Kell on nüüd 18 minutit üheksa läbi ja täna on meil sassis päev. Ehk teisisõnu on Eesti rahvusringhäälingu ja rahvusooper Estonia töövahetuspäev, mis tähendab seda, et nii mõnedki meist, raadiotöötajatest, teletöötajatest teevad ooperis kaasa. Ja teisipidi siis ooper, inimesed on tulnud meile raadiosse, televisiooniportaali tööle. Ja tänane Vikerhommiku kaassaatejuht on Estondlane, Aarne Mikk, Rahvusooperi nõukogu esimees ja intervjueeritava rollis peab olema ajakirjanik. Tere On suur rõõm, et äsja jooksis üle tänava siia telestuudiost, Juhan Kilumets veel Krimmis muidugi ei näe seda kahjuks. Aga sa oled jooksnud 60 meetrit seitse, 46-ga, et sul ei olnud probleem ülede siia jõuda. Jah, see on küll sprindi mõistesse üliaeglane aeg, aga, aga siia ma ikka paari minutiga teisest majast suudan joosta. Sul on kaks diplomit Tartu ülikoolist oled saanud juristidiplomi ja Tallinna ülikoolist ajakirjaniku oma. Ja oled nüüd Eesti Raadio spordisaadete toimetuse juhataja. Aga kuidas üldse sport sinu ellu tuli? Sport minu ellu, kuidas ta tuli, ega siin väga originaalset vastust ei ole, et mu peres on alati sporti armastatud, kuigi ju tegelikult väga palju suuri spordimehi või spordinaisi minu päris minu perekonnas ei ole olnud, kui välja jätta minu isapoolne, siis isa minu isaisa vanaisa telliga oli väga heal tasemel odaviskaja ja mis on kurioosne, on see, et odavise oli konkurentsitult minu kõige nõrgem ala kümnevõistluses alati aga jah, et sport on au sees meie peres olnud ja see, et mind pandi kõigepealt judotrenni see mulle väga ei sobinud, selline kontaktne spordiala ja siis juba kaheksa-üheksa-aastaselt läksin kergejõustiku trenni, nii et eks sealt hakkas kuidagi teadlik sporditee, aga see kestis ikka peaaegu 20 aastat. Ma vaatasin kuidagi, et sa oled kümnevõistluses teinud väga kõva tulemuse. 7405 punkti ja nende hulgas kõrgushüpe kaks null kuus kaugushüppe seitse null kaheksa neli 40 teemast ja 46 meetrit ketast. Kas kümnevõistlus on sind inspireerinud ka selle spordiala, meie selline traditsioon manual isegi kohtunud Heino lipu ja Uno paluga Erki Noolega et mistõttu sina just sellise ühe raskema spordiala Endale südamelähedaseks tegid? Esimene põhjus kindlasti väga hea, esimene treener Holger Peel, kes oligi tõesti hea treener ja meil oli väga vinge treeninggrupp. Mul alati meeldisid suvised laagrid, et lihtsalt, et ma sain aru, et ma läksin üheksa aastaselt kergejõustiku trenni, et ma ei pidanud üldse teisi spordialasid hiljem enam proovimagi, ma teadsin, et see mitmekülgne, vaheldusrikas ja ka väga raske ala on minu jaoks, mulle meeldis end alati piinata, kõige raskemad trennid olid minu jaoks pidupäev ja need tulemused, mis sa lugesid, ma arvan, et kui ma tagasi vaatan oma harrastussportlast sportlasekarjäärile, siis tegelikult koolitöö, pere ja sõprade kõrvalt teha 7400 punkti, et ma olen selle üle päris uhke tänaseni mõistagi ei saa maid pidada suureks kümnevõistluseks, on ju kuulus lauset, kümnevõistlus algab 8000-st punktist ja ma ei vaidle üldse vastu, aga ma arvan, harrastaja kohta ma andsin ikkagi endast parima ja muidugi üks väga oluline mõjutaja kindlasti minu vanaisa Ants, siis ema, isa, kes alati kõik need aastad mind võistlustele viis tõi, oli igal võistlusel kohal, tegi oma statistikat, elas mulle kaasa, et see tugi, mis ma sain näiteks vanaisa Ansult, et et see kindlasti innustas mind väga palju. Me oleme küll juba päris ammused tuttavad, aga kahjuks ma ei ole sind võistlemas näinud. Millal sinu viimane kümnevõistlus üldse aset leidis. See oli isegi, kas see oligi rekord, kümnevõistlus, kui ma tegin selle 7405 punkti, aga see oli nüüd juba kolm aastat tagasi ja siis ma sain aru, et ikkagi pereelu töö, et ja, ja see harrastussportlasetee oli tore, aga aeg on vaadata elus lõplikult edasi ja ja võib siis öelda, et mul läks toss veidi välja, et ma võtsin maksimumi. No selle uhke summaga oli ilus ka lõpetada, jah, seda küll. Ja nüüd sa oled siis spordireporter, käid olümpiamängudel, maailmameistrivõistlustel Euroopa meistrivõistlustel. Palju sa üldse teed sellist statistilist eeltööd, et kes ja mis on seal siis vaja silmas pidada? Seda tuleb teha ja ma teen seda ja mul on eelkõige vedanud siis kergejõustikuülekannetest rääkides suurepärase partneri Helar, Osila, kes on põhimõtteliselt elav statistikaraamat siis ja tema teeb väga põhjalikult seda tööd ja mul on olnud suur au tema kõrvalt, mida tema on ju omakorda õppinud tooma Subalt. Ja, ja see on olnud väga põnev jälgida, kuidas Helar teeb seda ettevalmistust, aga kergejõustiku üle üle kanneteski sellest pääsu ei ole, et kõik nimed tuleb enne ülekannet üle käia mõne kohta rohkem, mõne kohta vähem, aga kas siis tuhlad raamatutes või internetis, aga elementaarsed asjad tuleb selgeks teha ja, ja on ju tõesti nii, et telepilt näitab vaatajale väga palju, et pole mõtet rääkida ainult sellest, mida iga vaataja ise ka näeb. Sa pead rääkima sellest, mida vaata, ei näe, ehk siis andma seda statistilist tausta või, või inimeste kohta vaja olulist ja põnevat infot, et see kõik on minu töö enne ülekannet ette valmistada. Ma mäletan kunagi nõukogude ajal iluuisutamise näitamist, kus üks kummalise nimega Moskva reporter oli Kono nõhkin, mul on see nimi meeles ja tema püüdis sadat seletad, nüüd on toodest, nüüd on Aksel ja siis ükskord ta ütles, et inimesed helistasid mulle. Lõpetage rääkimine ära, laske meil võistlust vaadata, nii et igat asja ei pea kommenteerima, mis on näha. Aga mul on väga hea meel, kui ma sinu reportaaže kuulan. Sul on hea diktsioon, täpne sõnastus ei eeta, ei pane parasiitsõnu vahele. Kuidas sa üldse neid võõraid nimesid suudad omandada? Mul tuleb meelde üks soomereporter, kunagi tegi ülekannet, see oli üks vene takistusjooksja, kelle nimi oli siis siin ja ütles, et nüüd tuleb venelane, kelle nimi on raske hääldada, aga ta võitis. Aga kuidas sa neid nimesid omandad? Minu jaoks on see üks kõige põnevamaid asju selle töö juures, et soomlased on hea näide, neil on täiesti ükskõik, kuidas neid nimesid hääldada ja nad ei lase end sellest üldse häirida, mida teised arvavad, aga meil Eestis on see siis väikese Eesti eripära, aga meil on see komme ja rahvusringhäälingus ka kokkulepe, et me üritame maksimaalselt õigesti hääldada. Eks internet, kõikide võimaluste maa sealt tihti tuleb, ehkki üle kontrollida on spetsiaalselt leheküljelt vaatad kasvõi erinevad videod üle tihti ostadki uusi asju, et võin tuua kiire näitajate Caroline Wozniacki, Taani tennisist, Poola nimega, et seda on aastate jooksul noh, nii ja naapidi väänatud ja ta ise on öelnud, et päris õige oleks öelda Wozniazzkaa aalsest tammel, naine lõpusa, noh niimoodi väänad, inimesed ei pruugi üldse aru saada, kellest käib jutt, aga tema ütles, et kuna ta on Taani tennisist ja kõik talle nii ütlevad, siis ütleme aga see teadmine tuleb mul sealt, et ma olen lihtsalt internetist uurinud, et kuidas siis õige on ja ja nende nimedega ei tohi kunagi üle pingutada. See on reegel, et peenud seda ei tohi, aga ikkagi, et õigesti öelda, ma arvan, et see on ka oluline, et televaataja teaks siis või raadiokuulaja, kuidas õige on. Kui ma meenutan nagu Eesti spordiajalugu põgusalt, siis mul on väga südamelähedane olnud, et nõukogude ajal säilis spordiselts Kalevi nimi ei tulnud mingi ametiühingute pure Vestnikus, partake dünamo, mis meil olid. Ja kui kalevlased korvpallis ja võrkpallis tulid Nõukogude Liidu meistriks, see oli suur pidupäev Eesti rahvale. Ja ka nüüd, kui ma võrkpalli vaatan, kuidas Kert, Toobal teeb tõsteid ja Robert Täht need maha lööb siis mul on uhke tunne. Aga mind natuke painab, et me ei saa korvpallis enam kuidagi rahvuskoondist kokku. Andres Sõber kunagi võttis kõik mehed enda juurde, kes näitasid eeldusi, aga nüüd on ka temal Kadrina karudest juba mustanahalised platsi peal, et kuidas üldse Eesti korvpalli rahvuskoondis peaks edasi minema ja saaks minna. See on väga raske küsimus, ma olen nõus sellega, et kui võrrelda võrkpalli ja korvpallikoondist, siis tõesti, võrkpallikoondis on praegu pikkade sammudega eest ära läinud ja kui koondise kokkusaamisest rääkida, pole küsimust ka, et mehed ei tule koondisesse ükskõik mis tingimustel. Ja korvpallikoondise kontekstis on just palju räägitud sellest, et paljud mehed otsustasid loobuda erinevatel põhjustel. See õigus on aga, et rahvuskoondise rahvusmeeskonna esindamine peaks olema auasi kõigile ja ja see on kindlasti üks asi, et selle kuidagi mõttelaadi muutmine, aga muidugi korvpallikoondise tulevikku lühidalt siin analüüsida on raske, aga ma arvan, et et kindlasti õppust saab ja peabki võtma võrkpallikoondisel ja, ja muidugi see, et meie noored korvpallurid praegu paljud mängivad välismaal tegelikult ja tuleks, et nad tuleksid tagasi, aga see, et nad seal iseenesest mängivad, on hea algus ja ma usun küll neid noori vaadates, et ei ole seal korvpallil hädaga midagi, et võib-olla on praegu raskemad ajad. Vanemad mehed hakkavad lõpetama, päris noored pole veel peale tulnud, aga anname veidi aega. No me kõik teame neid väljendusi terves kehas terve vaim ja sport, Sa oled rahu. Aga tänapäeval on tihti, et sport, sa oled raha. Kas sulle tundub või ei tundu, et need miljonite summad, mis makstakse jalgpallurite eest, kas need on müstilised või need on õigustatud? See see on ka teema, millest palju räägitakse ja tõesti on see siis just need jalgpallurite üleminekusummad, et need ei mahugi tavalise inimesele pähe ja, ja on kindlasti väga palju neid, kes ütlevad, et see ei ole mitte ühelgi tingimusel õigustatud, et sellised summad makstakse lihtsalt palli toksijate eest. Aga samas, kui vaadata seda, kui populaarne paljud, kui palju sealt tuleb reklaamiraha, kui palju see maailmas inimesi ühendab, rõõmustab siis, võib-olla need summad ongi põhjendatud, ega päris laest ju neid summasid ei võeta. Loomulikult ja raha eest ostetakse ka olümpialinnade õigusi teha. Mängud ja ka dopingute taga on raha, sest on vaja ju klubil tulemusi näidata, aga no me ei saa seda enam ilmselt vältida või, või ümber lükata. Juhan, sinu isal on sama nimi, Juhan Kilumets, kas teid vahel segamini aetaks ka telefonis vä? Meid aetakse segamini telefonis ja on tulnud väga palju seda ette, et isa läheb, jalutab tänaval ja näeb mõnda tut odavat ja selgitab talle, oi Juhan, kuulsin sind täna hommikul Raadio spordiuudiseid lugemas. Noh, jah, no see veel on veel kuidagi mõistetav, aga et isal on öeldud ka, et oi, ma ei teadnudki, et sa nii kõva kümnevõistleja oled, et siis isa kõlber pead vangutama, sest et jah, et jutt käib minust, aga, aga mind ja teda ikka meid kiputakse segamini ajama just selle nime tõttu. Aga muidugi meie tegevusalad on nii erinevad, et ega seda liiga tihti ette ei tule. No aga teil on nii tuntud perekond, et sinu ema Margit Kilumets käis Kaju Londonis maadlust kommenteerimas ja sina said Riosse üldse neli aastat hiljem. Kas sul on ka veel selle kiire töö kõrval veel mingeid hobisid võimalik harrastada? On ikka, et minu esimene hobi on kindlasti minu tore perekond, abikaasa Anett, koer Preston ja poeg Lennart, et parim seltskond maailmas, et perega midagi koos teha, aga, aga ma ei ole väga originaalne. Mulle meeldivad head filmid, mulle meeldivad head raamatut ja eks ma üritan oma siis vana kümnevõistleja kere vahel ikka metsa vahele jooksma vedada. Suur tänu, Johan Naudi perekonda ja tegele ikkagi spordiga, sest see on meile kõigile väga vajalik, ükskõik millises eas hetkel oled. Aitäh.