Keskprogramm. Tere õhtust. Hingedepäeva õhtuks luulet valides leidsin Aino Kallase luulekogust igaviku väraval. Minni nurme tõlkes niisuguse eleegia. Hüvasti jätsin ma kõik suvise sära ja lõõsa elu, su armsuse kannid ja saagid, mis sain. Oh luule, mu kaaslane, truu, kui sina mind saadad. Sõber, kui üleminud, viid surma jahedast voost, peatad kas väraval sammu, kui seda sult, palun lubad mul viimast kord veel tagasi visata, pilk muredest üle, mind vanasti aitas su lohutav vaprus veel mulle vastu, kas kajad, kui tundunud on minu keel, lahkuja palvet sa kuule, oh luule ja talleta selle vaev, kes peatselt on muld ja põrm. Luule võib lohutada. Luulel on puhastav ja kirgastav jõud. See on meie tänase saate usk. Igal rahval on omad leinalaulud, itkud eleegiad mis on ajendatud kogu rahvast puudutanud valust. Kaotustest ja suured luuletajad on sõnastanud oma isiklikud leinaelamused. Nii et veel aastakümneid hiljem lugejate südamed ikka vastu kajavad. Eesti luulest tuleb arvatavasti kõigil kohe meelde Gustav Suitsu kerko Kell või Marie Underi tsükkel pärast ema surma. Paul-Eerik Rummo läbi talveluulet tema mälestuseks. Ernst Enno-l on luuletus vanaisa surm, milles lahkumishetkel lumised puud õitsvate õunapuudeks muutuvad ja kujund surm heinale sõidab. Küliti Rees on vägev ja väga eestilik. Ma olen oma käes hoidnud ja lehitsenud soomlaste välja antud luule antoloogia, et mis on just leinajatele mõeldud teadmises, et leinavalu tuleb varem või hiljem. Meil kõigil kogeda Täna õhtul kuulame meiegi kõigepealt Hando Runneli luuletust. Luuletuse pealkiri on mind varia vana põhjataevas. Edasi kuulame Uku Masingu kaht kaunist pala. Esimene on itk isale ja teine pikem luuletus mitmeosaline Helmile mis on kirjutatud surnud poole mälestuseks. Seejärel väike kimbuke Bernard Kangro luulet. Ja saate lõpetame Ernst Enno loominguga. Lugema tulnud Lembit Peterson. Nõlva varia vagur taevas. Niikaua kui mul on see Varjuks lagi pääl? Maja viimaks nii väikede, teil pole ust ega akent seal näha taevast või minna õue siis, kui mühiseb sula tuul. Kurta põuda ja kuulda kõu RNA õitsades. Heinakuul. Vaata korra veel sooja päikest, saart, mis puhtam kui pestud kuld. Varsti katapsud tuba, väikest liiva ja kruusaga vaidlev muld katab lauge ja langeb silma. Juuste valgete lauku Soeb temast läbi ehk külma ilma palveid. Katke vailt huulilt. Vaevlevad ikka Ehal ennast vangideks mullalees. Oh, kui oleks mul kaasa panna oma loits, millest ruumi saad kusjuures metsa või mererannamäe rohuga heinamaad Kas nüüd Helmi kuskilt kaema appi saad tulla, kui sa veel pisutki teada, Liba, vabasta seesami jutu. Mäletad Kingsat Marufi, ta õnnetud pagemis ruttu õela moori eest või alandeeni leidis, kes, kulla kõrbete tagant. Oh, kas sa mäletad veel, tüdruk, väike nüüd jäädavalt senisel teel. Ütlete mulle, kuidas lugu või muuta, nii et ta sinule meeldib. Sest sind ei takista pidu. Ega sa tolmata uimaseks haiguse naljale idu, milles uhkeid tähegi uskuda suuta võimatu, tundub? Oh, kui sa mäletaks veel puhusini, jutus õitsevad veel. Öelda, kui ma oskaks, mida mõtlema peaksid ühegi sõna, sest kõigest, mis otsekui rändlinnutiivad tiireldes ilusid maailmast jällegi minema viivad siis ehk õigest väravast aeda hiilida, teaksid keerisest pääsnult. Oh sa mäletad veel, kuidas siirime, mõtlesime. Läinud paljugi meelest väikese südamed avadest ajal, mil olid sa ise veel mitte võõraste soovitulta väe täpi kaardama pise nagu teised enne sind. Ent kui sa tõuseksid neelest lõhnava puuna, kas sa siis mäletaks, kuidas võidame, jooksime kodusel teel. Väga püüdsid vanaks juba mõtetki, täitsid tunnetest, mida siis soovidest. Kes aga paiskas kasukad vahelt Zolt ennast kuulama, raiskas muinasjutuks taas, kelle päevadest heitsid nägema ulme. Oh, kas sa mäletad veel mitut lugu siis mõtlesid pimedal teel? Missuriisida Ma ohkas siiski mu soovid. Ootaks, et keegi mind tulevat. Kas siis seal lootus ei veere? Taevasse jääda, võib Ahas ja rohekalt naeratav Meere nooleks selle saare poole, kuhu tööluses Loovid pärani puri. Iial kas mäletad veel? Nägin esmalt sind viimasel malli seal teel. Nägu vastu akent, hall on kirst, jahe, sul on küll nüüd juba tõuse säält viivuks naera surma, huuled paotunud õie tiivuks nagu muiste, harva siis kui süda lahe. Vaata sellest õhtus, mis veel soe ja mahe. Naeruseda, millest eal ei saanud aru, kus ma teda näinud, miks ta tundus ilus ajas meenutama midagi, mis ilussasse mõtted huvisamast, tüdinud taru, kui ta ümber voogab kevadõite varu. Kui sa naeraks nüüd ehk saaksin pisut aimu ivakese kõigest, mis ta öelda tahtis, millist reht ta hetkeks minu soove. Kas ta päästa, mõtle tahmast, mõnda vaimu, taipas hämariku õhus käivat surnud kaimu. Kõneleda valgusest, jonnist võta kinni, temast raske on veel raskem, aga jõuda just su kõrva juurde lõbusega muisse taiast loomin ennast ära tõtta, aega on tund tõusta pole une taga, tema on ju neid, kes enam eal ei maga. Kuid ei saa ju pärida nüüd kuulutajalt, kas ta ikka veelgi tahab sama juttu? Vaja oleks väga, sest ma jäänud uttu arvamist ei kuule verelöögiga Pealt laisast mõnust, rauguse ja unerajalt. Olen rumal väga sõnade suhu, mis Machillukesi öelda tahaks sulle, nuid poetan hallaoht vaid seebimull ja mu hingusi jäika rahu Sult ei puhu küsideski jutti katki, kuhu sa ei vasta kuidagi või naerad praegu siiski kuskil nii mu lootusetud püüdu kuskil. Aga seal kisa ei kuule hüüdu, kus ei ainus täituv sooviga praegu ainult sinu naeru, et siin ilmaaegu oh, kus oled, see ju enam pole sina, kes siin kirstus külmand. Ja kui mitte seegi, kelle rõõmust olla, hoian endas leegi väga väikse, ehk veel, kui kord lõppen, mina kõvemadest hakkaks niiske, valge lina. Sina ihkasid lund. Ta vajudki tasa kuuse oksile, milledel libiseb regi. Ons see viimne rõõm kõigest, mis sinule tegid? Laen, laskudes põlvili ees lapseeosa? Vaata kodusid, Kilgust veel ilusalt, nõnda pole kumbki meest näinud. Ta halli ja valget. Ikka tolm oli liiga ja kõledad. Kalgetuiskus segas naermamad päevagi, mõnda sina ihkasid lon. Kas näed roosakat vaipa, enda põetud veel hekil nüüd sombases õhus puhtaks tuulduvat? Olla võib, sina ei taipa, kes mu silmil udu ja pisaraid rõhus. Sina seletad vist kuigi muuks ta ehk arvad, aga ma olen segasem kurbuse varjust. Mõttel lamburit pole ja tundeilt, eks karjus suhu takerduntakjate kisused, karvad. Lääne pika ja unise lumega rada. Jätta üksi sind otsima kadunud koduelt, kas ollagi saad, kas sind surnute rodu viimaks tüüta? Kiusakas vada? Pöördu kohe siis endiste maalt tuulu siia lõõtsub nagunii küsida ei luba vaja ainult seda, mis tähile. Rada pikeneb, hallimalt, laguneb leina, sulab seda, mis tegid, kui muiates läksid juukseid lükates silmiltris virgad, kuid taksid kivisakidel vastu suurte leppade seina. Hääle algusest. Meelde, kes kutsuks küll kõike, mida mängisid eluks, elasid mänguks päevad kasvanud mõtteile, lademehiks, ränguks, aidamade, meil kattuvad viimse Suhhik. Enam saanuks me vaadata ootavailt teedelt palju helbeseid päevi ja kevadel rõõmukilde säravaid toonuksin metsade leedelt sulle ainsale, kellel neist oli veel rõõmu. Variseb viimseid terribel vihust. Kuid seda, mis hoiad omaks, ei alla nii kergesti pihust. Kuid sinu kinni pigistatud pihus on vastse hommikus seeme. Kui sa oled veel alles Kui sa oled veel alles seal kuskil ja vaatad, kuidas kevade tuleb siis sa mõtled minu pääle. Mõõtmata kaugel on meie kevaded, sinilillede, pääsusilmade kullerkupud, kevaded kes ulatub neid enam nägema. Ainult sina, sina näed, kuis oma näo pöörad suvise pööripäeva poole ja minu pääle mõtled. Sest mina olen see, kes tuleb su juurde suviharja päeval ka 100-lt maalt, kust muidu iialgi ei tulda. Tasaselt voolab vesi all kopliojas hiljukesi. Sil vaevalt veel püüab kaduvat Kumagaasikud, aga. Käivad kaskede tüved hämaras öös koplisse jooma. Nii. Nii lõppese kõik. Kudunud tabalguse särki aastate 1000 kandnud ta vangide märki ja tahaks oleks nutt. Vennake kes mullas on, on mullalaps. Nii väike kodujahist. Siin seal on elu, keskrändavaid, südame haudu. Kaudu see muld meid armastatest. Vennake imelik olla, kui tõesti muld seal kõik nii armsaks saab, siis. Tundub, kui ohkaks kõik sügaval mõistmata sõnu. Tundub kui marjaks kõik 1000 veel maitsmata mõnu. See on küll nii emakse viis. Sest murest muld üleni must Kui mõni võiksin, kui temagi armasta. Kui ma kuid temagi võiksin kasvata Vend väljas ei hoolita sust. Vennake naljas valuutaks higi, sind veel püsi, et avaneks tee. Aastatud tuhast, kui näeksin, Misemakse mure on loonud aastatud 1000, kui tuuled. Ootis ikka Ootis ikka kuskil tuks tuks, stopp, lootis ikka lootis. Kui sa käisid siin. Seal võisin meelitada meelitada, et sind nii vii, ikka viia kaugelt ringi taga sissi ikas siia, et sa iga ringiga, kuigi sa ei taha välja, pead kasvama vanast, jätma maha nagu tigukarbiidi, et jälle uus, kuidas jõuda ikka edasi iseennast, luues üles iseendasse, oma koduõue hingeelu templisse, sügavale põue kus põhi lahti laeb. Me kuulasime Hando Runneli Uku Masingu, Bernard Kangro ja Ernst Enno luulet luges Lembit Peterson. Saate muusikaline kujundaja oli Silja Vahuri.