Kümmekond aastat tagasi võis ühelt vanalt paekivist sammaldunud hauaplaadilt kalamaja kalmistul leida epitaafi. Siin puhkab issanda rahus. Jakob Jakobi poeg Karell sündinud 21. märtsil 1759 surnud 30. septembril 1824. Kõrvalasuvalt samasuguselt hauaplaadilt võisime leida Topi õndsa elukaaslase Marin nime. Ta sünni- ja surmadaatumid. Ainult vähesed teadsid ja teavad, et need kuulusid abielupaarile, kelle kümnelapselisest perest kasvas üles kaks poega, kes meie kultuuriloos pole kaugeltki tähtsusetud kujud. Kui suhteliselt laiemalt on veel tuntud Philipp Jakob Karell, kes silmapaistva meedikuna etendas tähtsat osa ka Peterburi eesti patriootide keskel ning oli seotud Kreutzwaldi, Köleri, Jakobsoni ja teistega siis Jakob ja Mari esimesest pojast Karl Friedrich Karell ist huvitavast ja omapärase elukäiguga muusikamehest teatakse üldiselt vähem. Tema elu ja tegevuse tutvustamisele ongi määratud meie tänane muusikaline tund. Kondi jakk, Karl Friedrich Karell isa oli Haiba mõisahärra von Ulrich päri soris aruka mehe ja kirja oskajana, eeskätt aga tubli kütina saida oma mõisa orjamise töös mõndagi kergendust. 1791. aastal kosis ta naiseks kõrtsu mari. Kuna tal seni puudus korralik perekonnanimi, siis anti talle sedapuhku mõisniku poolt kui Jakob Jaakobi pojale Jakobson nimeks. Ent Premiumi ei tähendanud veel priiust ja vabaks laskmist orjapõlvest. Kui Haiba päris härra suri, kolisid ta pärijad linna. Üks fon ul Richi tütreid sai päranduseks senise RB tiineri Jakopi koos perega ja asus 1795. aastal elama Tallinna. Cindy pidi Jacob koos naisega oma pererahvast alanduses ja kartuses veel neli aastat teenima, enne kui ta pärisorjaseisusest lõplikult lahti sai. 1808. aastal sai temast kellassepp Nestleri kojamees Toompeal. Selles ametis olnud ta hiljem ka Tallinna teatrijuhi katse põi juures. Veel enne Tallinna tulekut 30. septembril 1791 sündis Jacob Billie Maril. Nende esimene laps, kellele pandi nimeks Karl Friedrich. Poiss, oli terase loomuga. Tallinnas õppis ta püha vaimu kestri Jakob niimani juures lugemist ja laulmist. Just viimasel alal oli Karl eriti andekas. Kaheksa aastaselt kõlasta hele ja puhas eeslaulja diskand, sageli püha vaimu kiriku kooripealsel. Kord olevat väike Karl leidnud kuskilt vana viiulipoiss, hakanud seda nii ägedast ja vahetpidamata saagima, et ema ta lõpuks koos oma Violiinega toast välja ajanud. Karl, läinud siis Nestleri maja pööningule ja jätkanud seal mängimist, kuni lõpuks väsis ja uinus. Vanemad leidsid kadunud poja pööningul magamas, viiul süles. Nähes poja kiindumust muusikasse, püüdis isa Jakob poja Annet vaatamata tagasihoidlikule võimalustele pisutki arendada. Ta leidis ühe vana viiuldaja, kes kahe naerutuvi eest oli nõus Karlile viiulimängu õpetama. Asi edenes jõudsasti, et noormees juba 1804. aastal võis hakata Tallinna linnateatri orkestris viiulit kaasa mängima. Hoolsa harjutamise järel jõudis ta seal isegi muusikadirektori abi, see tähendab kontsertmeistriasetäitja ametikohani välja. Carli vastu hakkas huvi tundma ka Tallinna muusikaelu üks silmapaistvamaid kujusid Oleviste organist Johann August Haagen, kes noorele muusikamehele nii orelimängu kui ta muusikateooriat õpetama hakkas. Ei tea, kas oli selles süüdi tutvus muusikaga, aga 1811. aastal muutis Karl Friedrich Jakobson oma senise perekonnanime Karelliks. Selles uues nimes oli nii Corelli kui ka eestipärase Kaarli hõngu. Poja pealekäimisel järgnes varsti kondi Acopy see. Igatahes kuuenda revisjonikirjade järgi kandis ta juba Karelli nime. 1800 seitsmeteistkümnendal aastal hakkas Tallinnas ilmuma muusikaline nädalaväljaanne väsind lisse musikaalsuse taid. Reede, mis oli mõeldud nagu väljaande alapealkirjast näha, oli repertuaari täienduseks klaverimänguarmastajatele. See muusikaleht ilmus igal laupäeval ja maksis 25 vaskkopikat. Ta sisaldas tookordseid moetantse nagu Echos sees kadril kotil, joon Anglees Poloni ees ja muud seesuguseid. Muusikalise päit reede 29.-st numbrist leiame ühekosseesi ja ühe Angleesi mille autor ei olnud keegi muu kui endise Haiba mõisa pärisorjakondi Jakobi poeg Karl Friedrich Karell. Kuuleme nüüd palu. Neid võib pidada ühtedeks esimesteks eestlasest muusikamehe poolt loodud helindeiks, mis pandi kirja ja trükirohkem kui 150 aastat tagasi. Karelli tantsupalakesi võime leida veel teisteski ressinklise muusikalise päit reede numbrites esitame nendest veel kaks Ecosseesi. Peale viiulimängu Kotzebue teatris ja organisti ameti pühavaimu kirikus aastail 1812 kuni 1819 oli Karel Tallinnas otsitud tantsumuusikamees ja populaarne kontsert ant. Kuna ta mängis mitut pilli, viiulit, flööti, klaverit, orelit ning oli selle kõrval veel tubli laulja siis oli ta lugupeetud ka kui muusikaõpetaja ning kvartettide muusikaõhtute ja Serenaadide korraldaja. Nii ilmus näiteks kohalikus ajalehes 1818. aastal teade, et Tallinna teatri näitleja Luišoveerin ja Karl Friedrich Karell korraldavad 16. veebruaril suure vokaal ja instrumentaalkontserdi ühes deklamatooriumiga. 1819. aastal jätab Karl Friedrich Karell oma kodulinna maha, et tutvuda Venemaa suurimate keskustega. Ta siirdub Moskvasse, kus töötab tenori solisti ja niinimetatud koori kordajana. See on koori repetiitor-ina ooperiteatri juures. Ta tähtsamateks rollideks kujunesid tamino Mozarti võluflöödi Is ja Joosep Merli ooperis Joosep Egiptuses. Aastatel 1820 kuni 25 tegutseb Karell Kiievi kubermangus Ukrainas, kus ta on vürstinna Lopohhina, pärisorjade, orkestri muusikadirektor ja Harkovi Hussari rügemendi kapellmeister. 20.-te aastate teisel poolel on Karell Novõi Mir koraadis krahv Wittensteini Hussari rügemendi kapellmeister. Kuigi töö oli tasuv. Ta palk oli 6000 Banko rubla aastas ei rahuldanud Karelli üksluine kasarmu muusika. Ja 1830. aastal siirdub ta tookordse Venemaa muusika ilukeskusse Peterburgi. Peterburis tegutseb Karell algul mõned aastad Rootsi Püha Katariina kiriku organistina ning seejärel muusikaõpetajana Keiserliku Peterburi vaeste lastekasvatusmajas. Alates 1835.-st aastast saab Karell ist äsja avatud õigusteaduse kooli muusikaõpetaja. Algab tema elu kõige huvitavam ja põnevam ajajärk. Ei tohi unustada, et 30.-te aastate teist poolt märkisid vene muusikaelus sellised sündmused nagu rahvusliku ooperiklassika rajamine, Glinka Ivantsussaniniga loomingulise ja interpreteerivad muusika, kunsti elavnemine ja avardumine. See kõik aga toimus just peamiselt Peterburis. Õigusteaduse koolis sattusid Karell i pedagoogi käe alla paljud erksa vaimulised noore vene haritlaskonna esindajad, nagu Aleksander Serov, Vladimir Stassov hilisematel aastatel isegi Tšaikovski ja pärastine muusikakriitik Laros. Karell i palvele 21.-st detsembrist 1835 võta ta muusikaõpetaja vabale kohale. Vastab kooli juhtkond soodsalt tingimusel, et tunnid saaksid tema poolt korralikult antud iga päev ning et klaveri häälestamine toimuks tema kulul. Palgaks määratakse 3000 rubla aastas. Karell pani kõik õigusteaduse koolipoisid, kellest enamik kuulus priviligeeritud seisusesse muusikat tegema. Just selle tõttu kõneldi Peterburis, et see kool pole õigusteaduse kool, vaid on hoopis muusikaakadeemia. Kaasaegsete mälestuste järgi oli Karell oma ala tohutu entusiast. Väsimatult õhutas ta oma kasvandikke harjutama. Koolimuusikatoa kaunistas ta omal kulul Bachi, Mozarti ja Beethoveni portreede ja muusikainstrumentide piltidega. Seinale riputas ta kaks metsasarve ühte nurka, asetas suure kapi, kuhu soetas jällegi omal kulul mahuka muusikaalase raamatukogu, milles leidus bibliograafilise leksikoni, muusikaajaloolisi väljaandeid, traktaate kriitilisi töid ja esseid mitmes keeles. Oma mälestustes märgib Vladimir Stassov, et tänu just Karell i raamatukogule tutvusid tema Jese Row esmakordselt muusikateaduslikke ja kriitiliste teostega. Eriti hindas Tassov sillingi muusika leksikoni, mis oli paremaid ja täiuslikumaid omal alal. Karell hankis omal algatusel koorile ka mitmesugust noodimaterjali. Kui ärksamad kasvandikud, nagu Serov, Tassoff ja teised talle selle eest südamest tänulikud olid, sai ta siiski kooli juhtkonnalt kulutatud rublade pärast tugevasti noomida. Daryl kaitses aga end Vakralt ja peagi uurisid noored advokaadid hoolsasti Mozarti, Beethoveni, Klucky ja teiste partituuri. Oma mälestustes märgib Stassov, et algul oli ainukeseks õpetajaks Karell aga peagi leidis ta, et see ühel inimesel üle jõu käib. Selle juurest tunnistas Karell oma avameelsusega, et paljudele muusika õpilastele koolis oli vaja tugevamaid õpetajaid kui tema. Ta saavutas ülemuse nõusoleku mõnede eri instrumentide alal spetsialistide kutsumiseks. Kooli. Karell jättis endale viiuli-klaveriõpe madalama astme ja koorid. Klaveriõpetajaks kutsus Karell 1838. aastal silmapaistva pianisti Enselti, kelle juures õppimine nagu märgiks Tassov võrdusülikooli muusikalistele klassidele. See oli auväärt ja üler. Tselluõpetajana asus tööle Karl Schubert, kelle juures õppis muide kasserov. Nõnda hoolitses Karell väsimatult muusikaelu süvendamise ja laiendamise eest. Koolis. Erakordselt pidulikeks kujunesid kontserdid, mis olid õpilastele palju tähtsamad kui pallid ja koosviibimised. Laskem jällegi meenutada Tassovil. Ettevalmistuskontserdiks nõudis pikemat aega ja meie armastusväärne Karell ise töötas selle kordamineku heaks palju, kuid palehigis kui saabus see suur päev, siis katkestas ta juba eelmise päeva õhtul õpingut. Kogu koolis. Tuli oodatud õhtu ja kogu kool riietus mundrisse. Meie muutusime mürgeldavast ülemeelikust, jõugus täkki vaikseteks malbelt ekspoisteks, kes viisakalt kummardades ja naeratades võtsid vastu saabuvaid külalisi peokleitides, õdesid tädisid, mammisid, pissid. Meil olid isegi trükitud kavad loomulikult prantsuse keeles. Kontserdid meeldisid meile kõigile. Selle juures etendas kõige tähtsamat osa noorte seadusetundjate sümpaatia muusika enda vastu. Nii enne kui ka pärast kontserti oli kõigis klassides sellest palju juttu. Kontsertide kavad ei olnud küll kuigi huvitavad, jäi hiilanud teatriväärtusega. See võinudki teisiti olla, tõeliselt häid teoseid ei olnud. Peterburi publikuni jõudsid ainult varasemad Beethoveni teosed, sellepärast mängiti ka meie koolikontsertidel ainult esimest ja teist sümfooniat. Vahel mängis väike palgatud orkester, mida juhtis vaimustatult ja Buy engine lõkendav Karell. Teinekord jälle mängis neid neli, viis paari õpilasi paljudel klaveritel, mis asetsesid laval reastik. Selle kõrval esitati vahetevahel ka võluflöödiavamäng. Klaverisolistid mängisid kõige sagedamini kummelit ja Helnzelit tolle aja moodsaid šopäeni, listiatalbergi ei lubatud veel meie kooli. Meie klassik Karell vaatas neile korrapärase üleolekuga. Need teosed ei omavat veel õiget kraadi. Muide, meie vaene ja innustunud Karell püüdis meie kontsertide kava tuua ka midagi elavamalt ja kaasaegset. Nii näiteks mängiti ühtteist Meyerbeerist. Sel ajal Peterburis saksa ooperiteatri poolt juba laialdaselt tutvustatud rabertist. Töötades tegutsedes Peterburis ei katkenud Kareli sidemed kodulinna Tallinnaga. Neljakümnendatel aastatel sõidab ta iga aasta järjekindlalt aurulaevaga kroonlinnast Tallinna. 1843. aastal abiellub ta rootslanna Gustava Wilhelmina sünd valliga. Nende esimene tütar Marie Kristiina sündis 1844. aastal Tallinnas. 1876. aastal lõpetas Maria Peterburi konservatooriumi laulu erialal professor, rets kõik klassis. Ka teine tütar Emilie Wilhelmine, kes sündis 1845 lõpetas 70.-te aastate keskpaiku Peterburi konservatooriumi klaveri ja kompositsiooni erialal. Kolmas laps, poeg Karl Johan sündis samuti Tallinnas. Tallinnaga on sidunud Karell oma õpilasi kini. 1841. aastal sõitis siia Se Row ja 1846. aastal Tassov. Viimane tutvus siin lähemalt Karell i kunagise õpetaja Oleviste organisti haageniga. Et see tutvus oli viljakas, kinnitab Stassovi üks hilisemaid kirju 1854. aastal, milles ta märgib, et brošüür tuleb umbes sajaleheküljeline ja saan selle trükituna kätte järgmisel nädalal. Ma saadan selle kõigile suurepärastele inimestele. Venemaal olen eriti huvitatud seda saatma Karelile koolis ja Oleviste kiriku organistile haagenile Tallinnas, keda ma kunagi ei unusta mulle üles näidatud lahkuse ja vastutulelikkust seest. Mis puutub Peterburis, siis on tõenäoline, et Karell puutus seal kokku paljude silmapaistvate inimestega seda eriti muusika vallas. Ta külastas kontserte ja teatreid Oldenburgi printsi Peetriga, kes oli õigusteaduse kooli patroon ja nii-öelda muusikaline metseen. Peterburis sidusid Karell i tihedad sidemed. Just tema toetusel sai Karell tõsta muusika osatähtsust õigusteaduse koolis, hankida õppejõude ja muusikakirjandust. Oldenburgi printsi kodustel kontsertidel kohtus Karell isiklikult nii listi kui ka paljude teiste prominentseid muusikutega. Karl Friedrich Karell suri 28. veebruaril 1857. aastal Peterburis. Tema kirstu saatsid paljuta endised õpilased, kes sügava tänutundega meenutasid seda ennastsalgavad tööd, mida nende tulihingeline õpetaja oli teinud nende heaks. Muusika alal. Võrsunud pärisorjatarest suutis Karl Friedrich Karell siiski oma püüdlikkuse ja andekusega jõuda välja kitsast aiaäärses tänavas ning oma asja armastuslikule muusikategevusele vaatamata. Ta õhutada paljusid asuma jäädavalt muusikuteele. Ent seda juba hoopis kõrgemal ja nõudlikumal tasandil.