Keegi koputab aknale nii tasa Ta ainult unetööl, seda koputust võib kuulda. Aga inimene, kellele uni ei tule, tunneb, nagu oleks teda just see koputamine äratanud. Ja nüüd ta ei saa enam magada. Ja nii tõuseb rein sinivoog voodist keset ööd vaimude tunnil. Sest kell on just 12, seda võib näha pimedas toas. Tagobab pimedas aknani. Ja korrastav õpatab. Kui keegi puudutab teda ka õige tasaaia õrnalt. Nii et vägisi tundub, nagu see poleks elava käsi. Ei saa olla, ei ole ju kedagi, see vist ainult tundus nii. Ta koputab aknale ja lükkab eesriided laiali. Tasa ja pimedas. Sest ta ei taha äratada naiste last, kes magavad nii süütult ja rahulikult. Nad on mõlemad terved ja mõistlikud inimesed, ema ja tütar. Kui seda ei märka muul ajal, siis nüüd ometi, mil nad magavad. Miks ei saa siis magada tema kuigi ta on sama rahulik ja mõistlik inimene või enamgi veel? Miks peab ta üksi kuulma seda salapärast koputust, mida olemaski pole? Ei ole ka väljas midagi märgata. Taevas on küll pilves, aga ei, 100 tänava nurga tagant paistab laternavalguse kuma. Võib näha, et tänavgi on tühi. Paar akent on valgustatud, seal istub vist mõni ja töötab või loeb niisama. Või on seal mõni, kes valmistub teele ja pakib. Vahest on koguni juba lõpetanud pakkimise ja istub oma segipaisatud elujärje juures, istub ja mõtleb. Pole ime, kui ei saa magada inimesed, kes on äkki otsustanud lõigata pooleks kõik oma senised elavad sidemed ja minna. Miks peab valvama tema Rein Sinivoog ja kuulama tasast koputust kui tema aknale. Ometi pole keegi koputama tulnud ega tule? Ta läheb nüüd tagasi ja heidab magama ja homme päiksevalguses on jälle kõik teisiti on jälle nii nagu vanasti ja ta elupäevade ühtlane helmerida veereb edasi nagu roosikrants usina palvetaja käte vahel. Ta on selle võrdluse enda arvates kord ise leidnud mõni aasta tagasi, mil ta muutus äkki nooreks ja luulemeelseks. Ja selle tagajärjel ta elupäevade helmenööri lükkusid väikeste vaheaegadega soonia ja Tiiu-Reet. Tema naine ja tütar, kes nüüd mõistlikult magavad. Klaverinurga vastu nagu see ikka juhtub inimestega, kes öösel pimedas toas voodi poole kobavad Taiwannuse juures ta isegi iieta, sest esiteks on ta koolmeister ja seega harjunud väikesin lükkeid silmi pilgutamata vastu võtma, seda esiteks. Ja esimesest tuletub, teine klaver on alles teist tööd siin. Ja kolmandaks. Seda ta ei taha enam mõelda, aga see tuleb paratamatult. Kolmandaks. Täna on teine öö, mil ta ei saa magada. Süü ei peitu klaverit. Klaver on korralik, hästi hoitud ja hea kõlaga. Ta istub klaveritoolile, mille leiab käsikaudu kobades ja seejuures ta sõrmed libisevad kordule külmade klahvide. Imelik ebamugav tunne, nagu oleks ta puudutanud surnut. See kõik on siiski palju, palju raskem, kui oleks võinud arvata. Pimedast nurgast ta hakkab varsti natuke rohkem nägema. Kõigepealt talle saavad selgeks palmipiirjooned akna kõrval ja ta aimab riidekapi vastasseinas ka need on mõlemad uued esemed. See oli siis palm, mis oli teda puudutanud, kui ta ennist akna juure kobas oli puudutanud, arglikult, nagu ei usaldaks ta teda veel enda peremeheks. Või oli mõistmatu taim sirutanud välja oma lehe tädi Agatha järele. Oli ehk taimelgi mingi ebamäärane armastus olemas, nii nagu oli mõistmatu loomadel oma peremehe vastu. Otsis nüüd pimedas toas oma perenaist, otsis sellele vaatamata, et tema eest oli hoolitsetud, et ta sai vett ja valgust. Ja tal oli potis pealegi vana muld. Ta ei võinud end tunda nii väga võõrana. Ainult tädi kaatet ei olnud. Tädi magas nüüd oma segipaisatud korteris viimaseid öid või ei maganud ka, kes seda võis teada. Kuigi tädi oli samuti mõistlik inimene. Kes tahaks uskuda, et mõistlikel inimestel on vahel veel raskem kui teistel. No ja. Kõige häirivam asja taonseni unustanud. Ta on unustanud ukse. See vapustus lõi nonii tasakaalust välja. Et ta keeras põlema laelambi, kui ta ei vaadanud kohevust. Ta vaatasime magajaid. Jumal tänatud, need ei lasknud ennast segada. Sonja oli keeranud end küljele. Tekk kattis ta keha ja juuksed varjasid ta näo. Juured magas selili, käed vaiba alt väljas, pea paremale, viltu. Too oli hea laps isegi magades. Jumal varjaku teda edaspidi. Reincinimub neelatas korraks ja pühkis käega silmi, mida valguses hellaks teinud. Aga uks oli kohutav. Seina sees ukse kõrval oli suur auk, mida palistasid tapeediräbalad ja ust polnud üldse võimalik sulgeda. Pole ime, et ei saa magada, kui oled nii kaitsetult toas. Ja oma käega on ta selle hävituse toime pannud. Ise oma käega on ta lõhkunud oma kodu, mis pidi olema inimese kindlus. Ja aga teisiti poleks olnud võimalik klaverit sisse tuua. Tädi agaadee klaver ei tohtinud minna võõrastesse kätesse, seda poleks suutnud ka tädi ise taluda. Ta oli neile lisaks müünud veel riidekappi ja palmi. Sonya pidi pool tundi kuulma, kuidas palmi eest hoolitseda. Olgu teiste asjadega veel, kuidas on, aga palm oli elav olend ja igal elaval olendil on hing. Oh, see on nii raske, nii raske. Uhkesteriaga. Kes aastatega oli muutunud ikka energilisemaks oli nüüd nii liigutavalt abitu. Ta oli nagu vastsündinud laps sest ta oligi uuesti sündinud. Mis oli tema varem teadnud juhist või suurest maailmapoliitikast. Aga kui teda nüüd meeles peeti tedagi, kes ainult kirikus ja turul käinud, siis pidi see küll olema jumala tahtmine, kelle teadmata ei pääse Varblanegi ühelt katuselt teisele pidi minema nagu pidid kõik, kellel oli tullut, kutse, see salapärane koputus keset tööd. Kes võib jääda minemata, kui juht ise kutsub oma rahvast nii noori kui vanu, kadunud pojad ära eksinud, lambad kaasa arvatud. See oli siis, tähendab üleeile tundunud kuidagi ängistav isegi valus. Rein sinivoogude õrna südamega ta oli ju pedagoog. Ja olgugi ta oli õpetanud ajalugu, ta polnud seda ise seni kuigi teadlikult kaasa elanud ei saanudki. Kuna ajalugu oli enne sõda lõppenud ja nüüd elati nagu sellest väljaspool. Ega seda muidu poleks saanudki koolis õpetada. Ja siis oli ta enda uks veel terve. Nüüd on tal pool seina maha lõhutud ja mis on purunenud, peale selle on võimatu mõelda. Nii vaikselt ja rahulikult magav naine vaip kurguni üles kistud ja nägu peidetud juustesse. Mis ongi selles imelikku? Ta alati maganud rahulikult kõik need aastad. Ja see rahulik uni on varjanud kõik, nii nagu varjavad praegu vaip ja juuksed ta näo ja tegumoe. Midagi võrrast on olnud siin kogu aeg. Ainult ta pole seda teadnud ja imelik mõelda ka mitte tundnud. Nüüd on ta lõhkunud ukse ja nüüd pidi ta äkki teadlikuks saama. Ta lõhkus ukse peamiselt klaveri pärast. Ja klaveriga ühendusesse selgus tuligi. Soonia mängis ja laulis. Nii väga oli ta igatsenud kogu aeg klaverit, muusikat. Sügav, ja lai hinge, mis pidi alati üle voolama nagu kuivamatulate. See oli nüüd lõpuks nii üle jooksnud, et mees taipas. Kuigi ta oli vana ja eluvõõras koolmeister. Sonja mängis ja laulis ning nad polnud seetõttu kuulnud. Ja siis ei teinud ka naine sellest mingit saladust, enam. Nii see vist ei olnudki, ainult klaverisüü. See oleks siiski tulnud, vanamees, noor naine, pealegi naine, kelle hing on nagu ülevoolav allikas. See oli nii hirmus tavaline. Kas ta tõesti ei võinud seda ette arvata? Juba abielludes tema elukogenud mees, kes oli enda külge meelitanud kogemusteta tundeliselt tütarlapse? Freincinivoog võpatas, ta oli liiga järsku puudutanud klaveriklahve. Kiivreid võpatas samuti, lõi korraks ehmunud unised silmad lahti ja sulges nad siis kohe uuesti. Ja maga edasi, Tiiu-Reet. Ma edasi mõistlikult. Sest sa oled hea laps. Kuigi tõenäoliselt rohkem emasse kui isasse, olgu viimane kes tahes. Midagi peab jääma puhtaks või kui mitte seda, siis vähemalt katega varjatuks, et oleks midagi, millesse uskuda mida armastadagi. Kuigi see veel kõik ei tähenda, kui armastatakse, sest ka tädi Agatha oli armastanud oma palmi Tuul väljas tugevneb. Kes teab, seepärast, mis võis niimoodi aknale koputada. Tige hilissügisene tuul, mis kiusab ja Salvad. Ja inimestel, kel ei tarvitse sel ööl väljas olla või välja minna. Aga Renzi nivooga ei kuulu nende inimeste hulka, tema paneb ennast nüüd riidesse ja läheb. Ta ei suuda seda otsust teha kitsas toas, seal on nii ümbrne. Kuigi uks on nüüd alati lahti. Aga veel raskem on seda teha väljas. Seal sees on nii vähe veel seda, mis teda takistab, siin väljas on seda palju rohkem. Siin on ta kodulinn, kool, tuttavad. Kuidas ta räägib sellest neile teistele väljaspoolsetele, oma kolleegidele kõigepealt. Ja mis ütlevad need selle kohta kes kutsub teda, kes eluaeg on tunnistanud ennast eestlaseks ja suureks rahvuslaseks ja kadunud pojad ära eksinud lambad. Ons temagi üks niisuguseid? Tuul keerleb kitsastes vanalinna tänavatel ja lennutab üksikuid krabisevaid lehti, mis ringlevad nagu liblikad, laternatulede ümberhallid, varjud põiklevalt siia-sinna nagu põgenedes valguse eest. Kuskil logiseb midagi, kuskil krigiseb plekk vastu plekki. Kustki kostavad kiired jooksvad sammud, aga midagi pole näha. Rinn sinivoog tõmbab pea sügavamale mantli krae varju ja lisab kiirust. Jumal teab, ta pole kunagi uskunud vaime, ta on olnud valgustatud mõistuseinimene. On ta ju ajaloo õpetaja. Aga ometi midagi võib-olla maa ja taeva vahel, millele mõistusega ei pääse ligi. Ja need maa ja taevavahelised jõud on ta nüüd südaööl soojast voodist välja ajanud. Need jõude ajavad inimesed veel kaugemale. Kisuvad nad lahti kodumaa mullast ja paiskavad ei tea kuhu. Või on siiski kõik ära määratud ja kulgeb ette määratud rada iga meie samm, iga mõttevälgatus sky. Ja ainult seepärast võib meile mõni asi paista, mõistmatu, et esimene argument on tundmatu. Õieti on ta praegunegi mõttekäik määratud sellest, et ta just jõudis onu eeber Hardi maja juurde. Ainult see, miks ta sinna on tulnud, on esialgu lahendamata. Sest ta pole tõesti kavatsenudki kuhugi minna. Öösi pärast kella kaheteistkümnete kõlba ometi enam külastada kedagi. Isegi oma onumit. Aga onu Eberhard aknaluukide vahelt paistab val, kus küllap pakib, nüüd ongi. Kui ta seda pole juba päeval teinud. Kas pole see kõik siiski mõneti nagu unenäos? See on ju ette määratud, et ta peab rääkima onu Eberhard iga, sest miks muidu on ta siia tulnud läbi tuule ja tühja linna. Ja miks muidu on onu, ärkvele ootab teda. Uks avaneb nii kiiresti, nagu oleks onu Eberhard seisnud ukse taga ja oodanud helistamist. Tere õhtust, onu. Kas ma võin nii hilisel tunnil veel sind segada? Ka sina, Reinhold? Onu vist naerab. Aga pimedas ei näe midagi, kui ta jõuab valgustatud eestuppa, on ta jälle oma hariliku muumia näoga. Oib Richardi toas on kõik korras nagu ennegi, pole mingit märki reisivalmistustest. Aga muidugi ei või arvata, et temasugune põline korralikkuse võrdkuju muutuks nüüd nii, et paiskaks segamini oma mööbli ja hakkaks seda tükkhaaval müüma. Ta laotaks põrandale oma hoole ja armastusega kogutud raamatukogu ja laseks kultuuri näljase pööbli selle otsa trump pima Ei. Onu Eberhard istub laua taga ning korraldab postmargikogu. Istu. Reincinivoogistub kõvale ebamugavale toolile ja tunneb ennast äkki väga halvasti. Kes on onu, õieti nii külm ja jäik? Kas ta leiab vahest tema õepoeg ei ole sobiv kaasamine ja et sel pole õigust järgneda juhi kutsele kui teistele sõnal hoopis kohustuseks. Ta tõstab pea jonnakalt püsti. Jah, onu. Ma olen otsustanud kaasa tulla. Kuid ta ei vaata siiski selle läbi õepoega vaid hakkab uurima üht postmarki. Soo ütleb ta ainult. Ja siis on jälle vaikus. Imevaikne on siin, isegi tuule vingumine ei kosta sisse. Siis paneb onu luubi lauale ja tõstab oma punaste laugudega silmad otse õepoja poole. Nagu ma aru sain, ka sina oled otsustanud ümber asuda? Jah, onu ja mul on täielik õigus selleks. Mu ema oli sakslane vähemalt kirjade järgi ja kõik mu emapoolsed sugulased, see tähendab sina ja tädi ja kate, lähete. Aga minu teada oled sina ennast alati kuulutanud eestlaseks ja koguni nii demonstratiivselt, et muutsid oma nime. Rensiivivoog tunneb oma istme ebamugavust, veel rohkem. Olen andnud oma rahvuse üles isa järgi, see polnud mingi vale, vaid nii näeb ette seadus. Ja mis puutub nime muutmise, siis tead isegi, kuidas see sündis, avaldati survet ja. Oi ja Reinhold ajad on olnud sinule rasked. Ja nüüd, mil tulevad veel raskemad ajad, kuidas tahad sa need vastu võtta? Teen, mis on kohus. Oleksin jäänud siia eelpostile, kui oleks antud vastav käsk, aga kuna tuli vastupidine kutse, siis järgnen sellele. Ja sinu naine? Kas oled temaga juba rääkinud? Renn sinivoog vaikis hetke. Siis ta vastas madala katkeva häälega. Mu naine ja laps jäävad siia. Onu Eberhard oli see, kes nüüd vaikis. Võib-olla ainult minuti, aga see tundus väga pikk. Sa jätad siis oma naise ja lapsed järgneda sellele kutsele? Renzi nivooga asend äkki sirgu mu perekonnaelu pole niikuinii enam olemas, pole ammugi olnud, see oli eksitus, olgu seekord ausalt välja öeldud, see laine on mulle võõras ja laps laps kasvab mulle võõraks. No see on teine maailm ja ma ei suuda vaheseina nende kahe maailma vahel maha lõhkuda. Võib-olla oleks õnnestunud, kui mu naine oleks olnud eestlane, aga naises on vene veri tugevam. Ja lapses on alati rohkem emast nagu minustki. Võib-olla oma mõistusega teisel arvamisel, aga mõnel otsustaval silmapilgul veri välja ja kõik läheb metsa. Ema on nagu maapind, millest kasvame. Olen kuulnud täna juba ilukõnet, ütles onu Eberhard vaikselt. Tädi Agatha, käisin. Sa lähed siis oma naise parrast põgened oma naise eest, kuna kardad, et tema veri on tugevam kui sinu oma. Kui sa nimetad seda põgenemiseks, onu, siis ei põgene ainult mina. Põgene kõik, sest tulevik on tume ja meil pole midagi head. Vaata neilt, kes kutsumata sisse tulevad. Onu Ever Hard naeris hääletult. See polnud õieti naer, vaid suud ümbritsevate kortsude kergelt võbisev liik, kumine. Olen neid külalisi näinud. Liiguvad kartlikult mööda kõnnitee serva ja vahivad ringi nagu valguse argade silmadega. Olen kuulnud ka, mida arvavad neist maarahvas, eestlased nagu sa nimetasid veel eile ennast. Kui võidi karta neid enne, kui nad olid veel nägemata, siis nüüd, kui neid on nähtud, ei karda neid enam keegi. Ainult veidi põlastust, veidi haletsust, nad äratavad muud midagi. Kuigi neil on sama kange Vervimis, sinu naisel. Siis ta tõusis ja käis paar korda edasi-tagasi. Seisatas lõpuks raamaturiiuli ees, selg pööratud külalise poole ja ütles. Sõida siis jumala nimel, aga mina ei sõida. Sina, onu, sina ei lähe. Ei, Reinhold, mina ei lähe. Mine sina, kui sinuga on asi nii ja kui sa kardad, aga ma palun sind ära räägi selle juures, juhi häälest ja kõrgemast kutsest, sa ei usu seda ise ja sa tead, et ka mina ei usu seda. Neis asjus kõnelevad instinktid, enesesäilitamise instinkt ja teised mitte, aga see miseks maalrisell ütleb ainult ära talita uisapäisa. Onu, sa tead, ma pole kunagi talitanud uisapäisa. Välja arvatud siis, kui sa abiellusid. Ja vahest ka nüüd sina oma ilukõnes nimetasid ema ja emakest mulda ühe hingetõmbega. Siit kisub sind ära su ema veri, nagu sa ennast alguses asjata vabandasid. Aga mind just see ei lase minema. Vaata. Ma pole kunagi olnud pateetiline muidu kui laua kümnendes vahel. Aga ma ei saa praegu aru neist inimestest, kes kõnelevad kodumaa mullast, millest nad juurdunud aastasadasid. Ja nüüd siit ainsa käeviipe peale lahkuvad. Naise, tunnen, et ma ei saa minna, ei saa minna, sest minu ema või see tähendab kodumaa muld ei lase mind. Rein Sinivooge ei märganud, kui onu algas. Ta ei pannud tähele ka seda, kui onu oli lõpetanud. Ta oli midagi kuulnud, aga see oli nagu unes kuulmine. Onu oli ammu juba laua juures istumas ja ütles sealt. Oleks aeg magama heita. Kas sa lähed koju tagasi või jääd siia? Kui sa lubad, onu, siis ma jään siia. Mul on kodu niikuinii kõik segamini ja pool seina maha lõhutud. Jää siis siia. Minu kodu on esialgu veel terve. Kas ta nüüd saab magada? On vaikne? Tundub, nagu oleks ka tuul väljas taltunud. Kell lööb laual õrnalt helisades kolm, aga tiksumist pole üldse kuulda. Magaanlaninud. Mis oli onu rääkinud kodumaa mullast? Onu oleks nagu kahelnud, kas ta ongi õiget aaria verd, kui ta nii tugevasti on juurdunud selle maamulda, kuna teised selle väärtusliku tõu esindajad nagu näha, ei ole. Näib nagu oleks tema ema verega hoopis teine lugu, kui tema õel ja nüüd ka õepojal. Mis on siis õieti temaga, kelle nimi on koguni Rein Sinivoog kuigi surve tõttu, nagu ta ise natukese aja eest esmakordselt ütles? Miks ei seo teda see kodumaa muld, nii et ta jääks siia vaatamata sellele, et tal on juba reostatud ja lõhutud kodu ning vene naine, kelle juurest onu ütleb teda põgenevad. Vaikus. Kui nüüd keegi koputaks Aga siin on võõras korter, keegi nähtavasti ei tea teda siit otsida. Ka mitte salapärased jõud maa ja taeva vahel. Uinuda nüüd ainult uinuda. Vahepeal rahvusliku surve tõttu Rein Sinivoog on end registreerinud ümber asujaks, tema dokumendid olid korras. Ta kõneles laitmatut keelt. Tal poleks vaja olnud häbeneda, nagu ta seda siiski tegi. Sest miks muidu läks ta koju kõrvalisi tänavaid pidi. On jõude maa ja taeva vahel, mille vastu meie ei saa. Ilm on hämaravõitu taevas pilves sajab tihedat, rasket uduvihma ja tuleva ajavarjud tihenevad maa- ja linna kohal, mille hallide müüride vahel vana, kuid omamoodi armas ajajärk, jõuab lõpule. Seda, mis oli. Me ei leia enam kuski, see on ajalugu. Seda võib varsti koolis õpetada. Aga ei, seda ei õpetata kunagi, õpetatakse hoopis seda, mis tuleb jälle hirmuks ja hoiatuseks neile, kes pärast meid tulevad. Sonja istub klaveri ees, mängib nagu poleks midagi olnud ega tulemas. Tiiu-Reet istub põrandale, mängib nukkudega Kellon eesti nimede ja vene rahvusrõivad. Mängige edasi, Tiiu-Reet, isa pääseb ka kõrvalt mööda. Mängi edasi tsooni, on me võime need mõned vajalikud sõnad ka hiljem vahetada. Reinhold prakmannil on praegu midagi tähtsat teha, mis muidu võib sõiduärevuses hoopis meelest minna. Praegu on ta veel täis asjaajamisest, ülejäänud energiat ja tegutsemishoogu. Jaa, ta tõestab onu Eberhard ile, temalegi loeb midagi kodumaa, muld loeb nii palju, et ta ei lahku siit ilma selleta. Vähemalt osakese sellest, ta viib kaasa medaljonis, mis on ta ema mälestusema ja maa on koos alati ja igavesti. Vihmapiisad langevad aknale ja nõrguvad mööda ruutu alla hääletult nagu mõistliku inimese pisarad. Väljas on praegu märg ja seepärast võtab Reinhold rakman näpuotsaga mulda palmi Juurtelt. Korraks ta nagu kõhkleb seejuures. Aga siis nagu ütleks mingi hääl, et just nii on õige. Võimalik, et see hääl temani ei jõuagi, et ta seda ei kuule ja et see oli onu Eberhard või koguni mõni kolmas, kes seda kuulis. Maa ja taeva vahel on kõik võimalused avatud. Ja see on lõpuks ükskõik, kelle kaudu mõni hääl salajasest maailmast teatavaks saab, sest kõik me oleme nende jõudude põrmust saadud tööriistad. See oli küll tõenäoliselt midagi muud, mis sundis Reinhold prakmanni sõrmi kauem kobama palmi juurde ümber. Sest ta ütleb nüüd vaikselt, peaaegu pühalikult. Muld on kuiv oleni armas Sonia. Tõota mulle vähemalt, et sa hoolitsed palmi eest.