Sellest ajast, kui Mart Saar kirjutas oma põhjavaimuandeid möödunut umbes 50 aastat. Veelgi rohkem on möödunud sellest ajast, kui Mart Saar tuli meie eesti muusikasse. Tema tulekut võiks märkida aastaga 1903, kui ta Kõpu kirikus esines orelikontserdiga esimese avaliku orelikontserdiga. Saare viimased teosed on kirjutatud 1963. aastal suvel. Segasaare loominguline tegevus kestis 60 aastat. 60 aastat on pikk iga nooti kirjutada ja klaverit mängida. See on ühe töömehe terve elu. Kas te seitsmes päts, võib-olla suudaksite meenutada kust teie esmakordselt kohtasite saart ja tema loomingut ja niisugused muljed teil on saarest ja tema loomingust? Minu esimene tutvus Mart Saarega toimus õieti kaugnägemise korras. Tartus on ka umbes üks aastat 55 tagasi või nii umbes. Mina muidugi alguses ei teadnudki, et Mart Saar ma panin tähele tänaval ühte väga isevärki. Kes nii tuttavalt alati läks? See oli väga suurte siniste juustega, mustade juustega, mis langistol nii peaaegu õlgadeni roolid tagant lõigatud, nii väga hoolikalt veetud. Mitte nii nagu praegu Piitesse moodi. Noored mehed kannavad niiskust, sihukesed karvane essilisi juukseid. Aga temal olid väga hoolikalt lõigatud siukene. Tore, uhke soeng oli siis. Väga-väga imponeerib Abe must süsimust ja pimestavalt valgekrae kaelas. Krae muidugi jällegi selle aedne. Nüüd kantakse fragi juur umbes nii kahe poole kolme sentimeetri kõrgust kraed. Siis sellel ajal tema oli nii seitse sentimeetrit, kuus sentimeetrit, krae sihuke pimestavalt valge, alati puhas krae kaelas. Nii ta läks, tuttavalt suur lai laia äärega kaabu, kunstniku kaabu, rumm, kaabu pääs ja sel ajal kantinis mantlit, laia mantlit, nagu praegu meremehed kannavad sides esimene mantel oli üle tuttavalt läksis. Siis sagedasti jäi seisma, mõtlesin natukene. Siis töötas edasi, sagedamini nihkynaasi korduvalt unes näinud, näiteks tuleb. Riia tänaval raudtee silla purgist tartus teaksid seal Riia tänaval raudteesild läheb linna poole. Vaatab tagasi raudtee silla poole, vaatab linna poole. Mõtleb natukene aega, võtab taskust killa välja, vaata, pilgud sinna. Vaatab sinnapoole lähtumist. Lina läheb linna pool. Saabiks. Võib-olla üks, 30 40 sammu astunud. Jääb seisma. Jällegi vaatab. Jällegi samasugune pilt ikka sinnapoole sinnapoole nagu ütleme kahe heinakuhja vahel. Ja siis lõpuks võtab siis seisu, kohe, tormab siis uuesti linna poole tagasi. Nonii, mõnikord niisugune pilt, kes siis tükk aega ta käis üks, viis korda nii viisige Elist tagasi ja silgu otsustas, kas sinna pole veel teisel pool minna? No midagi tal oli mõttes ja ja, ja miski asi seal häiris, kas minna või mitte minna. Nii et see oli mul esimene tutvus temaga. Muidugi ma ei teadnud, et seal Mart Saar kuni ükskord isaga jalutades tuli ta vastu ja isa teretest ja siis ma küsisin isalt, kes sundiski mis siis, seletas mulle, et seal komponist Mart saar sellel ajal ei kasutanud seda sõna helilooja, olgugi et härman juba Karl August Hermanni laulu ja mängu lehes selle juba nii käibel olnud, aga ta ei olnud populaarne sõna komponistrilt ja siis isa seletas mulle, mis komponist on ja ja, ja et see on komponistama, Sa vot selline oli minu. Et esimene tutvus nii kaugnägemise korras. Edasi võin ütelda seda, et Edasine tutvust toimus juba, nii, nii palju, kui mina olen, poisikesena olin öösel kella 10 aastase poisikesena, aru võisin saada, toimus juba tema loomingu kaudu. Nimelt 1909. aastal valmistati Tartus ette suurejoonelist muusikapäeva, see oli üks esimene niisugune suur üritus, kus osa võtsid mitte ainult koorid, vaid osa võttis, kas sümfooniaorkester ja solistid ja muuseas esitasid seal ka üks oratoorium ja need olidki suur muusikapidustustel jutus välja näituse aias. Ja seal oli kavas ka üks saare laul mis mulle meeldib. No see oli esimene laul, mis ma saarelt kuulsin. Ma olin temaga juba tuttav ka selles mõttes, et et mul isa laulis koorides ja, ja tema kodus sagedasti laulis seda repertuaari, mis, mis ta seal oli koorides õppinud ja siis nende seas oli ka see laul, mis mulle meeldib, no siis selle lauluga nähti seal väga palju vaeva, see oli, see laul oli tol ajal nii erakordne oma faktuuri poolest oma sääde poolest oma meloodilise struktuurilt. See oli niisugune rahvalaulutaoline, teda praegu ei ole kuulda olnud, ei ole mängida diviisama sellise koduma laul Karl Eduard Söödi luuleteksti legend. Siiski rahvaviisitaoline. Ja siis ta on nii. Sagedasti hääled seal jagunevad ja siis Polifooniline läbitöödesse oli selle ajakooridele siiski nii kõvaks pähkliks. No ja selle kallal nähti väga palju vaeva viima, kuulsin ka, isa rääkis selle laulu kohta, see asid. Tore laud on niisugune iseäralik, väga huvitav laulud. Jala vega kiskuvad eeldiga. Vot need on need esimesed muljed minule ja nüüd on väga sümpaatsed, tulid, ma ei tea, võib-olla sellepärast, et et minu isa oli ka niisugune laulumees ja, ja laulis palju rahvalaule Viljandimaalt pärit ja kuidagimoodi siukses miljöös kasvanud, kus ta kodus armastas laulda niiski, vanu rahvalaule ja mul olid tuttavad paljudest viisid ja kui saare selles käsitluses neid koolis koolis oli see päris huvitav kuulda. Kuidasmoodi kõlab kas kunstipärasel kujul. No see oli nii, teeni tutvus loomikute kolmas tutvus, siis oli umbes. 13 hakkasin õppima klaverit klaverimängu ja siis, kui ma olin paar aastat õppinud, seda siis isa otsustas, et et tarvis oleks õppidega muusikateooriat ja kuna isa tundis saart siis või viis mind siis saare juurde siis nii-ütelda katseri. Soovid või, või palud, et saar minuga teeks tööd muusikateooria siis läksime isaga saare juure. Niiviisi, kuidas seal oli oma soovi avaldanud siis saar muidugi proovis minu musikaalsust. Mäletan ta siis seljaga nii klaveripoole ja siis võid selja tagant võtsime väega nihukesi krõbeda koordi viiksuse väega dissoneeriva koordi pisukest nud Skatsaravitamis. Sinunud. No mina ei saanud mitte mõhkugi, armsad. Absoluutset kuulmist mul ei ole ja siis omavalitsused ei tea. Siis distants, distantsvedu, kibutants ühe tooli Nad ütlesid, et see on. Nüüd siis andis mulle, hakkas võtma igasuguseid kõlasid 50. Ma ei olnudki seal seitset õppinud ega miski taganud, klaverid olid õppinud jah, kuidagimoodi nähtavasti pusisin välja, kõik need kõlatiste seal siis andis. Punt oli olemas, otsustas siis võtta enda juurde õpilaseks, hakkasid tema juures tööd ja nii me hakkasime õppima elementaarteooriat algteooriates suitsetama. No alguses mingisugust õpikud ei olnud ja nii samati rääkis, seletas mulle üht või teist asja. Aga pärast siis oli, seal oli sel ajal Tartus liikus üks niisugune väga omapärane ja huvitav Õpik, inspiratsioon orja raamataks Pusdoroznima selgeks, väga mahukas tööliskine, mina ei ole niiskust, algteooria raamatut hiljem kuskil näinudki püsi, kus ta oli selleks mahukas, umbes üks, 450 leheküljeline teos, niisugune, kus oli sees väga palju huvitavaid näiteid klassikalisest muusikast kuni kaasajani välja, seal olnud näidiseid toodud debiisiis reegeristraviievistravinskist ei olnud. Aga siis divisiis reegel istuli seal toodud screen ööbimist oli seal rohkesti näidiseid ja rääkimata muidugi klassikalisest muusikast väga näidiseid ja nii huvitav raamat oli. Vot saar soovitas mulle siis selle raamatusel. Nii hostaja ja selle raamatu järel siis sai, seal oli alati iga asja kohta olid vist ajaloolised märkmed sees ja kommentaarid huvitavad seal sees ja literatuuri kohta seal igasuguseid märkmeid, nii et see oli päris huvitav seda jälgida. Aga muidu üldiselt töösaare juures oli väga iselaadne, mitte mihklile, nagu tavaliselt oleme harjunud, ütleme, et käime tunnis, õpime, teeme oma ülesande, näitame ära õpetajale, lähme jälle koju, jälle teema ülesanne seda ei olnud, tema juures oli töö niisukene. Kui tema juba hakkas midagi tegema, siis tema jaoks ei eksisteerinud aja mõistet. Nii. Ja alguses oli mul sellega natuke sekelduste harjumatus. No meil oli määratud tund, ütleme näiteks kell neli peale lõunat. Siis ma läksin sinna kella nelja aegu. No ma mõtlesin, et täna on ilus ilm, et temale ütleme niiviisi, no ja siis läksime jalutamas. Ilus ilm oli, läksime linnast välja, jalutasime tee peal, ta rääkis mulle igast asju küüsis, mina lasi mul solfitseerida seal seda teiste ja nii me siis elasime linnast välja, sinna istusime kuskile põlluveerele maha, sinna, seal rääkisime edasi ja seal ta seletas edasi ja nii see läks. Tulistada kas kahest tunnist? Kolm kolmest tunnist neli, ma tulin koju alles õhtul kell kaheksa kell üheksa, no muidugi alguses alguses vanemad ei uskunud, mis tundis kroon kemis jutluse ajal mis kulu silma puulselt kella nelja tundma, Taavi tund on üks tund, aga aga sõltud aktiis, noh siis. Aga no ma ei tea, kas mul läks korda neid veenda või võidad kontrollisid seda asju? Seda ei tea. Igatahes need tunnid jätkusid niisugusel kujul, need Me käisime väga sagedasti ka linnast väljas, nii ütleme vähemalt nii, suvel oli meist tavaline lohe pika väljas vabas looduses. Seal oli nii mõnus ja hea ja ma ei tea, mul olisi kah. Nii tore oli, kõik tulid koju, olid kohe nii kuidagimoodi kõik, nii täidetud tibi mitmesuguseid tarkusega, mida sa enne ei teadnud, et see oli huvitav. Siis veel oli niisugune huvitav moment, et tema elas sellel ajal Tartus naiskliinikus. Tema abikaasa oli seal see vanem-medõde ja neil oli korter, seal väike korter, kahetoaline korter oli, lisa. Käisin seal ka nyyd tunnis tema juures. Neile äsja oli sündinud tütar, heliväikene miskine ja muidugi selle abikaasal oli alati õieldus, seal haiglas oli alati teda tarvis vanem-med, tõdeot ikka oli ta käigus seal alati ja siis muidugi saare ülesandeks oli siis kah last hoida nii siia. No ja muidugi siis, kui me seal klaveri juures seal õiendasime ja seletasime niisiis vahest tarisele näidata, siis laps tuli minu kätte saada. Lõike. Nii läks siis see tund 50 lapsehoidmisega poole. Vot selliselt läks töö nii. Nii ma võtsin seal tema juures läbi algteooriakursuse kaunis kiirelt ja nii nii põhjalikult, nii tundsime endal kindlat põhja kohe jalgade all. Nii, ja siis me läksime üle. Nendele niiviisi aga siis oli, vahepeal tuli niisugune asi, et mina Tartus oli üks muusikakool, kriivingu muusikakool ja ja. Tung järsku astuda sinna muusikakooli astusin muusikakooli ja siis selleks ajaks katkes õping Mart Saare juures. Aga muusikakoolis või püsinud rohkem kui üks aasta. Mulle ei meeldinud seal see klaveriõpetaja ei saanud sellega, et kontakti. Tulin ära uuesti hakkasin jälle mat, saarlased teooriat ja, ja siis sellest läksime Leela klaveriõpetaja juures klaverit õppima, nii et mul jätkas, jätkus töö siis Mart Saare juures, nüüd hakkasime harmoonia kallal töötama, nii. Tema sellel ajal tema juba nii kolis näituse tänaval, seal oli neil abikaasal oli seal niisugune maja ja neil oli seal siis siiski avaram korter, saarel oli seal ilusti sisustatud, niisugune ruumikas töötuba tiibklaveriga väga hea uue tiibklaveriga ja need seal siis. Ta nii töötas. Vot sellest ajast, mul on üks niisugune episood meeles. Kui ma sinna tundi läksin tema juurde. No meil oli muidu tund tavaliselt nagu ikka, on pikad tunnid, nii. Ja ükskord ma läksin sinna, kuulsin. Ta elas teisel korral üleval, ma kuulsin, et ta mängib klaverit sees. No ma otsustasin, et ma ei, ma praegu ei helista, et ootan seni, kui ta lõpetab klaverimängu, siis jäin sinna ukse taha koridori kuulama ja võta, mängisid idena mängis, mängis 10 minutit, 20 minutit, 30 minutit ei ole võib-olla juba tund aega mängi, kuulasin seal seal koridoris, päris huvitav oli kuulata, see oli mulle täitsa võõras või niisugune huvitav maailm, ta mängis. Ta mängis seal nagu pärast selgus, oma kompositsioone, oma klaveriteoseid ja siis siis tuli ükski väike vahe, kus ta lakkas mängimast, siis no siis ma helistasin jah, This tulija laskis mind sisse. Ja siis osutus, et ta parajasti mängib läbi. Ühe soovides valikut teha kontserdi jaoks oli ette nähtud seal üks kontsert eesti helitöödest Vanemuises ja temal oli tarvis esitada üks, kaks või kolm prelüüdi sinna. Riia pianist, rongipidi neid siis mängima niis. No siis tema tegi mulle ettepanekul väga minule väga austav etena Ecroidid, et aidake madal valida neid nendest võtame oli siis tal oli seal ees üks 30 preliidiollywyysija ja siis siis klaveri juurde, mina muidugi vaatasin, et mis mina siin on, nagu ta on nii. Ja nii vot kuule, me peame nõu. Ta kuulasime, siis siis ta mängis nüüd 30 preliigi nii üksteise järgi, kohe, nii ilma peaaegu ilma, vaheta kohe üksteise järel Islikvi edasi. Ja siis, kui ta ja pean ütlema, et mina esmakordselt nii nägin teda siis pianistina nii täisverelise pianistina pean ütlema, mulle jättis väga sügava elamuse, tema oli niisugune mees, et kui tema midagi tegi ja noh, eriti kui ta mängis, siis tema tema sattus niisugused transsi niiskile. Kuidagimoodi kiskus teda nii kaasa, sa tundsid, Ta ei ole enam maine, maine olevus, ta on kuskil hõljukkuma vaimuga kuskilt kõrgematest sfääridest ta kahvatus näostaks valge, siis hingamine muutus raskeks isegi kulinis küll tundsin kohe talini äärmises pinge transis. No ja siis ta mängis kõik ära ja see oli väga huvitav, ta interpretatsioon oli nii ülimal määral, haaras oma teoseid, ta mängis oivaliselt Taali kuidagimoodi, nii tugevalt suutis haarata kõiki neid peensusi. Ja olgugi et ta pianisti Untali organistaga klaveritehnika oli tal kujunenud niisugune väga virtuoos iid, rasked passaažid ning tema mainet siin, kuidas suutis kohe nii toredasti lahendada, niisugused ma pärast nägin isegi hiljem kui siin pianistid olid, no näiteks, võtame kas või seal tema soolo laulsid, pilved sõudvad seal kaunis kaunis, siiski nõudlik lõpposa on seal viisi, vot tema seda mängis, no niisugused lihtsalt kohe vaatabki, kohe võtab nii kananaha juurde, aga nagu öeldakse nii sihukese kui see toonusega ta mängis seda. Nii need ka ja siis huvitav oli see tali unistuses isesuguses seisundis, kui ta sellesse mängisikute sissid sünnik, mitukümmend pala oli nii läbi mänginud, siis ta nähtavasti isegi andina arumis teha Hüpassis klaverit tagant üles läksida. Ja selle dekoratiivne kõrge jalaga lamp mütsile lambist selle üles vaatas, kui palju seal petrooleumi sees on, aga oli päev, päike paistis sisse. Ta riskib, siis saate isegi aru, kas on hommik või õhtu? Need no siis muidugi, kas valima neid kahte kolm ja sellega me nägime seal ka suurt vaeva eest mitu tundi istusimegi kaalus isegi seda teist sättisime neid kõrvuti üksteisega. Nii, no viimaks siis saime suure hädaga kokku. Nii, üks ma ei tea, kas neli või viis prelüüdi vist, mõtlesin, et nendest võiks nii olla, neutrassis esitasse pianist Need Vanemuises kontserdil, ma olin ka seal kontserdil ja mäletan, see oli iseendast pianist. Aga muidugi ei poolestki muljet nagu saare juures, see oli siiski see mulje, mis Mosaarivus sai, see oli märksa sügavam. Ja haaravam oli see. Aga saar ise, tema ma mäletan, Vanemuise saalis oli siis, tema istus minu kõrval, nii. Ta ise oli nii ärritatud, et, et kõik värises. Saveli. No vot, see oli miskine. Nii otsene juba kokkupuutumine temaga, noh, mis siis veel? Teda vaat mul jälle ma pean ütlema seda, et et saare juures mina olen väga ning katkeliselt õppinud valgelt tükk aega õppinud, tema juures aga on nüüd õpingut katkenud, jällegi millegipärast näiteks 18. aastal. Või oli see, oleks Eestis kõvasti läbinud, mobiliseeriti, mobiliseeriti sõjaväkke ja siis muidugi pidi jällegi tema juures õppine õpingut katkema ja kuna sõjaväest vabaks sain, siis saar juba oli kolinud siis Tallinnasse elama, muuseas talt põles Tartusse maja põles maha, kus tema elas ja kõik tema loomi kah sinna sisse põles ära nippel jäänud, mitte midagi järele. Sealsamas korteris elas ka veel Cyrillus Kreek, kes sel ajal oli Tartu muusikakoolis õppejõuks. Cyrillus Kreegi suur noodikogu, Cyrillus Kreek oli tuntud suur niisugune noodi või muusikaliteratuuri koguja. See kõik põles sinna sisse ja ta oli nii nördinud sellest ja sõitis ära Haapsalusse. Kreek saar sõitis Tallinnasse ja, ja siis oli Liised kreek oli jälle seal Haapsalus seal vastavatel tegelastel augu pähe rääkinud ja tulite minu juurde Tartu ja ja tehti mulle ettepanek haapsalusse sõita. Seminaril ja gümnaasiumil oli muusikaõpetaja tarvis ja ja siis kutsuti mind muusikaõpetajaks. No ma olin niisugune noormees, kell 15, kogemusi mul sellel ajal ei olnud, aga aga noh, oli natukene häbematult siiski võtta see ettepanek vastu. Sõitsin siis Haapsalusse ja sealt hakkasin käima. No ja siis Tallinas saare juures, jätkasin harmoonia õpinguid. Iga nädal. Kreegiga sõitsime ikka üks kord Nädalas Tallinnasse, Kree ostsime siit muusikaliteratuuri, mina käisin Saarivus tunnis, tegin oma harmoonia ülesandeid, seal. Siis sõitsime tagasi Haapsalusse Kreegiga, seal mängisime muidugi väga palju neljal käel igasugust literatuuri. Vaat siin ma pean ütlema seda, et saare ka töötamine jälle harmoonia alas ka jälle nii omapärane. Ega tema kunagi ei leppinud sellega või olid ühe ülesande korralikult ära teinud, et sees, et see on nüüd asi korrastlemisi. Tema püüdis ikka iga asja lahendamiseks Leida mitu moodust? Mul ei olnud, mul on kahju, et mul õnneks vihud aegadel kõik ära kadunud, aga aga need pilud olid toredad jälgida. Iga ülesande peale oli seal terve rida, variante oli küll niisugused teistsugused, igast, mis sa võid niiviisi lahendada teisti. Mõnikord lasi minul endal otsida, kohe lasi pusida, otsida seal Vatkur, et sind silbil huvitavat huvitavat harmooniat võiksin leida veel pärskemad harmooniat leida lasi mul neid isesel välja pusida, mõnikord näitas ise mõned nishikäigud, mõned lõigud, näiteks siis nendest olid mul säilinud väga huvitavat vihikut, seal oli neil ülesannetel teinekord mõni viis, kuus variant, seitse varianti, kus oli tehtud kõik tema käega, mõned mõned minu käega jälgi kahjuks kadunud. No nii, et see oli väga huvitav töö tema juures ja tema tema juures oli see niisugune kuidagimoodi nii sundimatu, et, et lai, tunud ennast kuidagimoodi seal õpilasena seal õpilane, tema nüüd kantseltab mind või kuidagimoodi sodi nihukese. Võrdõiguslikul alusel. Tema võttis mind kuni Niiviisi noh, siis siin ma siis tema juures harmoonia, Kursed, teise harmoonia purusse lõpetasin ka ära. Ja siis astusin siis juba konservatoorium polüfoonia klassi kappi juure. Nii et aga siis saarega mul jäi edasi, väga hea kontakt, me saime sõpradeks omavahel ja ma tihti käisid tema juures siin ta elas alguses Harju tänaval umbes seal kohal, kus praegu on Tiskre alguses elas Karja tänaval, seal, kus praegu on see kusi nurga pealt läpkino sõpruse vaat selle vastas seal praegu on seal mingisugune rauakauplus või, aga siis ta oli teistmoodi see maja, niisugune. Seal ta elas alguses ja siis hiljem hiljem nad said korteril Wismari tänaval elas Wismari tänaval seal siis veel hiljem oli siis Harju tänaval sealt Kuld Lõvi endise Kuld Lõvi kõrval peaaegu nii ise seal oli vot nendes kohtades imagot tihti käisid tema juures ja siis siis minu naine Made, Päts, ta oli nii innustunud saare laulude laulja ja siis ja siis saar sellel ajal kirjutas väga paljusid soololaule senini uus žanr, mida ta nii eriti hakkas harrastama siin, Tallinnas. Ja siis, ja siis noh, minu naine laulis neid laule sagedasti saare enda saatel ja saare enda läbi töötlesin, nüüd on nad töötasid laulud läbi isegi Ühe kontserdist sylanda saare lauludest, mis on vist arvatavasti kontsertide ajaloos üks niisugune rekordiline kontsert laulude arvu mõttes 40 laulu oli kavas ühe kontserdi kavas. Alguses oli muidugi, see saarel oli niisugune. Et alguses tehti kavakindlaks, et kavas paneme 20 laulu, noh, praktiliselt Laur selle, need ei ole ju väga pikalt laulud, need 20 laulu oleksid paras olnud niisaga. Aga selle töö käigus töö käigus selgeks ikesedasid saar, tahtsingi. Võtame, võtame selle Yougrisem selle juhuslikult hästi välja veega ja võtame selle juur. No tuli üks laul, juur, aniisi läks, mõni päev möödavad. Mis te arvate, et siin laulud sobiksid siia eestiale? Jällegi tulisime vaheliks laul nii ja nii ja nii kogu aeg läkski juure juure juure paisus viimati 40. Mul on aga Saari tahtnud ka ühestki loobuda. Need toimuski kontsert, mille kavas oli 40 laul. Seal muidugi omavahel rääkisime küll midagi, midagi neist võimatud, et ega keegi ei jaksa ära kuulata. Siis kestis, aasta kestis kakskolm, kõndimist kestis viis, seda korrati vil nõmmel ka. No ainuke, mis, mis sina teivast vaheldust oli see, et nende laulude vahel oli kaks duetti, oli olis käokulda, liinid ja tip-top, tilluke oli, need olid. Ma võtsin Kaselt koos Viitoliga orderiga. Ta on mõlemiga neid laulnud. Neid duetteni duetis olis, ainukeseks vahelduseks. Siis see oli ka huvitav, vahest ka jälgisin seda tööd. Seda niisugust kontsertmeistrit temal on, nagu ma ütlesin, et tema sattus niiskuse isesugusesse, kui tema hakkas mängima või seda siis tema tema kogu selle asjale, tunniscene isest kuni joon juure, niisugune loominguline joon ehtne ja siis, ja siis ta muidugi tahtis, tahtis seda ikka korduvalt ja korduvalt ja nüüd näiteks ühe laulu kallal iiliti mõnikord kohe nii mittu kuradi märgastadest, ta tahab kuulata, laulu kuulata siis vaata et teinekord on jälle midagi seal natukene tiinodeeri kuue varianti ja niiviisi ja siis seda ta jällegi tahtis, kuulatakse kümmekond korda läbi iiliti laulisel õige kõvasti. Huvitav omamoodi töö oli ja ma mäletan, Ma sellega juhatasin siin Tallinna koolinoorte segakoor, oli me selle kooriga, muuseas? Üritasime ette, kandasin kriigi Olav trügwasoni selleks kõikideks suurem teos, niisugune niisugune vokaalsümfooniline teos. Ja see on niisugune väga mitmekesine, väga huvitav teos on ta ja saart ma palusin, et ta tuleks seda hakkamponiaatoriksina klaverit kaasa mängima, seda. Professor Stockmann mängis orelit orelil ja siis saareid klaverit. Tsaar tegi siis meil proovid kaasa ka seal. Nii see oli ka omamoodi, tema on niisugune, et, et temal ei ole kunagi proovist küllalt, tema võiks teha prooviks veel 10 tundi ja see teda ei väsita, tema tunneb, et ta kõik saetud jõu tõuseb ja midagi Youprimiski. Tead nii et temaga oli 50, võtsid kõik läbi, arvad sedasi? Noega lauljas enam ka ei jõua või ei, nii palju. Siis on kindel, mis kindel, kindel? No võtsime, Vello lauljad olid innustunud toredasti ja niisugune kiskus kaasa nüüd. Nii need, et seal sai ka päris kõvat tööd tehtud, nii et tema ei väsinud sellest kunagi ära ja ma mäletan isegi seda, et ma näiteks kui mul naine esines ja temal oli taris saata või kaasa mängida, siis see oli niised. Tavaliselt saar oli nii, et, et kõik oli juba valmis ja kõik ootasid, Altsaar puudus. Kontsertsaalis närveerisime, kus saab nüüd ei tule, ei tule, ei tule. Niiviisi naasis ja tema abikaasa tulisimad valemi kevade heita jäi kodudeni, kui varutama. Niis no siis läks, Nad elasid Karja tänaval siniseid, läks koju ja tõi ta klaveri juurest äraselt Karja tänavalt sinna tema kuni viimase momendi naarits. Olgugi et see asi läks tal kõik suurepäraselt. Hästi läks, teema lasi massaažis, pidi tulema nii tee, täiesti viimistletud, nii et ta oli selles mõttes talliskine. Omalaadne niiviisi. No vot selline sellised. Peale seda, kui ma nüüd nii konservatooriumi vastasin, olime temaga nii väga heas vahekorras, mina käisin tema juures sageli, tema käis minu juures siinses korraldastasin Ühe siis ettekandes emal oli kirjutatud üks väga huvitav muus ühele lastenäidendile kadunud printsess. See toodi siin ettekandele kah, seda laulis siin rahvaülikoolikooriks naisansambel ja siis solistid olid seal kaastegevad esitas ise siin päris suure huviga suure huviga ja ja suure eduga. Nii see aga see on, see on nii kaduma läinud tervikuna, selles on ainult üksikud koorid säilinud nii ja siis hilisemal ajal siin oleme temaga ka kokku puutunud, aga siin on juba maha võtta see asi meil siin seltsimees lehter, seltsimees esiJürisson ja teises mägi. Võib-olla et need puudutavad siis juba hilisemad aeg. Nii et minu jutt muidu ära kiita ka nii sima lehter võid olla meenutaks oma kokkupuuteid. No kokkupuuteid on minul olnud võrdlemisi vähe nadolid viimasest ajajärgust pärit peamiselt. Ja seda elevust ehk enam ei olnud. Spetsoloni rääkida, mis mulle silma paistis, staar paistis ju välja, et ta nii endasse tõmbunud ja nagu ei tahaks õieti inimestest palju välja teha ja nii edasi. Kui aga tema juurde läksid piss väikene kontakt, eriti muidugi loomingu ümber, siis ta igatahes elavnes ja keegi vahesti võinud uskuda, ta võis vägagi jutukas olla vägagi temperamentne ja eriti Dirnov meelde väga teraapiline, väga vaimukas ja siinjuures mitte ainult muusikasse puudutavates probleemides, vaid ka kogu elu ulatust, haaravatest probleemidest, nii et selles mõttes ta võis lihtsalt üllatada, lihtsalt üllatada. Laiem aru inimeste Seasons, karvane saar oli kedagi. Kes pean ausalt ütlema, et minule kui ma esmakordselt temaga tuttasin, jäi ka sama mulje, kuid see oli üldine arvamine juba see oli ette teada. Aga võis juhtuda, et ta siiski vägagi ergas olla. Võin tuua veidi isegi okupatsioonipäevilt, sattusime sööklas kokku ja saar olin peaaegu liiga jutukas, natukene hirmakas, sest ta ei olnud ainult mitte liiga jutukas, vaid õige teravasti olukorda kritiseerinud. Väga julgelt väga julgelt, et selles mõttes ta võis üllatusi pakkuda ja täpselt samuti, nagu ta pakkus, üllatusi võib-olla omal ajal oma loominguga. Sest tema varane looming käesoleva sajandi esimesel aastakümnel oli kahtlemata ka üllatuseks täiesti seika saab, tembeldati otsekohe modernistiks sest see, mis tema andis, oli võib-olla üldsusele veel võõras. Meil oldi harjutud siiski kerge saksa sentimentaalse lauluga. Saar aga kõigepealt nagu teda tobias ristis, oli siiski luuletaja muusikas ja ta oskas poeetiseerida juba väga kõrgtasemelised meid laugus juures ka helikeel oli väga uudne, väga peen, võiks öelda peaaegu rafineeritud, kui võtta selle loomingu üldtaset silmas pidada, kuid mis kõige olulisem on juba oma esimestes lauludes ka koorilauludes taoli siiski südavasti Eesti rahvuslik, kusjuures ka originaalloomingust tõesti näeme, et seal on otseselt peaaegu vanad rahvaviisid löövad, läheb sellega meie kuulajaskond muidugi olnud harjunud. Sellega võib-olla teda ei mõistetud. Kuigi julgeksin öelda, et tema looming, olgu retseptid, koorilaulu või soololaulud kuuluvad siiski väga kõrgesse, kas võib olla, meil on siin võimalus isegi kuulata Mart Saare ühte varast klaveripala, see on 1901 11 loodud ja skit Skitseerima vist nähtavasti sõnast söand Aleksei sihuke võrdlemisi selle aja kohta modernistlik kuni võiks öelda teos. Võib-olla kuuleksime vastsele pala seltsimees vahi esituses ja pärast veel klaveripala linnuke mäel son tal süüdist. Esimesest klaveri süüdistades on juba hiljem loodud 30.-te aastate loomingust kuuldakse. Olekust ma tahaksin siia lisada seda, et tõepoolest jättis nii teistele lisse muljet, seal detail suurt ei taha rääkida ja nii, aga, aga nendega, kellega tal kontakt oli, tekkisid, tal oli alati oivaline niisugune jutukaaslane ja vestleja ja siis veel üks huvitav ased näiteks kunagi keeldunud mängimast oma uusi teoseid, mis ta oli loonud tema juurde läks midagi uut, oli tingimata, mängis alati Etti meelelgi mängis nii, et mitte ei hakanud pidurdama seal ahi, mis ma las olla nii. Aga alati mängis kohe nii meilgi, nii et nii et see näitab, et ta seesmiselt oli. Mina mäletan ka saart nimelt just mul esimesed muljed on temast nii muusikaliselt muljet pianistina. Nimelt mina elasin Suure-Jaanis ja käisin Suure-Jaani koolis ja seal õppisime alguses saare laule laulma. Ja siis õpetaja näitas saare pilti meile. See must habe, minu arust oli see nii naljakas, niuke must habemehele niisugune. Siin on üks osa habet ja teine pikk osalenud niimoodi ilusti ära pügatud, niimoodi sirgelt Jansega ots ulatab üle lõuaääre. Ja pärast, kui õpetaja seda pilti näitas, siis kaua aega rääkisin sellest habemest koolis õpilased omavahel. Mina teda ennast näinud ei olnud. Tänaval mulle ema rääkis küll niimoodi, et on seal ikka liiko Suure-Jaanis. Aga siis. Ma rääkisin emale ka, et ma niimoodi imelikult meest õppisime tundma koolis lauluga tema laule laulsime siis ema ütles, et tema Hannes Mart Laariga koolis käinud ja tema rääkis Mart saarest ka mõningad lood mulle kaasa koolist ja mõnusalt meelde jäänud see et saar oli seal niuke õige kõhn oled toonud, nagu ema rääkis, kas juuksetutt tal püsti olnud peas ja siis vaikne poiss oli olnud ja natuke kui ta kooli oli tunnetuseteistel natuke pilganud, teda isegi temal sihukese tagasihoidlikkuse pärast andeks, kuna maalt pärit oli. Aga saar oli siis nendest palvetundides orelit mänginud, iga hommikupalvetunnid olid ja ja siis ema rääkis, et saar oli seal ka vembumees olnud talvetunnis, mänginud orelit seal ja äkki teenisexe dissonantsi näiteks ootamatu sellesse oreli, kuhu me selle koraalisse sisse ja pööranud näosena õpilaste poole grimassi sinna juurde. Siis õpilast naerma hakanud, palvetund oli ära rikutud, selle saarendakse grimassi peale. Ja pärast minu mälestused, kas siis juba Hüpassaarest nimelt üks kord ema ütles mulle niimoodi, et kutsume oma jõule, ütles, et sa postid, suur poiss juba ja kuues klass oli juba neid kah käes ja et sa nüüd peaks juba sulaseks minema ka Maale talusse ja siis ütles, et ma vaatasin seal siukse koha välja kergema koha. Et sul tuleb minna Hüpassare mardi venna juurde, Ants Saar ei ole temal seal metsavahiks, hüppas saares ja siis ma läksingi sinna. Hüpassaarde. Ma pean ütlema, et mul smart Saaras minu esteetilised kaardikaks sassi. Kui ma sinna läksin, kõigepealt meie Surjaaess poisid omavahel rääkisime, ikad, kunstnikud, need on niisugused mehed, kes elavad suurtes linnades ja Tallinas suures linnas. Me keegi seal käinud ei olnud, olime sihuke müstiline linn väga. Ja, ja nüüd, kui ma sinna saare juurde hakkasin sõitma, siis ma vaatasin, üha rohkem läks see asi sinna soo poole metsa poole. Alguses 10 kilomeetrit ei olnud viga vankriga sõita, aga sealt viis kilomeetrit, see viimane viis kilomeetrit, see olinit päris hull tee kuidagi kadus ära, juba läks niisuguseks auklikuks, hobune läks nendesse veeaukudesse, sissevanker vajuks sisse, talutaks nagu ära kaduma ümberringi ja mets. Mets oli kahel pool ja mida siis mina mõtlesin, et imelik mees, mis pärast tema, mis kunstnik ta siis on, et ta, miks ta siis linna ei taha minna, ütleks, pärastasin, hüppas vahelises niukse, niukse imelikus metsas elab ja see mets oli ka, mina kujutasin loodest ette küll, aga suurenes, oli ka kiriku niukse kõrge kõrge künka otsese alluri Jäärsele voorud olid ja seal sai suusatada magi saare loodus oli kõik niisugune üksluine ja sihuke madal ja vesine maastik oli seal. Need see ei mõist ei, ei mahtunud hästi minu, minu, minu mõistetesse, kuidas see niimoodi võib-olla. Ja pärast siis? Ma olin seal juba natuke aega olnud, üks kord Mart Saar tuli sissena venna juurde, tema vend oli seal metsavahiks, nende talukohtade vahet oli umbes kilomeeter maad. Ja mina olin jälle linnast kaasa võtnud ühe niisuguse pasuna, ma mängisin pasunat trompetit nooruses orkestris ja tema nägijat, minul see pasun käes oli ja ütles niimoodi, et no seda mängida ka oskab minust ja Ma oskan. Ja siis käskis mul mängida, mina, mul ei tulnud jälle midagi meelde, mis ma tahan mängima, peaks talle. Ja kuidagi kohmetus kõik ära, see asi mul esimest korda nagu kokku puutunud ja niisugune suur mees ja mulle suure austuste vastu ja ja siis ma mängisin talle ühe loo, ei tulnud muud meelde, kui padespaan. Mängisime teda talle trompeti peale. Saar, siis vaatas mulle otsa ja vastutused. Tubli poiss. Selle loo peale mul oli omal ka hea meel, et maitsonics selle asja ära mängitud kuidagi. Aga ise mõtlesin pärast, mul tekkis niisugune väike väike kahjutundega südames maks parema loo pidanud mängima. Ja meil Suure-Jaani, selle seal, kus me, ma mängin, puhkpilliorkestris ka natuke õpipoiss, olin Salile poisid rääkisid niimoodi, et mida kiirem lugu, seda parem, kui sa oskad kiiresti mängida, et siis on hea muusika ja kui seal väga aeglaselt mängida, et see on nagu Altmuusika ja ma mõtlesin, kas tõesti need kiiremad luga Haldvale leida kui selle aeglase Fadestani. Ja mõni aeg hiljem ma läksin siis sinna Hüpassaarte kilomeeter maadel ja vahet ja siis ma nägin ükskord Mart Saar oli seal ja nagu selts katski räägib, et ta oli väga lahke mängima ja katsusin tagasi jutu peale saada ja ja mina siis vaatasin nooti seal ja andsin talle ühe noodi ka, et, et noh, et kas ei mängiks seda noot ja ma mõtlesin, et no ega sa sellega ikka hakkama ei saanudki, kirev noot oli katkestanud hoothelisel paelu peal ja. Saar võttis selle noodi ette ja hakkas siis seda mängima ja ma pean ütlema, et und lõikas muusika täitsa kohe põlema. Mina ei olnud kuulnud suure ja niisugune keskus seal. Kunstnik, kes oli käinud, ma tean end pärast sain teada küll, et Villem Kapp oli seal kunagi esinenud ka pianistina aga mina isiklikult ei kuula, ma ei olnud üldse kuulnudki mihukest pianistid sõna tõsises mõttes. Ja see, kuidas sa seda mängis, mina läksin kohe päris endast kohe välja, mul läks silmadest mustaks, kõik olete luges ja kus ta siis läks hasarti, kus klaverit. Mina mängisin klaverit, orelit koolis õppida, aga mina tehnikani tasakesi klaveri peale, et mitte väga kõvasti lüüa. Klaver võib nagu katki minna. Õrn pill, aga tema pani selle klaveri kohe üürgama, niimodi madalad, bassid ja üleval siis oli, ekstaasis niimoodi ja ja vot siis mul hakkas häbi, et manis hullu loodan, mängisin pärast ja ja mõtlesin, et Ma julgen, tähendab Saarele pärast näole andagi pärast seda suurt sündmust ikka katses endast eemalt rin ringi minna. Ja vaat niisugused kokkupuuted. No ma tahaks paar sõnaga põõsast hüppas saarest võib-olla rääkida, nats hüppas, sarnaneks väga omapärane koht üldse. Nagu ma rääkisin juba nisuke sooja raba ja, ja metsad madalad maad, vesised, see talu ja asutati sinna 1760. Huvitav, kuidas ta siisil välja võis näha, sest hiljem kuivatati neid maitsel ja soid ja ja vot see eritisel raba, raba on seal saare talu kõrval suur, lõpmata suur, 10 kilomeetrit, niisugune pikk raba on seal ja seal laukaid on seal täis ja niuke kidurad, männid on seal ja ja, ja niisugune väga tore pärast ma kuulsin, vend mulle, rääkis saarestik kõnest huvitavaid lugusid. Siis vend rääkis ka tsaar, käid seal laugastes ujumas. Mina jälle mõtlesin niimoodi, et laugased seal niuke, mudane asi, kus inimene läheb sisse ja ei tule sealt enam välja. Aga pärast tuli välja. Need laukad on väga niuksed. Ilusat konkreetse kaldaga ja pärast, kui ma seda rabas, käisin selle saare venna Antsuga, siis ma vaatasin, et see oli päris kohe muinasjutuline, sihuke maastik, laukad olid omavahel seotud, kõik nihukeste väikeste saarekestega. Maastik natuke õõnsus seal vahel ja Laugaste seal sihuke must küsimust, vesi, väga soe vesi oli seal, seisa Sa isegi sinna ujuma, veendunud, et see oli väga-väga tore, omapärane maastik. Aga meil ongi paar filmivõtet. Kunagi, kui Mart Saar sai 80 aastaseks, tikku väike filmike televisioon valmistas selle ja seal on mõned raba pildika saaks umbes ettekujutuse. Need on esialgu hubasele salt metsale üksikud tunded. Vot siin me näeme, kest ühte rabalaugast. Saarise rääkisid, need männid on 200 aastat ja rohkem vanadel pisikesed jah, seal on sihuke kidur, siberi niisuke, põhjamaa loodus, kidurate vaeva, kased on seal ja seal on väga omapärane, suur. Huvitav saar, armastas. Näete, siin on päris kohe tulemust ei andnud. See on vist saaresoni pastaga jah, seal saare kodutalu õuelt pildike võetud. Metsakraavide sihtidega läbi aetud noh, alates kõlab. Meil on kavas paar soololaulu, ma ei tea, kas Tiit kuusikut, et saalis ei ole. Võib-olla kuulaksin ära paar soololaulu, Mart Saarest, esimene laulan sind, pilved sõudvad Juhan Liivi tekstile. Teine on rahvalaulu töötlus. Perepoeg palub kõrtsi naist ja kolmas on laul üksi. Need laulud on kõik tal kirjutatud, hüppas saareperioodil. Umbes kolmekümnendatel aastatel asus martsa rippassaart elama ja seal sellel perioodil tal saigi või Bashar aastatel võib-olla nii kõige intexi intensiivsem loominguperiood ja võib-olla kõige paremad Loomingu pärlid on just sellest perioodist seisis mägi, teie mälestused hakkavad vist hilisematest aegadest saarega. Ja esimesed mälestused olid puht muusikalised aga nii puhtisiklikud kokkupuuted muidugi aastast 1946 siis kui mind suunati tema juurde õppima. Ja peab ütlema, et see esimene kokkupuude temaga oli ka kukkus üsna kohmakas välja. Nimelt ma läksin tema korterisse. Ühe kirjaga seltsimees Leister andis mulle, kus siis nii-öelda paluti teda. Võta mind oma õpilaseks. Ja noh, ma ei tea, kas olukord natukene ebasoodne mulle ja temale kah nimelt töö juba käis konservatooriumis ja tal oli nii raske nii oma töökoormust veel suurendada minu arvel ja ühesõnaga, ta pidi mulle vastuse andma, kas ta siis võtab mind või mitte. Ja see oli üsna raske teha, siis ma mäletan, et me olime kahekesi seal esikus hulka aega ja mina ootasin siis seda vastust ja ja tema ei saanud ikka selle vastasega valmis, kuidagiviisi käis mööda esikut ja ikka nii igatses Siitja. Asi läks lõpuks üsna piinlikuks juba ma mõtlesin, et ma ei tea, mis ma nüüd teen ja siis no siis ta lõppude lõpuks otsustas. Ja tuli siis mu juurde, ütles nii hästi lakooniliselt, noh, hakkame siis peale. Ja nii me siis hakkasime ja peab ütlema, et see esialgne mulje oli tõesti ainult niisugune. Tõesti noh, niisugune mitte ladus. Sest hilisemad kokkupuuted temaga näitasid, et Ta võib tõesti väga jutukas olla ja väga niisugune lahtine ja eriti kui jutt läheb muidugi muusikapinnale, siis võib lõpmatuseni rääkida temaga. Võib-olla esialgu ta jätab lihtsalt niisuguse temaga peab harjuma, ta ei ole mitte nii tavaline tavaline inimene selles mõttes võib-olla alguses nii raske. Ja see oli nii esimene kokkupuude temaga. Kas te olete on tal juht, hüppas saares viibida kunagi veel? Ja ma olen seal korduvalt olnud, muidugi seal elab ta hoopis nagu teistmoodi elu võrreldes linnaga see on ikkagi tema koduja. Kui ma esimest korda sinna läksin, siis ta muidugi noh, temal oli see suureks naudinguks mulle kõiki neid kohti näidata, siis me päevade viisi käisin ringi metsades ja muidugi rabas ja ja tema need jalutuskäigud seal hüppas saares, ega need ei ole mitte niisugused lühiajaliselt, need on ikka nii, et hommikul minnakse ja ja õhtul tullakse ja tingimata saarelik. Aga sealjuures nii pidulikult ma mäletan, kui ma esimest korda sinna jõudsin. Saar tuli siis õhtul ka metsast koju ja siis ta nägi nii tore välja. Ta oli lumivalges ülikonnas. Ja nii ta jätkas iga päev oma neid jalutuskäike käike. Nii, nii natukene pidulikult, võiks öelda, nii puht väliselt. Tema on seal 100 saed, sajad korrad marsruudid läbi käinud, aga ta meeleldi käib, ikka võib üldsada, korda käia ja need pikalt marsruudid, pisikseid, päevad seal, temal seal semadki ei ole tal ka päris päris nisuke, võib-olla turistlik, temal oli kaasas omad väiksed paberikesed ja noodivihud ja luuletused ja. Ta käis seal metsas neid lugemas ja siis seal ta tihti visandas neid laule ja ja ma kujutan seda ette päris, sest looduses nihukeses metsavaikuses ja ja tuleb kuidagi see vain öelda peale rohkem, sest tekitaski ülev tunne ja võib-olla seal rahu ümberringi, aeg on nagu süveneda, kusagile kiirustada ja ja, ja mul paistab ka, nagu mulle vend, rääkis Mart Saare vend Saarise vaatakski looduse pääsukese müstilise pilguga. Temal see loodus oli kõik niuke salapärane ja ta otsis niukseid müstilisi kohta, siis seal suur kivi oli seal kusagil ja siuksed ojad ja müstifikatsiooni, niisugune tegi ta veel salapärasemaks, kuid on, aga see oli tal selleks muidugi vajalik, et siis nihukeses loomingulises ülemuses leida sealt inspiratsiooni loomingu jaoks laulude kirjutamise jaoks. Kuidas teil selts lehter tundub, kuidas saare nii loomingu, kuidas tal Sydeonzale hüppas saare loodusega, kuni üldistada saare loomingu laule võib-olla, ja seda maastikku, kas te seal näete mingisugust sidet olevas kannu, mulle paistab siis Ideon mis seal kusjuures võib-olla veel teine moment tõttu Saaril looming omandab erilise tähelepanuväärsuse, on see, et sellest kohapealsest loodusest ta läheb natukene kaugemale tagi, haruldasi üldistusi loodusest lähtudes. Ja need üldistused, ma julgeksin öelda, et need ei ole mitte ainult nii-ütelda ajaga seotud, vaid nad ulatavad üleaegadega lihtsalt üle aegade. Ta näeb looduses, võtke kasvõi tere kuusidele peda ja nii edasi või kõver kuuseke ja nii edasi niisuguseid momente, mis on seotud inimese eluga, mitte aga tema kui ühe ainsa individuaalse inimese eluga, vaid inimese lugu üldse. Eriti, aga kui pidada silmas just vahva laulu, kasuta lahudude kasutamist, siis on äärmiselt huvitav, et ta oskab oma lauludes looduse viia seoses rahvaluudega kunagi kaugemas minevikus, kus tõepoolest inimoli tihedasti olenes loodusest, et tegelikult kõik ta pidi ise valmistama sellist, mida loodus talle pakkus ja saarma laulus oskab seda suurepäraselt kajastada ja siin on võib-olla tööpoolist üks osa. Sellest saare loomingus, mida võib olla raske, on võrdlemisi raske, on vähemalt eesti heliloomingus mujalt leida Sunsile ehtsalt eestilisi rahvale väga tüübilisi omapärase kajastumine, sarju. Nüüd ja siin on tihe seos just kohaliku looduse ja lähtub nagu sellest keskkonnast sama põhja vaimu. Ei oskama kunagi teisiti ette kujutada, kui lehtedes hüppas. Vist Hüpassarist tekkis mulje, kuivõrd siiski see on selle kohaga, kuid samal ajal, kuivõrd see on leidnud üldistusi, tohutu avara ja huvitav on see, et see marja Heibergi tekst selles põhja vaimus on ka nagu spetsiaalselt kirjutatud Hüpassare jaoks, sest hüppas saare talu. Tema on kesk metsi suuril, kolm-neli kilomeetrit tuleb enne mind nagu talu juurde jõuda, metsalise kõrge koht, nisuke natuke kõrgem ja seal kõrgema koha peal on see talu ja ümberringi mets, need tekib kohe see ettekujutus sellest laulust, mets kohab ümberringi, seisata lagedal ja mõtlen. Mulle tundub ka see Mart Saare loomingu ja hüppas saare side hästi tihe olevat. Kui seda loodust nii vaadata, sest loodus, nagu ma ennegi mainisin, on niisugune monotoonne, võiks öelda seal siukseid, suuri kontuure seal ei ole, seal ei ole mägesid, seal ei ole suuri orgusid, niisuguseid suuri jõgesid seal ei ole. Ja mulle tundub, et Mart Saare looming on ka midagi niisugust peale selle kui sellest loodusest tahta nii ilu tunda ja seda nautida. Sest tavalisele turistile võib-olla kes nii on harjunud niisuguste kõrgete kohtadega, ta võib-olla ei paku midagi. Aga kui minna sinna rappa ja sellesse loodusesse sisse elada ja niisugusel niisuguse pilguga vaadata loodust, nagu saar seda vaatas, nimelt tema vaatas seda peen, et loodusneid, detaile filigraanselt ja loodust ja raba eriti on selles suhtes tohutu tohutu, sihuke tohutu nauditav taimestikku asel madal, aga kuni jääda seisma ja seda taimestikku hakata vaatama, siis ta on niivõrd tihedalt selliste väikeste väikeste lilledega väga värvikate sihukeste filigraanselt lilledega nihukeste taimestikuga kaetud seal peal. Nii et see jälle omakorda. Mul tekitab ka niisuguse ettekujutuse Mart Saare nihukesest filigraanse, sest ja tema võib-olla niisugusest peenest detailide tajust looduse suhtes. Ma pean ütlema, et see raba ma siiski ütlemata jätta. Minu arust on üks tohutu niuke tore loomingulise inspiratsiooniallikas ja kuivõrd palju ta veel elamusi pakkuda, see raba näiteks päikesepaistelise ilmaga on see raba tavaliselt väga ergas, väga rõõmus sihuke, vaatamata sellele, et on niisugune kössi vajunud, männid on sallinud niuksed, Tinkustad laukad. Teisest küljest jälle, kui ilm on niisugune pilves ja võib-olla natukene sihuke vihmane ja, ja siukse tumedama varjundiga ilm, siis raba jätab minust siukse traagilise, lausa traagilise mulje, mida ta hakkab nagu suruma hakkab nagu rõhuma isegi väga rasked tundub niuke ja tekibki selline väga suur üldistus. Sihuke eluline, üldistan, seitsmesed teistelgi, rääkis ja kõik see raba, loodus, seisuke, võib-olla visadus, männid nagu, ja need kased nagu püüavad seal seal elule sellele survele vastu panna. Ja vot see kõik tekitab väga siukse, võib-olla teistlaadse elamuse, teist lased aktsendid hoopis kui seda natuke päikesepaisteline ilm ja vot see kokku mulle tundub ka, et siin on selles suhtes saarel väga suur sisenema siledama loodusega, temal on isegi kunagi, tal on kirjutanud klaveripalasid isegi soo teemal, minu meelest ära põlenud seal raba üksildus ja lauka ääres ja ja nii edasi. C selles suhtes on tõepoolest olemas. Võib-olla me järgmiseks kuulaksime vast ehk mõned saare soololaulud tema hilisemast perioodist nimelt aastast 1960. Seltsimees Laidre ettekandes. Laidre, te olete palju kakud saarega kokku ja te olite tema soolo lauludeks peamisi propageerijaid. Kuidas teil muljed saarest on ja võib-olla isegi peaksite laulude kohta midagi vastu öelda, mida ta kavatseb? Ta laulda, minule on jäänud niisugune niisugune mulje, et ta peale selle oli ka veel väga tugev luuletaja. Mitmele laulule on ta kirjutanud teksti näiteks unustamatu laul, mida te kõik kindlasti tunneb. Ja siis see esimene laul, mida Laane, mis on rahvaluuletekstile kirjutanud, sinna pääle rahvaluuletekstile loodud kari kadunud. Aga kui mina tema käest küsisin paljude laulude kohta kust on pärit need tekstid, siis ma olin sunnitud imetlema tema mälu. Missugune mälu oli professor saarel? Ta teadis üksikasjalikult seletada, missuguse motiivi ta on saanud, kuskohas tal selle üles kirjutanud, mis aastal see toimus ja isegi seda, kes oli see isik, ta teadis need nimed ka kes oli selle üleskirju, kelle kätel oli üles kirjutanud. Ja see kari kadunud selles laulus on esinevad, kohanimed on pärit Mart Saare lapsepõlvekodust. Tähendab, sealt hüppas saarest, need on põimitud sinna ja see tekst on osa rahvalaulust, nagu ta ise ütles ja osa on tema enda tekst. Juhan Liivi tekstile kirjutatud Arm tuli. Meie Saurizoniga, puutusime kokku Mart Saarega, tema viimasel perioodil, kui ta oli alles paranenud väga raskest haigusest. Ja me alati imetlesime, kuid töökas ta oli. Ta luges ja oli kontaktis kõigiga, mis ilmus uus kirjanduses, eriti luulekogud loomudule kogusin, ma nägin seda lugemas ja ta leidis sealt alati midagi mida viisistada. Tal on neid õige mitu. Kirjutatud Ellen Niidu tekstile Sütiste tekstile, meie esitamegi teile Ellen Niidu tekstile kirjutatud. Kui hea on olla rõõmus. Tulles veel kord tagasi saare isiksuse juurde siis siin nagu juba räägiti. Saar oli tõepoolest väga südamlik ja väga sihuke. Külalislahke. Hiljem kui Saarnid juba oma elu viimastel aastatel Hüpassaarest suvete viibis, siis sai väga kenaks niukseks traditsiooniks. Hakkasid seal ekskursioonid käima, meid saart külastamas, seal on koorijuhtide segakoor mitmel korral käinud. Mis siis on need Pärnu suvekursusel käinud ja samuti kultuuriülikool võttis omal traditsiooniks iga aasta külastada saat. Ta on juba seitse aastat seda traditsiooni täitnud, nimelt just mitte autoga sõita, vaid minna nii nagu omal ajal Mart Saar käis läbi metsade ja see marsruut algabki meil Kurgjalt läheb umbes 40 kilomeetrit mööda neid Metsuja soosid ja rabasid siis või saarel elas siis ta meid võttis ka alati niimoodi vastu. Ta oli isegi meiega väga jutukas, kuigi me olime võõrad siiski enamus temale. Ja alati, kui me läksime ära siis saar veel vaatamata sellele, et ta oli haige, juba käimine raske, tuli veel tükk maad meiega kaasa ja lehvitas meile veel tagantjärele. Nii kaua kaua niipalju kui vilisse talu märgata oli. Vot niuke sõbralik oli saar teise, kes nägi, vist on ka niisugused mälestused kude tema juures tunnis käsitleda vist nagu kunagi rääkisite. Ja no tema puhul võib-olla peab mainima võib-olla ka seda niisugust äärmist nisukest delikaatsust, mis tal oli, see avaldus, kani õpe, tundideski? Noh, need olid küll natuke teisiti, kui seltsimees pätsuga oli. Võib-olla aeg oli natuke teistmoodi, aga, aga nad kestsid sama kaua. Näiteks kui mina läksin hommikul kell 10 tundi, siis nii ikka nii oli hea, kui ma nii kella kolme-nelja paiku läksin ära ja andsin mõista, et ma peaksin ikka konservatooriumi kuhugi teise tundidel minema, siis ta ütles ikka. Oh kui kahju, et nii ruttu peata ära minema, jälle. Ja kui Harri Otsa tuli pärast lõunat tund ja siis tal oli ka vahel raskusi, et viimasele Kopli trammile jõuda veel. Vaat nii pikad olid need tunnid muidugi meie jalutamas ei käinud, tegime ikka tõsist tööd, kõik need kõnnid. No igatahes, meil oli niisugune päris kindel kord, mida oli vaja alati selle aja jooksul teha, näiteks me alustasime alati minu modulatsiooni mängimisega maestro vahel veel einetas hommiku isegi ja mina sisse mängisin nii saatemuusikat just modulatsiooni. No ja siis läks edasi kõik tööde parandamine ja siis mängisin neljal käel. Jaa jaa. Kõik, mis nii õppetöös on vajalik. Aga huvitaval just see, jah, see tema nisugune delikaatses isegi nii tööde parandamist juures näiteks üles antud neid harjutusi tema tavaliselt mängis, ise mängis ise läbi ja ja muidugi no ta tegi seda, öeldakse väga detailselt igatahes ega seal ühtegi nooti tähele pannud panemata ei jäänud. Ja siis oli nii, et kui seal midagi halvasti oli, ega ta ei öelnud seda, vaid ta hakkas seda kohta mitu-mitu korda mängima, kui kui ta nii mängis, siis oli teada, et midagi on seal viltu. Ja siis ta hakkas pikkamööda seda, seda vigast kohta nii hästi rõhutamanni kõvasti. No nii et lõpuks hakkas omal ka vastik. Käes on aeg niisuguse vea tegin. Seal oli huvitav see, et ta sisejaganud ka mitte seletama seda, vaid ta hakkas seda viga nii-öelda korrigeerima ja vot siis tulid need ka need variandid välja, milles teiega rääkisid ja siis ta parandas, vaat nii või teisiti kolmat moodi. Ja loomulikult ta oli hirmus tugev teoreetik, ta teadis neid autoreid, raamatuid, kõik seal ilmidest, ta rääkis, vat kleebeeessen lubab, Lepisseni ei luba niisugust käiku. Braut võib-olla just tema ütleb, noh, võib ja kolmas ütleb jälle. Nii, võib, ja vaat nii toimus parandus ja ja võib-olla veel tagasihoidlikum oli ta vaba loomingu suhtes. Seda ta palus alati, et õpilane ise mängiks seda. No mõnda kohta ta siis tahtis nii, eriti siis ta mängis, proovis ise ka, aga siis õpilane mängis ja ja peab ütlema, et harva, kui temani päris noh, nii midagi välja viskas, ütles ei kõlba kusagile või ta ikka proovis nii iga parandada kuidagi nii muutaja, eriti pöörastani tähelepanu eest modulatsiooni, kele temaatikat, kui on vähe modulatsiooni, see ei ole üldse huvitav, see muusika ja siis väga tihti need parandused olid ka nii, et vot see koht on niisugune igav, aga võib-olla nüüd tõstame seda võib-olla tõsta näiteks klint kõrgemale, vedertz madalamale või nii. No ja siis niimoodi käiski. Nii et niisugune kõige selle taga meie õpilase tundsime niisugust tõesti niisugust heatahtlikkust ja ja ma mõtlen, et lihtsalt kõik õpilased ühinevad sellega, et meil jäi niisugune tunne, ta tõesti tahtis meile kõige paremat anda ja ta tõesti neid armastas. Meil on veel üks filmi filmikatkend kus me näeksime veel Mart Saart ennast. Siin on ka mõningad jutud mõtterisega, Mart Saar räägib sellest filmist, mis muidugi on kõige paremini näha siin Mart Saare, niisugune isiksus ja tema on sihuke muhe heatahtlik olek ja tema on niisugune delikaatses, millest siin juttu juba oli. Kedagi, kes avalikult suure häälega pole teistele midagi rääkinud ega ütelnud. Hüüdala tuli juhu. Nimelt jalutasin oma tulevase abikaasaga metsas. Olime noored ja tahtsime teineteise vastu äärmiselt viisakad ja abivalmis olla. See oli, hüppas minu kodu kohal, kus on väga palju metsa. Oli väga ilus ilm. Mets, vaikne, päike paistis läbi männilatvade heledalt, mitte nii nagu täna, kust üldse näha poole? Alutasin, vehklesid, tundsime rõõmu veelgi ilusast päevast. Korraga oli ees porilomp. Tahtsin jätta oma osavust ja mehelikku julgust. Ütlesin Benaadid küll üle saan, aga katsu, kuidas sina saad? Välejalgne tütarlaps üle lombi jõudnud linaga, kukkusin mudasse. Hele naersime mõlemad. Aga siiski jäi mul niisugune mulje, et ma teda omas skeptilised ja olin solvanud. Kohe tuli mul meelde regi Ves. Ärge naerge neid teotagi titterida. Istusin männi alla, tsiteerisin laulu valmis. Mälestusena kaenlas porini raamat, on palju, palju aega sellest mööda, kuigi ikka tuletame jälle meelde. Venaasik Ülleleda, katsu, kuidas sina saad. Teil on vaatamata kõrgele eale veel nii palju loomingulist energiat kui Baltute kirjutanud laule viimase viie aasta jooksul. Aga siis peale seda ma olen nii endisi tee küll nii-ütelda nii ümber teinud ja ja sobi joomas, koolini kättesaadavamaks ja, ja, ja soololaule olen kirjutanud 40 neist muidugi. Endisi kabiinis türmis varematel aegadel. See on jah, see suur hulk. Nõnda lühikese ajaga lühikese aja jooksul viie aasta jooksul. Sajandi alguses ta ükskord kirjutas tüheks artikli kus te kutsusite üles rahvaviise korjama ja heliloojaid ja kate nendest rahvaviisidest looksin sihukese rahvusliku aluse muusikale ja siis te tahtsite niukesed muusikat luua, mis oleks Eesti lihast ja verest. Mis te arvate, kas nüüd see muusika on juba loodud? Kas on veel midagi ära teha, sellel Alavdage Haun, palju? Palju tulebik rahva vii ellu, õieti eksi, grafaviisi Rock uurima ja ummitele olemas. Easy igale helile reeturlik südamekeeltele.