Vaadeldes toominga lavastus nimetatud noore teatriarhitektuuri kontekst võtaksin appi Jaak Rähesoo artikli Hermaküla ja Tooming teatri märkust. Ja 60.-te aastate lõpu murranguga sündinud teatrilaadi, emotsionaalset põhitooni iseloomustas Rähesoo selles artiklis raevu ja võimetusena. Konstanteerida saage lavastustes lootusetuks hüsteeriaks paisuv sisemine sisemist pinget. Vähese märkis ka ning teatrist tuli ühe laiema tundega via toetusel ning püstitas küsimuse, kas ta suudab suhteliselt iseseisvalt tähendab vähendamiseks küsimus, kas ta suudab suhteliselt iseseisvalt edasi minna, sest on ilmne, et sisuliselt olevat esialgne lähe, esialgne lähtealus suuresti ammendatud. Pääse kirjutas 73. aasta algul, nüüd on kolm aastat möödunud, mis nüüd vahepeal on juhtunud? Tohib on teinud kaks aastat, väike ei olnud, mis oli kindlalt selle raevu ja võimetuse all noh ühtse mütsi all leiutas mahutata musketär jana, mis nagu nüüd tagasi vaadates tundub toominga kõige enam noh, selle mõiste lahti, mis me ütleme, et stuudiotööst rea ideede, realavastuslike võtete ärakasutamise äraproovimise mõttes Hermaküla, viljakas Buratinos kuni linnu kaupleni. Ja teinud ka mitmed tugevad vastased kindlasti nagu keda kaableri jõulmas päevi. Kuid neis on siiski tähendab kvalitatiivselt nagu muutust ei ole saavutanud, neis on puudu Hermaküla lavastustes, jaga neid vahepeal olen klaastus mõneti ajaga paralleelne vaimsus, mis võimendab kõik teatris toimuva ja teeb teatri nagu suuremaks, tähtsamaks ainult teatri. See on nagu neis väheseks jäänud. Ühelt poolt antud iseloomustus lootusetust hüsteeriast lootusetuks hüsteeriaks paisuv sisemisest pingest näitab selgelt selgesti, kuivõrd õige on Kaarin Raidi külaliste punnjalu paigutamine samasse laadi samasse konteksti. Punn ema oli väga professionaalne, väga puhas, väga hästi hektiliselt ilus, kui sinu arvates seejärellainetus Volnule. Kalju Komissarov. Ta püüab aega enda järgi painutada. Ja väga tore oleks, kuidas õnnestuks. Samas, aga tahtmatult tekib mõte, et mis siis oleks juhtunud, kui sa, toomingakursused kaaslane oleksid sa tagasi hakanud seda teatrit tegema, mis ta praegu teeb, mida see oleks tähendanud sellele niinimetatud murrangule kogu meie teatrielule? Ja võibki vist öelda, et raha ettekuulutus, asutus teatud määral prohvetlikuks kuid mitte niivõrd vormi mõtete ammendumise mõte vaidlust sisulise, sotsiaalse konteksti muutumise mõttes. Peegeldades oma vaataja söömist endasse, süvenes ka see uus teater endasse. Kaks endassetõmbunud nähtud taga ei saa tekitada resonantsi omavahel ja seetõttu oli ka ilm viimastel aastatel näiteks Tartu üliõpilaspubliku huvi langus. Selle vastamis toimub Vanemuises. Eeldus vot nii tekkinud lõhe ületamiseks oli Raidi kuid tema vaatepunkt oli liiga kitsas ja üheselt naiselik. Selleks, et olla tähenduslik Nende seas, ma ütlen siiralt ka minu tunde eluseliseksbekkantsekspiristamiseks rohkem. Ja oli eeldas selle lõhe ületamiseks kompetentsi, seda kindlasti, kuid vormikeel oli selles nii keeruline, vaata ei suutnud ühekordse vaatamisega Nasvalt läbi murda. Ja nüüd on siis põrgupõhja. Laastus mis, millel ei ole jõuetust, minu arvates. See on seni talletatud ja otsitud ja leitud väljendusvahendite kasutamine sügava teatrivaatajate kõige laiemate kihtide jaoks momendi oluliste, väga olulise sisu selle teesi tõestamiseks, lubage siis lõpuks vaadata põrgupõhja vanapaganast toominga enda seniste lavastuste kontekstis. Vaatlusel hämmastavad mind kõige rohkem see kuidas nüüd tagasi vaadates eelmise neile lavastustele tunduvad äkki kõik teatud mõttes visanditena etüüdi täna põrgupõhja jaoks on muidugi ainult nii retrospektiiv, sealt muidugi keegi lavastusi retrospektiiv, seal see on, ma võin enda kärgne, sellise eksperimendi mõttelise eksperimendiga neid näinud endaga täpselt samasuguse eksperimenti teha. Ma mõtlesin, mis kerkib esiesimesena sellisesse kujundlikku mällu, kui meenutada Tomi vöömisele. Laseb, suudan, ta kätkeb mällu see rahvaluule, rahvalaulu orgaaniline täpne ühendamine lavastusega see on ka põrgupõhjas olemas. Külvikuust kerkib mällu köietrikk, olavik ja Raine loo köiel, see tähendab tegelikult heli, lavavõimaluste ja muusika suurepärast ärakasutamist, suurema valguse valguse muusika tähendab ja lava. Ja selle otseseks järeltulijaks on ju minu arvates, noh siis vähemalt see suured puhtad valged toas ei afist, kerkib mällu näitleja osa, näitleja välise käitumisjoone võõritamine, ebaharilik käitumine millega füüsilise tegevusega antakse edasi sisesisemises sisemuses toimuvat. Noh, siit on ju selle saapa nobe täpselt sel põhimõttel nagu loodud, kusjuures on. Tähendab jah, objepiaga Haravale kohati musketärid Yana kerkib mällu polüfoonilise kujundit tähendab üheaegselt erinev tegevus erinevate näitlejate poolt, mis nagu summeerub mingiks uueks uueks kujundiks ja siin täpselt samuti, et põrgupõhjast seda näese tegelikult tähendab muidugi rääkida ei saanud ütelda, naiivne, aga see näitab seda justkuivõrd. Tooming on kindlakäeliselt loonud oma omalaadi ja kuivõrd oskuslikult ja kokkuhoidvad, kasutab ta ära kõike seda positiivsest, mida ta seni on leidnud. Mis siis juurde on tulnud? Nüüd lõpuks julgeksin tsiteerida iseennast. Artiklist mõtteid seoses väitis leiutada Domingo meetodi proovikiviks oleks Väärt teose lavastamine põhinenud, millega lavastaja siis kokku puutub, on tema laadi, väheneb psühholoogiline dünaamilisuse. Mida hakkaks Toming peale teosega, milles karakterite üheplaaniline avamine oleks juba liiga jäme lihtsustamine selguski, mis siis Toompeale hakkab. Lihtsustatakse eel vaid üheplaanilised karakterid. Selles tänases lavastuses. Sügavast selle kohtuniku ametniku, kõigi nende karakterite selline andmine omab minu jaoks väga sügavad, sellist sotsiaalset mõtet nüüd dünaamilise psühholoogiaga karakterid on loodud väga tugevasti tugeva psühholoogilise realismi. Toominga lavastus, kus lavastaja idee jõuab meieni suures osas ka näitleja kaudu, tähendab näitleja ei ole nagu ja mida tuleb nagu ümber teha niivõrd näitlejad, vaid orkestrandid. Tänu selleni jõuab see idee mees äkki ka ratsu karatsionaalseteid pidi kaotamata peaaegu mitte midagi sellest tohutust emotsionaalsust, mis oli väikese viorpisi võimekate Reana. Ja mulle tundub, et taanlane on nagu mingi põhimõtteliselt huvitav, võib-olla hüpoteetilise juures minu jaoks välja mõeldud, ma teati tunne tulemuseni et muuta teatri huvitavamaks teatrite atraalsemaks, tambi vabamaks, emotsioonikamas polegi primaarne panna näitleja uutmoodi mängima. On vaid vaja panna head näitlejad tõepoolest mängima. Ja nende ümber lavastaja, aga luua vaatajaid täiendavalt mõjuta emotsionaalne atmosfäär. Ja Toming, nagu on vist üle saanud sellest režissööri jaoks tavaliseks Norterisesse lööks eriti kurtmised näitleja üle on jõudnud nagu mingi lavastaja materjalistliku materialistlik rahastamise aluse. Nii selles mõttes. Lavastaja tuleb lihtsalt lava Tade lavastuse ja luua olukord, sellised tingimused, kus hea näitleja peab hästi mängima teistmoodi ei saa seda teha. Selle asemel, et lihtsalt näitleja teadvust, mõjutades talle igasuguseid teooriaid jutustav ja loodab loota, et sealt midagi siis peaks. Lõpuks tsiteerin vähesed. Lähedal toomingas, kui näitlejast rääkinud mees, kes käib mees, kes saab kõrvapiiranguid, justkui näitleja. Sama kehtib minu meelest vabastaja puhul, ta on rääkinud seal nii. Ja nii muutub toominga leidude rohkust pikapeale väsitavaks, ta kuhjakus peaks süvenema, laseme mängul valitseda, tema peaks mängu valitsema, oma impulsse kuulatama, valima keskenduma. Vaat see oht enesepiiramise raskused nii fantaasiaetenduse pikkuse osas on looming on alati olnud minu arvates, aga selles lavastuses on ta seda suutnud õnnelikult vältida. Oleks huvitav fenomen. Põrgupõhja uus vanapagan tundus minu jaoks kõige pikemana ja kõige kohati veni vana veniv omal ajal, ma pean esimest korda kontrolletendusel. Vahepeal ei ole midagi muutunud, aga sina seda ma ütlen, et kõigile, kes vaheajal juba rääkisid, et veniv talvest huvitav fenomen, lihtsalt kui meie esimest korda etendust vaatama, siis on ju alati huvitav, mis edasi saab, mis edasi saab, aga siin ei saa, jaluta üldse mitte midagi. Aga teinekord, kui ma vaatan, kui oli juba selge, mis siis juhtub ja mis siis edasi saab neil annetki aetud tahtmist neisse kujundisse sisse elada ja siis meil Tofti hoopis teine ajatunne tekib hoopis teistmoodi jama. Julgeks öelda, et Veli Joonatan, pommin, tal ei ole see nii korderend, aga nüüd ma kuningas ja selle peale pele Joonatan ja ma olen mitu korda näinud. Nii et kui ma veel kord vaatama lähemalt tundma, siis tunnen. Ja lõpetaks siis sellega vat neligioonatoniga juhatan, on oluliselt seotud põrgupõhja, vanapagan, aga kunstinõukogus üks seltsimees ütles nii et kui kujutada usklikuks saamist siis ma noh, et kui ma tahaksin kujutada usklikuks saamist, siis ma kujutaksin seda nii, nagu on, Eestis oleksin Veli Joonatan, Laas. Mõttetud positiivses mõttes, Veli Joonatan on tõesti lavastada ärkamise. Ja selles mõistes ole midagi religioosset, tingimatut, religioosset, samuti kasutusel psühholoogilise kategooriana vene keele progressee ja eesti keele midagi seal usku pööramine aga kurjust ära pööramine, aga seal psühholoogiline seisund, pööramine, ärkamine. See on seisund, kus, mille käigus isiksuse sisemaailmalõhestavad vastuolud äkki lahenduvad tekkinud isiksus saavutab tervikluse, tekib vaimne ümbersünd, omandab sisemised veendumused uues tões ja äkki hakkab ka seda sellele maailmale vaatama läbi selle uue veli Joonatan on minu arvates sellele ilule, tähendab.