Meil on väga hea meel tervitada stuudios Marko Matvere, tere hommikust. Tere hommikust. Tere hommikust. Marko, seleta kõigepealt nooremale põlvkonnale, kuhu ka meie Erikuga kuulume, kui oluline mees Georg otseselt see omal ajal oli, et kas ta oli selline Tanel Padar paar tüüpi mees või kes veel me siin suured staarid praegu on või oli ta rohkem nagu Kristjan Kasearu ja ma arvan, et ikkagi pigem Tanel Padar tüüpi vees või isegi veel veel karmim vend. Nii et, sest noh, omal ajal või noh, ütleme me loeme, eks ole, rokk rokklauljate või, või bändimeeste elust kollasest ajakirjandusest tollel ajal üldse ei olnudki kollast ajakirjandust ja ütleme, mastaap võrreldes noh, nende kahe staari vahel lihtsalt Georg Otsal oli, ütleme, seal kaks staadionikontserti päevas näiteks Venemaal, et kui ta tuuri peal oli, et siis mis seal mastaap on erinev, aga, aga tollel ajal oli ta väga suur staar ja teda võib nimetada selleebrikiks. Selge, selge et too aeg täpsustame selle aja siis kõned ära, mis on siis noh, oma kuulsuse tipul või, või oma oma oma ütleme, võimete tipul. Ta oli ilmselt siis 60.-te lõpul ja 70.-te aastate alguses, enne kui ta haigestus, siis pärast seda ütleme, sellised suured staarid, kes Eestist tulid, olid siis Jaak Joala ja seda tüüpi nemad ja ütleme, olid kergemuusika või noh, meie mõistes popmuusika näiteks popmuusika, ütleme tänases ja siis keelepruugis esindajad, aga Georg Ots oli siiski klassikaline laulja, kes esines ka estraadi, madin, ehk siis esitas kergemat estraadirepertuaari, kui oli tarvis ja kui tema poole pöörduti. Mis selle Georg Otsast, sellist, mis tekkivast klassikalisest lauljast üle kogu Nõukogude Liidu ja veel laiemaltki sellise esimese suurusjärgu tähed, see oli ilmselt ja nii-öelda braseerimis oskus, mahe tämber ja see laulis mõtet laulu mõtet, mitte mitte lihtsalt noote, et tema hääl tegelikult nagu tollel ajal, kui tema üldse lauljaks pürgis, öeldi, on liiga nõrk. Ooperilaule Meie jaoks on liiga nõrk, et ooperilauljal peab olema selline läbi läbitungiv, kime, võimas metalne ja sellist, ütleme mahehäälsed mõminat tehti siis estraadil lauldi estraadilaulukesi orkestri saadet. Et klassikaline laulja peab suutma laulda laulma siis üleorkester just ja mikrofonid täpselt. Noh, aga niikaua muidugi, kui ta oli algaja. Siis ta hääl oli vaikne, aga hiljem ta ikkagi arenes nii palju, et ma ei usu, et keegi mäletaks momenti, et oleks orkestri varju jäänud, näiteks noh, ta Ta oli ikka ikkagi nii palju suur laulja, et ta paistis enivei välja orkestri taustalt või ükskõik mille taustal ta esimesed peale selle, kui ta oli saanud juba ilmatuma kuulsaks Nõukogude liidus, siis, siis ei olnudki vaja enam orkestreid lihtsalt tõstada laval. Samas oli selja peal eriti naised, muidugi, räägime nüüd filmist, kas see film näitab siis meie põlvkonnale ja noorematele Georg otsa, nii nagu ta oli? No raske öelda nii nagu oli, sest et me ei näe ju inimese sisse, peale selle on öeldud, et lähedased inimesed on öelnud, et Georg Ots elas sissepoole, ta ei olnud selline väljaspool elav inimene, kes ise oleks soovinud demonstreerida oma, ütleme eraelu või oma oma oma oma tõelist, ütleme mina oleksin väga tahtnud rahva ette kanda, et oli siiski muusik ja ja üritas seda nii palju kui võimalik siis enda teada hoida või oma oma sõprade teada hoida või noh ütleme, saame teha mingisuguse kunstiteos, ükskõik, kas muusikali võib mängufilmi, mis nüüd tuleb ikkagi toetudes mingitele faktidele, mis tõesti aset leidsid ja siis mingitele juttudele ja siis mingitele oletustele. Nii et lõppkokkuvõttes ikkagi kunst, kunst, kunst on kunst, see ei ole dokumentaalfilm. Et ta peaks olema emotsionaalne ja, ja see konkreetne mängufilm siis ikkagi pürgib nii-öelda kelle poole või püüdleb selle poole, et, et ta oleks tõsiseltvõetav, et, et see on, oligi umbes nii. Jah, ja kas, kas sina oled umbes nagu Georg Ots ka? Ei, ei, mina ei ole, no kuidas sa siis peaosa sai? Ma arvan, et minu poole pöörduti selle tõttu, et ma olin juba kord Georg Otsa mänginud siis laval muusikalis, seal linnahalli laval. Seetõttu mul oli nii-öelda vajalik know-how. Me oleme seal ka teisi osatäitjaid, ma ei olnud esimene, ainuvõimalik, kõige eristatud, kõige, kõige rohkem selles mõttes kasve hääl, huvialad. Siis me oleme täpselt kasvumeeter, 82, mõned hääl on mul ilmselt niipalju kui mõned asjatundjad on öelnud, ilmselt siiski tugevalt. Aga nüüd me räägime. Või ütleme noh, ütleme metall, sem, läbing, läbitungivam, kiunuvam, mitte nii pehme ja mahe nagu Georg Otsal, sest ma ei olegi selles suunas nagu ennast arendanud. Ja ausalt öeldes ei ole nagu põhjust, sest et ma ei, ma ei soovigi teda nagu. Tegelikult jäljendada neid. Georg Otsa väljendajaid on tegelikult väga palju nii, tema eluajal juba oli palju neid kui ka kui ka kui ka nüüd pärast oli väga palju selliseid, kes üritasid jäljendada mitte ainult tema laulmise, ütleme intonatsiooni vaid ka konkreetselt oma käitumist. Ehk siis härrasmeheliku sellist olemist näiteks, kes hiljaaegu veel siin Eestiski käis Jossif kompson, oli üks tema nii-öelda järgijatest. Kui palju sina temaga arhiivikaadreid läbi vaatasite? Nii palju kohalikud on, nii palju, vaatasin tegelikult ega väga palju ei ole järgi. Ikka sai selles mõttes nagu Schmidti õest sai küll ja ikka mängufilmidest, kus ta mängib mingit rolli, eks ole, eeskätt kedagi teist näiteks valgus koordis, eks ole, kui olete näinud väga äärmuslik teos või siis, või siis kus, kus on näiteks lihtsalt võetud teda üles kontserdil, siis peale selle on need tolleaegsed, eks ole, ülesvõtted on kas otse kontserdilt või siis on võetud kontserdilt pilt ja hiljem laul peale lastud või tehtud nii-öelda muusikavideo meie mõistes. Ja mis inimestele väga meeldis, oli seal mustvalge, televisiooni ajastul oli see, et ta vähemalt suud hirmus pärani, kui ta laulis, ooperilauljad laulavad sageli. Kogu suu on nagu näha, eks ole, seda ja kopsud ja kortsude nagu meeletult pingutama, et peale selle lähen näost punaseks ja niimoodi et jäi mulje Georg Ots, seda mitte kunagi ei teinud või noh, tema suud lahti teinud ta vaevalt paotab niimoodi huuli, aga see oli sellepärast, et ta ei pidanud laulma. Laul tuli fonogrammipealt, et need konkreetsed ülesvõtted, mis on tehtud nii-öelda elavas esituses, need seal, me näeme eetikat, ta laulab nagu päris normaalne laulja, no mitte üle pingutades, aga siiski. Ja peale selle tema juuksevärv ei olnud must. Siis nagu kõik arvavad, et ta on tumeda peaga, aga võimas atleet oli noh, need, kes seda mäletavad, et see oli siiski tavaline kartulisume, võib-olla tumedapoolsem, kartulikarva juus, filme toimub, põhiline tegevus, toimub siis viis aastat, siis on päris pika perioodi filmiperiood on siis alates ennesõjaaegsest perioodist, kus toimub võistlus, nimelt Georg Ots oli siis noorukina tegeles ujumisspordiga ja film algab siis ühe stseeniga ujumisvõistlustel, kus siis oli distantsiks oli üle Tamula ujumine, Tamula on siis Võru Võru järvekesi ja, ja seal ta siis nagu räägitakse, võitis Vabaujuja ujumine, millega ta tegeles, nooruses räägitakse, andiski talle selle suurepärase eelis lauljana kopsumahu kopsumahu täpselt. Ujumises on tehnikaga arenenud siin poole sajandi jooksul väga palju, aga lõigatakse näiteks mina käin ujumistrennis praegu. Mitte et ma oleksin nüüd suure eelis, aga siiski ma võin natukene sellest rääkida. Ma nagu tunnen seda mõlemat erialal, nii ujumist kui laulmist, siiski need, et see ujumine, ujumise tehnika, kuidas sa hindad, kas igat iga pärast, iga tõmmet pärast kahte tõmmet või tänapäeval mõned hingavad isegi pärast ütleme seal neljatõmmet noh, sõltuvalt sellest, kuidas sul organism hapnikku vaja saab, eks ole, ja kuidas sa treenid, kuidas sa oled noorukist peale juba treeninud, nii et noh, sulle seda Akindliku piinab piisav selleks nii-öelda lihaste liigutamiseks ja täpselt sama laulu lihasega. Kui sul ei ole piisavalt hapnikku, siis noodike jääb sulle. Georg Otsale, siis ilmselt ujuja, kes tõmbas õhku sisse iga iga 35. Uivad õppe järele. Midagi taolist. Teeme ühe väikese muusikalise vahepala stuudios on. Tere hommikust, head raadiokuulajad, meil on hea meel teid kohata, enda kanalil Äradi kahte kuulata ning stuudios on külaliseks Marko Matvere, tere hommikust. Tere hommikust ja Markoga, aga räägime siis peamiselt uuest filmist, mille nimi on Georg ja vihjab filmi nimi siis mitte ühele laevale Georg Ots, vaid ühele lauljale. Kuigi seal vist väga, eks ole lause järgi oma nime või olid need vastasid Oliver sai laeva järgi, aga tahaks küsida veel ühe sellise küsimuse sinuga näitleja käest, et kui tuleb ikka sageli ette, tuleb kehastada inimesi teistest ajastutest ja Georg Ots oli ka ikkagi mõnes mõttes teise ajastu mees siis kui raske, nagu see on selles mõttes loogiliselt või kuidagi teistmoodi, see on kui teistmoodi käitub inimene ütleme kunagi ammu käitus, kui te seda Kaitaks tänapäeval ja maneerid ja kõik nagu see pool, keeruline küsimus. Aga loodetavasti väga lihtne vastus ei ole keeruline küsimus, sest ta käitub siiski ütleme konkreetselt see tegelaskuju ehk siis Georg Ots, keda mina kehastanud, käitus siiski ütleme mõnevõrra erinevalt. Tänapäeva tavanoh, ütleme keskkooli lõpetajast või tudengist, nii sel ajal oli, oli siis korralikest perest peredest pärit noormeestel kombeks käituda härrasmehelikult vahi nagu vihmani paista, seal on täpselt see, see oli nagu kehtiv selline, ütleme stiil, selg, sirge, lõug üleval, rind ees, kõik on sportlasel mingisuguseid lodevus, mingisugust takistamist, rägastamist rääkimata, eks ole, lisaks sellele veel lauakombed kombeks daamidega suhtlemisel kombed. Ma ei tea, kus või mis, kas see oligi nii või? Me oleme seda näinud, ainult filmida. No see on siiski, ütleme teatud osa, osa ütleme, osa inimkonna osa osa, ütleme, rahvas käitus niimoodi ka kõik, muidugi, mitte võib-olla koja rahvas, eks ole, seda seda ei võtnud, ütleme omale eesmärgiks, et niimoodi üleval pidada ennast. Aga, aga, aga siiski ütleme, haritud noorsugu ürist üritati suruda nendesse raamides, et nad oleksid enam-vähem sellised. Ega see kogu film on siis selline nagu väljapeetud ja selline ilus filmi. Sa oled näinud seda filmi olen jah, ei, ta ei ole lõpuni väljapeetud, aga siiski ma ei saa ütelda, et seal oleks mõnda kohta, mille kohta võiks öelda, et see on küll nüüd. Et see oli küll nüüd räpane kohta. Pole sel ajal kohapeal seda seda ei ole ja et noh, et räpasusest on selles filmis püütud hoiduda ja, ja mida siis ütleme, tema kaasaegsed, sageli vanemad inimesed meenutavad, oligi just tema härrasmehelik olek eriti naised, just tema sirge selg ja tema alatine kalandsus, pehmus ta kunagi ei kärpinud, paukunud ta kunagi ei ropendanud kõigile, ta pööras tähelepanu, ühesõnaga jumalasarnane olend. See kõlab natukene juba jälle niimoodi, et me kohtame selliseid ilusaid karikatuursem tegeleda. Ei, ei, ei, siiski siiski mitte, noh, ma ei saa seda ju tõe pähe võtta, eks ole, mida ma olen kõike kuulnud, et ma ikkagi üritasin kriitiliselt suhtuda, aga, aga noh ja seal on väga huvitavat osatäitjad seal, eks ole, veel ühte meespeaosa mängib meile kõigile väga tuntud armastatud laulja Lätistrinas kauppers, kes on siis Preinstormi laulja ning siis on sul võluv Vene tippnäitleja mängib ka siis seal ühte, ühte siin abikaasadest. Kuidas sa suhtlesid seal omavahel keeles see kõik käis. Me suhtlesime, Sõime Rõnastusega, me suhtlesime siiski peaasjalikult inglise keeles. Kuigi ta räägib minust paremini vene keelt, aga, aga siis too vene näitlejana tema inglise keelt ei rääkinud. Ja temaga siis suhtlesime vene keeles, mõistagi. Samamoodi režissöör, teiega, režissöör peaasjalikult rääkis vene keeles, sest see on tema nii-öelda teine keel või režissöör Peeter Simm, Peeter Simm, kes on õppinud filmikunsti Moskvas ja Moskva on ta väga tuttav, mis keeles ta seal filmitakse, räägite Me räägime eesti, soome ja vene keeles. Ahah, ja kas sa lähed ka Soome Vene turule filmi ka täpselt täpselt nii on mõeldud ja, ja kaastootjad on venelased üsna suure osaga ja, ja soomlased. Aga ühesõnaga, kui tuleb eesti versioon siga Renasson ees on veel täpselt ja, ja ka see venelanna räägib eesti keelt. Lihtsalt see venelanna on kaasatud produktsiooni, kuna noh, siis on venelastel ka midagi välja panna, eks ole, filmi muidu oleks võinud võtta eesti näitlejad ja loodetavasti läheb kõik väga hästi. Tegu on ka väga kalli filmiga, eks ole. On kõigi aegade kalleima Eesti silbiga ja tuleb välja, et rekordrekordi 45 milli või pagan, mina teada seda või 30 kunagi oli juttu mingist kahe koma kolmest miljonist eurost, nii et ma ei tea, mis seal praeguseks on paisunud, et minu jaoks on see hoomamatu hulk raha ajama vaeva oma peakest. Aga räägime veel väiksest rahasnäki, mida sa teed muidu väikese raha eest, mida sa muidu teed, muidu see on siiski sedasama, mida ma siiamaani olen teinud, ehk siis näitlen ja, ja mängin pilli kõrtsides ja ja pidudel ja lavastan ja, ja mõne kontserdil astun üles, mis on mõeldud ainult kuulamiseks. Ja nad nädalavahetusel astud üles, kuskil astun ikka nädalal, vajadusel ma astun üles peaasjalikult Tallinna pubides kõrtsides koos ansambliga väikeste lõõtspillide ühing. Või siis või siis on, või siis on ka siin aasta lõpus plaanis üks kontserdisari Tallinna saksofonikvartetiga, nii et plaan on. No on jah, selles mõttes. Aga kui ma lavastan korjasite Ameerika näitemängu, mille nimi on söögituba 10 aastat tagasi korra Ugalas Viljandi Ugalas lavastatud ning see ongi mu põhi põhitöö või põhiliselt tegevust, kunas saab tulla vaatama teatrisse? Seitsmeteistkümnendal novembril on esietendus näha, kõigepealt vaatame Georgi ära, joristeleme Rakverre. Georgi pealtvaatajatega. Kas ei oleks siiski jälle sinu lavastada, miks sa lavastama hakkasid sellega näitleja? Lihtsalt huvi pärast, et nii-öelda kuidas öelda, siis. Laia laiendada oma haaret või lihtsalt põnevusest ja nii-öelda võimalusest tekkinud võimalusest pooljuhuslikult tegelikult.