi üks, üks seltskond, neid on tänapäeval päris palju neid võimalusi, kuhu astuda, et see, see on elumuutev kogemus, et tasub omale niimoodi Bru kindlasti kindlasti hankida. Ja teine asi on see, et mis on minu jaoks üks Eena roll olnud ja, ja võib-olla nüüd naasta naisena. Ma tahaks sellele võib-olla ka natukene rohkem pühenduda, ise on see, et just julgustada noori naisi ja naisi olema ettevõtlikud ja tegema oma unistusi teoks, mõtlema välja, et mis on see minu visioon, minu eesmärk, et mida ma tahaksin ellu viia ja, ja siis oma unistuste järel käima ja uskuma iseendasse ja olema selline avatud meelega ja pelgama pildi seal, mitte pelgama seda, et et ma saan hakkama. Kuidas teile tundub, kas tänapäeval peab Eestis veel noori naisi ka eraldi selleks üles kutsuma, et, et nad on veel raskemas positsioonis kui noored mehed vä? Väga raske öelda, sest ma niimoodi isegi ei võrdleks, sellepärast et minu jaoks on hästi oluline teema, on koostöö ja olles Teeemmeras ja üldse vabatahtlikus elus toimetanud pikki aastaid ja ka firmajuht olnud 14 aastat, et ma tean, et ainult naised või ainult mehed ei teiega kunagi mitte midagi, et see alati suured asjad sünnivad koostöös ja kõigil pooltel on oma plussid ja miinused, neid tuleb lihtsalt arvestada ja kõige paremal moel ära kasutada. Evad Ruberg, aitäh selle intervjuu eest ja veel kord, palju õnne, mis, mis te siis soovitate selle topsiga meil teha, kui te olete juba selle tühjaks saanud? No ma soovitaks tegelikult, et ka ühekordset topsi, mõnes mõttes võib mitu korda kasutada, kui ta juba olemas on. Aga ma, mis ma soovitan teha, on see, et mõelge, et äkki te saate niimoodi nüüd stuudios edaspidi hakkama, et teil on ikkagi päriselt klaasid olemas, mida te järgmistele külalistele pakute, te lihtsalt ei paku ühekordseid topse, et, et see on iseenesest, ainult et selline otsuse küsimus üritama. Aitäh, Ivo.