Koda ema oli oma nooruses ja keskmises vanuses kogu aeg mõisat teeninud. Nii et võis imestada, kuidas ta oma elupäevade lõpul Nasvale sattus. Siin väikses toas oli neil ju isegi kitsas, aga lugu oli nii, et koda ema oli juba enne siin olnud, kui Jaan ja Leenu oma suure lastekarjaga tulid ja kuhu nad siis vanainimese ikka pidid ajama. Pealegi niisuguse hea inimese, kes ka paremaid päevi oli näinud. Koda emast see jutt algab. Aga õigupoolest on temal enesel siin vähe tegemist rohkem juba tema tütrel, kes sügisel tuli talle järele, et ema enese juure viia. Tütar näed, oli saanud mehele, kuigi ta enam väga uus ei olnud nagu sauna. Mart oleks ütelnud ja oli hästi mehele saanud. Oli see nüüd kõrtsimees või koguni hoolender, kes seda nii täpselt teadis? Tal olid natuke Saksemat riidedki seljas ja nööpidega saapad jalas. Ta oma keelegi oli ta jõudnud juba raamatu järgi ümber seada. Nii et oli päris ilus kuulata, kui ta rääkis. Ja lahke oli ta ka laste vastu muidugi. Sellest oli kohe näha, et koda, ema tütar. Päris kahju nüüd, et viib selle ära, enne, kui see pooltima juttudest on saanud ära rääkida. See oli niisugune hull sügisene aeg veel pealegi. Vihma küll ei sadanud enam, aga tuul oli nii kanget, ajab või sea püsti. Kuidas nad nüüd lähevad pikale teele, niisuguse ilmaga oleks võinud pigem lumeteed oodata. Oi jah, ütles koda ema. See viimne teekond seisab meil kõigil veel ees ja ei tea, missugune jumala ilm siis on. Mis nüüd seda rääkida, see tuleb ilma rääkimatagi, ütles Leenu. Vastu õhtut nad sõitma ei hakanud. Nii et tuli nüüd viimne öö veel õieti kitsalt läbi ajada. Noor Juhan ikka veel noor Juhan, kuigi neil vana Juhanit majas enam ei olnud, saadeti õlgi tooma. Ei tea küll, mis peaks niisugusele külalisele süüa andma? Küsis Leena pool valjusti. Kas nüüd külaline seda kuulis? Koda ja ma küll enam ei kuulnud tasast juttu. Või tuli talle muidu see mõte, aga ta ütles, et täna õhtul tahan mina teid ka kord võõrustada. Kas teil pisikest pada on? Pisike pada oli küll. See tahtis ainult natuke harimist enne. Leena küüris seda tüki aega, nii et ema juba ütles. Jäta nüüd järele, tahm paistab juba läbi. Tehke aga hästi puhtaks, muidu rikub kohvi imekki ära, ütles külaline. Siis kohvi tahtis ta keeta ja pere rahvalegi pakkuda. Ei olnud siin ääres vist keegi veel niisugust jooki saanud või mine tea, mõni mõisas vahest oli. Aga nad olid ju Nasval alles, nii uued inimesed ja metskülas nuuks seal küll ei olnud. Kohvist oli ainult jumala sõna laulus kuuldud ja sedaviisi, et kohvi on üks joomine, see võib siiski patuks minna. Praegu nad küll keegi patu peale ei mõtelnud. Rohkem oli isegi pühaliku hardust selles, kuidas nad terve perega kõige väiksemad, kaasa arvatud külalise toimetamist pealt vaatasid, kuidas ta enne hoolega pada uuris, nii et Leena juba näost punaseks läks. Kuidas ta siis lõpuks kohvi, sissepanija, selle lehk kogu toa täitis, nii et midagi muud ei olnud enam üldse tunda. Ei rehealusega, kadakasuitsuhaisu ei naha hapendamisega värskelt lüpsnud piim ka. Ime siis, et see kohv nii hea pidi olema viha ja võõras nagu vene kiriku viirukilõhn. See oli siis kohvi, see sakste jook, koda ema-tütremees võis küll selle põhjal olla vähemalt tool endale. Ja siis tõi koda ema välja oma sinise paberi sisse mässitud suhkrupeatüki. See paber oli hea roosi peale panna, aga suhkur ise. Perenaiselt palus külaline siiski veel rõõska koort ja kui seda ei olnud, aitas värskelt lüpsnud piim ka. Ime siis, et see kohv nii hea pidi olema, kui sinna veel nii häid asju sisse pandi. Otsiti nüüd välja kõik kruusid ja kopsikud, kes sai oma kirju kruusi, kes pidi leppima lihtsa Savi Kruusiga, mille glasuur Celi natuke täkitud. Ja peremees Jaan ise sai plekist kortli, mille Kõrblaks kohe palavaks. Sellepärast vist Jaan sellest joogist nii ei hoolinud. Ainult mühatas korra, kui tuli see korki serva ruttu suust eemale tõmbas. Kuidas jook maitses? Kes seda oskas ütelda? See oli nii võõras, et ei olnud, millega võrrelda oli kõige rohkem nagu mesi, arvas Leena-Maria, ütles, et ei ole, ei ole mesi ega ka midagi muud. Väike Jaan ütles, et vahtramahla Metcon juures, aga teised hakkasid naerma. Kohvil on ikka kohvimekk, muud midagi. Külaline ainult naeris ja koda ema kõhistas ka naerda. Nii hea oli see jook, et isegi lahkumise kurbus ei tulnud meele. Kas võib veel natuke valada? Küsis lahke võõrustaja. Kes siis poleks soovinud, kuigi oli viisakas vastu tõrkud, aga viisakuselgi on omad piirid ja nii hea asja juures läheb mitte ainult kurbus, vaid ka viisakus meelest. Koda ema tõstis siis igale ühele kulbiga pajast juure. Ja külaline vabandas, et kannu ei ole. Kann peaks olema, siis on veel palju parem. Niimoodi pajast aurab kõik see hea lõhn, ära. Lõhn ütles ta. Ja nüüd teadsid kõik, et kohvil on lõhn, mittelehk või koguni hais. Sellepärast see oligi kõigist Nasva rehetoa lehkadest ja haisudest üle. Ainult jaan ei ütelnud suurt midagi, kohvi kiituseks, võib-olla ka vihuti või sellepärast, et tal oli plekkkopsik, peaks olema posse, lään, tassid, ütles külaline. See ei anna võõrast meki. Jumal hoidku, mis kõik veel võiks olla, kui juba niigi oli hea küll, jäi jäädavalt meelase koda, ema viimne õhtu oma kohvi joomisega. Siis tuli kurb lahkumine. Kurb sellele vaatamata, et nüüd Nasva tuppa ja palju rohkem ruumi, et pliidi peal võisid seakartulid ja supp korraga keeda. Enne äraminekut jagas koda ema veel ühele üht ja teisele teist, mida ta ei tahtnud kaasa vedada või milles ta teadis, et lapsed seda eriti himustasid. Nii sai Leena niisuguse peenikese taskurätiku, mille võis kiriku minnes lauluraamatu ümber siduda ja mari sai väikse raamatu, kuhu võis sisse kirjutada. Sest seal oli ainult paarile esimesele lehele kirjutatud. Sinna võis kirjutada laule või saime. Või nagu koda ema tütar seolendri proua ütles. Sinna võiks kirjutada oma päevaraamatu. Isegi noor Johan sai midagi, sai koda ema taskunoa, mis oli küll väike, nii et poisil polnud sellega suurt midagi teha ja häbi oli niisugust asja vastu võtta, aga mälestuseks ju võis. Ja väikejaan sai selle pildi, mis oli koda ema riidekirstu kaanel ja mida ta mitu korda imetlenud. See oli pilk Moskva linnapõlemisest ja Punad part ise oli ka peal. Kuidas ta seisis ja vaatas, punased prantsuse püksid jalas ja kolmenurgeline kübar peas rääkimata väiksemast pudi-padi, mida said nooremad ja millest jätkus ainult selleks päevaks. Kõik olid aga saanud kohvi. Ja see oli, mis kõige rohkem meelejäi. Isegi emale, mis oli kõige hullem. See ei läinudki meelest, ime küll. Isegi järgmisel aastal oli see veel kõigil nii elavalt meeles, see oli siis, kui Jaan ja Leenu kahekesi linnas käisid. Küllap oli perenaisel ka muud asja linnaga, kui ta koju tagasi tuli, siis oli ikka kõige tähtsam see, et ta oli linnast kaasa toonud kohvi pidi omas mõttes ootama, sellega ikka jõuluni, aga ei läbenud. Ja hea oligi. Nõnda siis pandi Nasval jälle kohvipada tulele, kuigi nüüd seda enne enam nii ei küüritud, sest polnud ju külalisi. Olid kõik omad inimesed. Terve pere oli selle talituse juures. Ega me vana jaani muidugi nende hulka ei arva, tema hoidis eemale, aga tüdrukud naersid, et plekkorki pärast. Kuidas see nüüd oligi, kas tuli vesi enne keema ajada või tuli kohviga koos keeta? Üks ütles nii, teine teisiti, tegid siis nii keskmist moodi ajasid vee enne soojaks. Ega palju, ei või keeta. Lahtine Padaja lõhn aurab ära, ütles mari. Tal oli see meelejäänud, kahju, kannu ei ole. Kui palju peaks seda õige panema? Ema käsi isegi veidi värises, kui lusikaga pruuni kohvijahu pata tõstis. Pane aga veel parem tuleb, ütles Leena. Ja ema pani ühe lusikatäie veelgi rohkem, kui tütar õpetas. Ime küll, see hea saksa jook ei olnudki nii kallis. Selle poolest võis veel ühe lusikatäie panna. Kas nüüd tuleb juba kohvi lõhn? Tuli küll. Tunda oli. Lõhn oli tõepoolest jälle toas olemas. Kui nii edasi läheb, siis varsti ei tunnegi Nasva tuppa tulles mingit talupojahaisu, vaid selget saksa kohvi lõhna. Jah, aga koor ei tea, kas hapukoor aitab? Pime hull, ütles Marin. Hapukoor nüüd, mant peab olema? Manti ei olnud. Sellepärast pidid piimaga leppima seegi kord ja suhkur oli ka olemas. Terve suhkrupea ilusas sinises paberis, nii et jätkub kogu vallale roosihaiguse arstimiseks. Jälle otsiti kruusid kopsikud välja. Mõnigi neist oli pärast esimest kohvi joomist oma elupäevad tükkhaaval lõpetanud, aga nõusid jätkus, sest plekkortal jäi vabaks. Peremees ise oli kohvijoomise ajaks toast kadunud. Päike Jaan teadis, et võtnud kirve kätte ja läinud kopli poole. Kohv oli valmis. Ja päris pühaliku vaikusega pandi esimest korda huuled külge. Lõhnas hästi ja oli paks veel paksem kui koda, ema, kohv. Aga nüüd ei julgenud keegi üksteise otsagi vaadata, kui olid esimese sõõmu, Ruibanud. Pidi olema see kõige väiksem, et ütelda ema viha on. Suhkrut oli juure panna suhkrut küll ja magus ta oli ju ka, aga mõru ikkagi oli, kõlbaks peaaegu nagu pudru. Aga ikkagi oli mõru ja mitte sugugi nii hea kui mineva aastane ema, sa oled kaupmehe käest petta saanud, ütles noor Johan. See küll ei ole õige koht. Kohv on õige küll, aga valesti keedetud, ütles mari, kes pidi asja tundma sellest peale, kui ta mõisas käis. Heldeke, Mac, panin palju sisse, päris paks, teine paks küll, aga viha ja kohvi mäkke ei ole just nagu taari. Raba joo. Ütles noor Johan armutult. Sellepärast vahest ka, et tal oli nüüd plekkortel ja et oli mees ja pidi hoidma isa poole. Seda nad tundsid küll kõik, et ei ole ikka õige, kohv, on hoopis mingi teine võõras mekk. Võib-olla ka sellest, et väikese vajaga oli enne lambaliha keedetud. Ja kui oli kord lugu, nii et hulk kallist kraami oli asjata raisatud, polnud ometi midagi parata. Olgu või nutt suusaga juua, see küll ei kõlvanud. Kuidas viskad kalli kraami niimodi ära? Pettumus veel pealekauba, sellest ei maksa rääkidagi. Anna nüüd seale see, mis linnast kalli raha eest oli ostetud ja sakstele joomise tarvis määratud. Näe nüüd, kuidas kohvijoomine covid patuks saada, mis on sakstele, on ikka sakslastele. Aga pärast õhtul tuli Leena kortes rehe alt emaesiga kais. Ärge looma ära tapke oma kohviga, ütles Jaan. Ega see nali ei ole ilus, suur Sigudik saaks tulevaks jõulk suure sea. Nii jõudis kallis sakste jooksja ämbrisse ja seal nüüd seisis. Ega seda julge loomadele anda, kui mõniga sööks. Aga kuidas sa viskad niisama välja? Viska marjapõõsa peale. Õpetas ema, noor Johanit, kes pidi kohvi viimsele teekonnale viima. Ei, seda ma küll ei tee, kuivatav marjapõõsa viimaks ära. Ütles noormees kahjurõõmsalt. Viis siis ämbri välja ja tuli tühjaga tagasi. Ei ütelnudki, kuhu oli pannud. Alles järgmisel kevadel, kui õues tükk muru jäi kollaseks, ütles, et olevat kohvi sinna maha visanud. Valetas muidugi, kes teab, mispärast selle koha peal rohi ei kasvanud. Aga seda nad said naistele nina peale visata. Veel tüki aega. See oli siis viimne kohvi keetmine Nasval ja jäi selleks ka edaspidi isegi rääkida, sellest palju ei tahetud isegi kodaima heast kohvist enam mitte. Ainult see, mis oli ülejäänud Elena riidekirstu ja kui siis kirstu kaas lahti tehti siis oli tükk aega head lõhna tunda. Ja kui Leena uute riietega välja läks, siis ütlesid kõik. Ei tea, kust see Nasvale enam nii hea hais juures on. Ütlesid ikka hais. Kust nemad, lihtsad taluinimesed teadsid, et see oli lõhn. Ja pealegi kohvi lõhn.