Kui meie keskel oleks mõni Janseni või Hermanni aegne pillimees, ütleks ta. Mis tänapäeval viga muusikat teha, koolitatud heliloojaid, kirja ja pillimehi kõik kohad täis. Siin juubeldas 50 aastane konservatoorium ja 25 aastane Tallinna muusikakool Tartus poolesaja aastane muusikakool. Laste koolidest ei maksa rääkidagi, kõik nimetavad uhkelt sadadega neid spetsialiste, kellele nad hariduse paberi kätte on andnud. Kui meie maarjamaal möödunud sajandil muusikat hakkasime tegema, ei meie siis teadnud, mis riistapuu see spetsialist professionaal niisugune on. Nii räägiks meile Janseni aegne maarjamaa mees. Tänapäeva muusikakultuuri eestvedajaks on viis kuni 10 ja rohkemgi aastat tarkades koolides tudeerinud ning tuhandetesse ulatuv professionaalide armee. Möödunud sajandi muusikakultuuri raskust kandis oma õlgadel rühmake diretante iseõppijaid. Kelledest autoriteedid olid juba needki, kes siinse kooli õpetajate seminaris vähesel määral klaverimängu ja helide kokkuseadmise kunsti olid õppinud. Meid erast õhtut sisustaval keelemehel doktor Karl August Hermanni polnud aga sedagi vähest haridust. Oma haridusest räägib ta päevikus, kust loeme orelitunnid 16 ja armu. Nii õpetuse tunnid sain ma Sevangi käest, kes organist on Oleviste kiriku pääl. Viiulitunnid 16 sain Johansoni käest, kes üks mängumees Tallinnas on. Klaveritunnid sain klipi käest, kes teine forte pianist terves linnas on. Kui siia juurde arvestada mõned näpunäited Põltsamaa kooli õpetaja Martin Wilbergi käest ning korra Rubensteini härra juures jutul käimine, nagu ta oma päevikus kirjutab, siis see ongi kogu doktor Hermani muusikaline haridustori diletantide õppija, selle sõna kõige otsesemas mõttes. Aga see dilettalt oli mitme laulupeo üks organiseerija Eesti üldjuhtidest, mees, kes varustas laulu ja pillikoore nootidega. Nende arv ulatub 1000-sse. Ta korjas ja andis välja umbes 2000 rahvaviisi. Kirjutas viiulimängu ja komponeerimise õpetuse kirjutas mõnedki tänapäevani elama jäänud koorilaulud ajalehe toimetamisest, salmide seadmisest, ilukirjanduslikust, keele teaduslikest töödest ei maksa rääkidagi. Ja mis veelgi üllatavam, see diretavalt iseõppija andis 13 aastat välja muusikalist kuukirja laulu ja mängu leht. Fakt, mida meie professionaalid kadedusega konstateerivat, sest neil sellist kuukirja ei ole. Herman oli tretton nagu enamus tolle aja muusikuist. Aga neil diletantidel oli üks suur pluss, mis paljudel professionaalidel puudub. See oli ennastohverdav ja teisi nakatab entusiasm. See oli Eesti asja edendamise entusiasm. Muusikute ja kunstiinimeste keskel ringles raha tollal õige harva, harva kui mõni kopikas muusika eest ka muusikategija taskusse tuli. Ja kui tuligi, siis elamiseks sellest ei piisanud. Ega muidu Karl August Hermann ei kurdaks, et 10 aasta töö eest peab ta hambad varna panema. Et kui koorijuht kolm rubla saab, siis seda peetakse ülekohtuks ja Mozart pidi 35 aastaselt nälga surema sest ooperite sissetulek läks lauljatele pillimeestele. Et nii on ka Hermanni ja tema ooperiga Uku ja Vanemuine. Sellest hoolimata oli nende diletantide energia ja töövõime otse ammendamatu eesti pasunakooride isa Taavi tuttu. Virkaus toitis oma peret, kooli õpetajaameti ja põllutööga. Eesti pillimängu edendas ta entusiasmist. Komandeerimist võistlusi tollal välja ei antud, öö ja päevarahasid ei makstud, aga sõitis mööda Eestimaad ringi ja aitas kor Hiiumaal, kord Pärnumaal siis Kaukaasia eestlaste juures pasunakoore ellu äratada. Ta kutsus oma initsiatiivil pasunakooride juhid Tartusse kokku, õpetas neile pilli puuma, takti lööma ja nooti tundma. Muretses Saksamaalt Peterburist. Pille kirjutas käsitsi nooti ümber ja kui teadmistest puudu tuli, sõitis maavillase vammuse ja tükati saabastega entusiast linna saksa soost asjatundjate juurde nõu küsima. Viies saksale vaevatasuks mõned kilud sealiha või korviga kala mune. See töö, mis too Tyled pantentusiast Eesti asja edendamiseks tegi, on rahvaloomingu maja instruktori ametikoha vääriline. Palgaga 100 rubla kuus pluss komandeeringuid. Karl August Hermann sai oma eesti asja edendamise entusiasmi esimeselt laulupeolt. Oma päevikus kirjutab ta, olin seekord alles pool poisike, kaheksateistaastane aga armastus ja osavõtmine Eesti asja vastu ja ei andnud mulle rahu laulupeolt ära jääda. Kaunis oli näha, kuidas Jansen ja kuningaid kordamööda laulujuhataja paikastusivad ühendatud suurt pidu koori oma taktikalises pidasivad. Mina seisin kuulajate hulgas, mu süda tuksus rõõmust ja tundmusest, et mehi oli, kes ka Eesti rahva peale mõtlesivad. Eesti asja edendamist pidas Herman kui valgustaja helilooja oma pühaks kohustuseks. Tema ühiskondliku tegevuse raskuspunkt langeb möödunud sajandi viimasele veerandile mil pärast Aleksander teise tapmist olud rahvusliku kultuuri arenguks olid äärmiselt ebasoodsad. Ühiskondlik mõte oli ahelais, laulmine loodusest, armastusest ja teatud piinega isamaast oli aga Vaba Hermanni kui valgustaja peateemaks saaki, muusika, eriti aga rahvusliku koorilaulu edendamine. See teema läbib punase niidina cadema laulu ja mängulehte. Ta kirjutab seal. Laul ja mäng on enamasti see võim olnud, kes ka meie rahvast enese, rahvuse tundmisele ja isamaale on äratanud, nagu ta eesti vapraid esivanemaid vaimustas ja ennustas. Jaagu vägev ja võimuline laulu vaim ka edaspidi meie sekka õhutagu ta vabaduse ja Isamaa-aluse meelt meie hinges lekkima. Teises kohas lõpetab Herman ka meie peame oma eesti laulsid laulma, Komeist lugu peetakse. Kui me kõik laulud võõraste rahvaste käest võtame, siis jääme küll paljaks, võõraks, varjuks, parem enese Hagana kui võõra võileib. Rahvalaulust rääkisid ka paljud tolle aja rahvajuhid ja teised kultuuritegelased nende hulgas ka Johann Voldemar Jannsen. Viimane saiaga rahvalaulust hoopis teistmoodi aru. Ta kirjutas järgmist. Aidu Raido, hellad vennad, külaneiud, noorukesed ja muud nende samatud nimetatakse ka lauluks, aga ei õrnalt sõnapikkustega õiget viit ei aru ega otsa sõna sealt teine pealt kokku pandud nagu paigatud torupill. Ja see peab laul olema. Igal mehel omad sõnad ja oma viis. Teine kääristab ees, teine kaagutab järele, sagedasti kolm-neli korda ühtainust sõna. See peab siis laul olema. Seesugust laulu võib kõrtsi ukse ees ja külakiige peal kuulda, aga ta paneb kõrvad huugama ja ajab nagu suitsuving pea valutama. Firma saab oma suure kaasaegsetega võrreldes rahvalaulus taga hoopis teisiti aru, ta kirjutab. Rahvalaul on rahva iseloomu puhas peegel. Tal on võim neid isemoodi tundmusele äratada. Tundmisele, millele võõras laul meid äratada ei suuda. Pidevalt teeb ta üleskutsed rahvaviiside kogumiseks harmoniseeritud, kirjastab neid, ennad kooridele, kättesaadavad oleksid. Meie mõistes olid tema rahvaviiside harmoniseeringud ja enamus tema mitmes ajalisest koori lauludestki primitiivsed. Aga need polnud enam võõrad laulud, nadolid, eestlase poolt kirjutatud laulud paljude aluseks eesti viisid eesti luuletajate sõnad Eesti oludele vastavalt kirjutatud ja nagu ta isegi ütles parem enese Hagana kui võõra võileib. Hermanni. Kuid diletandid seisukohalt võttes oli kolmeteistaastane laulu ja mängulehe väljaandmine suur kangelastegu. Pealegi kui see ettevõte majanduslikult vähetasuv oli. Aukartust äratav on seegi fakt, et enamuse laulu ja mängule artiklitest kirjutas Deletant Herman ise. Ja millest seal kõike räägitud, artiklid, mis ülistasid muusika ilu ja kutsusid inimest laulma, sest inimene, kes laulab, ei ole hukka läinud, nagu ta ütles siis ülevaated Eesti ja lääne muusikaajaloost, kuulsate heliloojate ja interpreetide kirjanduslikud portreed, novellid muusikast, muusikuist, instrumentide õpetus, muusikaliste terminite seletus, harmoonia, õpetus, anekdoodid, ülevaated Euroopa kaasaja muusikast. Eriti rikkalik oli laulu ja mängule informatsiooniline osa. Ta andis hulgaliselt üksikasjaliselt lühiteateid nii kodumaa kui ka vene ja Lääne-Euroopa kaasaja muusikast. Heliloomingust interpreteerivad kunstist. Peab kurvastusega nentima, et meie muusikahuviliste ja professionaalide käsutuses sellist rikkalikku eestikeelset kaasaja muusika informatsiooni ei ole. Muusika kõrval pühendas Herman humalee suurt tähelepanuga luulele ja kirjandusele. Rääkides Lääne-Euroopa ja Vene suurkujudest, Schillerist, Götest, Sheczpirist, taantest, Araabia hindia, Hiina ning pärsia luulest ja muidugi mõista ka Eesti kaasaja noortest pojettidest Anna haavast kaleedualt süüdist Eesti noortest heliloojatest Türn puust Aleksander lättest Miina härma-st ja teistest Karl August Hermanni kutile. Plaadil oli veel üks eelis võrreldes meie ajastu professionaalidega. Ta oskas rahvaga rääkida suvatses ja oskas laskuda lugeja tasemele. Ei koormanud lugejat üle tarkade terminite abstraktsete mõtetega. Ta ei rääkinud lugejast mööda, vaid rääkis otse lugeja südamesse. Ta ei tahtnud oma lugejaid ühel hoobil targaks teha, vaid ta püüdis neid vaimustada innustada. Seda luges ta esimeseks ja kõige tähtsamaks ülesandeks. Kui ta suutis lugeja hinges leegi nutma sütitada, siis seda inimest pidas ta kunstile ja eesti asjale võidetuks. Ta kirjutas, rahvatarvidus nõuab ühelt kirjalt, et selle sees olev õpetuse tuum peab lugejale arusaadav olema. Siis võib sellest see kasu tulla, mis tast tulema peab. Ajastul, mil tegutses Karl August Hermann, domineerisid tunded. Siit tuli ka vast see, et tema väljendid olid ilutsevalt liigutavad, sest selliseid nõudis aeg. Muusika oli tema järele, see, mis ulatab südant, paneb rõõmul rinna tuksuma, teeb kivikõvad südamed soojaks. Lauljaid nimetas ta laululinnuks Jasmine õieks. Heliloojaid, ilu, helide sünnitajaks, helide võimu vägevaks ilmutajaks. Suurtele heliloojatel ja interPlettidele lähenes ta suure aukartusega, nagu oleksid nad üliinimesed või jumalad. Oma kirjutisi alustas ta õhkamisega sellest, kui suur see või teine kunstnik on ja kui vaesed on sõnad, et selle imetegija tööd ja tegu kirja panna. Oh kui lihtlabane on see nimi, prantslist kaks ainukest lühikest ühesilbilised sõnad. Ometi on ta ilu helide valla suur valitseja. Beethoveni biograafiad alustab ta sõnadega, kes jõuab küll helide võimu kõrgema ilmutaja elu nii lugejate ette kirja panna, nagu seda tõesti tarvis oleks. Jah, kes jõuab sellise pateetilise tund avaldusega loota tol aja naisesse lugejasse üleva meeleolu süvendab seda artikli käigus ja tunnetele erksalt reageeriv talupojalt või tüdruk panigi raamatu kõrvale sügavas veendumuses, et kunst ja muusika on jumalate asi ja muusika kaudu saapa rumal taluinimene üle paradiisi, värava, kunsti ja ilu helide võluaedadesse vaadata. Et lugejaid just selliseid emotsioone on üle elanud. Sellest räägib ka Juhan Aavik, kes kirjutab. Kõik need lood panid lugejate meeled muusikaliselt mõlkuma. Neid armastava soojusega kirjeldatud luulelisi lugusid lugedes tundis mõnigi omas hinges vaimustuse värinaid ja leidis neist enda muusika harrastusele esimest äratust. Sarnase meeleolu tekkimist. Olen nii mitmedki kuulnud ja võin seda ka oma isiklikkude kogemuste järel kinnitada. Karl August Hermanni kui diretandi ja helilooja elude viimaseks muusikaliseks akordiks oli tema ooper ehk laugeldus Uku ja Vanemuine. Autor nimetab oma ooperit eesti esimeseks suureks helitööks. Ajaloolist tõde silmas pidades peab aga märkima, et mõned aastad enne lauljaldust oli ooperinimega Sabine kirjutanud Artur Lemba. Kuigi see teos professionaalsest aspektist lähtudes oli meisterlikku kui Hermanni lauredus, ei pidanud tolle aja vanema generatsiooni eesti rahvusliku kultuuri patrioodid seal teost eesti ooperiks, kuna selle sündmustik ei põhinenud eesti Aniastikul ega seal polnud kasutatud ka Eesti rahvaviise Misest. Et selle autoriks oli eestlane. Diletantide ajastu poolt püstitatud mõõdu andis aga välja Hermanni lauldust, sest selle tegevustik põhines eesti metoloogial. Selles oli mitmel pool kuulda eesti rahvaviise värsid olid kirjutatud eesti mehe poolt, mis sest, et seal ka mõned saksa motiivid ja saksa viisid sees olid. Rahvaviisideks nimetati tollal kõiki neid, mida rahvas laulis. Ooper nägi rambivalgust 62 aastat tagasi. See on 1908. aasta sügisel. Teost mängiti Tartus, Tallinnas, Narvas, Peterburis. Kokku anti üheksa etendust. Huvitav kultuuriajalooline detail on pärit Tallinna etendustelt. Üks leevenduse peategelastest oli haigestunud. Herman pöördus asemiku leidmiseks August Stockmanni poole, kes sooritas tüseda häälega noormeest Benno Hansenit. Viimase enda sõnade järele olevat see roll olnud tema esimene publiku ees ühtlasi ka esimene honorar 10 rubla kahe õhtu pealt. Nagu ajakirjandusest selgub, võetud loodeldus kõikjal juubeldustega vastu. Ainult noor Mihkel Lüdig, kes tol korral Peterburis tudeeris ei olnud teosega rahul. Ta kirjutas Postimehes teravatoonilise artikli milles pidas lauljaldust primitiivseks, millel pole ei ooperiga ega valitud kunstiga midagi ühist. Ooperiarvel osutatud omatsioone pidas taga harimata maitse tunnusmärgiks. Lüdigi resoluutne artikkel kutsus esile mitu vastuartiklit. Eriti tõsiselt võttis kriitikat Herman ise. Ta kirjutas Lüdigile pika vastuse. See diskussioon lauludes ümber oli traagiline epiloog Hermanni kuid diletandi ja eesti patrioodi suurele elutööle. See oli kahe põlvkonna üheaegselt uhke ja haletsusväärne vahetus, mille mõistmisele Herman ei küündinud. Uus põlvkond tormas uute moodsate relvadega lahingusse kultuuritandril. 1905. aastal ilmus suitsu luuletuse kogu elu tuli mis pani venestuspoliitikas tardunud südamed uute rütmide järel tuksuma Neis äsi, tule hõõguvate süttes ja vasaralöökide rütmides sündinud raudseid aktsente ruttasid noorema generatsiooni esindajad, professionaalid tobias ja lätte muusikaga ühendama, tagudes pihuks ja põrmuks diletantide epohhi arusaamad. Siis tormas lippude lehvides uue Puhhi elu tulle rühmitus Noor-Eesti. Mart Saar kirjutas 1908. aastal soololaulu must lind, mis oma helikeele uudsusega sobib rohkem meie ajastu Ekspressiivseisse Tyson Anssidesse kui Hermani epohhi lõtva linnulaulu ja Oja muina järele romantikasse. Aastal 1909, kui suri Herman, ilmus Mart Saarekogumik koorilaule, kus rahvaviiside käsitlemisel puhusid Hermanni hoopis tundmatut tuuled. Diletantide aeg oli möödas, algas professionaalide võidukas rongikäik. Laugeldus, autur aga elas eelmise sajandi magusaid unelmaid, mil teda kui aate venda kultuurijuhti kanti kätel pandi pähe. Loorber pärgasid Vanal Halibaisele Hermanil jätkunud pilku ümbruse mõistmiseks. Ta imetles iseennast. Siitlase valus dissonants, millega Herman oma suure elutöö lõpetas. Tulles veel kord tagasi Janseni ja Hermanni aegse pillimehe juurde, kes rääkis, mis nüüd viga, muusikat teha, koolitatud heli ja kirjaseade kõik kohad täis. Pillimehed ja lauljad pistavad rinda maailmameistritega koole kõik linnade alevit täis. Ja laskudes käibetrafaretti siis, kui esimese laulupeo ajal oli meil nii palju pilli ja nii palju pillimeest siis möödunud 100 aastase juubelilaulupeol oli meilt nii palju pilli ja nii palju pillimehi. Aga muusikalehte meil ei ole. Selle saamise ja toimetamise kunsti peame veel diletandilt Hermanilt õppima.